Hobunduses algas aasta kärtsu ja mürtsuga. Keegi kappas lahtiselt ukse tagant mööda, Kollionu ehmus teise hobuse ehmumise peale ja ta kargas mulle krihviga suurde varbasse, keset konti. Talli vahel, ehk siis betooni peal. Saabas on rikutud, lohk tuli sisse ja valus oli ka, aga ootamatult vähe. Tähendab, Kollionu oli kuidagi suutnud oma raskust mujal hoida, sest kui ta ikka kogu hooga sinna varbasse oleks maandunud, poleks mul pannkoogipaksustki plönni sest varbast alles jäänud. Vahetasime K-ga korraks hobuseid. Ma polegi Kollionu nii kenana kunagi kõrvalt näinud. K hobune oli vist vähemalt 2x kitsam kui Kollikas, hästi tundlik ja püüdlik. Ühele poole veidi kange, aga seda on nad alguses tihti. Põnev kohe, mis neist saab, plaanid on igatahes suured.
Koputus. Alt-naaber. Jummel küll, kas jälle uputame? Kaebasid lõpuks kohtusse selle lõputu mürgli ja tümpsimise peale (no ausalt, mu lapse nimi võiks olla Ei-Tümpsi)? Aga ei. Käis kurtmas, et meie vannitoa kraan krägiseb ja häirib neid.
Kitseke kepsutas 100m enne talli üle tee. Napikas. Vahel on ikka kasulik sõita aeglaselt nagu vanaema. Jõuab selle täiskuu valgel igasuguseid asju läbi mõelda. Näiteks et kuidas kõige valusam on, kui keegi oluline tünksi teeb. Ja kuidas see unes millekski veel veidramaks moondub (kusagil puu otsas musitamine on natuke veider vist (päriselt pole ju temaga kunagi), enne seda oli jäätunud jääkarulaipade ja suurte ämblikkudega kaetud mägi, millest sõitis üle tsunami). Trennis kerkis arutelu, et kui suuri volte peaksid harrastajad tegema. No 10-meetristega peaksid ju ikka hakkama saama. Taipasin, et ega ma neid volte just kuigi palju trennis keerutagi ja tegingi siis kompensatsiooniks mõned jutti. Ei kompenseerinud midagi, peab ikka päriselt, regulaarselt (ja siis ta tahab teha neid ringe. muudkui ringe ja ringe ja siis nad pole kunagi piisavalt ümmargused).
Kui Kollionu sai TS trennis hakkama 110cm parkuuriga, kus latikas ja okser olid 115cm, siis Metsik hakkas lonkama. Nüüd siis see luujunniga jalg. Paha-paha.
Huvitav. See kand polegi soe. Tõmban liigutamisega tagasi ja vaatan, mis saab, täna proovis isegi jalga anda. Keeras kabja maa lähedal tagurpidi. Tähendab -- oli parem päev. Jalutasin.
Päike paistis, tegime väikese kambaga loojanguromantikat, või vähemalt nii see võis kaugelt vaadates paista. Tegelikult lõdisesime hobuste otsas 7km ringil ja vahepeal oli natuke buk-bukki (sellist oskab ainult 1 hobune maailmas, see punane). See oli vist üks külmemaid miinusühtesid, aga kes neid kõiki enam mäletab ka. Hiiglama pikalt on nüüd olnud muudkui nulli ümber ja suurem osa sellest ajast lumeta. Täna öösel peaks maa jälle valgeks saama.
Tuligi lumi ja läks natuke valgemaks. Nagu tellitult tekkis talli Nauris ja ütles, et hobusel pole häda midagi, ratsutagu ma edasi. Tegi pilti ka ja tõesti, pole enam midagi seal kannas edasi kasvanud. Ju siis väänas midagi või löödi ära ses krobelises kõvas koplis, kus palju muud hoburahvast ka sagib. Võib-olla tõesti, no äkki ikka peaks hobuse kusagile üksik-minikambrisse paigutama, aga kuidagi ei raatsi. Suures koplis on sõbrad ja varjualune ja palju ruumi. Talvel nad küll heinarullist kaugemale eriti ei liigu... Kunagi mõtlen ehk ümber, aga praegu tundub aeg-ajalt tekkivatest vigastustest hoolimata see suure karja variant parim. Tagumine ots on seal sile ja ilus, hobused närivad veel murugi. Viimased 50 meetrit enne väravat... noh, see on hullem kui kuumaastik, aga teised koplid ongi üleni sellised. [Pildil Kollionu -8°C-ga.]
Paar päeva jalutamist hiljem -- ikka lonkab traavis. Küll on põnev seda kevadet oodata... Vähemalt lapsed lõbutsevad. Üks läks kooli, teine oli kodus haige. Koolitajal polnud võtmeid ega telefoni, ka kodune ei leidnud oma võtmeid üles. Siis see koolikotiga duud käis mul tööl võtmete järel, aga ei leidnud töökohta üles. Läks koju, lasi aknast hobukopli traadiga telefoni saata ja tuli uuesti tööjuurt otsima. Täiesti arusaamatu, kustkohast ta otsis, aga igatahes mitte sealt, kust leida oleks võinud. Hoidsin teda tükk aega toru otsas, et välja pinnida natukenegi vihjet asukoha kohta, aga see oli liiga keeruline teema. Toru pandi ära. Ei saa kõike teismelisuse kaela ka ajada, see pole veel korralikult kohale jõudnud.
Asjad on jälle kord tasakaalus. Mina sain hüppetrennis nautida "käimaläinud" hobust ja natuke sihtkõrgusi, lisaks teha "kääre" üle mingi... 25 aasta? Metsikuga pole saanud proovida, kuna ta ilmselt jookseks alt ära, Kollionul pole kusagilt nagu kinni võtta, aga siis 1 sedelgaga kordel tiirlev Ekunaator võttis mind välja kannatada ja -- mida imet -- ma suutsingi. Jooksu pealt selgahüpet üritasin ka, aga see jooksmise osa kadus hobusel kohe ära, kui lakast kinni krabasin, seega pidin ikka kohapealt sudima. Mõni teine lendas autoga kännu otsa, nii et mahlad ja turvapadjad valla pääsesid. Ei olegi kade.
Külalishobu R oli nii tore, algul vedrutas ringi ja pärast pani pead kaenlasse, nuias silitamist. Kohe nunnu selline. Kollionu proovis ka sülle ronida, aga oma rohmakusega oleks mind peaaegu kummuli lükanud, seega veidi vähem nunnu. Võimalik, et ei soovinudki sügamist, vaid nosimist. Midagigi. Mis sa tuled üldse, kui taskud tühjad. Koduteel avastasin, et auto piduritega on midagi lahti. Blokk oli ees. Juhtub, kui ratsasaapad ja kannused jalga unustada. Enam ei võta ühtki riiet ära, ainult laon juurde. Külm on. Peaaegu kümme miinust juba.
Maja renoveerimisel arvutati hoolega, kui palju liitreid õhku tunnis ventilatsioonisüsteem igasse korterisse litsuma peaks. Nüüd ju aknad enam tuule käes ei vilise. Viimase kuu jooksul just külmema ilmaga on aga tark masin ennast välja lülitanud ja meil magamistoas seinapistiku kaudu tulnud suitsuhais sees. Esimese kurtmise peale öeldi, et toppigu me need pistikud umbseks siis. Teine kord küsiti, et kas me akendel ikka lingid on -- õues tasuta õhk vabalt saadaval. Tont küll, kuidas suure hurraaga maja "targemaks" tehakse, aga see enam siis lihtsat asja iseseisvalt teha ei oska. Ilmselt on seadistus vale, aga kedagi ei huvita. Nagu ka näiteks see, et ühel naabril ühtib korterinumber fonoluku koodi algusega. Iga kord, kui keegi koodiga siseneb, heliseb neil uksetelefon. Kui nad seda koosolekul kurtsid, ei kottinud kedagi. Teistel ju ei pinise. Selline tunne, et ajakirjandusse pöördumata ei saagi üldse asju lahendada, sest enne on iga asi ainult teemaga otseselt seotud inimese või paari mure. Meie väike rongipeatuse-linn sai ju jälle lehte. Teemaga, mida kohalikult oleks võinud sudida kui palju tahes, aga asju liikvele lükkab ikka ainult artikkel tähtsas ajalehes. Ei makaronidele moosiga!
Lumi muudab külma ilma pehmeks ja mõnusaks. Suuski veel alla ei pane. Varsti...
Meetrini oli lihtne. Siis kargasid pulgad üles ja mul õnnestus juba teisel takistusel asi pekki keerata -- samm ei tulnud välja ja hobuke tegi kaugushüpet, pulgad kaenlas. Pärast seda kadus kindlustunne ära ja Vants jäi kolmanda ette kolm korda seisma. Mõned ehitised riiviti madalamaks ja sai jälle käima, aga (vana) õppetund siiski: ei saa kunagi midagi enesestmõistetavana võtta. Praegu on saanud ikka jutti muretult nii teha, et kui jalaga peale eriti ei sõida, teeb madala hüppe ja kui toetada, siis jõulisema/kiirema/kõrgema. Mingit kahtlustki pole, et äkki ei lähe. Nüüd siis lipsas vasakule ära. Isegi kuri ei saa olla, sest hüppe kvaliteet tundub iseenesest üsna hea. Kannusekohtade juurest on karv ära kulunud, praegu umbes kahe euro suurused latakad. Kas need veel kasvavad nii rämesuureks nagu parempoolne oli siis, kui ma Vantsi sain 9 kuud tagasi? Polnud see tollal mingi tekihõõrumine nagu seda mulle esitleti.
Sõitsin vahelduseks KS sadulaga, siis on jalad pikemad ja nühivad hobust paljandikust eemal. Osutus, et võiksin ehk tiheminigi viitsida sadulat valida, täitsa töötas ju.
Küll see lumi ikka on tore, hobused on puhtad ja tekivärv näha. Auto ei lähe mustemaks ja enam pole õhtul nii pime. President käis tööl külas. Küll ta ikka jõuab igale poole.
Pauk. Selline. Tunne, nagu süda oleks tuhandeks killuks. Aru ei saa, et KUIDAS nii teisele inimesele teha võib. Öö jäi magamata ja tööl olin mõttetu, kellel sellisest õnnetusehunnikust üldse kasu võiks olla. Söögis polnud sööki sees ja hüppes polnud hüpet. Mu elu on solgitud.
.......
.......
.......
Kui esmane šokk leevenes ja mingi tunnetekompott oli läbi näksitud, saabus viha. Hammustasin igal võimalusel. Sõnadega. Äkki oleks pidanud päriselt lööma? Millegipärast olen uskunud, et teistega mingitmoodi käitudes võib sarnast kohtlemist oodata. Seega löömine jäi ära. Aga ma pole -- vähemalt omateada -- kellelegi nii retsilt haiget ka teinud. Miks siis mulle pidi tegema?
.......
.......
.......
Lumemaa. Miinus viisteist ja meeter lund, sajab juurdegi. Puud on paksud, kuigi seest peened. Oleme pidevalt pilves. Peab jälgima, et istuli/selili suure hooga ei kukuks, ilgelt valus ju. Õpetame kutsikaid suusatama. Valus asja juures on see, et pean siis ise lauaga ukerdama ja seda ma veel ei oska. Üks teine päev saan ehk ka kaks lauda alla ja siis küll naudin täiega... kui selleks ajaks veel jalgu alles on. Suurest pidurdamisest on reielihased tundetud ja käsi ei jaksa üleski tõsta. Hämmastav, kui palju üks tasakaaluhoidmine käsi võib kurnata.
Tulles lasime end pildistada. Et kuidas me välja näeme, kui kiirust ületame. Ilmselt. Sest märke polnud lume alt näha. Huvitav maa selline, laternate all max 80km/h ja nii kui valgus otsa saab, 100! Lumine tee ja sota. Proovi, kui julged. Kohe näha, mismoodi neid soome rallimehi kasvatatakse.
Huvitav loomakene see inimene. Istub 80-kraadises soojas ja vaatab aknast miinus kahtekümmet. Loomulikult on meie majakeses saun. Kui see sajaks keerata, saab igast külmast paari minutiga lahti, isegi kui ennist ripsmed valgete klompidega vehkisid ja küljevarbad teadmata suunas lahkunud olid.
Väike tont põrutab otse mäest alla ja lagistab naerda. Tema maailmas valusaid pauke nagu polegi, alati püüab keegi viimasel hetkel kinni. Minusuguseid ei püüta enam, olen nüüd peast põrunud. Ei teagi, kas varem üldse olen oma kaalikat nii kõva pauguga vastu maad löönud. Laenasin õhtuni kiivrit ja saingi mõne aja pärast teise tou lisaks. Väsimus teeb oma töö. Paha tunne on, aga pilt on ilusti ees ja öökima ei aja. Pole neid kukkumata külgi üldse alles enam, isegi kõhuli sain olla ja alla libisedes püksid lund täis koguda.
Hommikul korjasime ühe solvunud lapse lumehunnikust üles ja tassisime mäele lauda vajutama. Pisike sai rõnga peal kanalist alla tuhiseda ja vanim väänas kukkudes jala põlvest ära. Seega kohe mitu rekordit ühe päevaga: kõige varem mäele, kõige varem minema ja esimene haiglaskäik. Röntgenpildi järgi arvati, et kondid jäid terveks, aga kui ei jäänud, võiks minna arstile. Nojah. Vähemalt suusad sain katkiselt lapselt ära võtta ja ise õhtuni ringi kihutada.
Üksõhtu tuli telekast klassikokkutulek (soome variant, v-sõnadega), griļlisime kaminas vorstikesi ja mängisime UNO-t. Väljas oli 22 miinust, 1.446€-ne diislihind ja veel midagi... vähemalt kiirgusgraafiku järgi võis nii oletada. Pakkisime end kubujussideks ja sõitsime 13km kaugusele järve äärde, et pealt näha täpselt 7 minutit virmaliste vehklemist. Täitsa jabur, et niimoodi pihta sattusime, sel õhtul polnud ju enne ega pärast midagi. Metsatukas ulgusid huskyd ja selja taga hiilgas täiskuu. Kõik oli sinakasvalge ja sädeles nagu vanaaegses jäässe läinud sügavkülmas.
Sel naljakal maal, kus keset lund võib kaherealisel eraldusribata maanteel sajaga sõita, aga lapsel (sel kolmesel) ei lubata suusaliftiga tagasi alla sõita, kui ülevalt laskumine liiga punaseks osutub talle, võib juhtuda imelisi asju. Näiteks see, et mõnikord päike ei loojugi mitu päeva jutti või ei tõuse. Või et lähed oma elu esimesi virmalisi vaatama ja näedki. Või jalutab keset maanteed vastu põder, PÕHJApõder, pea valge nagu mänguasjal. See ei tormelnud uisapäisa nagu meie kitsed. Jalutas kenasti mööda tee äärt, õigel pool, nagu jalakäijale kohane. Oleks akna lahti teinud, oleks saanud katsuda. Kõige miinusem miinus oli seekord -29C, seega tundus tagasi Eestisse tulles viis miinust lausa soe.
Kui Kollionu sai TS trennis hakkama 110cm parkuuriga, kus latikas ja okser olid 115cm, siis Metsik hakkas lonkama. Nüüd siis see luujunniga jalg. Paha-paha.
Huvitav. See kand polegi soe. Tõmban liigutamisega tagasi ja vaatan, mis saab, täna proovis isegi jalga anda. Keeras kabja maa lähedal tagurpidi. Tähendab -- oli parem päev. Jalutasin.
Päike paistis, tegime väikese kambaga loojanguromantikat, või vähemalt nii see võis kaugelt vaadates paista. Tegelikult lõdisesime hobuste otsas 7km ringil ja vahepeal oli natuke buk-bukki (sellist oskab ainult 1 hobune maailmas, see punane). See oli vist üks külmemaid miinusühtesid, aga kes neid kõiki enam mäletab ka. Hiiglama pikalt on nüüd olnud muudkui nulli ümber ja suurem osa sellest ajast lumeta. Täna öösel peaks maa jälle valgeks saama.
Paar päeva jalutamist hiljem -- ikka lonkab traavis. Küll on põnev seda kevadet oodata... Vähemalt lapsed lõbutsevad. Üks läks kooli, teine oli kodus haige. Koolitajal polnud võtmeid ega telefoni, ka kodune ei leidnud oma võtmeid üles. Siis see koolikotiga duud käis mul tööl võtmete järel, aga ei leidnud töökohta üles. Läks koju, lasi aknast hobukopli traadiga telefoni saata ja tuli uuesti tööjuurt otsima. Täiesti arusaamatu, kustkohast ta otsis, aga igatahes mitte sealt, kust leida oleks võinud. Hoidsin teda tükk aega toru otsas, et välja pinnida natukenegi vihjet asukoha kohta, aga see oli liiga keeruline teema. Toru pandi ära. Ei saa kõike teismelisuse kaela ka ajada, see pole veel korralikult kohale jõudnud.
Asjad on jälle kord tasakaalus. Mina sain hüppetrennis nautida "käimaläinud" hobust ja natuke sihtkõrgusi, lisaks teha "kääre" üle mingi... 25 aasta? Metsikuga pole saanud proovida, kuna ta ilmselt jookseks alt ära, Kollionul pole kusagilt nagu kinni võtta, aga siis 1 sedelgaga kordel tiirlev Ekunaator võttis mind välja kannatada ja -- mida imet -- ma suutsingi. Jooksu pealt selgahüpet üritasin ka, aga see jooksmise osa kadus hobusel kohe ära, kui lakast kinni krabasin, seega pidin ikka kohapealt sudima. Mõni teine lendas autoga kännu otsa, nii et mahlad ja turvapadjad valla pääsesid. Ei olegi kade.
Külalishobu R oli nii tore, algul vedrutas ringi ja pärast pani pead kaenlasse, nuias silitamist. Kohe nunnu selline. Kollionu proovis ka sülle ronida, aga oma rohmakusega oleks mind peaaegu kummuli lükanud, seega veidi vähem nunnu. Võimalik, et ei soovinudki sügamist, vaid nosimist. Midagigi. Mis sa tuled üldse, kui taskud tühjad. Koduteel avastasin, et auto piduritega on midagi lahti. Blokk oli ees. Juhtub, kui ratsasaapad ja kannused jalga unustada. Enam ei võta ühtki riiet ära, ainult laon juurde. Külm on. Peaaegu kümme miinust juba.
Maja renoveerimisel arvutati hoolega, kui palju liitreid õhku tunnis ventilatsioonisüsteem igasse korterisse litsuma peaks. Nüüd ju aknad enam tuule käes ei vilise. Viimase kuu jooksul just külmema ilmaga on aga tark masin ennast välja lülitanud ja meil magamistoas seinapistiku kaudu tulnud suitsuhais sees. Esimese kurtmise peale öeldi, et toppigu me need pistikud umbseks siis. Teine kord küsiti, et kas me akendel ikka lingid on -- õues tasuta õhk vabalt saadaval. Tont küll, kuidas suure hurraaga maja "targemaks" tehakse, aga see enam siis lihtsat asja iseseisvalt teha ei oska. Ilmselt on seadistus vale, aga kedagi ei huvita. Nagu ka näiteks see, et ühel naabril ühtib korterinumber fonoluku koodi algusega. Iga kord, kui keegi koodiga siseneb, heliseb neil uksetelefon. Kui nad seda koosolekul kurtsid, ei kottinud kedagi. Teistel ju ei pinise. Selline tunne, et ajakirjandusse pöördumata ei saagi üldse asju lahendada, sest enne on iga asi ainult teemaga otseselt seotud inimese või paari mure. Meie väike rongipeatuse-linn sai ju jälle lehte. Teemaga, mida kohalikult oleks võinud sudida kui palju tahes, aga asju liikvele lükkab ikka ainult artikkel tähtsas ajalehes. Ei makaronidele moosiga!
Lumi muudab külma ilma pehmeks ja mõnusaks. Suuski veel alla ei pane. Varsti...
Meetrini oli lihtne. Siis kargasid pulgad üles ja mul õnnestus juba teisel takistusel asi pekki keerata -- samm ei tulnud välja ja hobuke tegi kaugushüpet, pulgad kaenlas. Pärast seda kadus kindlustunne ära ja Vants jäi kolmanda ette kolm korda seisma. Mõned ehitised riiviti madalamaks ja sai jälle käima, aga (vana) õppetund siiski: ei saa kunagi midagi enesestmõistetavana võtta. Praegu on saanud ikka jutti muretult nii teha, et kui jalaga peale eriti ei sõida, teeb madala hüppe ja kui toetada, siis jõulisema/kiirema/kõrgema. Mingit kahtlustki pole, et äkki ei lähe. Nüüd siis lipsas vasakule ära. Isegi kuri ei saa olla, sest hüppe kvaliteet tundub iseenesest üsna hea. Kannusekohtade juurest on karv ära kulunud, praegu umbes kahe euro suurused latakad. Kas need veel kasvavad nii rämesuureks nagu parempoolne oli siis, kui ma Vantsi sain 9 kuud tagasi? Polnud see tollal mingi tekihõõrumine nagu seda mulle esitleti.
Sõitsin vahelduseks KS sadulaga, siis on jalad pikemad ja nühivad hobust paljandikust eemal. Osutus, et võiksin ehk tiheminigi viitsida sadulat valida, täitsa töötas ju.
Küll see lumi ikka on tore, hobused on puhtad ja tekivärv näha. Auto ei lähe mustemaks ja enam pole õhtul nii pime. President käis tööl külas. Küll ta ikka jõuab igale poole.
Pauk. Selline. Tunne, nagu süda oleks tuhandeks killuks. Aru ei saa, et KUIDAS nii teisele inimesele teha võib. Öö jäi magamata ja tööl olin mõttetu, kellel sellisest õnnetusehunnikust üldse kasu võiks olla. Söögis polnud sööki sees ja hüppes polnud hüpet. Mu elu on solgitud.
.......
.......
.......
Kui esmane šokk leevenes ja mingi tunnetekompott oli läbi näksitud, saabus viha. Hammustasin igal võimalusel. Sõnadega. Äkki oleks pidanud päriselt lööma? Millegipärast olen uskunud, et teistega mingitmoodi käitudes võib sarnast kohtlemist oodata. Seega löömine jäi ära. Aga ma pole -- vähemalt omateada -- kellelegi nii retsilt haiget ka teinud. Miks siis mulle pidi tegema?
.......
.......
.......
Lumemaa. Miinus viisteist ja meeter lund, sajab juurdegi. Puud on paksud, kuigi seest peened. Oleme pidevalt pilves. Peab jälgima, et istuli/selili suure hooga ei kukuks, ilgelt valus ju. Õpetame kutsikaid suusatama. Valus asja juures on see, et pean siis ise lauaga ukerdama ja seda ma veel ei oska. Üks teine päev saan ehk ka kaks lauda alla ja siis küll naudin täiega... kui selleks ajaks veel jalgu alles on. Suurest pidurdamisest on reielihased tundetud ja käsi ei jaksa üleski tõsta. Hämmastav, kui palju üks tasakaaluhoidmine käsi võib kurnata.
Tulles lasime end pildistada. Et kuidas me välja näeme, kui kiirust ületame. Ilmselt. Sest märke polnud lume alt näha. Huvitav maa selline, laternate all max 80km/h ja nii kui valgus otsa saab, 100! Lumine tee ja sota. Proovi, kui julged. Kohe näha, mismoodi neid soome rallimehi kasvatatakse.
Huvitav loomakene see inimene. Istub 80-kraadises soojas ja vaatab aknast miinus kahtekümmet. Loomulikult on meie majakeses saun. Kui see sajaks keerata, saab igast külmast paari minutiga lahti, isegi kui ennist ripsmed valgete klompidega vehkisid ja küljevarbad teadmata suunas lahkunud olid.
Väike tont põrutab otse mäest alla ja lagistab naerda. Tema maailmas valusaid pauke nagu polegi, alati püüab keegi viimasel hetkel kinni. Minusuguseid ei püüta enam, olen nüüd peast põrunud. Ei teagi, kas varem üldse olen oma kaalikat nii kõva pauguga vastu maad löönud. Laenasin õhtuni kiivrit ja saingi mõne aja pärast teise tou lisaks. Väsimus teeb oma töö. Paha tunne on, aga pilt on ilusti ees ja öökima ei aja. Pole neid kukkumata külgi üldse alles enam, isegi kõhuli sain olla ja alla libisedes püksid lund täis koguda.
Hommikul korjasime ühe solvunud lapse lumehunnikust üles ja tassisime mäele lauda vajutama. Pisike sai rõnga peal kanalist alla tuhiseda ja vanim väänas kukkudes jala põlvest ära. Seega kohe mitu rekordit ühe päevaga: kõige varem mäele, kõige varem minema ja esimene haiglaskäik. Röntgenpildi järgi arvati, et kondid jäid terveks, aga kui ei jäänud, võiks minna arstile. Nojah. Vähemalt suusad sain katkiselt lapselt ära võtta ja ise õhtuni ringi kihutada.
Üksõhtu tuli telekast klassikokkutulek (soome variant, v-sõnadega), griļlisime kaminas vorstikesi ja mängisime UNO-t. Väljas oli 22 miinust, 1.446€-ne diislihind ja veel midagi... vähemalt kiirgusgraafiku järgi võis nii oletada. Pakkisime end kubujussideks ja sõitsime 13km kaugusele järve äärde, et pealt näha täpselt 7 minutit virmaliste vehklemist. Täitsa jabur, et niimoodi pihta sattusime, sel õhtul polnud ju enne ega pärast midagi. Metsatukas ulgusid huskyd ja selja taga hiilgas täiskuu. Kõik oli sinakasvalge ja sädeles nagu vanaaegses jäässe läinud sügavkülmas.
Sel naljakal maal, kus keset lund võib kaherealisel eraldusribata maanteel sajaga sõita, aga lapsel (sel kolmesel) ei lubata suusaliftiga tagasi alla sõita, kui ülevalt laskumine liiga punaseks osutub talle, võib juhtuda imelisi asju. Näiteks see, et mõnikord päike ei loojugi mitu päeva jutti või ei tõuse. Või et lähed oma elu esimesi virmalisi vaatama ja näedki. Või jalutab keset maanteed vastu põder, PÕHJApõder, pea valge nagu mänguasjal. See ei tormelnud uisapäisa nagu meie kitsed. Jalutas kenasti mööda tee äärt, õigel pool, nagu jalakäijale kohane. Oleks akna lahti teinud, oleks saanud katsuda. Kõige miinusem miinus oli seekord -29C, seega tundus tagasi Eestisse tulles viis miinust lausa soe.
No comments:
Post a Comment