Kuidagi juhtus nii, et pidin jälle suve lõpus Leetu minema. Vähemalt kinnitas seda juhend ja üks kiri, milles küsiti, kui palju mu transport maksma läheb. Edasi oli puhas vaikus. Kuna eelmine üritus samas kohas sama korraldajaga paar nädalat varem oli ära jäänud, olin nüüdki alternatiivina valmis mõnusaks ratsutamiseseks nädalavahetuseks. Muretsesin ikka ka, sest masterlist oli üle ühe lehekülje pikk, aga ürituse kodulehel puhus vaid tuul, kui sedagi. Lähen siis või? Kirjutasin, küsisin, et kuidas ööbimiskohaga on (peaksin eelmisel õhtul laekuma, sest sõit on pikk) ja udusegi päevakavaga -- vaikus. Kell kodulehel tiksus aega maha, ainult 11 tundi alguseni. Hoolitsev lapsevanem oli FB-sse laadinud pildi stardikatest. See oligi ainuke tõsine vihje, et kusagil midagi siiski toimub. Põrguvärk küll! Muutsin tooni ja küsisin, et kas üldse pean tulema või mis. Kell oli juba 9 õhtul, olin otsustanud, et hakkan siis hommikul nelja paiku sõitma. 4 ja pool tundi kihutamist ja siis veel üheksast seitsmeni tõsist tööd. Siis äkki ärgati: aga kus sa oled? Ma arvasin, et oled siin juba? Mina ka arvasin, et küsimärk lause lõpus tähendab, et ootan mingit vastust. Liitsin ja lahutasin, leidsin, et pigem sõidangi öösel ja saan vähemalt enne starte midagi magada. Targem telefon oli muidugi laadimata ja paberkaarti mul ka polnud. Autolaadija oli millegipärast kutu, ei aidanud ka kaitsmete vahetamine. Aga ma siis sõitsin seal pimedas. Lätlased olid jälle otse piiri tagant tee ära võtnud. Kas keegi on kunagi üldse Lätis käinud ja kõik teed on alles olnud? Ausalt, ei usu. Äkki see on strateegia, sest milline pätt viitsiks kilomeetrite viisi autot lõhkuda ja muudkui punase tule taga istuda. Pigem lähevad mujale katsetama. Õnneks eksisin ainult paar korda ära (esines siiski ohtrat helistamist kodusele navigaatorile) ja loomad hoidusid põõsastesse. Alles Leedu piiri lähedal pidin teed andma ühele siilionule ja kahele kaklevale kassile. Veidi enne kolme öösel jõudsingi vana uhke talli juurde, see oli kenasti metallaia taga lukus. Kõrval täiesti pime mõisahoone, ainult purskkaev solises. Ilmus hommikumantlis R ja ulatas võtme karbikesse, kuhu mahtus sobivalt üks laud, üks voodi ja kaks rätikut. Mina ka, mõneks tunniks enne hommikusi etteasteid.
Hommikusöögiks jagati pätikohvi ja saiakest. Oot, aga kus on siis võistlusplats? Igatahes mitte eelmise aasta kohas, tribüünide ees. Liivajäljed olid veel aimatavad. Pidu oli kolinud eelmise aasta soojendusplatsile, kuhu igaks juhuks oli vahetult enne suursündmust liiva juurde veetud. Kuna hiigelteerullide ja uputusekoguste veeta polnud võimalik enam platsi sõidetavaks maskeerida, puistati laiali mingit täidet, mis nägi välja kui rusikasuurused valged villatupsud või siis kivid, olenevalt määrdumisastmest. Vanemad treenerid said nüüd lastele lugusid pajatada, et kuidas ennevanasti platsid olid, sel ammusel a'al, kui inimesed ja hobused terasest tehti. Istekohad olid kõik poolsada meetrit eemal ja seljaga platsi poole.
Seega aelesid treenerid, sõbrad ja lapsevanemad piirdeaedade otsas, sest seljad pole ju ka enam terasest. Õnneks on mul autos püsivarustuse hulgas kaks lahtivolditavat tooli, need said nüüd natuke tööd teha. Sain erinevatest asukohtadest päev otsa vaadata, kuidas hobused platsi sisse ära upuvad. B-tähes tuli nägemiseks kõige rohkem trenni teha, sest üks telgipost varjas otsevaate ja putukavõrk kõik muud vaated. Liigutades nägi ilusti, see on sama efekt, kui püstiste aialippidega: paigal seistes puulauad, liikudes aed kõiges hiilguses. Kas pole kohapeal keeleoskajaid vabatahtlikke või mis, aga mulle oli kirjutaja kutsutud Lätist. Superluks, ta oskas keelt ja teadis termineid ega vajanud mingit treenimist. Paneks like'i, kui teaks, kuhu. Võimalik, et selleks viimaseks etapiks olid kohale tulnud kõige vastupidavamad ja vapramad, sest häid sõite oli palju. Mõned miksid tekkisid millegipärast just venelaste hobuste kohta. Miks sel nende väikese/keskmise auhinna hobusel keel nagu kleebitud oli paremasse suu äärde, pundunud ja sinine, aga välja ei tulnud kordagi? Miks nende GP hobune tõstis tagumisi jalgu, nagu oleks talla all kuum laava ja teisel päeval tõstis nii ainult paremat? Sain tallist kõne, et Vants on ühe hobuse lonkama klohminud ja pannakse nüüd eraldi. Esimene päev oli hirmus tuuline ja lõppes vihmaga. Pärast pidi kusagil olema mingi pidu, aga nii kui olin korraks puhkamiseks voodisse selili visanud, jäin magama.
Ärgates tekkis kange tahtmine pessu minna. Duširuum ja wc olid koridori peale ühised. Liikumisandur käivitas seal vett ja õhuvahetust. Loomulikult katkes õrn juga just siis, kui olin end sisse seebitanud. Uuesti käima ei läinud. Pühkisin vahu rätikusse. /// Plats oli ööga siledamaks ja ühevärvilisemaks paranenud ja KÜRides jõudsid paljud muusikast ette. Ei tahaks seda siiski platsi liigse headuse süüks panna, pigem kihutati hirmust, et äkki ei jõua tavatempoga kunagi lõpuni. Käisin ka tallikompleksil külas. Kahjuks maneeži ei pääsenud, aga teadjamad rääkisid, et see olla imeilus. Tallis elasid hobustega kõrvu nastikud. Nastikud! Ma polnud neid kunagi päriselt näinudki, loomulikult jooksin kohale uurima. Magaski üks pisike hobuvarustuse ja heinapaki taga seina ääres. Nunnukene.
Venelaste kohtunik Irina seletas sekretärile rahulikult, et komakohad tuleks kõigil ühtmoodi arvutada. Ei või nii, et ühel on ainult täisarv, teistel kaks kuni viis kohta pärast koma. Samuti oleks hea, kui paremusjärjestus oleks suuremast protsendist väiksemaks, mitte läbisegi (ilmselt sortisid excelis vale tulba järgi). Ka kohtunike tähed võiksid protokollis õigesti olla ja lausa järjestatud platsi järgi päripäeva. Täht ei tohiks küll tulemust põhjapanevalt muuta, aga üksikute harjutuste puhul võivad erinevused olla tohutud: eks hinda pikendust HXF tähest H või siis KÜRis keskliinil esitatud imeliselt sirget jalavahetuste seeriat, aga tagajalad C-st eriti näha polnud. Kui vahetaks korra-paar tagant hiljem, võiks juhtuda, et saaks nii kaheksa kui kolme sama asja eest. Suurem pahandus tekkis, kui kahe päeva peale kokku sai esikolmikusse üks inimene kahe hobusega. Pärast auhindade jagamist sai sekretäri telgist nagu turismiatraktsioon, kus aina üksteise järel reegleid seletamas käidi. Korraldaja/ tallimänedžer/ võistleja/ majutuspealik/ toitlustusassistent (üks inimene) oli kadunud ja esialgu sai kogu sahmaka enda kaela korrapidaja, kes reeglitest midagi ei teadnud. Mõne klassi jooksul saadi lõpuks aru, milles asi ja lubati kõik korda ajada. Kuni tuli järgmine autasustamine, kus juhtus täpselt sama. Aga juba kogus tuure järgmine jama: M-is ei tahetud starti lubada võistlejat, kes oli just keskmise auhinna vabakava esitanud. Ka see on juhendis kirjas, et startida võib raskuselt kõrvuti asetsevates klassides, aga mitte suurema vahega. 10 minutit vaieldi, siis ratsanik loobus. Ja siis tuli välja, et kahe päeva kokkuvõtet polnud arvutatud protsentide, vaid punktide pealt. Mis mõttes Eestis ja Lätis oli eelnevalt protsente liidetud? Arvutatagu ümber! Kuna erinevate skeemide maksimumpunktide arvud võivad olla vägagi erinevad, tekkis jälle küsimus, et kas kõik järjekorrad said ikka õiged. Leedus on enne ka nii olnud, et korraldusest ei saa keegi aru, aga lõpuks kõik kuidagi ikkagi toimub.
Tulemused saadi lõpuks ka internetti, aga kahe päeva kokkuvõtted on seal ikka valesti märgitud ja komakohad suvalised. Tühja neist komakohtadest, võiks arvata, aga tegelikult on neil peale korrektse väljanägemise ka mingi mõju. Näiteks ühes skeemis oldi nii tasavägised, et neli sõitu viiest hinnati 66% vääriliseks, komajärgsed siia-sinna. Ei taipa ma, miks öeldakse ja-jaa ja tehakse arusaaja nägu, aga jäetakse ikka valesti.
Kütus Läti Nestes oli alla 90 sendi liitrist. Saavad vähe odavamalt oma puuduvaid teid triikida.
Hommikusöögiks jagati pätikohvi ja saiakest. Oot, aga kus on siis võistlusplats? Igatahes mitte eelmise aasta kohas, tribüünide ees. Liivajäljed olid veel aimatavad. Pidu oli kolinud eelmise aasta soojendusplatsile, kuhu igaks juhuks oli vahetult enne suursündmust liiva juurde veetud. Kuna hiigelteerullide ja uputusekoguste veeta polnud võimalik enam platsi sõidetavaks maskeerida, puistati laiali mingit täidet, mis nägi välja kui rusikasuurused valged villatupsud või siis kivid, olenevalt määrdumisastmest. Vanemad treenerid said nüüd lastele lugusid pajatada, et kuidas ennevanasti platsid olid, sel ammusel a'al, kui inimesed ja hobused terasest tehti. Istekohad olid kõik poolsada meetrit eemal ja seljaga platsi poole.
Seega aelesid treenerid, sõbrad ja lapsevanemad piirdeaedade otsas, sest seljad pole ju ka enam terasest. Õnneks on mul autos püsivarustuse hulgas kaks lahtivolditavat tooli, need said nüüd natuke tööd teha. Sain erinevatest asukohtadest päev otsa vaadata, kuidas hobused platsi sisse ära upuvad. B-tähes tuli nägemiseks kõige rohkem trenni teha, sest üks telgipost varjas otsevaate ja putukavõrk kõik muud vaated. Liigutades nägi ilusti, see on sama efekt, kui püstiste aialippidega: paigal seistes puulauad, liikudes aed kõiges hiilguses. Kas pole kohapeal keeleoskajaid vabatahtlikke või mis, aga mulle oli kirjutaja kutsutud Lätist. Superluks, ta oskas keelt ja teadis termineid ega vajanud mingit treenimist. Paneks like'i, kui teaks, kuhu. Võimalik, et selleks viimaseks etapiks olid kohale tulnud kõige vastupidavamad ja vapramad, sest häid sõite oli palju. Mõned miksid tekkisid millegipärast just venelaste hobuste kohta. Miks sel nende väikese/keskmise auhinna hobusel keel nagu kleebitud oli paremasse suu äärde, pundunud ja sinine, aga välja ei tulnud kordagi? Miks nende GP hobune tõstis tagumisi jalgu, nagu oleks talla all kuum laava ja teisel päeval tõstis nii ainult paremat? Sain tallist kõne, et Vants on ühe hobuse lonkama klohminud ja pannakse nüüd eraldi. Esimene päev oli hirmus tuuline ja lõppes vihmaga. Pärast pidi kusagil olema mingi pidu, aga nii kui olin korraks puhkamiseks voodisse selili visanud, jäin magama.
Ärgates tekkis kange tahtmine pessu minna. Duširuum ja wc olid koridori peale ühised. Liikumisandur käivitas seal vett ja õhuvahetust. Loomulikult katkes õrn juga just siis, kui olin end sisse seebitanud. Uuesti käima ei läinud. Pühkisin vahu rätikusse. /// Plats oli ööga siledamaks ja ühevärvilisemaks paranenud ja KÜRides jõudsid paljud muusikast ette. Ei tahaks seda siiski platsi liigse headuse süüks panna, pigem kihutati hirmust, et äkki ei jõua tavatempoga kunagi lõpuni. Käisin ka tallikompleksil külas. Kahjuks maneeži ei pääsenud, aga teadjamad rääkisid, et see olla imeilus. Tallis elasid hobustega kõrvu nastikud. Nastikud! Ma polnud neid kunagi päriselt näinudki, loomulikult jooksin kohale uurima. Magaski üks pisike hobuvarustuse ja heinapaki taga seina ääres. Nunnukene. 
Venelaste kohtunik Irina seletas sekretärile rahulikult, et komakohad tuleks kõigil ühtmoodi arvutada. Ei või nii, et ühel on ainult täisarv, teistel kaks kuni viis kohta pärast koma. Samuti oleks hea, kui paremusjärjestus oleks suuremast protsendist väiksemaks, mitte läbisegi (ilmselt sortisid excelis vale tulba järgi). Ka kohtunike tähed võiksid protokollis õigesti olla ja lausa järjestatud platsi järgi päripäeva. Täht ei tohiks küll tulemust põhjapanevalt muuta, aga üksikute harjutuste puhul võivad erinevused olla tohutud: eks hinda pikendust HXF tähest H või siis KÜRis keskliinil esitatud imeliselt sirget jalavahetuste seeriat, aga tagajalad C-st eriti näha polnud. Kui vahetaks korra-paar tagant hiljem, võiks juhtuda, et saaks nii kaheksa kui kolme sama asja eest. Suurem pahandus tekkis, kui kahe päeva peale kokku sai esikolmikusse üks inimene kahe hobusega. Pärast auhindade jagamist sai sekretäri telgist nagu turismiatraktsioon, kus aina üksteise järel reegleid seletamas käidi. Korraldaja/ tallimänedžer/ võistleja/ majutuspealik/ toitlustusassistent (üks inimene) oli kadunud ja esialgu sai kogu sahmaka enda kaela korrapidaja, kes reeglitest midagi ei teadnud. Mõne klassi jooksul saadi lõpuks aru, milles asi ja lubati kõik korda ajada. Kuni tuli järgmine autasustamine, kus juhtus täpselt sama. Aga juba kogus tuure järgmine jama: M-is ei tahetud starti lubada võistlejat, kes oli just keskmise auhinna vabakava esitanud. Ka see on juhendis kirjas, et startida võib raskuselt kõrvuti asetsevates klassides, aga mitte suurema vahega. 10 minutit vaieldi, siis ratsanik loobus. Ja siis tuli välja, et kahe päeva kokkuvõtet polnud arvutatud protsentide, vaid punktide pealt. Mis mõttes Eestis ja Lätis oli eelnevalt protsente liidetud? Arvutatagu ümber! Kuna erinevate skeemide maksimumpunktide arvud võivad olla vägagi erinevad, tekkis jälle küsimus, et kas kõik järjekorrad said ikka õiged. Leedus on enne ka nii olnud, et korraldusest ei saa keegi aru, aga lõpuks kõik kuidagi ikkagi toimub.Tulemused saadi lõpuks ka internetti, aga kahe päeva kokkuvõtted on seal ikka valesti märgitud ja komakohad suvalised. Tühja neist komakohtadest, võiks arvata, aga tegelikult on neil peale korrektse väljanägemise ka mingi mõju. Näiteks ühes skeemis oldi nii tasavägised, et neli sõitu viiest hinnati 66% vääriliseks, komajärgsed siia-sinna. Ei taipa ma, miks öeldakse ja-jaa ja tehakse arusaaja nägu, aga jäetakse ikka valesti.
Kütus Läti Nestes oli alla 90 sendi liitrist. Saavad vähe odavamalt oma puuduvaid teid triikida.
No comments:
Post a Comment