Kas keegi teine ka hingedepäeva küünlas leiba praeb või on selleks ainult minu lapsed võimelised? Iga aastaga läheb järjest raskemaks kõigi kadunute meenutamine, see nimekiri on ju hiiglama pikk. Ja aina kasvab.
Hommikul helises telefon. Sellest ei tule kunagi midagi head, kui pühapäeva hommikul telefon heliseb. Nii oligi. Teade, et Metsik on kolmel jalal. Eelmise päeva 7 km ringilt tuli küll neljaga. See on juba teine kord samamoodi pärast ringi! Kas tõesti loll juhus..? Vaatasin küll hoolega, et kividesse ei astuks ja koperdamist ju polnud ka.
Paranoia kasvab ühes murega. Äkki on Kollionu ka pooleks minemas? Undionu ütles, et Vants on tagant ebaühtlane sirgetel. Just olin rõõmustanud, et ta suudab nüüd pead pöörata mõlemale poole ega peagi enam alati nina viltu keerama paremale. Ja et ta on hakanud ratsmele järele sirutama üle selja ja enam nii kõvasti maad ei tümista ja... noh.
Mul pole enam aega olnud e-koolis stalkida, oktoobri asjugi kümnete kaupa lugemata. Hämmastaval kombel pole kedagi veel koolist välja visatud ja kahtesid ka veel pole. Kontrollivärgiga ongi nii, et vahel tuleb teistel ka lasta vastutada ja teha ja eksidagi. Sellest ei juhtu midagi hullu (khm, jaa, ma tean, tegelt vahel juhtub küll). Mind täitsa hämmastas, kui üks lapsevanem rääkis, kuidas ta lapse eest kodutöid ära teeb. Et laps ei jõuaks ju kunagi valmis. Aga selle peale ei mõtle, et õpetaja ei saa iialgi teada, et mingi ajateema on ja kütab rõõmsalt juurdegi ülesandeid. Saadakse ju hakkama. Ja see vaene laps jääb järjest lootusetumalt maha rongist.
Ja muidugi tuleb Alla Animated Dreamsi (või nüüdsest ka nimega PÖFF Shorts) ajal. Mõttetu võrdlus, et kumb on tähtsam. Mõlemad on tähtsamad. I'll be there. Everywhere.
Google tunneb mind nii hästi... otsing sisaldas sõna "impdance" ja selle asemel, et tantsivaid kuradikesi soovitada (mida on kindlasti ka netis palju), küsis, kas ma mõtlesin äkki "impedance". Mõtlesin küll, tänan küsimast.
Olin sunnitud uued ratsapüksid hankima. Vanadest paistab tagument läbi. Saapad läksid katki ja kannused ka. Kinnastest paistavad näpud välja. Valtrapid on valtrapi-aastates 120-sed. Hobune tahaks uusi kaitsmeid ka veel, seni olen purjetanud eelmise omaniku varudel. Ostmine on täiesti kohutav tegevus mu jaoks. Raha kulub ja sobivust ei saa proovida. Mõõdudki ei aita, vahel mulle tundub, et mul on mingi teine meeter. Kohapeal käimise poodidesse ei saa jällegi tööajal minna ja valik on seal ka tavaliselt hirmus piiratud. Ving-ving.
+++++
Täiesti uskumatu teade fb-s... appi, kui kahju, Liis :( Kõik muud mured on selliste kõrval nii tühised.
+++++
Oli 3V aastakoosolek. Paar võistlust sai kalendrisse kokku lepitud, sh üks rahvusvaheline. Kui äge see veel on?! Muudetakse edetabeli pidamise korda, jrgm aastast hakkab oluline olema tulemuse kvaliteet. Üle 100mp-ga (või 124, ei tea veel) ei hakka tabelisse saamagi. Peab kohe varakult popcorni varuma. Ah ei, siiski mitte, ma ju ei näe neid tulisemaid arutelusid pealt.
Täna oli tore päev. Isegi lapse haigestumine ei suutnud nullida kahte šoksi, mille erinevate transateenuste eest sain. Šoksi on alati tore saada. Metsik oli ülipüüdlik, parkis peatustel jalad hoolikalt ruutu. Saan neid niigi vastavalt vajadusele ükshaaval liigutada, aga nüüd ta paigutas neid omal algatusel. Küll oli nunnu. Kollionu jällegi pingutas nii minimaalselt, kui ühes hüppetrennis iganes võimalik. Kui mul ikka rada meelest läks, siis ise ta õigele asjale pihta ei saanud. Ja kui mul ratsmed ohjadeks läksid ja ma neid pöördel piisavalt kiiresti kokku kududa ei jõudnud, triivis takistusest mööda. See ei takistanud teda pärast trenni mulle oma siniste vaalasilmadega otsa vaatamast: noh, eks ma olnud tuus? Hah, päriselt, Vantsil on kihvtid silmad. Muidu on helesinise rõngaga, aga vaat kus ühel suvisel pildil jäi:
(Välja lõigatud Gerly Kanguri tehtud pildist, maksetud ja puha)
See on ju nagu tiiger! Või merevaik. Midagi seal igatahes on, mis mind seda pilti kordi ja kordi jõllitama paneb. Hobuste silmad jäävad ju tihti nagu tühjad augud, lihtsalt must sügavik... isegi kummituslikud, aga igatahes mitte siin.
Kollionu aka Vantsi uus hüüdnimi peaks olema Kiviperse. See üks jalg, mille otsas ta magab ja mille kannal on sest nahk maas ja veri väljas, selle kints on kivikõva. Avastasin selle veidruse, kui peale trenni kõiki suuremaid muskligruppe läbi logistasin (nagu Metsikuga pärast raskemaid pingutusi harjunud olen). Vaat seda kanni ei suutnud ära logistada.
Hommikul helises telefon. Sellest ei tule kunagi midagi head, kui pühapäeva hommikul telefon heliseb. Nii oligi. Teade, et Metsik on kolmel jalal. Eelmise päeva 7 km ringilt tuli küll neljaga. See on juba teine kord samamoodi pärast ringi! Kas tõesti loll juhus..? Vaatasin küll hoolega, et kividesse ei astuks ja koperdamist ju polnud ka.
Paranoia kasvab ühes murega. Äkki on Kollionu ka pooleks minemas? Undionu ütles, et Vants on tagant ebaühtlane sirgetel. Just olin rõõmustanud, et ta suudab nüüd pead pöörata mõlemale poole ega peagi enam alati nina viltu keerama paremale. Ja et ta on hakanud ratsmele järele sirutama üle selja ja enam nii kõvasti maad ei tümista ja... noh.
Mul pole enam aega olnud e-koolis stalkida, oktoobri asjugi kümnete kaupa lugemata. Hämmastaval kombel pole kedagi veel koolist välja visatud ja kahtesid ka veel pole. Kontrollivärgiga ongi nii, et vahel tuleb teistel ka lasta vastutada ja teha ja eksidagi. Sellest ei juhtu midagi hullu (khm, jaa, ma tean, tegelt vahel juhtub küll). Mind täitsa hämmastas, kui üks lapsevanem rääkis, kuidas ta lapse eest kodutöid ära teeb. Et laps ei jõuaks ju kunagi valmis. Aga selle peale ei mõtle, et õpetaja ei saa iialgi teada, et mingi ajateema on ja kütab rõõmsalt juurdegi ülesandeid. Saadakse ju hakkama. Ja see vaene laps jääb järjest lootusetumalt maha rongist.
Ja muidugi tuleb Alla Animated Dreamsi (või nüüdsest ka nimega PÖFF Shorts) ajal. Mõttetu võrdlus, et kumb on tähtsam. Mõlemad on tähtsamad. I'll be there. Everywhere.
Google tunneb mind nii hästi... otsing sisaldas sõna "impdance" ja selle asemel, et tantsivaid kuradikesi soovitada (mida on kindlasti ka netis palju), küsis, kas ma mõtlesin äkki "impedance". Mõtlesin küll, tänan küsimast.
Olin sunnitud uued ratsapüksid hankima. Vanadest paistab tagument läbi. Saapad läksid katki ja kannused ka. Kinnastest paistavad näpud välja. Valtrapid on valtrapi-aastates 120-sed. Hobune tahaks uusi kaitsmeid ka veel, seni olen purjetanud eelmise omaniku varudel. Ostmine on täiesti kohutav tegevus mu jaoks. Raha kulub ja sobivust ei saa proovida. Mõõdudki ei aita, vahel mulle tundub, et mul on mingi teine meeter. Kohapeal käimise poodidesse ei saa jällegi tööajal minna ja valik on seal ka tavaliselt hirmus piiratud. Ving-ving.
+++++
Täiesti uskumatu teade fb-s... appi, kui kahju, Liis :( Kõik muud mured on selliste kõrval nii tühised.
+++++
Oli 3V aastakoosolek. Paar võistlust sai kalendrisse kokku lepitud, sh üks rahvusvaheline. Kui äge see veel on?! Muudetakse edetabeli pidamise korda, jrgm aastast hakkab oluline olema tulemuse kvaliteet. Üle 100mp-ga (või 124, ei tea veel) ei hakka tabelisse saamagi. Peab kohe varakult popcorni varuma. Ah ei, siiski mitte, ma ju ei näe neid tulisemaid arutelusid pealt.
Täna oli tore päev. Isegi lapse haigestumine ei suutnud nullida kahte šoksi, mille erinevate transateenuste eest sain. Šoksi on alati tore saada. Metsik oli ülipüüdlik, parkis peatustel jalad hoolikalt ruutu. Saan neid niigi vastavalt vajadusele ükshaaval liigutada, aga nüüd ta paigutas neid omal algatusel. Küll oli nunnu. Kollionu jällegi pingutas nii minimaalselt, kui ühes hüppetrennis iganes võimalik. Kui mul ikka rada meelest läks, siis ise ta õigele asjale pihta ei saanud. Ja kui mul ratsmed ohjadeks läksid ja ma neid pöördel piisavalt kiiresti kokku kududa ei jõudnud, triivis takistusest mööda. See ei takistanud teda pärast trenni mulle oma siniste vaalasilmadega otsa vaatamast: noh, eks ma olnud tuus? Hah, päriselt, Vantsil on kihvtid silmad. Muidu on helesinise rõngaga, aga vaat kus ühel suvisel pildil jäi:
(Välja lõigatud Gerly Kanguri tehtud pildist, maksetud ja puha)
See on ju nagu tiiger! Või merevaik. Midagi seal igatahes on, mis mind seda pilti kordi ja kordi jõllitama paneb. Hobuste silmad jäävad ju tihti nagu tühjad augud, lihtsalt must sügavik... isegi kummituslikud, aga igatahes mitte siin.
Kollionu aka Vantsi uus hüüdnimi peaks olema Kiviperse. See üks jalg, mille otsas ta magab ja mille kannal on sest nahk maas ja veri väljas, selle kints on kivikõva. Avastasin selle veidruse, kui peale trenni kõiki suuremaid muskligruppe läbi logistasin (nagu Metsikuga pärast raskemaid pingutusi harjunud olen). Vaat seda kanni ei suutnud ära logistada.
Ah ja sattusin eelmise kuu piltide peale (Larsi trennist, Elin pildistas). Suvel karuvärviline Kollionu on praeguseks juba peaaegu must! Ka see pilt meeldib mulle väga, sest kuidagi on Vants siin kõhu sisse tõmmanud, muidu on ikka nagu käpakestega veinivaat.Animated Dreamsi koduleht on vaenulik nii arvutist kui telfist vaadates, kummalgi juhul on erinev osa puudu ja CSS teeb nii, et neile vähestelegi asjadele pihta ei saa. Toksid üht, aga avaneb hoopis mõni naaber. Ajakava on ebaloogiline ja nii mul jääbki sel aastal osa võistlusprogrammist nägemata. Oh viletsust!
Nüüd mul käisid külalised. Jälle omamoodi rekord -- nii noort iseseisvalt S-T-G-tajat pole Metsiku otsas kunagi varem käinud. On küll olnud nooremaid, aga need on olnud talutatavad või sammujad, ja on olnud galoppivaid ratsanikke, aga need on olnud täiskasvanud.
Kuidagi sattus nii, et mõlemad said kordel tiirutada. Üks tiris suurele ringile ja teine hoidis ligi, aga rõõmu tegid mõlemad. Kasvõi juba sellega, et ei longanud. Kollionu on suunamuutused selgeks saanud ja on neis isegi kuulekam kui Metsik. Vabana võidaks Metsik muidugi kõik koostööüritused mäekõrguselt, sest piirideta Kollionu lahkuks sirget pidi lähima söögi juurde.
Neljapil panin poolest päevast Tallinna poole putku, Elrong ja ootesaalist leitud novellikogu abiks. Millal ma viimati ilukirjandust lugesingi, kus midagi peale lihtlausete ja mõmmide sees...? Magamiseks need rongid endiselt ei kõlba ja kuna istusin näoga sõidusuunas, nokkis mu vaene pea oma tunnijagu õhku. Tallinnas oli lumi maas! Kappasin kiiruga loomelinnaku poole, sest esimese asjani oli alla 10 min aega. Mõne aja pärast oli ikkagi näpp suus: majakogumil kõigil üks aadress küljes ja ei mingit vihjet, kuhu minna. Kui ka lõpuks õige nimega ukse leidsin, oli see lukus. No mis tont see kino luku taha paneb?! Tiristasin, paari katse järel tehti uks lahti. Edasi jälle pimesikumäng, ei sildipoegagi. Katsusin iga korruse uksi järjest, kuni midagi avanes. Siis kamandati sussid jalga ja jälle ei mingit vihjet, kuhu minna. Suvalises kapis oli lõpuks kinosaal. Huh. Miks nii vaenulik? Ja siis vallutasid mind teiste unenäod. Oli üks naljakas hetk, kui jaapanlannast autor, hiiglaslik jänesepea kaenlas, seletas, et miks tema filmis nii palju vägivalda oli. Ööks läksin vanaema juurde, aga teda polnudki. Süüa ka ei olnud.
Tuli ära. 3V-s muudetakse tärnisüsteemi, nüüd hakkab kõige raskem tase 5* olema ja ks osast kaotatakse koefitsient. Tähendab, et krossi osatähtsus tõuseb. KS ei läinud läbi see kõrgeima ja madalaima skoori eemaldamise variant -- noh see oleks ainult tüli teinud ju ka ja lisaks soodustanud igavat tagasihoidlikku kuuskomaviis-hindamist -- ja kaotatakse üldhinded. Ainult ratsaniku hinne jääb. Seegi otsus tundub mõistetav, käigud ja impulsid ja kuulekused hinnatakse niikuinii iga üksiku harjutuse juures ära, saab ka kokkuvõtteta hakkama ja hindeleht saab kiiremini täidetud. Muidugi hakkab olema keerulisem kohti jagada, kui punkte on võrdselt.
KS tandem tuli, eelmise päeva võistlustest ära kurnatud, aga pidasid ilusti päeva lõpuni vastu. Nagu kerisele läks see laks jälle, tohutu vajalik, aga nii lühike.
Järgmine päev tuli koplipeo tagajärgi lappida: Kollionul oli keset jalga verine auk ja Metsikul lõuad alt lömmis. Tegelikult oli ka tallis üks pool rahvast pukitujus, need, keda muda eest boksis peidus peetakse. Puuris nad olla ei taha, lidutavad naabritele kõrvu ja kolgivad vaheseinu.
Parim pidur on porgandi hammustamine. Metsik jäi seisma nagu kännu taha ja proovis selja taha piiluda, silmad nagu küljepeeglid. Vist ei oleks pidanud seejärel porksi jagama, aga ta oli nii nunnu ju...
Lõpuks ometi tuli lumi ka lõunasse. Hommikud nagu muinasjutus. Ehk on ka päevad ilusad, aga ma vahin sel ajal pigem kribu-krabulist ekraani või meelitan kavalate masinate osi koostööle.
No comments:
Post a Comment