B-prill

Kui hobupuudust mitte arvestada, on reisimine igati vahva ettevõtmine. Samal ajal kui kodumail on öösel kümme miinust ja päeval napilt null, siis siin, Saksas oli just pluss seitsmeteistkümnene päev. Leheheitjatel puudel küll veel uut katet pole peale tulnud, aga maa on roheline ja nartsissid ja muud kevadlilled õitsevad täie raginaga. Meie ööbimiskohas on teatud tubades koerad teretulnud ja tagahoovis elavad alpakad, ponid, metskitsed ja teised loomad. Linnud löövad lärmi ja õhtuti kannatab õues filosofeerida, järjekordset sületäit poekraami hävitades. Meil on isegi tuttav öökull, kellega võidu huigata saab. Esimesel õhtul saabusime hotelli pool tundi enne restorani sulgemist. Keine Probleme, astuge sisse ja tellige! Kell pool kümme õhtul enam väga laialt puukida ei tahtnud, uurisime, mida lihtsamat õllekõrvast saadaval oleks. Kanatiibu -- ei, küüslaugu-praeleiba -- ei. Aga leiba ja juustu pidi olema. Minu tellitud kakaol oli kõrval kausitäis vahukoort ja ka jäätisel oli otsas ohtralt sama kraami. Koor oli muidugi aus, aga ilma oleks kogu hunnik palju söödavam olnud.

Päeviti oli koolitus, õhtuti uurisime ümbrust. Oleks ka võinud niisama hotellis vedeleda, aga lõunasöögikogused olid lihtsalt tapvad. Sinna otsa oli kindlasti tarvis liigutada. Umbes 4km kaugusel hotellist oli ratsahall. Ratsutasid seal õues ja ajasid kadedaks. Kindlasti poleks neid huvitanud mingit teksadega hobunäljast lõbustada, seega piilusin ainult eemalt.
Linnas oli üks imelik puu. See oli täis tennisepalli suuruseid kuivanud põisadru moodi pusasid, mille sees olid peidus pähklilaadsed asjad. Maitses ka nagu meie tavaline metsapähkel. Kindlasti on mõistlik tänaval vedelevaid tundmatuid pähkleid proovida. Tahaks teada, mis puu see oli. Kuna lehti veel polnud, siis on teda kirjeldada ka päris raske. Ma pole ju ometi mingi puuteadlane.

Täna käisime kloostrit uurimas ja pärast leidsime peaaegu kõige pikema võimalikest tagasiteedest. Natuke oli ka ronimist puude alt ja mööda väänkasvudes metsa. Hallipäised kepikõndijad kihutasid meist suunda näitamata mööda. Justnagu kiirteel. 120km/h punnitavast rendiautost lennati mööda kui postist. Hiljem sai muidugi teisi kiirusi ka proovitud, aga parema elamuse saamiseks tuleks ikkagi mõni võimsam manuaalkäigukastiga asi hankida. Meie koolitaja uuris, et kas Eestis üldse roolisoojendusega autosid ka on. Vähemalt ei arvanud, et veel ikka hobuvankritega ringi sõidame. Õhtuse filosofeerimise käigus jõudsime tõdemuseni, et sõrm ei tea maailmast rohkem kui mõni mahlaklaas.

Üks teine päev ronisime Marburgi lossi, sellega sai ehk veerandi pitsat lunastatud. Küll ikka andis rebida. Kohalikel koertel olid ka ebatavaliselt suured kintsud ja nad käisid, jalad harkis. Hiljem selgus muidugi, et oleks saanud ka lifti kasutada või sootuks autoga kohale trügida. Kahju ikkagi pole, jalgsi nägimegi hulga rohkem. Kõige tähtsam oli hoiduda komistamast. Muidu oleks kilomeetri jutti veereda saanud, kurvidega ja puha. Homme peaks lastemenüüst midagi võtma, no ausalt, ma ei jaksa nii palju süüa.

Kuna tulime ainult käsipagasiga, siis plaan oli hankida äraantav kohver ja see šoksi täis osta. Kuidagi sattus nii, et ikkagi ei hankinud seda kohvrit, aga meil oli üks poolekilone Nutella üle. See käsipagasisse ju ei kõlba, olevat vedelik. Nelja peale jagades oleks ehk äragi söönud, aga niigi oli jube janu. Mässisime siis selle purgi särgi sisse ja riidekotti ja keerasime ta nutsakaks. Can we leave it here? Seda küsisime check-in'i juures mingitelt asjapulkadelt. Ei-ei, see viidaks siit kohe minema! Näh, ei, me tahtsime seda pagasina ära anda. Juhatati mingisse järgmisse kohta, 100 meetrit eemal. Seal selgus, et pakk on liiga väike. Otsisime lähima kingapoe, küsisime ühe karbi endale. Ega see pakk kuigi palju suurem saanud, aga nüüd oli ta vähemalt kandiline. Läksime seda erijuhtumite letti ära andma. Oleks pidanud selle onu nägu seal pildistama. Kulmud tahtsid üllatusest näost ära lennata. Hakkas vaheldumisi naerma ja korrutama, et ei ole võimalik. Lõpuks kleepis karbi kaane kleepsudega kinni ja ähvardas, et keegi ei garanteeri mitte midagi. Noh, mis seal ikka, kogu see pool kilo šoksikreemi oli ju maksnud kõigest 1.79. Asi on siiski põhimõttes. Nüüd pidi turvakontroll lausa ludinal minema. Tegin taskud müntidest tühjaks, veendusin, et mu küljes mingit metalli pole ja marssisin hoogsalt läbi väravate. Midagi piiksuma ei hakanud, aga saadeti tagasi. 100% kontroll! Khhh, mis nüüd? Keegi minule täiesti tundmatu naisterahvas kobas mu üleni läbi. Õnneks ainult väljastpoolt, aga ikkagi. Kust sa tuled? Kuhu lähed? Miks sa nii paksult riides oled? Mul oli paks pusa ja teksade all retuusid, sest, noh, Eesti, pagan võtaks! Saabaste sisetallad tiris ka välja. Ise teadis, millega riskib. Minu nina oli õnneks kaugemal neist päev otsa marineerinud juustudest. Miks sul on taskus bullet-shaped asjad? Eee... on või?  Ahsoo. Kuule, sa oled -- vähemalt välimuse järgi -- ise ka naisterahvas, nalja teed või? Väga vastik tunne jäi sisse, sest mulle on vahel keeruline isegi tuttavate inimeste puudutusi taluda, aga niisugune ootamatu näperdamine --- tänan, ei.

Ja ta jäi terveks. Hoolimata kõvast raputamisest, kui kohalikest lörtsipilvedest läbi lendasime ja vänderdamisest maandumisel. Tallinn võttis meid vastu uskumatult külma tuule ja lörtsiga ja mu rongipeatuse-kodulinn oli veel sootuks kaugel.

Võistlesin, sõitsin skeemi. Olin neljakäpakil maas ja kappasin. Ma vist olin inimene, aga galopipikenduse-diagonaali läbisin sama väheste sammudega kui hobune. Sain midagi üle 70%, aga see polnud üldsegi raske. Ma ju tegin, mis meelde tuli ega ehmunud millegi peale. Mõtlesin, et päris ebaõiglane süsteem, aga nüüdsest pidigi tohtima valida, kas sõita hobusega või ilma -- tuntud noorkoolisõitjate treener M.M olevat tungivalt nõudnud nii. Tundus loogiline.

Hobuseeeed! Ühega käisin 7km ringil ja teisega tiirutasin maneežis. Maa on väljas vedel, teelt kõrvale minna polnud mõtet, vajusime sisse. Muidu jalutasime, aga ühel lõigul tegin lödigaloppi, et lihtsalt varem tagasi jõuda. Kollionu on mul olnud nüüd aasta jagu! Metsik sai maneežis asju karta. Loodetavasti kolib pidu peagi õue. Homseks lubab rämekuumust, aga edasi oleks nagu jälle külm päevakavas.

Keset külmetamist siis äkki mingi kahekümnene päev. Isegi sääsed olid aktsioonis ja imesid lurinal. Hobused nautisid ilma ja hakkasid porikäkkideks.

Väike mehike tuli vastu pisikese  kreemipurgiga, kaas pealt ära. Kus on? Ei tea. Kust purgi võttis? Ei tea. Näitas mingit kohta, kus ta ka sorimas ei tohi käia, aga seal on muud asjad. Purgi põhja all oli kirjas, et võta törtsuke ja määri liigestele (apply to joints). Võtsin siis näpuotsaga ja määrisin küünarnukile väheke. Asi ei tundunud õige. Lugesin uuesti. Seal lõpus oli "YAMAHA" kirjutatud. Oli hoopis flöödi hooldamise salv.

Kuulsin, kuidas väike mehikene lasteaiast tuli. Laulis ja hõikas koridoris, kui treppe mööda üles rühkis. Sihtisin ja sättisin ja ajastasin, kangutasin õigel hetkel ukse lahti ja hüüdsin võidukalt "tadaa!". Ülalt-naabrite kutt sai rabanduse.

Välihooaeg tundub olevat avatud. Ükspäev kui hobused olid kõige ilgemad pudaplönnid, võtsin nad kahekesi korraga nööri otsa ja käisin suurel platsil jalutamas ja jooksmas. Lõpuks lasksin nad lahtigi. Hobustel on mingid reeglid kokku lepitud: Metsik jookseb ees, Kollionu tal ninapidi sabas veidi väiksemat ringi ümber minu tehes. Hoiab samme kokku. Kaks korda tuli pukisirge ka, selles osales ainult Kollionu, Metsik vaatas pealt. Hakkaks ometi see muru kiiremini kasvama, neid mudarulle on nii tüütu puhastada. Tee või 20 tiiru eri kaabitsate, harjade ja rätikutega, ikka on tolmused.

See meie tallirebane on päris hea kass, püüab rotte.

Konnad on teel. Süüriat pommitati. Pill ja Raag MK finaalis, Raag sai ka lõppvõistlusele. "FEI MK suurfavoriit põrus...", kui Isabell sai teise koha esimesel võistluspäeval. Raag sai lõppvõistlusel 8. koha (2 vooru peale 1 mahaajamine ja pudinad aja eest. Need takistused olid poole taevani).

-- "Su hobune sööb s*tta"
--"Mis sa hädaga teed"

Panin lõpuks telefoni uue helina, et inimesed ei peaks minu lähedusse sattudes oma autode olematuid alarme maha võtma. Tagajärjeks oli kuhjade viisi vastamata kõnesid ja kui ma lõpuks IRL suuliste kaebuste peale heli kõvemaks keerasin, siis vastamisega viivitamisi. Nii head laulu ei saa ometi kohe kinni panna ju.

Enam rihmamaks ei saa küll tööl tõmmata, läheksin lihtsalt pooleks.

Tõmbasin reede nii pikaks, et laupäev tuli peale. Küll on mõnus jalad seinale panna, kui midagi keerulist on ära lahendatud. Üks hobune tõmmati nv-ks alt ära ja nüüd ma ei tea, mida selle äkki kaela sadanud vaba ajaga kõik peale hakata. On laupäeva õhtu ja olen jõudnud ainult mööda poode konnata ja ohtralt molutada. Hobupoes põrkasin kokku mitme tuttava inimesega.

Nägin eemalt, kuidas Kollionu M-ga platsil ringi tiirles. Üllatavalt kobe nägi välja. Praegu on libled veel väikesed, aga piisavalt ahvatlevad, et hobuseid heinarullist eemale hoida. Naudin täiega seda lühikest aega igal kevadel, kui kõhud enam-vähem ise trimmi lähevad. Mudaaega ei naudi. Pole normaalne, et tallihoov neelab autosid ja hobuseid tervelt alla. Aastate kaupa sama jama. Koliksin, kui kusagil lähemal oleks sama suur koppel ja erinevad ratsutamispaigad, aga vähem lödi hoov.

Lödi... Väike mehike osales täna pannkoogtaigna kokkusegamisel. Kui kokaonu hetkeks selja keeras, oli pudel õli taignasse tühjaks kallatud. Kas panna jahu ja muid koostisosi ohtralt juurde ja teha kooke kogu majale? Õnneks püsis õli paksu kihina kõige peal ja sealt sai ta mõneks järgmiseks kokatööks kokku korjata. Pannkoogid tahtsid mett peale. Kuna üks purk oli just tühjaks saanud, tundus õige hetk lõpuks see kolmeliitrine välja tassida. Sinna oli tekkinud peale 5cm-ne vedela mee kiht ja all oli veidi tahkem. Vedel osa sai siis eraldi purki kallatud. Väga raske on kogu aeg näoga Pahanduste Allika suunas olla ja juhtus nii, et mehike kallas sobival hetkel selle kleepiva vedeluse lakkumist ootavasse taignakaussi, lauale ja endale kaela. Küll ikka oli alles meepidu! Mõnda aega igaks juhuks kodus enam sokke ei kasuta. Ei tea mis katsete periood see praegu käsil on. Alles see oli, kui vannis käies pool liitrit šampooni kusagile haihtus ja keegi tont iga kempsuskäiguga uue rulli paberit potti uputas ja saadud lödi nutsaka pärast nurka pani. Mingi aja ripub paberirull igatahes nüüd nööriga lae all, kuhu lühemad käed ei ulatu.

Endokas väidab, et tegime Kollionuga uue kiirusrekordi: 52km/h. Tunde järgi nii palju ei olnud. Lõigud olid muidugi lühikesed ka, seal kiiruste arvutamisel on mõõtmistäpsus madal.

Meite rahvas on Poolas ja lammutab seal hoolega. 3 K-tähega isikut on olnud kõige edukamad, hetkel KS skoori peal ja edekabelis kusagil täitsa ees.

1 nendest K-dest võitis oma klassi! Teine K-dest sai 10-ks, ka KS skooriga ja kolmas on tärnis pärast teist ala kolmandal kohal. Hau oossom is dät?

Tundub, et targemad on 30-nda ka vabaks teinud, saavad 4 päeva jutti puhata. Ma nii kaval polnud. Jäin pinginaabreid asendama. Regasin Luunjasse ära. Sadadest tehtud startidest hoolimata on ärevus suur. Eelmise aasta volbrikas oli meil Kollionuga esimene ühine võistlus ja see läks korralikult pekki. Esiteks ei jõudnud kohale, siis ei saanud takistustest üle ja ära ka ei saanud, kuna hobune ei laadunud. Aasta on küll vahet, aga ikka ei saa öelda, et tunneksin Kollionu liiga hästi. Mul pole aimugi, mis saatusel mulle varuks on ja ongi parem. Mõned asjad oleks ette teades kindlasti tegemata jätnud.  

Tirisin treiku igaks juhuks kuivemasse kohta, juhuks kui homme varahommikust juba kallama peaks hakkama. Oh pepp, mulle meenus just, et ei kirjutand tahvlile, et hobune peaks sisse jääma!