Kuu algas puuladumise, marjakorje ja sepamurega. Pean hobuse teise Eesti otsa sepa juurde viima, milline tore... päeva veetmise viis. Tuli uudis, et 3V-s ja ka teistel aladel hakatakse äkki tärnide tähendusi muutma. Huvitav.
Taevaluugid olid pärani valla ja kes teab, kas seda enam vihmakski nimetada sai. Polnud ju vihmapiisku. Keerutasin Vantsiga energia kokkuhoiu mõttes platsil skeemi läbi ja küürutasin läbi veesahmakate. Metsikuga pidi tulema mõnus metsatiir, aga vaevu metsa sisse keerates kaevas mehike kabjad maasse, puhises ja keeras kohapeal ringi. Reaktsiooni järgi arvasin, et ees on vähemalt kaks põtra või karu. Mina ei näinud kedagi. Keerasin ikkagi nina metsapoole. Seepeale kargas hobune võssa, jalad voltisid kokku ja kõht käis vastu maad. Minu koju kihutada keelava ratsme peale kargas püsti kahele jalale ja pildus kohe tagant ka. Ta on jälle tugevamaks saanud. Nii tugevaks, et olin valmis tervise huvides tagasi platsile minema, et seal ehk kuidagi kokkuleppele jõuda. Tegingi mõned hämmeldunud sammud kodupoole, kui... mis mõttes ma jätan praegu pooleli? Nokkigu pekki, ei kavatsegi. Keerasin ümber, ronisin maha ja läksime siis kõrvuti kohutava kolli suunas. See oli üle tee kaardunud ahtalehise põdrakanepi vitsake, ilusad lillakad õied otsas.
Koordiüritus oli tavalisel moel märg, aga ometi täiesti eriline. KS osa läks ootamatult pekki, aga hüppamised tulid seni parimad. Mine tea, äkki surusin jaluseta hoopis tõhusamalt peale seal krossil. Ma ei saa kunagi midagi niisama, vaid pean ikka roppu moodi vaeva nägema. Nagu tööhobune.
Tulemusi pole ikka üleval. Küllap vaidlevad, et kas oli hüpe medalisse või pigem 50-sse. Viimaks üldse eikusagile? Nii või naa on emotsioonid üleval ja vihastumised/solvumised õhus. Teine teema on see, et tulemused peaksid ikkagi selguma ettemääratud aja jooksul pärast võistlusalade lõppu ja kui selle aja jooksul apellatsioone pole laekunud, siis on, nagu on. [[isa ütles, et kohtunik konsumeeris apellatsiooni]]
Vants on päikese käes täitsa kollane. Omamoodi kahju, sest mulle meeldiks ta mustana palju rohkem, aga... kiirelt pilku peale visates võiks ta kellegagi lausa segamini ajada. Erinevusi on siiski terve nimekirja jagu:
Metsik / Vants
Väike / suur
Peenikeste jalgadega / jämedate pulkadega
Siidise karvaga isegi talvel / karuse kasukaga isegi suvel
Õhuke saba / paks saba
Paljasjalg / raudus
Higistab minimaalselt / leemendab iga liigutuse peale
Tundlik, tähelepanelik / tuim, muretu
Kardab kõike / on maailmade kunn
Ei taha hüpata, aga ei tõrgu / tahab hüpata, aga tõrgub
Ülikergelt juhitav / rooli nagu rongi
Igasuguste kiiksude ja hädadega / lihtne tervik
Vaimselt raske sõita / füüsiliselt raske sõita
Raske istuda / kerge istuda
Lakk vasakule / lakk paremale
Ei anna koplis teistele kätte / ei anna mulle kätte
Treikusse läheb ise / mingu teised, tema ei soovi
Käisime külalisega metsareisil. Valis endale Vantsi, kuigi olin eelmine päev Metsikut ette valmistanud talle. Küll ma talle veel sokutan selle Metsiku, kõrvalt on nii põnev vaadata, mismoodi ta on.
Laura kirjutas oma hobusele kirja. Ajas vesiseks. Müügiteema on ju endal ka päevakorral, aga päriselt tehtud asjad on lõplikud ja päriselt.
Ruila meistrikad on täies hoos, osalejaid vähe. Koorekiht ongi õhem kui kogu ülejäänud pütt.
Koordi tulemused viibivad ikka veel. Tähendab, asi on juba nugade peal. Vast mitte küll otseses mõttes. Enne ei rega ennast järgmisse võistlusse ka, kui eelmise tulemusi pole.
Regasin ikka. Nüüd ootab ees Suur Jube Bankett. Kaks nädalat on aega põdeda. Käisin laupäeval kohapeal meistrikaid vaatamas. EMV arvestuses hüppajatele tundus 140cm liiga lihtne, enamus tegi puhtalt. Pilli kohta oleks veel eraldi võinud öelda, et ta "totally owned it". Need pöörded ja asjade klapp. Mis siis, kui takistussõidus oleks 160cm hüppajale antud 4 või 8kp edumaad? Nii nagu koolisõidus suure vs väikese auhinna skeem 10% andis. Esimese päeva tulemuste põhjal poleks seda eelist peaaegu et vajagi läinud.
Ei mingit tähesadu sel aastal. Hilisõhtul olid pilved ees ja öösel, isegi kui ärkasin ja tähed särasid, tulid silmanahad enne peale, kui asjaks läks.
Meistrikate tulemused harrastajate arvestustes on sel aastal jälle meie talli poole kaldu. Aasta tagasi korjasime kaks kulda ja ühe hõbeda, seekord lausa kaks kulda ja kaks hõbedat. TS, KS ja 3V ilusti kaetud. Peaks nüüd veel kedagi kestvusse ja rakendisse sokutama, hahhaa. Muidugi rakendites harrastajatel eraldi arvestust pole, seal on niigi üsna loetud vähene rahvas ja need on ikka kaelani sees. Rakendit juba niisama naljaviluks natuke ei tee, juba varustuse hankimine on kallis ja keeruline, transpordist rääkimata.
Halvad mõtted on tagasi. Vahepeal oli vist paus. Ei näe seda sügavat mõtet millelgi. Kustutaksin enda ära, kui saaksin. Muutuksin heledaks tuhapuruks.
Nüüd lõpuks tulid tulemused ja nägin selle kurikuulsa video ära. Tõesti ei olnud hüpet. Meistrit ka ei ole.
Leedu ürituse orgunn on vahva. On reede ja ma ei tea ikka veel, kas, kus ja millal ma ööbin. Sõit ise on üle nelja tunni, viimases hädas lähen lihtsalt ürgvara hommikul liikvele. Ja siis vaatan neid päev otsa suurima tähelepanuga. Oeh. Isegi stardikad tekivad alles kunagi õhtul. Sealt alles näen ära alguse kellaaja! Pekkadi pekk küll. Mis siis, kui lähen kohale ja selgub, et tegelikult ikkagi ei toimu midagi? Muidugi masterlist on rahvast täis, seega asi on kaldu toimumise poole. Tallis käisin igatahes hommikul vara ära. Kollionuga sõitsin korra skeemi (ta nagu poleks seda kunagi varem teinud) ja hüppasin pisikesi asju kaare peal. Pärast tahtis Kollionu veel natuke trenni teha. St kui ma junne korjama asusin, jooksis ta galopiga platsilt minema kusagile muru sööma. Tõin ta siis tagasi ja käisime ikkagi junnide järel, aga nüüd oli ta mul kõvasti külge haagitud. Ja, nagu palutud, ajasin auto ette ja tegime treileritrenni. Ei läinud poolt tundigi seekord, eks hobune sai aru, et pole kiiret. Hämmeldunud oli küll, kui pulga jälle lahti tirisin ja ta maha kutsusin.
Dina, Umm ja Grete esinevad EM-il, e nagu Euroopa. Dina hobune oli kui elektrit saanud, lausa särises. Aga nad tulid auga välja, raske olnuks midagi paremini teha. Umm alustas puhta rajaga. Uhke lugu. Grete sõitu pole veel näinud.
Nii vihmased ilmad on olnud, et metsarallisid polegi õieti teha saanud. Loodetavasti Vants ikka mäletab veel, kuidas see käib. Platsil on küll uimane, eriti trenni alguses. Vedas mu pisikest sugulastki ringi. Kuna see pisike kaheksane on juba kolm aastat ratsutamist õppinud, oli peale kontrollharjutusi selge, et saan ta lahtiselt tiirutama lubada ja ise samal ajal Metsikuga päitsetega ja sadulata ringi sebida. Aga tegelikult oli kaasas üks veel väiksem sugulane, kes tahtis ka hobuse selga. Kuni see veel pisem siis Vantsiga käekõrval sammu õõtsus, proovisin kaheksast Metsiku selga. Osutus, et saavad hästi läbi. Selgitasin, kuidas nüüd peavad märguanded oluliselt väiksemad olema ja kuidas see päitsenööriga juhtimine käib. Ja tegigi peatusi, pöördeid ja sirgeid justkui see oleks kõige lihtsam asi maailmas. Tegelikult ju ongi. Lapsed ei mõtle üle, lihtsalt teevad.
Vihma ladistas jälle päev otsa ja ma ei jõudnudki enne koordireisi ratsutama. Metsik kössitas vihmas ega närinud murugi. Tundus õnnetu. Kui hakkasin teda tuppa viima, sain aru, mis lahti. Esijalal oli kärakas verevalum, korraldajaks ilmselt Vants, sest nad olid ju kahekesi. Ja siis ütles Elin, et tema juures Koordi ajal ruumi pole. Poleks ehk pidanud siin nii palju reklaamima. Katkine hobune ja peavarjutus, hõissaa.
Vantsi lakk on nüüd pikkuses, mida kahte korda patsiks keerata ei kannata, aga ühe keeramisega tulevad koledad sorakad. Vähemalt galopitõsted tulid välja ja muidu ka vigu polnud peale sädeluse ja sära puudumise. Millega seda Kollionu küll motiveerida? Sai pärast porgandeid. Kuna parkuuri pandi jälle ürgaeglaselt, käisime M-H-ga krossi läbi. OMFG, mis rada! Esiteks olid mõned meistrikate arvestuse omadega ühised. Teiseks, mõned olid kõrgemad, 105, 110cm, kui ma just ise 10cm madalamaks pole vajunud. Kolmandaks leidus kohti, kus meistrikate kombinatsioonid tundusid kõrval palju lihtsamad. Minu kardetud bankett, see oli kogu raja peale üks leebemaid asju. Meistrikatel banketti polnudki seekord, aga meil meetris tuli banketilt vette hüppe järele kohe kitsas C-osa. Vah-paganama-vaaa. Süda peksis sees ja kohati jäi hing kinni. Läksin parkuuri vaatama, see tundus värske krossielamuse kõrval tühine. Ainult üks süsteem ja seegi kahene. Soojendus sujus muretult ja parkuur ise lausa nii muretult, et unustasin viienda takistuse ära. Kuuendasse oli kahtlaselt pikk maa, tõmbasin igaks juhuks pidurit. Juhtumisi asusin sel hetkel viiendast veel mõne meetri kaugusel ja vingerdasime poolkohapealt siiski üle. See oli esimene kord üldse, kui Vants mulle vea andeks andis ja päästis niimoodi. Sai pärast preemiaks porgandit ja banaani.
Jalutasin krossi läbi kolme erineva treeneri sabas. Igaüks rääkis erinevat juttu, "siin nüüd rahulikult" kuni "siin aja takka, vajadusel anna nuuti"-ni. Põhiline sõnum oli, et pole hullu midagi. Natuke vähem oligi hull juba, sest keegi oli 12-nda taga kasvanud männi välja tirinud. Olin ennist valmis uskuma, et see on sinna meelega pandud, poole meetri kaugusele takistuse tagumisest äärest ja täpselt keskele. Jaa, see 12 on seesama püstsein, mille poole pildil suundutakse pärast esiplaanil asuvat 11-ndat. Ja jaa, vasakpoolne rida oranžide numbritega, teine element notike meie püstseina kõrval, on meistrite rajalt.
Paar takistust edasi tuli auk-herdel, korralik pikk 120-ne hüpe, vähemalt neile, kelle hobused ei tea, et hekk on peaaegu kammitav (nagu Vants). Raul ei lubanud ohkida: ise valisid selle tee.
Krossipäev algas traditsioonilise hobusöötmise, boksikoristuse ja pildiga. Niimoodi sirutades näeb üsna peenike poiss välja, tegelikult päris nii pole. Soojendusel ratsmesse ei nõudnud, küll aga mõned kiirendused ja jalavahetused, takistusi ka mõistlikult, et mitte ilmaaegu ära väsitada. Hakkas vihma sadama, kuigi ilm oli hele. Stardis sai kohe hoo sisse, aga juba teisest tahtis vasakult mööda tirida. Arusaamatu, miks. Ühel hetkel tundsin, et ta otsustas ümber ja keeras end sirgeks tagasi. Kolmandat kartis, sest terve hekivahe oli kraami täis -- kuhu minna? --, tegi koleda kitseka. Sealt edasi -- puhas rõõm kiirusest ja jõust. Hiigeltrepi paugutas kaugelt, tagumised kabjad kolksusid ka. Auk-herdli tuli alt, aga mingit kõhklust küll ei tuvastanud. Banketi eel vaatasin sihiks c-elemendi, kui juhtumisi peaksin allahüppel ninuli kaelale kukkuma ja seal ratsmeid lappama, aga ta tuli ilusti. Ratsmeid lappasin sellegipoolest.
Supertubli Kollionu, temaga on ikka nii tore krossitada. Ma tõesti oskan hinnata seda, kui ühtegi takistust selle suuruse pärast kartma ei pea. Tean, et mu hobune suudab. Võinoh, ei pea, aga natuke kardan ikka... aga vähemalt ei Pea. Lõpetasime KS skooriga, meil on nüüd kvalifikatsioon tärniks! Alles ma veel olin vingerdamas seitsmekümnete ees. Mäletan. Tegelikult polegi sõidetud kõrgustel vahet olnud, alati on olnud millegi poolest suur väljakutse. Esimesed stardid Metsikuga ja sealt üleminek 90-sse olid kindlasti sama hirmsad kui nüüd see Jubemeeter Kollionuga. Võibolla põhjused on olnud veidi erinevad, aga tunne on peaaegu sama. Kahju ainult, et ma ilusaid pilte ei saa mälestuseks. Küll on silmad punnis ja suu laiali, käed kusagil üleval või midagi niisama viltu. Peab õppima paremini ratsutama, siis ehk mõni teine päev suudan pildikõlbulik ka olla.
Isa oli Metsiku verevalumis musklit hoolega määrimas käinud ja sammus longet enam pole. Turses on ikkagi. Vist vedas, et sai lihasesse selle paugu. Vaene väike muumitroll.
Käisime metsavahel tasakesi jalutamas. Kuna Metsik rippus mul nööri otsas, sain lõpuks ometi tee äärest metsvaarikad nahka panna. Erinevalt selle aasta aiakatest, mis lausa vingerdasid käes, polnud neis ühtki ussi. Vantsiga jalutasime pikema ringi, et tal kondid kangeks ei jääks suurest vedelemisest ja söömisest. Nüüd oli Metsikuga küll kange semu, hirnus mõlemad korrad, kui pärast jalutuskäike kokku said. Kah mul sõber või asi, peksab ja siis igatseb.
Pihlakad on punased, vähesed allesjäänud parmud teevad viimaseid veretõmbeid, õunad kukuvad puult... sügis pressib halastamatult peale. Pean vihmatekid hankima. Tekid! Mitmuses! Kuidas ma praegu seda Vantsi müün?! Sain viie kuuga endale CNC100 hobuse. Kas peaksin nüüd loobuma? Just nüüd, kui asi juba päriselt põnevaks hakkab minema. Oeh. Ei tea.
Taevaluugid olid pärani valla ja kes teab, kas seda enam vihmakski nimetada sai. Polnud ju vihmapiisku. Keerutasin Vantsiga energia kokkuhoiu mõttes platsil skeemi läbi ja küürutasin läbi veesahmakate. Metsikuga pidi tulema mõnus metsatiir, aga vaevu metsa sisse keerates kaevas mehike kabjad maasse, puhises ja keeras kohapeal ringi. Reaktsiooni järgi arvasin, et ees on vähemalt kaks põtra või karu. Mina ei näinud kedagi. Keerasin ikkagi nina metsapoole. Seepeale kargas hobune võssa, jalad voltisid kokku ja kõht käis vastu maad. Minu koju kihutada keelava ratsme peale kargas püsti kahele jalale ja pildus kohe tagant ka. Ta on jälle tugevamaks saanud. Nii tugevaks, et olin valmis tervise huvides tagasi platsile minema, et seal ehk kuidagi kokkuleppele jõuda. Tegingi mõned hämmeldunud sammud kodupoole, kui... mis mõttes ma jätan praegu pooleli? Nokkigu pekki, ei kavatsegi. Keerasin ümber, ronisin maha ja läksime siis kõrvuti kohutava kolli suunas. See oli üle tee kaardunud ahtalehise põdrakanepi vitsake, ilusad lillakad õied otsas.
Koordiüritus oli tavalisel moel märg, aga ometi täiesti eriline. KS osa läks ootamatult pekki, aga hüppamised tulid seni parimad. Mine tea, äkki surusin jaluseta hoopis tõhusamalt peale seal krossil. Ma ei saa kunagi midagi niisama, vaid pean ikka roppu moodi vaeva nägema. Nagu tööhobune.
Tulemusi pole ikka üleval. Küllap vaidlevad, et kas oli hüpe medalisse või pigem 50-sse. Viimaks üldse eikusagile? Nii või naa on emotsioonid üleval ja vihastumised/solvumised õhus. Teine teema on see, et tulemused peaksid ikkagi selguma ettemääratud aja jooksul pärast võistlusalade lõppu ja kui selle aja jooksul apellatsioone pole laekunud, siis on, nagu on. [[isa ütles, et kohtunik konsumeeris apellatsiooni]]
Vants on päikese käes täitsa kollane. Omamoodi kahju, sest mulle meeldiks ta mustana palju rohkem, aga... kiirelt pilku peale visates võiks ta kellegagi lausa segamini ajada. Erinevusi on siiski terve nimekirja jagu:
Metsik / Vants
Väike / suur
Peenikeste jalgadega / jämedate pulkadega
Siidise karvaga isegi talvel / karuse kasukaga isegi suvel
Õhuke saba / paks saba
Paljasjalg / raudus
Higistab minimaalselt / leemendab iga liigutuse peale
Tundlik, tähelepanelik / tuim, muretu
Kardab kõike / on maailmade kunn
Ei taha hüpata, aga ei tõrgu / tahab hüpata, aga tõrgub
Ülikergelt juhitav / rooli nagu rongi
Igasuguste kiiksude ja hädadega / lihtne tervik
Vaimselt raske sõita / füüsiliselt raske sõita
Raske istuda / kerge istuda
Lakk vasakule / lakk paremale
Ei anna koplis teistele kätte / ei anna mulle kätte
Treikusse läheb ise / mingu teised, tema ei soovi
Käisime külalisega metsareisil. Valis endale Vantsi, kuigi olin eelmine päev Metsikut ette valmistanud talle. Küll ma talle veel sokutan selle Metsiku, kõrvalt on nii põnev vaadata, mismoodi ta on.
Laura kirjutas oma hobusele kirja. Ajas vesiseks. Müügiteema on ju endal ka päevakorral, aga päriselt tehtud asjad on lõplikud ja päriselt.
Ruila meistrikad on täies hoos, osalejaid vähe. Koorekiht ongi õhem kui kogu ülejäänud pütt.
Koordi tulemused viibivad ikka veel. Tähendab, asi on juba nugade peal. Vast mitte küll otseses mõttes. Enne ei rega ennast järgmisse võistlusse ka, kui eelmise tulemusi pole.
Regasin ikka. Nüüd ootab ees Suur Jube Bankett. Kaks nädalat on aega põdeda. Käisin laupäeval kohapeal meistrikaid vaatamas. EMV arvestuses hüppajatele tundus 140cm liiga lihtne, enamus tegi puhtalt. Pilli kohta oleks veel eraldi võinud öelda, et ta "totally owned it". Need pöörded ja asjade klapp. Mis siis, kui takistussõidus oleks 160cm hüppajale antud 4 või 8kp edumaad? Nii nagu koolisõidus suure vs väikese auhinna skeem 10% andis. Esimese päeva tulemuste põhjal poleks seda eelist peaaegu et vajagi läinud.
Ei mingit tähesadu sel aastal. Hilisõhtul olid pilved ees ja öösel, isegi kui ärkasin ja tähed särasid, tulid silmanahad enne peale, kui asjaks läks.
Meistrikate tulemused harrastajate arvestustes on sel aastal jälle meie talli poole kaldu. Aasta tagasi korjasime kaks kulda ja ühe hõbeda, seekord lausa kaks kulda ja kaks hõbedat. TS, KS ja 3V ilusti kaetud. Peaks nüüd veel kedagi kestvusse ja rakendisse sokutama, hahhaa. Muidugi rakendites harrastajatel eraldi arvestust pole, seal on niigi üsna loetud vähene rahvas ja need on ikka kaelani sees. Rakendit juba niisama naljaviluks natuke ei tee, juba varustuse hankimine on kallis ja keeruline, transpordist rääkimata.
Halvad mõtted on tagasi. Vahepeal oli vist paus. Ei näe seda sügavat mõtet millelgi. Kustutaksin enda ära, kui saaksin. Muutuksin heledaks tuhapuruks.
Nüüd lõpuks tulid tulemused ja nägin selle kurikuulsa video ära. Tõesti ei olnud hüpet. Meistrit ka ei ole.
Leedu ürituse orgunn on vahva. On reede ja ma ei tea ikka veel, kas, kus ja millal ma ööbin. Sõit ise on üle nelja tunni, viimases hädas lähen lihtsalt ürgvara hommikul liikvele. Ja siis vaatan neid päev otsa suurima tähelepanuga. Oeh. Isegi stardikad tekivad alles kunagi õhtul. Sealt alles näen ära alguse kellaaja! Pekkadi pekk küll. Mis siis, kui lähen kohale ja selgub, et tegelikult ikkagi ei toimu midagi? Muidugi masterlist on rahvast täis, seega asi on kaldu toimumise poole. Tallis käisin igatahes hommikul vara ära. Kollionuga sõitsin korra skeemi (ta nagu poleks seda kunagi varem teinud) ja hüppasin pisikesi asju kaare peal. Pärast tahtis Kollionu veel natuke trenni teha. St kui ma junne korjama asusin, jooksis ta galopiga platsilt minema kusagile muru sööma. Tõin ta siis tagasi ja käisime ikkagi junnide järel, aga nüüd oli ta mul kõvasti külge haagitud. Ja, nagu palutud, ajasin auto ette ja tegime treileritrenni. Ei läinud poolt tundigi seekord, eks hobune sai aru, et pole kiiret. Hämmeldunud oli küll, kui pulga jälle lahti tirisin ja ta maha kutsusin.
Dina, Umm ja Grete esinevad EM-il, e nagu Euroopa. Dina hobune oli kui elektrit saanud, lausa särises. Aga nad tulid auga välja, raske olnuks midagi paremini teha. Umm alustas puhta rajaga. Uhke lugu. Grete sõitu pole veel näinud.
Nii vihmased ilmad on olnud, et metsarallisid polegi õieti teha saanud. Loodetavasti Vants ikka mäletab veel, kuidas see käib. Platsil on küll uimane, eriti trenni alguses. Vedas mu pisikest sugulastki ringi. Kuna see pisike kaheksane on juba kolm aastat ratsutamist õppinud, oli peale kontrollharjutusi selge, et saan ta lahtiselt tiirutama lubada ja ise samal ajal Metsikuga päitsetega ja sadulata ringi sebida. Aga tegelikult oli kaasas üks veel väiksem sugulane, kes tahtis ka hobuse selga. Kuni see veel pisem siis Vantsiga käekõrval sammu õõtsus, proovisin kaheksast Metsiku selga. Osutus, et saavad hästi läbi. Selgitasin, kuidas nüüd peavad märguanded oluliselt väiksemad olema ja kuidas see päitsenööriga juhtimine käib. Ja tegigi peatusi, pöördeid ja sirgeid justkui see oleks kõige lihtsam asi maailmas. Tegelikult ju ongi. Lapsed ei mõtle üle, lihtsalt teevad.
Vihma ladistas jälle päev otsa ja ma ei jõudnudki enne koordireisi ratsutama. Metsik kössitas vihmas ega närinud murugi. Tundus õnnetu. Kui hakkasin teda tuppa viima, sain aru, mis lahti. Esijalal oli kärakas verevalum, korraldajaks ilmselt Vants, sest nad olid ju kahekesi. Ja siis ütles Elin, et tema juures Koordi ajal ruumi pole. Poleks ehk pidanud siin nii palju reklaamima. Katkine hobune ja peavarjutus, hõissaa.
Vantsi lakk on nüüd pikkuses, mida kahte korda patsiks keerata ei kannata, aga ühe keeramisega tulevad koledad sorakad. Vähemalt galopitõsted tulid välja ja muidu ka vigu polnud peale sädeluse ja sära puudumise. Millega seda Kollionu küll motiveerida? Sai pärast porgandeid. Kuna parkuuri pandi jälle ürgaeglaselt, käisime M-H-ga krossi läbi. OMFG, mis rada! Esiteks olid mõned meistrikate arvestuse omadega ühised. Teiseks, mõned olid kõrgemad, 105, 110cm, kui ma just ise 10cm madalamaks pole vajunud. Kolmandaks leidus kohti, kus meistrikate kombinatsioonid tundusid kõrval palju lihtsamad. Minu kardetud bankett, see oli kogu raja peale üks leebemaid asju. Meistrikatel banketti polnudki seekord, aga meil meetris tuli banketilt vette hüppe järele kohe kitsas C-osa. Vah-paganama-vaaa. Süda peksis sees ja kohati jäi hing kinni. Läksin parkuuri vaatama, see tundus värske krossielamuse kõrval tühine. Ainult üks süsteem ja seegi kahene. Soojendus sujus muretult ja parkuur ise lausa nii muretult, et unustasin viienda takistuse ära. Kuuendasse oli kahtlaselt pikk maa, tõmbasin igaks juhuks pidurit. Juhtumisi asusin sel hetkel viiendast veel mõne meetri kaugusel ja vingerdasime poolkohapealt siiski üle. See oli esimene kord üldse, kui Vants mulle vea andeks andis ja päästis niimoodi. Sai pärast preemiaks porgandit ja banaani.
Jalutasin krossi läbi kolme erineva treeneri sabas. Igaüks rääkis erinevat juttu, "siin nüüd rahulikult" kuni "siin aja takka, vajadusel anna nuuti"-ni. Põhiline sõnum oli, et pole hullu midagi. Natuke vähem oligi hull juba, sest keegi oli 12-nda taga kasvanud männi välja tirinud. Olin ennist valmis uskuma, et see on sinna meelega pandud, poole meetri kaugusele takistuse tagumisest äärest ja täpselt keskele. Jaa, see 12 on seesama püstsein, mille poole pildil suundutakse pärast esiplaanil asuvat 11-ndat. Ja jaa, vasakpoolne rida oranžide numbritega, teine element notike meie püstseina kõrval, on meistrite rajalt.
Paar takistust edasi tuli auk-herdel, korralik pikk 120-ne hüpe, vähemalt neile, kelle hobused ei tea, et hekk on peaaegu kammitav (nagu Vants). Raul ei lubanud ohkida: ise valisid selle tee.Krossipäev algas traditsioonilise hobusöötmise, boksikoristuse ja pildiga. Niimoodi sirutades näeb üsna peenike poiss välja, tegelikult päris nii pole. Soojendusel ratsmesse ei nõudnud, küll aga mõned kiirendused ja jalavahetused, takistusi ka mõistlikult, et mitte ilmaaegu ära väsitada. Hakkas vihma sadama, kuigi ilm oli hele. Stardis sai kohe hoo sisse, aga juba teisest tahtis vasakult mööda tirida. Arusaamatu, miks. Ühel hetkel tundsin, et ta otsustas ümber ja keeras end sirgeks tagasi. Kolmandat kartis, sest terve hekivahe oli kraami täis -- kuhu minna? --, tegi koleda kitseka. Sealt edasi -- puhas rõõm kiirusest ja jõust. Hiigeltrepi paugutas kaugelt, tagumised kabjad kolksusid ka. Auk-herdli tuli alt, aga mingit kõhklust küll ei tuvastanud. Banketi eel vaatasin sihiks c-elemendi, kui juhtumisi peaksin allahüppel ninuli kaelale kukkuma ja seal ratsmeid lappama, aga ta tuli ilusti. Ratsmeid lappasin sellegipoolest.
Käisime metsavahel tasakesi jalutamas. Kuna Metsik rippus mul nööri otsas, sain lõpuks ometi tee äärest metsvaarikad nahka panna. Erinevalt selle aasta aiakatest, mis lausa vingerdasid käes, polnud neis ühtki ussi. Vantsiga jalutasime pikema ringi, et tal kondid kangeks ei jääks suurest vedelemisest ja söömisest. Nüüd oli Metsikuga küll kange semu, hirnus mõlemad korrad, kui pärast jalutuskäike kokku said. Kah mul sõber või asi, peksab ja siis igatseb.
Pihlakad on punased, vähesed allesjäänud parmud teevad viimaseid veretõmbeid, õunad kukuvad puult... sügis pressib halastamatult peale. Pean vihmatekid hankima. Tekid! Mitmuses! Kuidas ma praegu seda Vantsi müün?! Sain viie kuuga endale CNC100 hobuse. Kas peaksin nüüd loobuma? Just nüüd, kui asi juba päriselt põnevaks hakkab minema. Oeh. Ei tea.
No comments:
Post a Comment