Kaalusin enne pikalt, et millist kõrgust Koordi 3V Karikal valida ja rebisin kõrgeima. Miks küll? Esialgu oli kavas teha üks meeter ette, siis * ja jälle meeter (2 esimest Koordis ja kolmas Niidus, seal kõrgemat ei saa). Kui aga viimase hetkeni oli õhus variant, et pean kohtunik ka olema, siis ei tahtnud kohe üldse mitte jälle niimoodi rapsida kui muidu. Et jookse ja vaheta riideid ja rolle, vahepeal hoolitse ka hobuse eest, mis paneb sokid saepuruga segamini ja riputab riided heinu täis. Viimases klassis osaledes oleks rollivahetusi ainult üks. Ja pealegi -- mida mul kaotada on? Niikuinii tahan seda tärni sõita, nüüd tuleks see lihtsalt varem kallale kui plaanitud. Enne kui jõudsin kusagil nii kõrget parkuuri proovida. 110-s tegime Luunjas 2x4kp. Mis siis, kui niidan pool platsi maha?
Reedel tuli rõõmusõnum: saan pühenduda ainult oma esinemisele. Tohutu kergendus. Nüüd ei peagi päev varem kohale minema ega muretsema, kuhu lapsed panen. Ka võistluspäev algas rahulikult, oli küllalt aega magada ja pärast patse teha, hobune jalutas ilusti treikusse ja puha. Avasin joogipudeli ja pool sisu lendas mulle sülle. Õnneks küll lihtne mulliga mineraalvesi, aga see tegi ikka kõik märjaks ja lapiliseks. Ega see auto ennegi seest liiga sile olnud...
KS möödus kiirelt ja hobune ei läinud niiskekski. Keskmisi üleliia julgelt galopis ei lükanud, sest otsas olid ju kohe kontrad. Plats oli ka seina äärde veeretatud ja tundus veel rohkem kaldu kui muidu.
Üks galopitõste tuli sutsu hiljem, aga muidu kokku selline igav "kuuspool".
Parkuuri pandi -- nagu ikka -- kaks igavikku. Abivalmis rahvas riputas suurema osa ajast keset platsi käsi ja midagi ei toimunud. Ja kui ta siis ikkagi kuidagi ära toimus, oli hämming suur: rada käis kannapööretega ühest otsast teise aina edasi-tagasi, nagu oleks kaks lühikest külge kokku tahetud traageldada pikkade lohisevate niitidega. Poole krossi pikkus sai kokku. Soojendusse tuli L appi ja sai mõnusalt madalalt alustada ja siis Kollionu korralikult ära ehmatada ja üles äratada. Moondus laisast lätlasest peaaegu vereliseks. Ja siis me kargasime seal viltuse liiva peal, jättes pooled sammud vahele. Pärast tehti nalja, et oleks dopinguproovi vaja võtta, et kuismoodi ta nüüd äkki nii lendu läks ja et äkki oli kaktus saba all. Tegelikult ma ju ikka ajasin ka, sest hirm mitte krossile pääseda oli suur. Takistustest oluliselt suurem. Päeva lõpuks kerkisime kolmandast teiseks, otse kuulsa Koza Nostra taha. See KN on 3V masin!
Naljakas mõelda, et kui kunagi Metsiku radu jalutasin, siis need tärnikad tundusid, -- ma väljenduksin niipidi -- et mõni tundus tehtav. Nüüd sain tutvumisringi läbida autost ja loomulikult tundusid niimoodi asjad madalamad kui mõni aasta tagasi. Välja arvatud Hiigelkast. See oli ikka ebareaalselt räme kolakas. Rada iseenesest oli hooaja algusele kohaselt lihtne, väga raskeid pöördeid ja kombinatsioone polnud. Pikk oli küll rohkem kui vaja, aga see oli muretsemiste nimekirjas kusagil tagapool. Tahaks jõuda lõpuni!
Mahtusin seekord E-Villasse ööbima, sest K-poiss pidas paremaks viltuse raua pärast loobuda (tundus nagu teema, et kas otsid vabandusi või üritad leida võimalusi -- aga mida mina nende teiste asjadest tean). Maailm vist palju paremaks ei saanud, aga üritasime ikka. Üritasime ka R.K-d rahuldada, aga ei saanud sellegagi päriselt hakkama. See pole muidugi mingi lihtne ülesanne ka. Hommikuni tagusin krossi pähe. Paberil legend, telefonis pildid, teisel paberil ihusekretäri ülestähendused, et mis suunas ja kuidas peab minema.
Pühapil oli ilm endiselt suurepärane, päikesega, aga mitte üleliia palav. Uusi nägusid oli seekord täitsa mitu. Värske veri! Kollionu oli oma tagumiste kaistmete peale pahane. Need pole ennast tõepoolest õigustanud, segavad hobust ja vajuvad alla lönti. Pigem panen järgmine kord kasvõi tavalised hüppekad. Soojendusel polnud ühtki asja, millega Kollionu kurjaks ajada. Kõik olid madalapoolsed ja lihtsad. Tunnetust ei saanud, et kas ja kui valmis hobune sai. Kas ta üldse kavatseb mind kuulata? Vähemalt stardis oli küll ärevil ja tahtis minna. Tahet jätkus kolmandani, kus Eesti lipu värvides kolmnurki kahtlustas ja vingerdades hoo maha võttis. Karjusin natuke ta peale, läks üle. Kuuenda B osa oli üks, mida ette kartnud olin. Suur nurk, kitsam ots vasakul, kuhu Kollionu ära tõmmata eelistab. Ma nii suurt pole muidugi kunagi hüpanud, sellest ka see kõhklus ilmselt. Seekord põrutas ilusti üle. Järgnes sirge kodupoole ja kiirus aina kasvas. Pidin pidurdama hakkama (milline energia raiskamine). Ikkagi ei saanud piisavalt hoogu maha ja onks tõmbaski vikerkaarerullist publiku suunas vasakult mööda. Tulin voldi pealt uuesti. B-osa oli kaev vee taga. Roolisin küll hoolega, aga hobune lihtsalt ujus mööda. Ta kohe mitte ei üritanudki. Oli jah hirmus kitsas, aga kõrguselt lihtsamapoolne. Ka teine katse läks kanni. Täpselt sama tunne, kui Kollionu algul ainult päitsetega treikusse laadida üritasin. Teda üldse ei koti, lihtsalt loivab oma (vales) suunas minema. Sinna siis see esimene tärnikatse lõppes, pea norus, vigade paranduse aega ootama minnes.
Pärast polnud enam muidugi kusagile kiiret. Kõmpisin huvitavamatele asjadele ligi, võtsin hoo üles ja põrutasin peale. Künkalangus oli päris korralik ja B-osadele tuli täpselt juhtida, aga ei midagi võimatut. Hiigelkast tundus ka hobuse otsast jõhkralt suur, aga tegin, nagu ei hooliks. Õnneks samm klappis ja lendu tuli korralikult. Pärast seda pole ju mingi kaevunali isegi teema? Aga ei, jälle tõmbas mööda. Ja teisegi korra. Jäin nõutuks. Mis toimub?? Raivo soovitas esiteks teiselt poolt tulla ja nii ta tõesti käima tõmbaski lõpuks. Paar korda tulin seda kaevu kinnituseks ja siis tegime banketti kumbagi pidi. Banketid on toredad, füüsiliselt on ju üsna kerge, aga mõistus vaidleb vastu. Kõige lõpuks tulin veel korra seda tapja-porgandkaevu ja saigi viimaks ometi tiiki sulistama minna. Hobune puristas ja kraapis seal kohe mõnuga.
Nii kurb oli. Kuigi sain ju teada, et vähemalt takistustega saab hobune üsna kergelt hakkama. Miks ta siis kohe ei võinud...?! Jaa, ma saan aru, et ega ma teda piisavalt krossiga tutvustanud pole sel aastal, aga kuidas siis justkui üks kergemaid asju nii ületamatuks osutus? Ühe linnukese sain lisaks kirja, varem pole krossil välja tõrkunud. Ei ole hea tunne. Aga hea tunne on, et leidub toetavaid inimesi ümberringi. Love you!
Klassika, mis millegi erilisega meelde ei jäägi.
Kummirõngad olemas, natuke merd vaid puudu.
Viimane.
No comments:
Post a Comment