Ei saa ikka paugust üle. Ma polnud veel valmis plaan B-ks, see pidi tulema mingi 10-20 aasta pärast: hakkan nõiaks ja võtan kassi. Aga praegu ei võta ma ju kedagi, saaks enne olemasolevategagi korralikult hakkama. Lõunalauas rääkisime oma lemmikloomadest. Üks oli unustanud, et tal oli kilpkonn ja kui meelde tuli, oli konnast ainult luukere järel. Teine oli oma hamstri laiaks istunud, nii et lõualuud sodiks. Selle pidi ära uputama, et loomake rohkem piinlema ei peaks. Lapsepõlvetraumad juhtumitest kummalgi ex-loomaomanikul. Võinoh, mitte täiesti ex, ühel on ju nüüd kass. Isane, keda lubatakse õue kondama, aga millegipärast kastreerida ei saa. Eelmisel, emasel lasi küll sisu ümber teha. Meesterahvastel tundubki tihti mingi teema olevat nende munadega. Ütleb, et tuleb säilitada võimalus nautida isarõõme. Khm, jaa, ikka rõõme, aga ei mingit muret, et mis nendest uutest karvapallidest saab. Kas lähevad merekooli või pappkastiga prügikasti või saavad metsikud olla, kuni kinni püütakse või ära süüakse või mis iganes. Omad munad võib ju alles jätta, milles ometi asi, ah?
Ja üks töökaaslane suri ära. Polnud kuigi vana ega midagi, 56 kandis. Süda ütles üles.
Peaksin laagri jaoks eesmärgid kirja panema, aga ei taha. Ma tean ju neid niigi, pole teiste asi neis sorida (treeni siis sellist tonti, eksole). Üldse pole erilist tuju välja rapsima minna. Arvan, et KS ja TS teemal ei anna seda meie praegust kombinatsiooni enam oluliselt muuta, võibolla ainult natukesekene timmida. Suurim väljakutse on terve ja võimekana püsida ja saavutada uued kiirused. Raskepärase hobuse jaoks raske siht, ma arvan. Kavatsen kestvusratsutajatelt nõu küsida (*hiljem lisatud: no ei peagi, Laura tegi juba ära). Neil on küll kerged ja pigem väikesed hobused, aga mingid üldreeglid peavad ikka pädema. Kõigist ei saa muidugi sprintereid või maratoonareid, veel vähem kaks ühes.
Laagrisse on praegu plaan minna suure hobuautoga. Treikut ei saaks ma sellise libedaga parklastki välja niikuinii. Kuidas Elevant autosse läheb? Pole aimugi. Treilerisse olen kõik viimased ajad valjaste ja kordega viinud, siis ei pea vaidlema ega hobust väljalt püüdma. Praeguse lumeseisuga oleks see veel ju eriti tüütu.
Hüppekas oli ootamatu. Kas Vants käib tõesti mu salvestisi lugemas? Et kiirusega olevat raskusi? Onu pühkis juba esimesest ringist hoo ja lustiga takistuste peale. Abiratsanik oli hobuse sisse õlitanud ja mu nahksed kindad libisesid lootusetult mööda lutsukalalibedaid ratsmeid. Mingeid ulmepöördeid tuli seetõttu vahel nurgast välja teha, aga no seda on Hanno meile õpetanud küll juba, et ei või rapsima hakata ja tuleb oodata ja rahulikuks jääda. Üritasingi siis rahulikult seda alajuhitavat rongi pöörata. Alates kolmandast ringist siiski paljakäsi, sest noh, paar-kolm inimest ikka veel ootavad mind koju. Vist. Köhisin hoolega kopse välja ja see oli külmas õhus veel eriti lahe. Mitte.
*****
Äratus kell viis, tallis kell kuus, hobused seitsmeks pooleldi peal, kaheksa sõitsime, üheksa algasid teistel esimesed trennid, kümme olime peaaegu kohal, 11 treenis esimene pool autotäiest ja kaksteist teine pool (meeldejätmiseks -- kakaoseiklus ja kilomeetripostid). Rauli-onu oli hobustele mõnusad põhuboksid teinud, heinad ees (sellist söö või ise). Ekslesin algul kui labürindis, nii paljudesse (valedesse) kohtadesse oli võimalik pöörata ja sattuda. Esimene päev oli, nagu ikka, ülevaate saamine. Üleliia põnevaks ei kiskunud. Õhtune TS oli õnneks võimlemine, mitte lihtsalt parkuuri kihutamine. Kurtna maneež on üüratult suur. Ühes servas oli peneroll; keskliinil süsteem, pikk vahe ja okser ja veel tohutu palju maad seinani; teise serva mahtus seotud vahega takistusi ja ikka oli veel palju ruumi üle. Oi, see oli uhke. Ja peeglid! Mitte ainult silmanurgast vilksamisi, vaid lausa kümneid samme jutti sai veenduda, et asjad püsivad (või mõnel juhul, et ei püsi). Ainult see külm. Eriti pärast trenni ronis see kontide vahele ja pani päris lõdisema, kuigi soe söök oli just keresse tõmmatud. Läksin ööks isa juurde kamina äärde, plaaniga Eesti laulud ära vaadata. Kuulasin ühe, teise -- olid ootamatult kuulatavad. Tuli mõte, et saan ka silmad kinni kuulata. Ärgates oli pidu üsna läbi juba.
Hommikul oli hobune juba esimesed heinad alla neelanud. Mõned kihutasid juba kaheksast ringi. Junne korjasid millegipärast ikka vanad, noortel poleks nagu kohati käsi külge kasvanud. Teeninda teisi ette ja taha. Soovin neile kunagi samasuguseid lapsi, nagu nad ise on (evil grin). Hobune oli jätkuvalt püüdlik, kohati liigagi. Tabasin end äkki mõttelt, et... Kollionuga on tore ratsutada! Ei ole ainult rügamine ja vaev, on ka kergeid ja rõõmustavaid hetki. Õppisin isegi ühe uue (vana?) triki: peatust tehes olgu jalad ees, üsna sadulavöö kandis. Taandamiseks asetada sääred taha (õpetamisel kasvõi 20cm jagu) ja mida imet -- astub ilma igasuguse sikutamise või vastuoluta. Ma vist olen seda "trikki" lugenud sellises versioonis, et taandamisel peaks ülakeha ette minema, kuigi intuitiivselt viskuks ju hoopis selili ja tiriks. Igatahes, kui on tunda, et hobune juba esimesel katsel saab täielikult aru, mis toimub, siis miks põrgu pärast mitte just nii suhelda. Hiljem moonduvad märguanded niikuinii märkamatuse suunas. Kunagi saan Kolli samamoodi tagurdama kui Metsiku ja vast ei lähegi enam 15 aastat.
Jõudsin suurivaevu päeva naela ära oodata, krossitrenn muidugi. Viimase, penskarite grupi liikmena sai seda ootamist ikka hulgi tehtud. Miku-onu ja Rauli-onu olid siuh-viuh paar aeda kokku klopsinud ja lume alt kaevanud välja sootuks toredaid asju. Sealhulgas tervelt kaks kahe tärni takistust. Sinna majakesse oleks vast kaheliikmeline pere elama mahtunud. Madli silus ja kaunistas, palkehitise all olid tervenisti kitsekesed (ohjaa... tea, kas olid ettekuulutuseks tulevastele sündmustele ..?) ja lilli jagus igale poole. Kollionu proovis mingit puhmast ampsata ka, kuigi minuteada hobused plastmassi seedida ei oska. Pikalt ei viitsi heietada, aga nii palju kui ma nägin, tegid kõik laagrilised tublit tööd ja lendasid üle asjade, nagu teeksid nad seda iga päev. Isegi hall talendivooru võitja põrkas sirgelt ja lennutas koibi, ei mingit laperdamist. Ja Kollionu, see tubli Vants, teda tahtsin pärast ekstra tänada, et ta nii vapralt koostööd tegi. Aga juhtus hoopis nii, et sõidutasin lapsed kodumaile ja jätsin Kolli Juulat ootama. See ootamine venis ootamatult pikaks. Pidi tulema 8-ks ja siis 9-ks, kuni see päev üldse ei tulnudki. Ise olime juba kodus, aga hobused ulapeal. Süda tilkus verd, no ei saanud kuidagi olla, muudkui muretse, et kuidas kadunud ikka koju saavad. Järgmise päeva lõunaks said alles, aga vähemalt said. Loodan, et Elin sai pildile ka midagi kogu seiklusest...
Kui pühapi õhtul nägin korraga teel nelja kitse, siis esmaspil oli neid samas kandis vaid üks. Kargas mulle pauguga esistangesse. Õnneks oli kiirus väike, vähemalt üle ei pidanud tast sõitma. Korjas oma koivad kokku, tõusis püsti. Kõik jalad tundusid ühepikkused ja liigesed paindusid õigele poole. Otsisin teist veel pimeduses mõnda aega jälgi mööda taga, aga neid jälgi oli seal sigrimigris sadade kaupa ja teiste tehtuid rohkem. Verd ei näinud. Sõitsin koju autot ja katkisi suhteid lappima.
-----
Mis ma nüüd edasi peale hakkan siis. Pole eriti ultimaatumite-inimene olnud, aga mõned põhimõtted nagu ikka oleks.
-----
Arenguvestluste hooaeg: tööl, koolis, lasteaias. Ime aga pastakast eesmärke välja, isegi kui oled alles kolmene. Keskmisel tuli arenguvaikimine. Nii kange kutt, et mitte ühtegi sõna ei poetanud. Ühe korra vist noogutas vastuseks, aga see oli ka kõik. Vestlesin siis ise õpetajaga. Oi kuidas ma arenesin.
Hakkasin lonke kohta detaile koguma. Kuidas saab nii olla, et üks päev on lombakas, teine päev mitte? Kapjadega saaks veel kuidagi aru, aga kand? Mis see on, kui hobune ei saa jalga kannast kõverdatuna kusagil keskel hoida, vaid ainult kõrgel kõhu all või sirgelt vastu maad surutuna. On hoopis mingi lihase katki venitanud? Sammus pole midagi näha, et viga oleks. Traavi pole enam kaua aega küsinudki. Jalutame ja teen talle kõhulihase-harjutusi.
Elin oli saanud selle kahe tärni hüppe pildile. Mingi nõidus jälle, et pildil pole kõrgust ollagi, aga kõrval seistes oli see kolakas nagu väike buss.
Oli maratonipäev, aga ma ei suusatanudki. Käisime hoopis esivanematega uisutamas ja pärast söömas. Uksevalvuril oli hullem nohu kui mul, tatt rippus poole maani. Rääkisime, nagu ikka, lapsi taga. Peab neist tõesti rohkem kirja panema, sest ega muidu pärast mäleta küll. Näiteks praegu on kõige hullem ja koledam, mida meie pesamuna kellelegi öelda oskab, kui tema peale vihastab: "kakapuuks". Legodega peab ettevaatlik olema, poes mängunurgas oli päris kole ähvardus. Lapsed ei lugenud, kargasid mängima, aga peletasin nad sealt igaks juhuks minema. Mine tea seda värki.
Viimaks ometi, pärast mitmeid poolikuid plaane panin sinimustvalgel päeval Vantsile korded külge ja lasin tal lauatajat lohistada. Ja kelku. Kelguga ei saanud rohkemat kui aeglast traavi tippida, plänn kippus kummuli minema. Autoteele ka siledat otsima ei tahtnud minna. Lauaga jälle oleks võinud kütta nagu torust tuleb -- midagi nagu tuligi, aga päris sirgeks saba ei ajanud. Külmavõitu oli. Vants oli algul üsna ähmis sest imelikust sagimisest ja sättimisest, aga kui asjale pihta sai, rahunes maha. Õhtul tähistasime sajalist söögi ja filmidega. Lasteaias olid lapsed linnukese ja lipu teinud. Meil koondus see üheks teoseks.
Küll on alles kohutavalt külm olnud! Numbrite järgi vähem kui 20 miinust, aga tunne on selline, et nägu külmub pisikeseks ruudukeseks ja kukub kildudeks maha. Tuul on. Väikese boonusena saab talliskäikudega nüüd imekiiresti ühele poole. Eile ronisin ühe otsa ja ponitasin teist käe otsas -- kaks tükki poole tunniga liigutatud. Täna sain tunniga kaks lausa ratsutatud, ühel oli isegi sadul seljas ja peale 100m tibutraavi sai ka 6 sammu galoppi tehtud, 3 ühest ja 3 teisest jalast. Siis kadusid näpud ära ja käisin neid vahepeal tallis otsimas. Homne hüppekas jääb ära ja tõenäoliselt ei ole ka nv-l võistlusi. Ma poleks niikuinii läinud. Tööl on olnud tohutu pikad ja kurnavad päevad, seega mõningasest molutamisest kindlasti ära ei ütle.
Ohhoo, midagi ikka toimub, Rahulas on sootuks suured rahvamassid end kirja pannud ja Ihastes ka midagi. Ventilatsioonisüsteem sai ka viimaks tööle. Väidetavalt pärast tarkvara uuendamist. Mu prantslasest ja šotlasest külaliste paar läks kottu ära. Katsun tasapisi aru saada, mis vahepeal toimunud on ja et mis päev üldse on.
Ja üks töökaaslane suri ära. Polnud kuigi vana ega midagi, 56 kandis. Süda ütles üles.
Peaksin laagri jaoks eesmärgid kirja panema, aga ei taha. Ma tean ju neid niigi, pole teiste asi neis sorida (treeni siis sellist tonti, eksole). Üldse pole erilist tuju välja rapsima minna. Arvan, et KS ja TS teemal ei anna seda meie praegust kombinatsiooni enam oluliselt muuta, võibolla ainult natukesekene timmida. Suurim väljakutse on terve ja võimekana püsida ja saavutada uued kiirused. Raskepärase hobuse jaoks raske siht, ma arvan. Kavatsen kestvusratsutajatelt nõu küsida (*hiljem lisatud: no ei peagi, Laura tegi juba ära). Neil on küll kerged ja pigem väikesed hobused, aga mingid üldreeglid peavad ikka pädema. Kõigist ei saa muidugi sprintereid või maratoonareid, veel vähem kaks ühes.
Laagrisse on praegu plaan minna suure hobuautoga. Treikut ei saaks ma sellise libedaga parklastki välja niikuinii. Kuidas Elevant autosse läheb? Pole aimugi. Treilerisse olen kõik viimased ajad valjaste ja kordega viinud, siis ei pea vaidlema ega hobust väljalt püüdma. Praeguse lumeseisuga oleks see veel ju eriti tüütu.
Hüppekas oli ootamatu. Kas Vants käib tõesti mu salvestisi lugemas? Et kiirusega olevat raskusi? Onu pühkis juba esimesest ringist hoo ja lustiga takistuste peale. Abiratsanik oli hobuse sisse õlitanud ja mu nahksed kindad libisesid lootusetult mööda lutsukalalibedaid ratsmeid. Mingeid ulmepöördeid tuli seetõttu vahel nurgast välja teha, aga no seda on Hanno meile õpetanud küll juba, et ei või rapsima hakata ja tuleb oodata ja rahulikuks jääda. Üritasingi siis rahulikult seda alajuhitavat rongi pöörata. Alates kolmandast ringist siiski paljakäsi, sest noh, paar-kolm inimest ikka veel ootavad mind koju. Vist. Köhisin hoolega kopse välja ja see oli külmas õhus veel eriti lahe. Mitte.
*****
Äratus kell viis, tallis kell kuus, hobused seitsmeks pooleldi peal, kaheksa sõitsime, üheksa algasid teistel esimesed trennid, kümme olime peaaegu kohal, 11 treenis esimene pool autotäiest ja kaksteist teine pool (meeldejätmiseks -- kakaoseiklus ja kilomeetripostid). Rauli-onu oli hobustele mõnusad põhuboksid teinud, heinad ees (sellist söö või ise). Ekslesin algul kui labürindis, nii paljudesse (valedesse) kohtadesse oli võimalik pöörata ja sattuda. Esimene päev oli, nagu ikka, ülevaate saamine. Üleliia põnevaks ei kiskunud. Õhtune TS oli õnneks võimlemine, mitte lihtsalt parkuuri kihutamine. Kurtna maneež on üüratult suur. Ühes servas oli peneroll; keskliinil süsteem, pikk vahe ja okser ja veel tohutu palju maad seinani; teise serva mahtus seotud vahega takistusi ja ikka oli veel palju ruumi üle. Oi, see oli uhke. Ja peeglid! Mitte ainult silmanurgast vilksamisi, vaid lausa kümneid samme jutti sai veenduda, et asjad püsivad (või mõnel juhul, et ei püsi). Ainult see külm. Eriti pärast trenni ronis see kontide vahele ja pani päris lõdisema, kuigi soe söök oli just keresse tõmmatud. Läksin ööks isa juurde kamina äärde, plaaniga Eesti laulud ära vaadata. Kuulasin ühe, teise -- olid ootamatult kuulatavad. Tuli mõte, et saan ka silmad kinni kuulata. Ärgates oli pidu üsna läbi juba.
Hommikul oli hobune juba esimesed heinad alla neelanud. Mõned kihutasid juba kaheksast ringi. Junne korjasid millegipärast ikka vanad, noortel poleks nagu kohati käsi külge kasvanud. Teeninda teisi ette ja taha. Soovin neile kunagi samasuguseid lapsi, nagu nad ise on (evil grin). Hobune oli jätkuvalt püüdlik, kohati liigagi. Tabasin end äkki mõttelt, et... Kollionuga on tore ratsutada! Ei ole ainult rügamine ja vaev, on ka kergeid ja rõõmustavaid hetki. Õppisin isegi ühe uue (vana?) triki: peatust tehes olgu jalad ees, üsna sadulavöö kandis. Taandamiseks asetada sääred taha (õpetamisel kasvõi 20cm jagu) ja mida imet -- astub ilma igasuguse sikutamise või vastuoluta. Ma vist olen seda "trikki" lugenud sellises versioonis, et taandamisel peaks ülakeha ette minema, kuigi intuitiivselt viskuks ju hoopis selili ja tiriks. Igatahes, kui on tunda, et hobune juba esimesel katsel saab täielikult aru, mis toimub, siis miks põrgu pärast mitte just nii suhelda. Hiljem moonduvad märguanded niikuinii märkamatuse suunas. Kunagi saan Kolli samamoodi tagurdama kui Metsiku ja vast ei lähegi enam 15 aastat.
Jõudsin suurivaevu päeva naela ära oodata, krossitrenn muidugi. Viimase, penskarite grupi liikmena sai seda ootamist ikka hulgi tehtud. Miku-onu ja Rauli-onu olid siuh-viuh paar aeda kokku klopsinud ja lume alt kaevanud välja sootuks toredaid asju. Sealhulgas tervelt kaks kahe tärni takistust. Sinna majakesse oleks vast kaheliikmeline pere elama mahtunud. Madli silus ja kaunistas, palkehitise all olid tervenisti kitsekesed (ohjaa... tea, kas olid ettekuulutuseks tulevastele sündmustele ..?) ja lilli jagus igale poole. Kollionu proovis mingit puhmast ampsata ka, kuigi minuteada hobused plastmassi seedida ei oska. Pikalt ei viitsi heietada, aga nii palju kui ma nägin, tegid kõik laagrilised tublit tööd ja lendasid üle asjade, nagu teeksid nad seda iga päev. Isegi hall talendivooru võitja põrkas sirgelt ja lennutas koibi, ei mingit laperdamist. Ja Kollionu, see tubli Vants, teda tahtsin pärast ekstra tänada, et ta nii vapralt koostööd tegi. Aga juhtus hoopis nii, et sõidutasin lapsed kodumaile ja jätsin Kolli Juulat ootama. See ootamine venis ootamatult pikaks. Pidi tulema 8-ks ja siis 9-ks, kuni see päev üldse ei tulnudki. Ise olime juba kodus, aga hobused ulapeal. Süda tilkus verd, no ei saanud kuidagi olla, muudkui muretse, et kuidas kadunud ikka koju saavad. Järgmise päeva lõunaks said alles, aga vähemalt said. Loodan, et Elin sai pildile ka midagi kogu seiklusest...
Kui pühapi õhtul nägin korraga teel nelja kitse, siis esmaspil oli neid samas kandis vaid üks. Kargas mulle pauguga esistangesse. Õnneks oli kiirus väike, vähemalt üle ei pidanud tast sõitma. Korjas oma koivad kokku, tõusis püsti. Kõik jalad tundusid ühepikkused ja liigesed paindusid õigele poole. Otsisin teist veel pimeduses mõnda aega jälgi mööda taga, aga neid jälgi oli seal sigrimigris sadade kaupa ja teiste tehtuid rohkem. Verd ei näinud. Sõitsin koju autot ja katkisi suhteid lappima.
-----
Mis ma nüüd edasi peale hakkan siis. Pole eriti ultimaatumite-inimene olnud, aga mõned põhimõtted nagu ikka oleks.
-----
Arenguvestluste hooaeg: tööl, koolis, lasteaias. Ime aga pastakast eesmärke välja, isegi kui oled alles kolmene. Keskmisel tuli arenguvaikimine. Nii kange kutt, et mitte ühtegi sõna ei poetanud. Ühe korra vist noogutas vastuseks, aga see oli ka kõik. Vestlesin siis ise õpetajaga. Oi kuidas ma arenesin.
Hakkasin lonke kohta detaile koguma. Kuidas saab nii olla, et üks päev on lombakas, teine päev mitte? Kapjadega saaks veel kuidagi aru, aga kand? Mis see on, kui hobune ei saa jalga kannast kõverdatuna kusagil keskel hoida, vaid ainult kõrgel kõhu all või sirgelt vastu maad surutuna. On hoopis mingi lihase katki venitanud? Sammus pole midagi näha, et viga oleks. Traavi pole enam kaua aega küsinudki. Jalutame ja teen talle kõhulihase-harjutusi.
Elin oli saanud selle kahe tärni hüppe pildile. Mingi nõidus jälle, et pildil pole kõrgust ollagi, aga kõrval seistes oli see kolakas nagu väike buss.
Oli maratonipäev, aga ma ei suusatanudki. Käisime hoopis esivanematega uisutamas ja pärast söömas. Uksevalvuril oli hullem nohu kui mul, tatt rippus poole maani. Rääkisime, nagu ikka, lapsi taga. Peab neist tõesti rohkem kirja panema, sest ega muidu pärast mäleta küll. Näiteks praegu on kõige hullem ja koledam, mida meie pesamuna kellelegi öelda oskab, kui tema peale vihastab: "kakapuuks". Legodega peab ettevaatlik olema, poes mängunurgas oli päris kole ähvardus. Lapsed ei lugenud, kargasid mängima, aga peletasin nad sealt igaks juhuks minema. Mine tea seda värki. 
Viimaks ometi, pärast mitmeid poolikuid plaane panin sinimustvalgel päeval Vantsile korded külge ja lasin tal lauatajat lohistada. Ja kelku. Kelguga ei saanud rohkemat kui aeglast traavi tippida, plänn kippus kummuli minema. Autoteele ka siledat otsima ei tahtnud minna. Lauaga jälle oleks võinud kütta nagu torust tuleb -- midagi nagu tuligi, aga päris sirgeks saba ei ajanud. Külmavõitu oli. Vants oli algul üsna ähmis sest imelikust sagimisest ja sättimisest, aga kui asjale pihta sai, rahunes maha. Õhtul tähistasime sajalist söögi ja filmidega. Lasteaias olid lapsed linnukese ja lipu teinud. Meil koondus see üheks teoseks.
Küll on alles kohutavalt külm olnud! Numbrite järgi vähem kui 20 miinust, aga tunne on selline, et nägu külmub pisikeseks ruudukeseks ja kukub kildudeks maha. Tuul on. Väikese boonusena saab talliskäikudega nüüd imekiiresti ühele poole. Eile ronisin ühe otsa ja ponitasin teist käe otsas -- kaks tükki poole tunniga liigutatud. Täna sain tunniga kaks lausa ratsutatud, ühel oli isegi sadul seljas ja peale 100m tibutraavi sai ka 6 sammu galoppi tehtud, 3 ühest ja 3 teisest jalast. Siis kadusid näpud ära ja käisin neid vahepeal tallis otsimas. Homne hüppekas jääb ära ja tõenäoliselt ei ole ka nv-l võistlusi. Ma poleks niikuinii läinud. Tööl on olnud tohutu pikad ja kurnavad päevad, seega mõningasest molutamisest kindlasti ära ei ütle.Ohhoo, midagi ikka toimub, Rahulas on sootuks suured rahvamassid end kirja pannud ja Ihastes ka midagi. Ventilatsioonisüsteem sai ka viimaks tööle. Väidetavalt pärast tarkvara uuendamist. Mu prantslasest ja šotlasest külaliste paar läks kottu ära. Katsun tasapisi aru saada, mis vahepeal toimunud on ja et mis päev üldse on.
No comments:
Post a Comment