Kolmekordne null

Vantsiga oli juhtunud õnnetus, ta põlved olid verised ja kohati luuni paljad. Algul seisis püsti, siis vajus kokku. Hoidsin nuuksudes ta pead, inimesed ümberringi pildistasid välguga. 

Tõusin, väljas kukkus taevast vett ja lõi välku. Kes käskis hobuauto aknast poolenisti välja hüpanud hobuse videot vaadata! Enne võistlusi magamine ongi üle hinnatud, seega hoopis vähkresin mõne aja linade vahel nagu kotlet kuumal pannil ühelt küljelt teisele.

Hommikul sai hobune heina nosides patsid pähe, aga hommikusöögi andsin ette alles treileris. Ikkagi jäin pool tundi ajakavast maha. Vihma kallas-ei kallanud. See tähendab, et kui tuli, siis nagu ämbrist, aga muidu paistis päike. Soojendusel ei andnud miski aimu sellest, mis tulema hakkas. Tuli mu elu esimene null galopitõste eest. Sest seda lihtsalt ei toimunud. Vants vehkis hoopis oma parimat nägemust keskmisest traavist, mida äsja M-i jaoks harjutanud olime. Mul oli üllatusest kindlasti lõug maani rippu ja väljendasin meeleolu ka sõnaliselt, mistõttu kaotasin veelgi punkte hääle kasutamise eest. 5% skoorist kadus 30m jooksul nagu kuumale kerisele (pidanuksin teesklema, et unustasin skeemi, see oleks palju "odavam" löök olnud). Ala, millega olen alati püüdnud eduseisu saavutada teisteks aladeks, oli põhja kõrbenud. Null.

TS soojendus oli murul, aga krihve ei tahtnud alla keerata. Raudu oli vaja säästa krossi jaoks. Seega hüppasin ainult ristikest, latikat ja ühe korra madalat okserit. Ülejäänud aja vaatasin, kuidas teised takistustesse sisse suusatasid, sest oli hirmus libe. Liivaplatsile oli teist korda minu osalemiste ajal välja võideldud soojendushüpe. Plusspunktid käteväänajale! Kuna teine takistus oli kohe täismõõtmetes okser, siis sõitsin sinna suurema hooga peale ja seda hoogu jätkus lõpuni. Null.

Öö möödus järjekordselt täisluks hotellis Elini vanemate juures. Vanemad käitusid eeskujulikult, aga koer kippus musitama muudkui. Vaatasime pilte, aga midagi oli sealt nagu puudu. Need paar inimest, kes läksid meistrivõistluste asemel kusagile nädalavahetusele. Tühja neist taustajõududest, kes olid oma aega ja raha nende peale panustanud. Mingid treeningplaanid, phäh. Pealegi, noorus tuleb ju pärast tagasi. Vanasti oldi ju ka noor ainult kuni 21-ni, aga nüüd saab 25-ni eristaatust nautida. Võibolla kasvab see number kunagi veelgi?

Krossis oli seekord lausa kolm veetõket, kuigi ainult üks neist oli nii plaanitud. Vihm oli seisud põnevamaks teinud. Meie rajal oli mitu meetrist takistust ka, aga need olid nii osavalt aukudesse ja kraavidesse paigutatud, et hüppe suurus tuli õige. Esmapilgul äratas kahtlust neljas, ka üks nendest värske värviga "meetristest", mille taga vedeles veel plaaniväline lombike. Kaheksas oli vettehüpe, pisike, aga täiesti jabura nurga all, mis sundis peaaegu publikust hoogu võtma. Ülejäänud tundusid mõistliku pingutusega tehtavad. Soojenduse lõpus katsusin sadulavööd ja leidsin, et Vants on augu võrra kõhnem kui muidu. Tõmbasin lühemaks. Ronisin maha ka kaitsmeid kohendama, tagumised on tavaliselt sõidu lõpuks alla vajunud kui lõdva kummiga sokid. Katsusin stardis kohe hoo üles võtta, et ei peaks hiljem nii palju udjama ja kujutasin ette, kui kuri ma olin olnud Ecus ja Niidus nende tõrgete pärast. Muutusin kohe kuidagi... konkreetsemaks. Neljandal oli lipp ette alla viltu vajunud. See veel puudus! Niigi kahtlane hüpe, aga nüüd veel mingi toigas püsti ees. Sihtisin täpselt keskele ja maandusime lombikesse, kui paremal jalal äkki tugi ära kadus. Viies, kuues, vaatasin alla ja jaluserihm laperdas mööda külge. Ummm... kui tuli karabiinist lahti, siis äkki teen peatuse ja panen kinni? Ei, siis on jälle miinuspunkid majas ja igavene tüli, pealegi mulle ei meeldi üldse pidurdada. Seitsmes pisike möödus alt. Sain aru, et jalust tagasi ei saa. Nii alguses ja selline jama! Jälle mingi kann! Putkavaht, aga seisma ma igatahes ei jää. Kui kukungi, siis on mul vähemalt selleks hea põhjus.

Edasist ma ei mäleta. Oli ainult üks suur tasakaaluharjutus. Hoogu hoidsin igatahes üleval, sest ei tahtnud hobusele kusagil liiga pikka mõtlemisaega anda. Tont, kui ma praegu veel tõrkuda ka lasen! Hahhaa, parem üks jalus, kui ei sedagi! Jõudsin mõttes tänada neid lugematuid sadulata sõitmise kordi, vähemalt millekski on laiskusest kasu olnud. Null.

 

(autor: Maria)

Mis veel eriti tore: seekord kõrvaltvaatajana esinenud, aga muidu meie harrastajate raudvara Maria saatis mulle videolõigu publiku eest möödumisest. See aeg, kus ma ei teadnud veel, mis niimoodi jaluseta peale hakkan ja kas veele pihta saan või üldse kusagile jõuan... no küll on lahe, et ta selle niimoodi kätte sai. Jalus tolkneb veel varba otsas, aga peale kolekaunistuse tal enam muud funktsiooni pole.

Lõpuks tuligi ära. See null. KS-s oleks ta võinud muidugi olemata olla. Täisvedakas, et enne starti sadulavöö kallal olin käinud. Finišis ulatati mulle mu jalus, rihm oli puhtalt pooleks läinud. Mis mõttes ta nüüd siis pooleks läks? Kasutan meelega paksust nahast rihmu, et nad ikka vastu peaksid. 10 aastat pidasid ja nüüd siis äkki! Vilvi naeris pärast, et hullpealuu, tema vahetab küll iga aasta.