Kuidagi kerkis küsimus, et kas peaks harrastajate TS taset tõstma. Näiteks 115-sse. Oeh. Kas jälle see teema. Olen igati seda meelt, et harrastajate tasemeid pole mingit mõtet näppida. Kes tahab ninast vere välja saada, läheb suurde sporti ja saab, mis vaja. Las need, kes tahavad armastatud alaga tegelda nii, et saavad samas kenad välja näha, lõbutsevad ohututel tasemetel. Niigi maksavad nad suurema osa stardimaksudest ja saavad vähim auhinnatud ja tunnustatud. Kui meid eestlasi oleks rohkem, kohe palju rohkem, siis alles saaks tasemetega päriselt mängima hakata. Teeks neid kohe mitu juurde. Ja neil, kes mingil tasemel tippu jõudnud, ei lubaks kusagil liiga madalal tasemel "lastelt kommiraha ära võtmas" käia.
Nähes nüüd koosoleku "memo", tuleb välja, et asi on isegi hullem. Takistussõit tõstetakse kõrgemaks, sest... no ei olnud põhjendust, miks. Et on mingi mõnikümmend sõitjat, kes on teinud puhta ringi sel kõrgusel? Oh andke armu. Selline tõstmine nullib kõik "tavaliste" hobustega sõitjad, kes lihtsalt ei hakka ennast ega hobust pilbasteks ajama. Kui see üks hobune, mis harrastajal tihtipeale natuke lemmiklooma moodi rohkem on, äkki enam ei kvalifitseeru, siis teda pole ikka nii lihtne minema loopida ja välja vahetada. Nunnu, aga näe, meeter on taluvuse piir. Ja siis koolisõit. Selle taset on äkki vaja langetada! Mikkks? Ei saadud siis hakkama või? Vaidlen vastu. Parimad said ilusti tehtud ja teistel jäi, mille poole püüelda -- aga ei midagi võimatut. Samas ainuke rõõm ja mingigi fantaasia väljenduse koht KÜR lendab prügikasti. Nukker. Aga mis seal ikka. Saan ennustada: kui need otsused käiku lähevad, siis koolisõidus meistrivõistlevate harrastajate arv ilmselt kasvab veidi. Vanad olijad surevad igavusse. Takistussõidu meistrikatel hakkab vilisema tuul, aga mitte üleliia kõvasti, sest uutesse limiitidesse hakkavad mahtuma praegused "vahepealsed" ja need vahetavad osa mittejaksajaid välja. See, et takistussõitjaid koosolekule ei ilmunud, tähendabki minu meelest, et ollakse praeguse seisuga rahul. Võistlustel osaleti ju hoolega ja arvukalt. Eriti auto-karikasarjal. Selle käikulaskjad on geeniused.
Või mis sel minu arvamusel üldse tähtsust on. Nõudlus ja pakkumine panevad ikkagi asjad paika.
Jaburused jätkuvad. Need minu uned on mingi hullu nähtud ja päris elus on spiraalis lendav tuvi, kes jääb korduvalt hobuste alla, aga spiraalitab ikka edasi.
Kell oli kaks miljonit ja kõik peale kahe, kes "Elle"-i vaatasid, pidid nagu magama. Uks läks lahti, meetrist madalamal teatati: "Aga ma tahtsin sinepiplaastrit!" Meie next best pakkumine urvaplaastrile ei läinud peale. Uks läks kinni ja oli nagu juba lootust. Varsti libises uks jälle lahti: "Emme-issi, mul on pissihäda!" Pakkumine, et pigem on unehäda, läks kurtidele kõrvadele. Ütles hoopis: "On ilus päev!" Jaa, ilus küll, aga öö tegelikult.
Selline ilm. Kümnesentimeetrine lumi oli auto ära peitnud. Mõlemad hobused olid kuidagi... kõvad. Samas oli Vantsile kohale jõudnud, et jalavahetust saab küll seina ääres seina poole teha. Leppisingi selleks päevaks selle pisikese edusammuga ja lõpetasin.
Lapsed on juba mitu õhtut õues käinud. Vabatahtlikult! Lumi on imeline. Teevad seal tunneleid ja losse. Hobused hüppasid, üks kõrgemale kui teine. Metsik muidugi ainult natukesekene, nii mõnikümmend cm meeldetuletuseks. Sain transa eest vahvleid. Mõnus.
Eriti totter laupäev. Reede õhtul filmitasime hiljani, "In Time" (iroonialaks). Hommikul ei olnud küll ärkamisega kiiret (tegelikult ehk natuke oli, uni oli tõesti veider jälle, seal oli nt vana Savisaar, keda ma vist päris elus kohanudki pole), aga kui siis 11 paiku silmi lahti kangutasin, tuli väljakutse. Ei jõudnud õieti süüagi, aga siis rahmeldasin pool päeva ajatajuta jutti. Tõstsin pilgu ja kell oli napilt talli jõudmise aeg. Nv-del pannakse ju varem uksed kinni ka. Vantsi ajasin algul kordel taga, siis proovisime lahtiselt. Oli võrratult parem kui eelmisel katsel. Varem oli ta lihtsalt kusagile nurka jooksnud ega liikunud enne, kui motivatsioonipulgaga talle järele jõudsin. Siis tegi mingi suvalise sirge otsa ja passis jälle nurgas. Nüüd oskab juba allüüri ja suunda hoida, vahetada ka. Kah mul asi, onju. Aga vot on. Metsikule jõudsin vaevu sadula otsa panna ja ära võtta, vahepealne oli hirmus vähene. Ehk homme...
Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma olen veel rohkem väsinud. Hommikuti on padi näos ja nägu hall, kui tööle lähen. Seal ollakse kavalad, riietusruumis on kõhnutavad peeglid -- kulub vähem aega, et endast mitteniikole nurk vaatamiseks leida. Järgmine nädal peaks olema umbes viis jõulupidu. Magaks nad kõik maha. Hobuseid üritasin natuke hajutada, mõne trenni jagu nädalas hakkan ehk natuke sõiduabi saama. Päris ära jagada ei raatsi (ega võibolla tahetakski neid), ühest loodan liiga palju ja teine on liiga sõber.
"Ma olen väsinud. Ei jaksa enam mängida. Peab kobima kreemi sööma." (räägib see kolmene)
Väljakuulutatud kliinikusse (jaan. algul) ei taha minna. Kooritakse kaheksa nahka. Eratrenne pakuvad kõik treenerid odavamalt ja KS on lausa 2-3x kallim, sest kliinikus on ju grupitrenn. Tegelikult ei taha üldse kusagile minna. Kui tuleb muru, siis jah, avatud krossipäevale, miks mitte. Aga sõita kusagile keset Eestit ns KS v TS tegema -- miks. Seda saab koduski. Nojaa see grupitamise faktor ja ühine energia, aga ma asotsiaalina olen pigem üksi. Pimedas soojas teki all. Ei lähe kusagile. Isegi hobuseunesid ei vaata ega jää neis muudkui võistlustele hiljaks ega kaota hobust ja pätidki ei sõida hobuautoga salaja minema (eh... muidugi vaatan neid unesid edasi).
Kurguvalu ja tatt tulevad loomulikult viimasel tööpäeval enne minipuhkust. Tuju midagi teha sellest ei parane. Sattusin ei-tea-kui-mitmendat korda AHHAAsse. Seal sai õhku hüpata ja siis sellest hüppest 360 kraadi pilt saada (ei lugenud kokku, kui palju seal rõngas fotokaid oli, aga kümnetega kindlasti). Salvestasin muidugi vale pildi, kus ajastus kanni läks. Nüüd ma seisangi AHHAA FB-s nagu mõni hädaline, jalad konksus ja käed üleval. Kodus jagati ämbliksaia, aga taldrikul nägid nad rohkem silmade moodi välja.
Siis üks teine päev viisin hobusele porgandi, mis tundus lausa kuri.
Inimene on juba nii ehitatud, et otsib kõiges mustrit.
Hoplaa, millised kaks päeva on olnud. Esiteks algas puhkus, aga sellest hoolimata on mind mõlemal päeval välja kutsutud. Pole õiglane ju. Teiseks -- hobumaailm! Nelja erineva hobusega olen sõitnud, seejuures kolmega neist hüpanud. See kolmas oli päris TS hobune ja oh seda rõõmu, kuidas selline veel toimib. Esijalad kerkivad nagu viuhti, hobune venib kokku-lahku kui kummipael, mootor on aus. Sellisega tahaks küll kolmetada. Võibolla kunagi tulevases elus saabki. Neljas oli KS-suunaline põrkepall. Tema leivanumbrid olid kontrad ja sääre eest astumised, aga ma ei tunne teda üldse veel, äkki oskab muid asju ka.
Tegin öö otsa pipakaid, aga ei jõudnud ikkagi valmis. Hommikul on vaja natuke ratsutada ja siis maale sääred teha. "Maale". Aga seal on kamin ja ahi ja saun ja oma hoov, seega kvalifitseerub küll.
Üks retriiver kukkus maha tükkideks, kui üritasin teda aluse külge kinnitada. See oli veel šoksitükkidega taignast tehtud ka, aga ei hullu -- ka tükid kõlbavad süüa. Koerte kujutamisel tunnen ennast ebakindlalt, kuigi näinud ja katsunudki olen neid elusaid ikka mitu korda. Hobustega on palju lihtsam. Midagi pole aga parata, mõnede arvestuste järgi peetakse tulevat koera-aastaks ja nii jätkan traditsiooni.
Nii, tehtud. Sain välja magatud. Ja nii täis söödud, et ümbermõõt kahekordistus. Kes teab, mis päev üldse praegu on...
Üritan kalenderplaanist sobivaid tükke välja valida, aga jälle on mitu olulist asja ühel ajal. Peab valima. Üks hobune (mitte mu) suusatas täna tallivahele meetripikkused vaod sisse ja pärast oli maneežis etüüd parfüümipilve ja lastega (mitte mu).
Nii, ja mida teevad trennilised, kui nende treener ükskord tulla ei saa? Eks muidugi hüppavad ise ja teevad lollusi. Panime algul penerolliharjutuse vahed hiiglama laiad, noh, nagu parkuurivahed pärast põrkekaid. Loll, eksole, aga hobuseid pingutasid nabad välja ja said hakkama. Siis tõstsime asju kokkupoole (mitte lugeda "kokupole") ja töötas paremini. Päris-takistussõitja, kes oma hobuse otsast näpunäiteid jagas, oleks ilmselt kätega peast kinni hoidnud, kui tal neid roolimiseks tarvis poleks olnud. Teine harjutus pidi olema "dog-leg", aga kuna ruumi enam rea kõrval polnud, siis sai see tehtud kitsastest latikatest. Filleritega, sest ühepikkusi lühikesi pulki pole ju olemas. Kostab nagu hea plaan, eksole? Ja nagu ikka keerulistes olukordades -- õppisin oma hobukse kohta midagi uut. See pööre ei saanudki tunduda hobusele mõistlik, takistus tuli ootamatult ja pukkide vahele mahtus napilt kõht ära (kõrgust õnneks eriti polnud). Tegi mingi ilge koleda kitseka ega tõmmanudki kõrvale, nagu vana Kollionu raudpolt oleks teinud. Järgmine kord tuli juba ilusti, aga siis ta juba teadis, et ratsanik on vähe hull ja küsib mingeid imeasju. Pean teda tihemini üllatama hakkama, ehk küll mitte nii palju ja korraga.
Jõudsin tasemele 3000. Mis selle eluga ikka muud peale hakata, onju. Kõvasti ei julge öeldagi, et nii palju aega magama olen pannud. Algas see jama 3 ja pool aastat tagasi, kui pidin pikemalt haiglas passima. Kogu aeg ainult lugeda ei jaksanud, siis hakkaski külge.
Külalishobu on nii teistsugune. Kange nagu viiekordne redel, aga põrkab nagu täiskummist pall asfaldil. Lõpuks ometi hobune, kelle otsas on raskem istuda kui Metsiku. Kuidas küll see tema inimene seal nii pikalt hakkama on saanud?! Ja nüüd ei oska ma enam Kollionuga sõita. See tundub nüüd nii pehmekene, aga endiselt laisk ja hiiglaslik, ehk siis midagi merilõvi taolist. Bonjonjonjonjonnn. Kuidas. Ma. Üldse. Ette. Kujutasin. Et. Ta. Hakkab. Jooksma. Mingit. Krossi?? WTF tõesti.
Samasuunalised elamused jätkuvad. Olen tainas ja hobune on merilõvi. Või lihtsalt plönn. Plönn plönni otsas nagu moest läinud moodne kunst. Võimalik, et olen oma valikutega totaalselt puusse pannud ja ma ei mõtle siin ainult "hobisid".
Jagasime piparkooke. Kolmene muudkui nügis mind ukse poole: "Emme, sina pead tuppa sööma minema. Mine juba!"
"Miks, kas tahad midagi salaja nahka panna?"
"Jah."
...
Tükk aega hiljem pruunlast nähes polnud küsimustki: sihikul oli olnud šoks.
Nähes nüüd koosoleku "memo", tuleb välja, et asi on isegi hullem. Takistussõit tõstetakse kõrgemaks, sest... no ei olnud põhjendust, miks. Et on mingi mõnikümmend sõitjat, kes on teinud puhta ringi sel kõrgusel? Oh andke armu. Selline tõstmine nullib kõik "tavaliste" hobustega sõitjad, kes lihtsalt ei hakka ennast ega hobust pilbasteks ajama. Kui see üks hobune, mis harrastajal tihtipeale natuke lemmiklooma moodi rohkem on, äkki enam ei kvalifitseeru, siis teda pole ikka nii lihtne minema loopida ja välja vahetada. Nunnu, aga näe, meeter on taluvuse piir. Ja siis koolisõit. Selle taset on äkki vaja langetada! Mikkks? Ei saadud siis hakkama või? Vaidlen vastu. Parimad said ilusti tehtud ja teistel jäi, mille poole püüelda -- aga ei midagi võimatut. Samas ainuke rõõm ja mingigi fantaasia väljenduse koht KÜR lendab prügikasti. Nukker. Aga mis seal ikka. Saan ennustada: kui need otsused käiku lähevad, siis koolisõidus meistrivõistlevate harrastajate arv ilmselt kasvab veidi. Vanad olijad surevad igavusse. Takistussõidu meistrikatel hakkab vilisema tuul, aga mitte üleliia kõvasti, sest uutesse limiitidesse hakkavad mahtuma praegused "vahepealsed" ja need vahetavad osa mittejaksajaid välja. See, et takistussõitjaid koosolekule ei ilmunud, tähendabki minu meelest, et ollakse praeguse seisuga rahul. Võistlustel osaleti ju hoolega ja arvukalt. Eriti auto-karikasarjal. Selle käikulaskjad on geeniused.
Või mis sel minu arvamusel üldse tähtsust on. Nõudlus ja pakkumine panevad ikkagi asjad paika.
Jaburused jätkuvad. Need minu uned on mingi hullu nähtud ja päris elus on spiraalis lendav tuvi, kes jääb korduvalt hobuste alla, aga spiraalitab ikka edasi.
Kell oli kaks miljonit ja kõik peale kahe, kes "Elle"-i vaatasid, pidid nagu magama. Uks läks lahti, meetrist madalamal teatati: "Aga ma tahtsin sinepiplaastrit!" Meie next best pakkumine urvaplaastrile ei läinud peale. Uks läks kinni ja oli nagu juba lootust. Varsti libises uks jälle lahti: "Emme-issi, mul on pissihäda!" Pakkumine, et pigem on unehäda, läks kurtidele kõrvadele. Ütles hoopis: "On ilus päev!" Jaa, ilus küll, aga öö tegelikult.
Selline ilm. Kümnesentimeetrine lumi oli auto ära peitnud. Mõlemad hobused olid kuidagi... kõvad. Samas oli Vantsile kohale jõudnud, et jalavahetust saab küll seina ääres seina poole teha. Leppisingi selleks päevaks selle pisikese edusammuga ja lõpetasin.
Lapsed on juba mitu õhtut õues käinud. Vabatahtlikult! Lumi on imeline. Teevad seal tunneleid ja losse. Hobused hüppasid, üks kõrgemale kui teine. Metsik muidugi ainult natukesekene, nii mõnikümmend cm meeldetuletuseks. Sain transa eest vahvleid. Mõnus.
Eriti totter laupäev. Reede õhtul filmitasime hiljani, "In Time" (iroonialaks). Hommikul ei olnud küll ärkamisega kiiret (tegelikult ehk natuke oli, uni oli tõesti veider jälle, seal oli nt vana Savisaar, keda ma vist päris elus kohanudki pole), aga kui siis 11 paiku silmi lahti kangutasin, tuli väljakutse. Ei jõudnud õieti süüagi, aga siis rahmeldasin pool päeva ajatajuta jutti. Tõstsin pilgu ja kell oli napilt talli jõudmise aeg. Nv-del pannakse ju varem uksed kinni ka. Vantsi ajasin algul kordel taga, siis proovisime lahtiselt. Oli võrratult parem kui eelmisel katsel. Varem oli ta lihtsalt kusagile nurka jooksnud ega liikunud enne, kui motivatsioonipulgaga talle järele jõudsin. Siis tegi mingi suvalise sirge otsa ja passis jälle nurgas. Nüüd oskab juba allüüri ja suunda hoida, vahetada ka. Kah mul asi, onju. Aga vot on. Metsikule jõudsin vaevu sadula otsa panna ja ära võtta, vahepealne oli hirmus vähene. Ehk homme...
Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma olen veel rohkem väsinud. Hommikuti on padi näos ja nägu hall, kui tööle lähen. Seal ollakse kavalad, riietusruumis on kõhnutavad peeglid -- kulub vähem aega, et endast mitteniikole nurk vaatamiseks leida. Järgmine nädal peaks olema umbes viis jõulupidu. Magaks nad kõik maha. Hobuseid üritasin natuke hajutada, mõne trenni jagu nädalas hakkan ehk natuke sõiduabi saama. Päris ära jagada ei raatsi (ega võibolla tahetakski neid), ühest loodan liiga palju ja teine on liiga sõber.
"Ma olen väsinud. Ei jaksa enam mängida. Peab kobima kreemi sööma." (räägib see kolmene)
Väljakuulutatud kliinikusse (jaan. algul) ei taha minna. Kooritakse kaheksa nahka. Eratrenne pakuvad kõik treenerid odavamalt ja KS on lausa 2-3x kallim, sest kliinikus on ju grupitrenn. Tegelikult ei taha üldse kusagile minna. Kui tuleb muru, siis jah, avatud krossipäevale, miks mitte. Aga sõita kusagile keset Eestit ns KS v TS tegema -- miks. Seda saab koduski. Nojaa see grupitamise faktor ja ühine energia, aga ma asotsiaalina olen pigem üksi. Pimedas soojas teki all. Ei lähe kusagile. Isegi hobuseunesid ei vaata ega jää neis muudkui võistlustele hiljaks ega kaota hobust ja pätidki ei sõida hobuautoga salaja minema (eh... muidugi vaatan neid unesid edasi).
Kurguvalu ja tatt tulevad loomulikult viimasel tööpäeval enne minipuhkust. Tuju midagi teha sellest ei parane. Sattusin ei-tea-kui-mitmendat korda AHHAAsse. Seal sai õhku hüpata ja siis sellest hüppest 360 kraadi pilt saada (ei lugenud kokku, kui palju seal rõngas fotokaid oli, aga kümnetega kindlasti). Salvestasin muidugi vale pildi, kus ajastus kanni läks. Nüüd ma seisangi AHHAA FB-s nagu mõni hädaline, jalad konksus ja käed üleval. Kodus jagati ämbliksaia, aga taldrikul nägid nad rohkem silmade moodi välja.Siis üks teine päev viisin hobusele porgandi, mis tundus lausa kuri.
Hoplaa, millised kaks päeva on olnud. Esiteks algas puhkus, aga sellest hoolimata on mind mõlemal päeval välja kutsutud. Pole õiglane ju. Teiseks -- hobumaailm! Nelja erineva hobusega olen sõitnud, seejuures kolmega neist hüpanud. See kolmas oli päris TS hobune ja oh seda rõõmu, kuidas selline veel toimib. Esijalad kerkivad nagu viuhti, hobune venib kokku-lahku kui kummipael, mootor on aus. Sellisega tahaks küll kolmetada. Võibolla kunagi tulevases elus saabki. Neljas oli KS-suunaline põrkepall. Tema leivanumbrid olid kontrad ja sääre eest astumised, aga ma ei tunne teda üldse veel, äkki oskab muid asju ka.
Tegin öö otsa pipakaid, aga ei jõudnud ikkagi valmis. Hommikul on vaja natuke ratsutada ja siis maale sääred teha. "Maale". Aga seal on kamin ja ahi ja saun ja oma hoov, seega kvalifitseerub küll.Üks retriiver kukkus maha tükkideks, kui üritasin teda aluse külge kinnitada. See oli veel šoksitükkidega taignast tehtud ka, aga ei hullu -- ka tükid kõlbavad süüa. Koerte kujutamisel tunnen ennast ebakindlalt, kuigi näinud ja katsunudki olen neid elusaid ikka mitu korda. Hobustega on palju lihtsam. Midagi pole aga parata, mõnede arvestuste järgi peetakse tulevat koera-aastaks ja nii jätkan traditsiooni.
Nii, tehtud. Sain välja magatud. Ja nii täis söödud, et ümbermõõt kahekordistus. Kes teab, mis päev üldse praegu on...
Üritan kalenderplaanist sobivaid tükke välja valida, aga jälle on mitu olulist asja ühel ajal. Peab valima. Üks hobune (mitte mu) suusatas täna tallivahele meetripikkused vaod sisse ja pärast oli maneežis etüüd parfüümipilve ja lastega (mitte mu).
Nii, ja mida teevad trennilised, kui nende treener ükskord tulla ei saa? Eks muidugi hüppavad ise ja teevad lollusi. Panime algul penerolliharjutuse vahed hiiglama laiad, noh, nagu parkuurivahed pärast põrkekaid. Loll, eksole, aga hobuseid pingutasid nabad välja ja said hakkama. Siis tõstsime asju kokkupoole (mitte lugeda "kokupole") ja töötas paremini. Päris-takistussõitja, kes oma hobuse otsast näpunäiteid jagas, oleks ilmselt kätega peast kinni hoidnud, kui tal neid roolimiseks tarvis poleks olnud. Teine harjutus pidi olema "dog-leg", aga kuna ruumi enam rea kõrval polnud, siis sai see tehtud kitsastest latikatest. Filleritega, sest ühepikkusi lühikesi pulki pole ju olemas. Kostab nagu hea plaan, eksole? Ja nagu ikka keerulistes olukordades -- õppisin oma hobukse kohta midagi uut. See pööre ei saanudki tunduda hobusele mõistlik, takistus tuli ootamatult ja pukkide vahele mahtus napilt kõht ära (kõrgust õnneks eriti polnud). Tegi mingi ilge koleda kitseka ega tõmmanudki kõrvale, nagu vana Kollionu raudpolt oleks teinud. Järgmine kord tuli juba ilusti, aga siis ta juba teadis, et ratsanik on vähe hull ja küsib mingeid imeasju. Pean teda tihemini üllatama hakkama, ehk küll mitte nii palju ja korraga.
Jõudsin tasemele 3000. Mis selle eluga ikka muud peale hakata, onju. Kõvasti ei julge öeldagi, et nii palju aega magama olen pannud. Algas see jama 3 ja pool aastat tagasi, kui pidin pikemalt haiglas passima. Kogu aeg ainult lugeda ei jaksanud, siis hakkaski külge.
Külalishobu on nii teistsugune. Kange nagu viiekordne redel, aga põrkab nagu täiskummist pall asfaldil. Lõpuks ometi hobune, kelle otsas on raskem istuda kui Metsiku. Kuidas küll see tema inimene seal nii pikalt hakkama on saanud?! Ja nüüd ei oska ma enam Kollionuga sõita. See tundub nüüd nii pehmekene, aga endiselt laisk ja hiiglaslik, ehk siis midagi merilõvi taolist. Bonjonjonjonjonnn. Kuidas. Ma. Üldse. Ette. Kujutasin. Et. Ta. Hakkab. Jooksma. Mingit. Krossi?? WTF tõesti.
Samasuunalised elamused jätkuvad. Olen tainas ja hobune on merilõvi. Või lihtsalt plönn. Plönn plönni otsas nagu moest läinud moodne kunst. Võimalik, et olen oma valikutega totaalselt puusse pannud ja ma ei mõtle siin ainult "hobisid".
Jagasime piparkooke. Kolmene muudkui nügis mind ukse poole: "Emme, sina pead tuppa sööma minema. Mine juba!"
"Miks, kas tahad midagi salaja nahka panna?"
"Jah."
...
Tükk aega hiljem pruunlast nähes polnud küsimustki: sihikul oli olnud šoks.
No comments:
Post a Comment