See on ilmselt mingi paranoia või jälle mustriotsing, aga mul on millegipärast tunne, et ma pean justnimelt neid kahte hobust ise sõitma. Ei või välja laenata või üritada kergemalt libistada. Kuni rapsin ja vaeva näen ja öösiti alles koju jõuan, toimib kõik. Vähemalt hobuvallas. Kas ma ikka pean vastu? Äsja oli üks õhtu, kui autot talli roolides kaks korda magama jäin. Ärkasin õnneks enne kraave ja puid. Aga vähemalt hobused ei lonka. Ohjaa, nad võiksid ka boksis molutades mitte longata, aga ma ei tea kuidas -- kuidagi mul on maailma kõige kergemini paksenevad hobused sattunud. Sellised muumitrolli kerega, kus kõhu ja tagajalgade vahel mingit üleminekutsooni pole, ainult üks jäme vorst.
Ilus ilm, eriti kui ta nädalavahetusel ründab, peksab maneežist välja. Igasugust rahvast tiirutas mööda põlde ja teid ringi. Ma sinna teede peale igaks juhuks ei trüginud, kuigi krihvidega oli päris hea pidamine. Sammud polnud piisavalt vabad ja pikad, seega tunne oleks kokku ikka selline kehvem jäänud -- mõnus samm on mu jaoks äärmiselt oluline. Rassisime siis lumes, ikka kodu poole kiiremini ja ärapoole loivates. Lubasin traavitada -- tahtis kiiremini. Lubasin galoppida -- lendas lausa käest. Oleks seda usaldust, siis võiks ju nautida kogu hingest, aga noh... ei usalda nii palju seda Elevanti.
Söögiga ei saa täis toppida hingeauku. Jämedaks saab küll minna, see on nii lihtne.
Kas enne trenni on mõistlik ennast praekapsast ja kartuliputru täis puukida? Isegi kui see kapsas imehea sai? Noh... Tegemata ei jäänud küll seepärast midagi, aga üsna raske oli olla. Koju tulles leidsin eest ehitusmehe, kes vannitoa ees kohvitassis mörti kokku keeras, kasutades selleks häälitsevat mängukummitust. Oli pahtlipaki leidnud ja sisu veega mängitavamaks muutnud. Seda puru oli kohe igal pool. Põrandail, seintel, riiulites, voodis, seljas, näos, peas, vaibas, kui nimetada esmapilgul silma jäänuid. Mehikese sai jälle roosapoolseks vannis, aga need ülejäänud pinnad... veetsin neid kasides oma kapsase sisikonnaga päris pikalt ja mõnusalt aega. Küll nüüd tahaks magada. Palju kohe. Aga ei, hommik on juba ligidal. Peab varsti end juba püsti ajama ja (võibolla kivistunud) mehikese aeda tassima. Seal möllavad parasjagu sarlakid. Küll teises rühmas, aga kas need pisikud siis meetreid loevad. Ise olen väiksena selle jama läbi põdenud ja mäletan sellest ajast, et ma midagi ei mäletanud. Veetsin määramata aja voodis, aeg-ajalt tõustes ega omanud ähmastki kujutust ajast. Kas oli hommik või õhtu, kas möödunud oli üks või mitu päeva -- ei saanud aru.
Haa, polegi mingeid sarlakeid tarvis, et oleks vilets olla. Gripp niitis terve pere maha, kõigil üle 39 palavikud ja igasugused kondi- või peavalud. KÜLL ON RÄME. Süda peksab kahekordsel kiirusel ja kordamööda on külm ja palav. Paistab, et see Ecu derby kipub minu jaoks jälle ära jääma. Vaim oli küll veel alles üleeile valmis. Nüüd ei saa muidugi voodistki püsti, peab vist paar päeva ratsutamise ära jätma.
Kaks päeva 39+, nüüd on olnud 38+ päev. Kõik kohustused on kaugustesse kadunud. Aeg venib nagu tatt. Köhides on veremaitse suus. Lugesin uudist, et see aasta on juba 34 inimest grippi surnud. Kõik on olnud vanemad inimesed, kel mõni muu jama lisaks. Pere noorim, see kolmene tervenebki omas rütmis -- hulga kiiremini. Nõuab õue ja lasteaeda ja poodi. Ma ei lähe Mitte Kuhugi. Kogu nahk valutab, eriti pea oma.
Noh... ei. Suuremad lapsed purjetasid 37 kanti, mul ja kaapekakul jälle 38,7 kraadi. Nii erikrdistt on olla. Ei jaksaaa!
Väiksel poisil on selgelt viskeannet, erinevalt enam-vähem kogu ülejäänud perest. Suudab suvalisi esemeid üle toa lennutada nii vasaku kui parema käega. Teised pidid omal ajal ikka hoolikalt jälgima, et omaenda varvastele pihta ei löö, juhul kui visatav üldse üle pea tagasi ei lennanud. Võibolla, äkki imenatukene võib olla põhjus selles, et ta harjutab öösiti. Tundsin seda sel ööl korduvalt, kui soe käsi muudkui laksuga mulle näkku tuli. Võta veel röövik lohutuseks kaissu.
See õudus ei lõppegi. Jälle 39. Milleks need ninaaugud üldse leiutati, kui nad õhku läbi ei lase?! Kardan lämbuda.
Kuues päev ja ikka 39+. Mis mul viga on?! Kodus ei suutnud enam mingi trikiga kügeleda, lasin end talli sõidutada. Hoidsin kõigist eemale ja ootasin, kuni ligipääs boksile vabanes... ja siis ma ei suutnud ust lahti teha. Kahtlustan, et keegi käib salaja hobuseid puhastamas. Lihtsalt pole muidu võimalik, et nad nii nunnud välja nägid. Tolli pidin ka selle seikluse eest maskma, palavik spurtis korralikult üles, aga ma ei kahetse. Väljas oli värske õhk! Täitsa pekkis, kuidas sellest puudust olen tundnud.
Järgmine päev andis kuumus veidi järele, aga ainult selleks, et köhale veelgi rohkem ruumi teha. Ebareaalne, kui palju on võimalik köhida. Oksendamiseni. Kuna silmad arvutit ei jaksa jõllitada, olen raamatut lugenud. See "Roosi nimi" vahtis mul juba ammu voodi ääres ja lasi end leht-haaval vahel harva edasi lükata, aga nüüd, sundolukorras loeb ta end täiega ise. Ole ainult kohal ja hoia raamatut püsti. Nende haledate väntadega, mis kunagi käed olid, aga nüüd mingid jahtunud vedelad makaronid. Mingi lollakas mööda korterit voolamise ringmäng. Loen, üritan magada, köha ei luba, lähen mõnda filmi järele vaatama, üritan magada, ei saa, loen, nuuskan viiesaja tuhandendat korda, nina läheb kinni, hingata ei saa -- magada siis ammugi mitte, lämbumispaanika...
Vahet pole, kui ongi õudne lõpp, siis olgu see kuidagi ratsutamisega seotud. Läksin talli. Võitlesin karvadega. Oleksin võinud nendega mitu patja täita. Ronisin Elevandi otsa. Ta oli nii suur, peaaegu laeni. Proovisin isegi natuke traavi teha. Mu sisu loksus nagu pooleldi tühi tomatimahla pakk. Mul polnud külm, ma ise olin külm. Paras jääkuninganna, huuled õhkasid külma ja käed olid õlgadest saati nagu jäävardad. Kaalukaotus polnud ka üldse abiks. Ma ei peaks ainult 62kg kaaluma. Kõht on nii kohutavalt tühi, aga kõik varem söödav olnu lõhnab täiesti eemaletõukavalt. Kõik, mis sisaldab rasva, haiseb nagu hülgekorjus; kartul on nagu soe seinamört; šokolaad on nagu seep... praegu on kõik panused mu lemmikjäätisel. Kohe, kui lapsed magama on läinud, lendan kapi kallale. Igatsen taga aegu, kui sain Metsikuga korralikult ratsutada ja tulevikust unistada. Täna oli ta oma karvadega nii hädas, sättis muudkui oma kaela kraapimiseks ette. Koksas seejuures kogemata oma peaga vastu minu oma ja kui nägi, et see mind kurvastas, keris kähku end mu ümber kaela-kalliks. Jube kaval. Ole siis sellise peale pahane. Ah, ega ma olnudki, oli tegemist püsti püsimisegagi.
Tollimaks oli kaks päeva siruli. Täiesti tallivabalt ja mul polnud isegi kahju. Peab vist kiiresti testamendi ära tegema.
Siis oli vaja muidugi jälle talli hiilida. Ja ratsutada. Ma teen ülirahulikult, ei rahmelda. Tädi esimene mees suri kahekümnendates, kui pärast grippi trenni möllama läks... Nii oleks tahtnud teedele jalutama minna, aga maa oli kõva ja terav. Külm! Kollionu ei andnud midagi tasuta, aga Metsik tegi jälle rõõmu. Mulle kohutavalt meeldib jalgadega mängida, mõned sammud ühele poole, siis kohe teisele poole, õlad sees ja pepp sees, vahel otse küljele või misiganes pöörded. Mis sest, et ma seekord traavi ei jaksanudki või et duud jäätus maas vedelevate piitsajälgede peale, ikka oli tore. Kui kedagi piitsutatakse (ei pea isegi peksma ega midagi, piisab "laksutamisest"), siis Metsik kangestub, puurib silmad sündmusse ja mul on tunne, nagu kargaks ta kohe-kohe hammastega piitsa kallale ja tõmbaks selle ära. Veel pole juhtunud. Õhtul oli jälle 39,4. Kuidas see jama saab nii kaua kesta?? Sakste juures TS jääb vist minu jaoks ära. Böö.
Viimaks ometi kevad! Vähemalt tundus see nii, kui Kollionuga ringile läksin. 2/3 teest oli juba sulanud ja pehme. Metsikuga pärast maneežitiiru silmad tõstes oli aga õues paks tuisk ja lumi maas. Jälle. Tatti on palju. Minu sees on vist mingi tativabrik, ülimalt efektiivne.
19. päev pärast langemist, nüüd näitab kraadiklaas vahel ka alla 37, köhahood on lühikesed ja tatilappe kulub alla kümne päevas. Jäin vist ellu! Isegi nii elus olin, et käisin sakste juures koolisõitu vaatamas. See aasta on jälle uuendusi. Näiteks avatud klassis peavad nüüdsest kõik kannustega olema, ole sa siis mis imevõimetega tahad. Ja üldhindeid on ainult üks, ratsaniku oma. See muutus oli hirmus mugav, hulga kiiremini said kokkuvõtted tehtud. Naljakas kontrast oli ka: kui 2V (sest seal 3V reeglid) on stekk keelatud, siis suurem osa seal osalenud hobustest ei vajanud kindlasti mingit piitsutamist, vaid oli tegu üldse ülevoolava energia taltsutamisega. Koolisõidus aga oli paljudel pikk piits kaasa krahmatud, aga hobused ei liikunud kohe üld-se. Millimeeter-haaval ja pikkade hammastega. Päris mitmel oli kevad südames ja nalja sai palju. Iseasi, kas mõned naljad ka ratsanikele naljakad tundusid. Hobused on nii hullupööra targad, nad teavad, et skeemi ajal on puutumatud. Võivad teha, mis tahavad. Õnneks tahtsid paljud oma ratsanikele meele järele ka olla.
Käisin Kolliga ringil, kevad pole kriipsugi lähemale tulnud. Kitsed olid, aga nemad on ju alati.
Uus kitserekord -- kümme tükki teel! Jagunesid 3-7 teelt ära ja kokku ei tulnud enne kui ma läinud olin. Enesetundel pole viga, aga ikka on üle 37.
Keerasin ja kruttisin ukseluku kallal kaks igavikku ja olin korduvalt loobumise äärel ja uksekella vajutamas. No ei tule lahti, murra või pooleks see tobe võti. Olgu, panen kella. Hmmm..... selgus, et alumistel naabritel on sama vilets ukselukk kui meil, no jonnib vastu. Ronisin korruse võrra kõrgemale ja proovisin uuesti.
Kuna reede oli punane ja töövaba, läksime ringile. No ei tule kuidagi seda kevadet, isegi mäekülg oli kõva kui... tavaline külmunud maa. Kustkohast see külm küll niimoodi tuleb, öösiti alla -10 kraadi?
Proovisime mängida tuntud mängu, lugedes alustuseks "pibil käälid üks kaks kolm".
Kuu sai otsa, aga mul on ikka veel 37+. Olemine on juba täitsa lõbus, aga midagi on tuksis.
Ilus ilm, eriti kui ta nädalavahetusel ründab, peksab maneežist välja. Igasugust rahvast tiirutas mööda põlde ja teid ringi. Ma sinna teede peale igaks juhuks ei trüginud, kuigi krihvidega oli päris hea pidamine. Sammud polnud piisavalt vabad ja pikad, seega tunne oleks kokku ikka selline kehvem jäänud -- mõnus samm on mu jaoks äärmiselt oluline. Rassisime siis lumes, ikka kodu poole kiiremini ja ärapoole loivates. Lubasin traavitada -- tahtis kiiremini. Lubasin galoppida -- lendas lausa käest. Oleks seda usaldust, siis võiks ju nautida kogu hingest, aga noh... ei usalda nii palju seda Elevanti.
Söögiga ei saa täis toppida hingeauku. Jämedaks saab küll minna, see on nii lihtne.
Kas enne trenni on mõistlik ennast praekapsast ja kartuliputru täis puukida? Isegi kui see kapsas imehea sai? Noh... Tegemata ei jäänud küll seepärast midagi, aga üsna raske oli olla. Koju tulles leidsin eest ehitusmehe, kes vannitoa ees kohvitassis mörti kokku keeras, kasutades selleks häälitsevat mängukummitust. Oli pahtlipaki leidnud ja sisu veega mängitavamaks muutnud. Seda puru oli kohe igal pool. Põrandail, seintel, riiulites, voodis, seljas, näos, peas, vaibas, kui nimetada esmapilgul silma jäänuid. Mehikese sai jälle roosapoolseks vannis, aga need ülejäänud pinnad... veetsin neid kasides oma kapsase sisikonnaga päris pikalt ja mõnusalt aega. Küll nüüd tahaks magada. Palju kohe. Aga ei, hommik on juba ligidal. Peab varsti end juba püsti ajama ja (võibolla kivistunud) mehikese aeda tassima. Seal möllavad parasjagu sarlakid. Küll teises rühmas, aga kas need pisikud siis meetreid loevad. Ise olen väiksena selle jama läbi põdenud ja mäletan sellest ajast, et ma midagi ei mäletanud. Veetsin määramata aja voodis, aeg-ajalt tõustes ega omanud ähmastki kujutust ajast. Kas oli hommik või õhtu, kas möödunud oli üks või mitu päeva -- ei saanud aru.
Haa, polegi mingeid sarlakeid tarvis, et oleks vilets olla. Gripp niitis terve pere maha, kõigil üle 39 palavikud ja igasugused kondi- või peavalud. KÜLL ON RÄME. Süda peksab kahekordsel kiirusel ja kordamööda on külm ja palav. Paistab, et see Ecu derby kipub minu jaoks jälle ära jääma. Vaim oli küll veel alles üleeile valmis. Nüüd ei saa muidugi voodistki püsti, peab vist paar päeva ratsutamise ära jätma.
Kaks päeva 39+, nüüd on olnud 38+ päev. Kõik kohustused on kaugustesse kadunud. Aeg venib nagu tatt. Köhides on veremaitse suus. Lugesin uudist, et see aasta on juba 34 inimest grippi surnud. Kõik on olnud vanemad inimesed, kel mõni muu jama lisaks. Pere noorim, see kolmene tervenebki omas rütmis -- hulga kiiremini. Nõuab õue ja lasteaeda ja poodi. Ma ei lähe Mitte Kuhugi. Kogu nahk valutab, eriti pea oma.
Noh... ei. Suuremad lapsed purjetasid 37 kanti, mul ja kaapekakul jälle 38,7 kraadi. Nii erikrdistt on olla. Ei jaksaaa!
Väiksel poisil on selgelt viskeannet, erinevalt enam-vähem kogu ülejäänud perest. Suudab suvalisi esemeid üle toa lennutada nii vasaku kui parema käega. Teised pidid omal ajal ikka hoolikalt jälgima, et omaenda varvastele pihta ei löö, juhul kui visatav üldse üle pea tagasi ei lennanud. Võibolla, äkki imenatukene võib olla põhjus selles, et ta harjutab öösiti. Tundsin seda sel ööl korduvalt, kui soe käsi muudkui laksuga mulle näkku tuli. Võta veel röövik lohutuseks kaissu.
See õudus ei lõppegi. Jälle 39. Milleks need ninaaugud üldse leiutati, kui nad õhku läbi ei lase?! Kardan lämbuda.
Kuues päev ja ikka 39+. Mis mul viga on?! Kodus ei suutnud enam mingi trikiga kügeleda, lasin end talli sõidutada. Hoidsin kõigist eemale ja ootasin, kuni ligipääs boksile vabanes... ja siis ma ei suutnud ust lahti teha. Kahtlustan, et keegi käib salaja hobuseid puhastamas. Lihtsalt pole muidu võimalik, et nad nii nunnud välja nägid. Tolli pidin ka selle seikluse eest maskma, palavik spurtis korralikult üles, aga ma ei kahetse. Väljas oli värske õhk! Täitsa pekkis, kuidas sellest puudust olen tundnud.
Järgmine päev andis kuumus veidi järele, aga ainult selleks, et köhale veelgi rohkem ruumi teha. Ebareaalne, kui palju on võimalik köhida. Oksendamiseni. Kuna silmad arvutit ei jaksa jõllitada, olen raamatut lugenud. See "Roosi nimi" vahtis mul juba ammu voodi ääres ja lasi end leht-haaval vahel harva edasi lükata, aga nüüd, sundolukorras loeb ta end täiega ise. Ole ainult kohal ja hoia raamatut püsti. Nende haledate väntadega, mis kunagi käed olid, aga nüüd mingid jahtunud vedelad makaronid. Mingi lollakas mööda korterit voolamise ringmäng. Loen, üritan magada, köha ei luba, lähen mõnda filmi järele vaatama, üritan magada, ei saa, loen, nuuskan viiesaja tuhandendat korda, nina läheb kinni, hingata ei saa -- magada siis ammugi mitte, lämbumispaanika...
Vahet pole, kui ongi õudne lõpp, siis olgu see kuidagi ratsutamisega seotud. Läksin talli. Võitlesin karvadega. Oleksin võinud nendega mitu patja täita. Ronisin Elevandi otsa. Ta oli nii suur, peaaegu laeni. Proovisin isegi natuke traavi teha. Mu sisu loksus nagu pooleldi tühi tomatimahla pakk. Mul polnud külm, ma ise olin külm. Paras jääkuninganna, huuled õhkasid külma ja käed olid õlgadest saati nagu jäävardad. Kaalukaotus polnud ka üldse abiks. Ma ei peaks ainult 62kg kaaluma. Kõht on nii kohutavalt tühi, aga kõik varem söödav olnu lõhnab täiesti eemaletõukavalt. Kõik, mis sisaldab rasva, haiseb nagu hülgekorjus; kartul on nagu soe seinamört; šokolaad on nagu seep... praegu on kõik panused mu lemmikjäätisel. Kohe, kui lapsed magama on läinud, lendan kapi kallale. Igatsen taga aegu, kui sain Metsikuga korralikult ratsutada ja tulevikust unistada. Täna oli ta oma karvadega nii hädas, sättis muudkui oma kaela kraapimiseks ette. Koksas seejuures kogemata oma peaga vastu minu oma ja kui nägi, et see mind kurvastas, keris kähku end mu ümber kaela-kalliks. Jube kaval. Ole siis sellise peale pahane. Ah, ega ma olnudki, oli tegemist püsti püsimisegagi.
Tollimaks oli kaks päeva siruli. Täiesti tallivabalt ja mul polnud isegi kahju. Peab vist kiiresti testamendi ära tegema.
Siis oli vaja muidugi jälle talli hiilida. Ja ratsutada. Ma teen ülirahulikult, ei rahmelda. Tädi esimene mees suri kahekümnendates, kui pärast grippi trenni möllama läks... Nii oleks tahtnud teedele jalutama minna, aga maa oli kõva ja terav. Külm! Kollionu ei andnud midagi tasuta, aga Metsik tegi jälle rõõmu. Mulle kohutavalt meeldib jalgadega mängida, mõned sammud ühele poole, siis kohe teisele poole, õlad sees ja pepp sees, vahel otse küljele või misiganes pöörded. Mis sest, et ma seekord traavi ei jaksanudki või et duud jäätus maas vedelevate piitsajälgede peale, ikka oli tore. Kui kedagi piitsutatakse (ei pea isegi peksma ega midagi, piisab "laksutamisest"), siis Metsik kangestub, puurib silmad sündmusse ja mul on tunne, nagu kargaks ta kohe-kohe hammastega piitsa kallale ja tõmbaks selle ära. Veel pole juhtunud. Õhtul oli jälle 39,4. Kuidas see jama saab nii kaua kesta?? Sakste juures TS jääb vist minu jaoks ära. Böö.
Viimaks ometi kevad! Vähemalt tundus see nii, kui Kollionuga ringile läksin. 2/3 teest oli juba sulanud ja pehme. Metsikuga pärast maneežitiiru silmad tõstes oli aga õues paks tuisk ja lumi maas. Jälle. Tatti on palju. Minu sees on vist mingi tativabrik, ülimalt efektiivne.
19. päev pärast langemist, nüüd näitab kraadiklaas vahel ka alla 37, köhahood on lühikesed ja tatilappe kulub alla kümne päevas. Jäin vist ellu! Isegi nii elus olin, et käisin sakste juures koolisõitu vaatamas. See aasta on jälle uuendusi. Näiteks avatud klassis peavad nüüdsest kõik kannustega olema, ole sa siis mis imevõimetega tahad. Ja üldhindeid on ainult üks, ratsaniku oma. See muutus oli hirmus mugav, hulga kiiremini said kokkuvõtted tehtud. Naljakas kontrast oli ka: kui 2V (sest seal 3V reeglid) on stekk keelatud, siis suurem osa seal osalenud hobustest ei vajanud kindlasti mingit piitsutamist, vaid oli tegu üldse ülevoolava energia taltsutamisega. Koolisõidus aga oli paljudel pikk piits kaasa krahmatud, aga hobused ei liikunud kohe üld-se. Millimeeter-haaval ja pikkade hammastega. Päris mitmel oli kevad südames ja nalja sai palju. Iseasi, kas mõned naljad ka ratsanikele naljakad tundusid. Hobused on nii hullupööra targad, nad teavad, et skeemi ajal on puutumatud. Võivad teha, mis tahavad. Õnneks tahtsid paljud oma ratsanikele meele järele ka olla.
Käisin Kolliga ringil, kevad pole kriipsugi lähemale tulnud. Kitsed olid, aga nemad on ju alati.
Uus kitserekord -- kümme tükki teel! Jagunesid 3-7 teelt ära ja kokku ei tulnud enne kui ma läinud olin. Enesetundel pole viga, aga ikka on üle 37.
Keerasin ja kruttisin ukseluku kallal kaks igavikku ja olin korduvalt loobumise äärel ja uksekella vajutamas. No ei tule lahti, murra või pooleks see tobe võti. Olgu, panen kella. Hmmm..... selgus, et alumistel naabritel on sama vilets ukselukk kui meil, no jonnib vastu. Ronisin korruse võrra kõrgemale ja proovisin uuesti.
Kuna reede oli punane ja töövaba, läksime ringile. No ei tule kuidagi seda kevadet, isegi mäekülg oli kõva kui... tavaline külmunud maa. Kustkohast see külm küll niimoodi tuleb, öösiti alla -10 kraadi?
Proovisime mängida tuntud mängu, lugedes alustuseks "pibil käälid üks kaks kolm".
Kuu sai otsa, aga mul on ikka veel 37+. Olemine on juba täitsa lõbus, aga midagi on tuksis.
No comments:
Post a Comment