See tunne, kui oled stardikad ära maksnud, hobuse treikust maha laadinud, ära puhastanud, valmis pannud, tõmbad sadulakatte maha ja -- jaluseid pole. Nojaa, need jäid KS sadula külge, mida Elevandile katsetanud olin. Perkele küll! Minna ilma?! 100cm äkki suudaksin... 110 -- grrh, mida prset ma nüüd peale hakkan?? Läheks pettunult koju tagasi, aga need makstud stardikad ju.
Juba hommik oli olnud pingeline, kui läksin kapist redikaid võtma. Neid polnud seal. Kolasin uuesti riidekapi algusest lõpuni ükshaaval läbi. Ja siis esikukapi. Ja siis jälle riidekapi. No ei ripu, ei ripu seda musta kandekotti kusagil. Hakkasin jakke hindama, et millega võiks ikkagi minna. Rohelise-ruuduline, ei. Kapikujuline tume, ei. Lühike villane, ei. Ei, ei, ei. Otsisin veelkord kapid läbi. Ja kapipõhjad. See kott rippus maa ja taeva vahel kusagil, konks oli puust lahti saanud, aga kotisang ei olnud lubanud kotil ka kapipõhja kukkuda, kus ma teda juba varem oleksin märgata saanud. Õnneks suutsin endale vähemalt abilise kaubelda, üksi oleks ikka liiga hull virelemine. Teisedki olid Luunja poole minekul, üks hobune keeras ootusärevuses isegi jalad taeva poole, kui treikusse ära ei mahtunud. Elevant laadus esimesel katsel, aga ma olin valmistunud ka -- söök, valjad, korde, motivatsioonipulk.
Seega need jalused siis. Räme õnn, et ühe muinasjututegelase-nimelise hobuse sõitja lähistele sattus ja tal just jalused oma töö ära olid teinud. Ausalt, need olid maailma parimad jalused.
Elevants on ikka uskumatu tüüp. Kui muidu loivab ja lohistab jalgu järele, siis võistlusplatsil läheb kõrv kikki ja samm erksaks. Kütaks esimese vihje peale kusagile minema. Ta oleks nagu tahtnud öelda, et teab täpselt, mis teeb, lasku ma ainult. 100 saigi puhas, aga ehk natuke rabe ja videolt vaadates ei tulnud justkui hüppeidki. Nagu 70cm-st oleks üle astunud. 110 ajaks oli rahu maa peale tulnud ja jõudsin sättida ja olla. Lihtne oli. Mõnus tunne, kui hobune hüppeks nii kõrgele kerkib eest. Üks tuli kerge riivekaga alla, sellest oli muidugi kahju. Eelmise aastaga võrreldes oli kõrgust natuke rohkem, aga sain 2 ala peale kokku 9kp võrra vähem ja ka treikusseminekud olid puhtad. Ehk järgmine nädal jälle? Veel kirja ei pane, sest R ja L sõidab Elevantsiga M ja ma ei tea, mis seisu ta jääb.
Mu kunagine lemmik eesti keele ja kirjanduse õpetaja oli endale habeme kasvatanud. Ja oli endiselt kena õrn naisterahvas.
"Veel kirja ei pane" my ass. Avastasin äkki, et enam ei saagi panna, regamistähtaeg ju ammu möödas. Kuidas see aeg küll nii kiiresti lendab? Teine huvitav avastus oli, et Pärnusse on "võistlejate soovil" lisandunud M klass. See oleks ainulaadne võimalus selle aasta M ära teha. See aasta ju ei saa enam suvetallitada mitu kuud jutti ja siinkandis ei toimu üle L-i mitte midagi. Liivakul toimuks, aga millegipärast alati 3V-dega samal ajal ja siis on valik juba ette tehtud.
Hüppekaks võtsin kodust tagavarajalused kaasa, aga tallis koukisin ikkagi KS sadula küljest need, mis originaalis seal hüppesadula küljes olema pididki. Või siis üritasin nii, aga jaluseid kinnitades tuli välja, et olin vale sadula küljest riisumas käinud. Tühja sellest, eksole. Parkuuri keskel, just enne süsteemi läks jaluserihm õmblusest lahti. Panin siis lõpuni, ise vildakil kuidagi. Nagu needus nende jalustega, no mitte ei taha koostööd teha.
Meil on hoovis kaks romuautot, mille äraviimine on teemaks olnud kaks igavikku. Naabrid heidavad igal võimalikul juhul ette, et neid ära orgunnitud pole. Keegi neist käis ka politseisse kaebamas, aga mis sa teed oma maja parkla asjaga, mis kellelgi tegelikult varba peal ei seisa, vaid tegeleb ainult kole olemisega. Igatahes. Pärast umbes nelja aastat jõudsin lõpuks niikaugele, et autode omanik oli nõus treileri järele kutsuma. Aga ups, ei tulnud välja, hammas murdus ära ja oli vaja hoopis hambaarstile minna. Küsisin, et homme siis, jah? Ei leiuta midagi uut, et jälle edasi lükata? Ütles, et äkki närib endal jala otsast, siis ka pääseb. Noh ja siis täna tuli teade, et laps kukkus puu otsast alla ja tegi jalale viga. Vaja EMOsse viia. Romud peavad jälle ootama. Ei maksa ikka jamada selliste ennustustega, nüüd peab üks tont kuu aega ringi kargutama. Üks eelis peaks olema: õhtuti ehk enam nii agarad ei olda selle lõputu kaklemise ja kraaklemisega.
Ei mingit puhkamist nädalavahel. Vaja hommikul vara Rakvere poole kraapima hakata. Midagi uut ja vahvat on seal korraldatud: lihtsamate skeemide sõitjatel lubatakse esineda oma lemmikmuusika taustal! Täiega äge ju. Ma ise kasutaks kindlasti sellist võimalust.
Vahepeal saabusid sopotirahva vahetulemused. Nüüd on veidi rahvusvahelisem võistlus kui eelmine nädal, tulemused natuke kesisemad, aga lipp on ikka kõrgel. Katriin teeb oma esimest kahte tärni, teised sutsu madalamaid. Ja siis on veel Badminton. Ja ma ei näe mitte midagi onlines.
Kaire on jälle toredasti esinenud, seekord kümnes, aga nüüd juba klass kõrgemal. Katriin lõpetas oma esimese 2*. Pool tööd tehtud!
Sain sinna Luunja Karikasse ikkagi kirja. Kontrollisin kohe eraldi, et jalused ja sadulavöö on sadula küljes. Soojendusel oli hobune laisk ja vajus liiva sisse. Mõlemad soojendustakistused olid pandud vasakust jalast. Tahtsin paremat ka natuke treenida ja tulin pisikesest pöördest okserit, aga ju siis üllatasin hobust või mis, aga mööda ta igatahes tõmbas. Pärast seda ärkasime mõlemad üles ja läks juba lihtsamalt. Parkuuris tekkis mitu kohta, kus tema tahtis kaugelt paugutada, aga ma ei lasknud. Eelviimase takistuse, rohelise okseri niimoodi alla tõmbaski, et ei jõudnud üle ronida alt. Kas võib nüüd lugeda, et olengi saavutanud stabiilsuse 110cm juures? Iga kord 1 alla. Meh. Samas need takistused tunduvad vägagi tehtavad ja mõistliku suurusega. Üldse ei pea kartma. Ma muidugi parkuuri jalutamise ajaks jälle ei jõudnud ju. Teel oli SIIL. See polnud väike ja nunnu, vaid koosnes relvastatud onudest ja žiletitraadi rullidest. Puhuma pandi. Aga mitte nii nagu politseireidiga, et mitu tükki korraga kontrollivad. Oli hoopis mingi ükshaaval sättimine ja seletamine. Enne mind seisis üks lätlane tükk aega teel ees ja erinevad pead käisid autoaknas seletamas. Keelebarjäär ei takistanud midagi huvitavamat kui paljas õhk välja puhumast. Mitu promillilist olevat väikese ajaga vahele jäänud. Ah ja kaotasin redika eest nööbi. Asendust pole olemas. Ma olen NII väsinud.
Järgmine nv saaks minna sakstesse ts tegema, 110 ja vb 100 lisaks. Aga saaks ka äkki tammedesse krossiproovile hoopis? Krossiproov oleks kasulikum, sest ülejrgm nv on juba Koordi. Sinna tuleb ära otsustada, et mis klass. Võtaks ja teeks tärni ära! Krossis jään kindlasti ajahätta ja võibolla on pööretega jama, aga kõrgused peaksid nagu OK olema ja ja ja... miks mitte teha, kui saab? Teisalt võib ka 100-ga alustada, saaks kindlam põhi alla.
Nii kahevahel olen. Kui saaks Tammes enne järele proovida, mis seis on. Mingi vastik ebakindlus ikkagi, sest Kollionu oskab tõrkuda ka, kui ma piisavalt hoolikas pole pealesõidul. Lisaks veel see kohtunikuteema. Ma tahaks ju lihtsat kõiges rahus võistlemisele pühenduda, mitte kogu päev jutti väga palju järjest keskenduda.
Tärniskeemi esimene katse: galopis pakub serpentiinil jalavahetusi. Milline üllatus.
Kollionu naaber Draakon kolis teise talli ja koplisse. Mururingil sattusime Dragole peale, kui see oma koplis mõnules. Vaatasid üksteisele otsa nagu oleksid vestelnud. Vahepeal ehitati üks koppel juurde ja enam Drago juurde otseteed ei viinud. Sättisin endokat ja hobune uitas omapead, ma ei seganud üldse vahele. Ja oli äkki jälle hopsti Drago juures. Ma enam platsile eriti ei trügigi, hullem liivatorm on seal juba. Jama ainult, et kui hobune trenni alguse poole väga värske on, siis galoppi on päris keeruline teha. Tahab lihtsalt pööraselt minema kihutada. Juba neid imepisikesi krossitakistusi vaatas põlevate silmadega nagu parimat jahisaaki. Samas liivaplatsil sureks nagu hetkega maha, lohistab jalgu ja uimerdab.
Kohalikud koolivõistlused algasid imeliselt: tuli esimene hobune platsile ja tema üllatunud nina ees tõusid õhku kümned ja kümned heledad liblikad. Pildisessiooni jaoks poleks taaslavastamine keeruline, kasta aga kuuma ilmaga üks (liiva)plats niiskeks ja kohal nad ongi. Sellega üllatuskülaliste nimekiri muidugi ei piirdunud. Kõigepealt tuli platsilt eemaldada üks konn. Meie tall on lennuvälja lähedal ja SIIL oli talveunest ärganud. Loomulikult sõitis väljaku kohal mitu sõjaväe helikopterit, mis panid autogi värisema. Platsist kihutas mööda ka hullunud traktorist, mingi hiigelkast tohutu liivapilvega sabas kolisemas. Ühe hobuse jalad võttis nõrgaks jalgratturi ja jooksja kooslus. Päev otsa elasin võistlejatele kaasa, fliiskardina taga päikese eest peidus püsides. Õhtul ilmus kohale isa, kellega kraapisime hobustelt muda maha ja läksime ratsutama. Midagi ta mäletas ja midagi pidi üle küsima. Galopis kippusid küünarnukid võsakauboi-stiilis laperdama, aga minu jutt neid kuigi pikalt taltsutada ei suutnud. Sillerdasime liival ja murul ja lõppakordiks jalutasime step-upist üles. Olin eelmine päev Kollionuga läbi proovinud ja teadsin, et ta ei viitsi traavisammugi kulutada seal, vaid tõesti lihtsalt astubki üles. Ema-isa olid Tartu maratoni pärast kohale tulnud ja liiga palju neid ette kulutada ei tohtinud. Torti süüa, Eurovisiooni vaadata ja upwordsi mängida võis ikkagi.
Hommikune kõne tallist ei saa kunagi midagi head tähendada. Kollionu oli öösel lahti pääsenud ja talli ukse alt välja punginud, kuigi selle ja maa vahel on öösiti vast pool meetrit. Hommikul leiti heinaküüni juurest muru närimast. Mingeid vigastuse märke ei olnud leitud.
Mingi teine päev tegi Mereröövel nalja: algul kihutas koplis edasi-tagasi kahetaktilist galopiaseainet (jalad korraga kokku-lahku), aga hiljem, kui ma Kollionu kordetama läksin, kaapetas hall hull otse meie suunas, kargas üle aia ja puges talli ukse alt kõhuli sisse. Siis teisest otsast välja ja tegi tallile ringi peale, et tagasi koplite poole peeretada. Kross on nii kangesti meeldima hakanud, et muud enam ei teegi. Kollionu pidi pisikese künkakesega voldil rahulikult musklit võdistama, aga kaapis ka kiireks ära. Kunagi rahunedes tegi paar korda step-uppi ja siis pidi üle augukese hüppama, aga tegi hoopis rongi ja kadjas minema. Loodetavasti jookseb ta ilma jalus tolkneva kordeta ikka ilusamini...
Panin ennast päriselt ka tärni kirja. Isegi münti ei visanud, et kas tasub. Argument oli, et 1) hobune suudab ja 2) selle sihiga ma temaga üldse suhtlema hakkasin. Miinuseid on nii palju kui iganes vaja välja mõelda: selle aasta esimene 3V, juba meeter oli Koordis 1kord ilgem õudus, ma pole nii kõrget parkuuri võistlustel hüpanud, Kollionul on mugavustsooni piir umbes 115cm peal, ma praegu ainuke kirjas selles klassis (?!), ...
Enne ööd ja viimaseks minutiks sai kirja ikkagi 4 tärnitajat, kellest kaks on tegelikult üks. Huvitav, et 90cm huvilisi seekord hirmus vähe kokku sai, 70cm ja meeter olid kõige popimad. Pidin Kollionu koplist kättesaamiseks tegema hobunduse analoogi purjetamismaailma loovimisest. Loovimine on sik-sakitamine vastutuult, aga ma pidin edasi liikumiseks sik-sakke tegema täitsa tuuletult. No ei tahtnud tulla. Oli endale jala peale verise kriipsu tõmmanud, soe punane jalasisu laiali. Otse loomulikult juhtuvad sellised asjad enne võistlust. Alati.
Õhtuti on küll veidi jahedam ja võiks ju olla tore ratsutada, aga need pagana sääsed. Nii valusalt torgivad ja kurjad on ka. Nagu muinasjutus lohe pead, ühe võtad ära, kaks tuleb asemele. Hüppekas jääb vahele, lastel on laulupidu. Keegi peab natuke pealt vaatama, isegi kui see laste laulmine on nagu kassikisa tavaliselt ja siis see seelikute rullimine ja vaikides põrnitsemine. Õnneks peab see meie peaaegumeetrine viisi -- no lihtsalt lohutav teada, isegi kui kokku saab üks korralik kakofoonia. Praegu on tööpäevad jälle kohutavalt pikad ja pingelised, üldse ei jõua nv pärast muretseda. Ainult 2 päeva veel ootamist. Kas trügida juba reedel kohale? Oleks lihtsam hommikut alustada, aga R on ju veel üks üritus, kus ma kirjas olen ja mis kestab poole õhtuni.
Päevatäis rapsimist tööl, kuigi oleksin võinud teistega jõkke raftima minna ja pärast sööma. Näkää, hoopis vahtisin pealt, kuidas uut toodet üle võrgu siluti. Ja togisin ühtesid paneele läbi, mis hullult vastu punnisid. Kõik oli päästetud, kui tuli uudis, et ma ei peagi L kohtunik olema. See oleks esimene kord Koordis, kui ma saan ise oma asju ajada! Võistlusi sootuks pealt vaadata või niisama vedeleda oma korda oodates, hahhaa! Kuna viimasel ajal on kõik kohad ainult imepisikesi takistusi täis (kui sedagi), siis panin eile ühe latika kohe korralikult üles. Kollionu oli konkreetselt üllatunud. Mina? Seda? Ei usu. Pani kaugelt mööda. Ütlesin, et ikka päriselt ka vaja, siis sai üle. Teisel katsel. Enne ajas korra maha ka. Kuidas ma küll seal võistlustel hobuse ära räägin, et pingutama peab?
*****
Selgus, et lõpuni ei rääkinudki ära. Viimane kolmandik jäi poolikuks. Ei uskunud mind. (Aga aftekas oli tore, Pentti Pilniku piltidest tegin isegi GIF-i, vot just niiväga meeldis)
Täiesti ulmeväga hull, milline uni mind tagasiteel ründas. Kasutasin kõiki võtteid, mida teadsin, et teadvusel püsida, aga ei aidanud ükski, isegi kaelani ulatuv suutäis šoksi mitu korda jutti. Õnneks tuli appi teeparandus. Tondid olid lihtsalt tee ära võtnud ja 20m enne kuristikku oli 70km/h alas lihtsalt teade terava teeserva kohta. 20 meetriga ei saa hobust vedava treileriga suurt midagi ette võtta. Kätega peast haaramine kiirust juba ei muuda.
Tuba hakkas viltu vajuma. Läksin uksele uurima, et miks. Maja oli hakanud kõige täiega mäest alla libisema nagu kelk. Üritasin end tahapoole trügida, et teetakistustega mitte pihta saada. Kui libisemine lõpuks otsa sai, siis pidi majast tagasi vaatamata lahkuma. Hakkasin veel ust kangutama, et mingit kraami kaasa võtta, aga tuli tunne, et ei tohiks. Enne ukse kinnilöömist oli ikkagi väike pragu korraks vahele pääsenud ja midagi paha pääses sealt välja. Need olid mingid hallid kurjad inimesed, kellele tuli pärast rangelt "ei" ja "mine ära" öelda, võibolla isegi millegagi lajatada.
Lapsel silmad punased kui jänesel. Aeti aiast minema.
Meie teine külalis-šotlane ajab asju rohkem tõsiselt ja omaette, aga on ka juba kuidagi omaseks saanud. Tuleb ja rahmeldab. Teeb just niipalju kui küsitakse. Vahel lubab trikke pealt vaadata ja õppida.
Mida tillikat? Koordis polegi tärni seekord?! Aga...aga... kuidas see rahvas siis harjutama peaks? Ainult Koordis ju saab, mujal on väiksemad rajad. Kui see näeb välja kui kärukeeramine ja kui ta häälitseb nagu kärukeeramine, siis ta on ju kärukeeramine. Ja ma ei mõtle muidugi käru tegelikult. Ise saavad kodumurul kõik pähe õppida, aga teised kobigu kasvõi välismaale. Mis olekski mõistlik...
Pesin ära kasutatud patsikummid ja päikeseprillid.
Pärnumaal Maria talus olid sääskede suvepäevad. Need istusid värskelt pihustatud tõrjevahendisse ujuma, nii kõva nälg oli. Ma ei mäleta küll, et kusagil mujal oleks korraga toimunud kahed võistlused, niimoodi kohe täitsa samal ajal. Kestmine ja KS. Pärast pikka palavat päeva tundus võimatu lahkuda merd katsumata. Otsisin kohta, aga puha eramaad ja ligipääsmatu võsa. Oleks võinud kohalikelt ju küsida, aga ei. Pärnu linnas sees oleks tee selge olnud -- kui vanatädi veel elas, tallasime mereääre ja ka linnateed aastate jooksul kõik läbi. Korduvalt. Metsavahel aga polnudki kõik kandikul ees. Kusagil järjekordse sadamakese juurest leidsin aiataguse telkimisala, kus ka meri kätte paistis. Ega midagi, plätud jalga ja teele. Meri oli linde täis ja mereäär nende sisu. Muda, löga, surnud kalad, vetikad. Jalutasin pahkluuni selles supis ja aitas küll. Juba enne autosse jõudmist hakkasid jalad kipitama. Leidsin lähima poe ja vajutasin selle wc kraanikausis jalad koos plätudega vähe selgemasse vette. Pärast koristamist krabasin poest magamajäämise-vastaseid vahendeid ja jõudsin tänu neile ka elusalt koju. Magasin nii sügavalt, et imestasin hommikul, et olin veel samale korrusele jäänud.
Maagia on lahtunud. Esimestes trennides pärast võistlusi oli hobune olnud innukas ja energiline, lausa lust. Nüüd aga lohistab jälle jalgu järele. Õgib ennast õhtuks maakeraks ja mul on tegu, et üldse sadulavööd kinni saada. Lisaks see nüristav kuumus. Kulgen autopiloodil.
Mõne nädalaga on lahkunud pooled juuksed. Ebareaalne, kui palju neid ära on tulnud ja tuleb. Isegi pärast lapsi pole nii hull olnud (no see 3-kuud-pärast-sündi-karvasadu). Peaks parukapoode läbi kammima hakkama. Stress? Võimalik. Seda ei saa ju välja ka lülitada, see lihtsalt on ja kaduvad karvad igatahes kuidagi kaasa ei aita.
Elevants on ikka uskumatu tüüp. Kui muidu loivab ja lohistab jalgu järele, siis võistlusplatsil läheb kõrv kikki ja samm erksaks. Kütaks esimese vihje peale kusagile minema. Ta oleks nagu tahtnud öelda, et teab täpselt, mis teeb, lasku ma ainult. 100 saigi puhas, aga ehk natuke rabe ja videolt vaadates ei tulnud justkui hüppeidki. Nagu 70cm-st oleks üle astunud. 110 ajaks oli rahu maa peale tulnud ja jõudsin sättida ja olla. Lihtne oli. Mõnus tunne, kui hobune hüppeks nii kõrgele kerkib eest. Üks tuli kerge riivekaga alla, sellest oli muidugi kahju. Eelmise aastaga võrreldes oli kõrgust natuke rohkem, aga sain 2 ala peale kokku 9kp võrra vähem ja ka treikusseminekud olid puhtad. Ehk järgmine nädal jälle? Veel kirja ei pane, sest R ja L sõidab Elevantsiga M ja ma ei tea, mis seisu ta jääb.
Mu kunagine lemmik eesti keele ja kirjanduse õpetaja oli endale habeme kasvatanud. Ja oli endiselt kena õrn naisterahvas.
"Veel kirja ei pane" my ass. Avastasin äkki, et enam ei saagi panna, regamistähtaeg ju ammu möödas. Kuidas see aeg küll nii kiiresti lendab? Teine huvitav avastus oli, et Pärnusse on "võistlejate soovil" lisandunud M klass. See oleks ainulaadne võimalus selle aasta M ära teha. See aasta ju ei saa enam suvetallitada mitu kuud jutti ja siinkandis ei toimu üle L-i mitte midagi. Liivakul toimuks, aga millegipärast alati 3V-dega samal ajal ja siis on valik juba ette tehtud.
Hüppekaks võtsin kodust tagavarajalused kaasa, aga tallis koukisin ikkagi KS sadula küljest need, mis originaalis seal hüppesadula küljes olema pididki. Või siis üritasin nii, aga jaluseid kinnitades tuli välja, et olin vale sadula küljest riisumas käinud. Tühja sellest, eksole. Parkuuri keskel, just enne süsteemi läks jaluserihm õmblusest lahti. Panin siis lõpuni, ise vildakil kuidagi. Nagu needus nende jalustega, no mitte ei taha koostööd teha.
Meil on hoovis kaks romuautot, mille äraviimine on teemaks olnud kaks igavikku. Naabrid heidavad igal võimalikul juhul ette, et neid ära orgunnitud pole. Keegi neist käis ka politseisse kaebamas, aga mis sa teed oma maja parkla asjaga, mis kellelgi tegelikult varba peal ei seisa, vaid tegeleb ainult kole olemisega. Igatahes. Pärast umbes nelja aastat jõudsin lõpuks niikaugele, et autode omanik oli nõus treileri järele kutsuma. Aga ups, ei tulnud välja, hammas murdus ära ja oli vaja hoopis hambaarstile minna. Küsisin, et homme siis, jah? Ei leiuta midagi uut, et jälle edasi lükata? Ütles, et äkki närib endal jala otsast, siis ka pääseb. Noh ja siis täna tuli teade, et laps kukkus puu otsast alla ja tegi jalale viga. Vaja EMOsse viia. Romud peavad jälle ootama. Ei maksa ikka jamada selliste ennustustega, nüüd peab üks tont kuu aega ringi kargutama. Üks eelis peaks olema: õhtuti ehk enam nii agarad ei olda selle lõputu kaklemise ja kraaklemisega.
Ei mingit puhkamist nädalavahel. Vaja hommikul vara Rakvere poole kraapima hakata. Midagi uut ja vahvat on seal korraldatud: lihtsamate skeemide sõitjatel lubatakse esineda oma lemmikmuusika taustal! Täiega äge ju. Ma ise kasutaks kindlasti sellist võimalust.
Vahepeal saabusid sopotirahva vahetulemused. Nüüd on veidi rahvusvahelisem võistlus kui eelmine nädal, tulemused natuke kesisemad, aga lipp on ikka kõrgel. Katriin teeb oma esimest kahte tärni, teised sutsu madalamaid. Ja siis on veel Badminton. Ja ma ei näe mitte midagi onlines.
Kaire on jälle toredasti esinenud, seekord kümnes, aga nüüd juba klass kõrgemal. Katriin lõpetas oma esimese 2*. Pool tööd tehtud!
Sain sinna Luunja Karikasse ikkagi kirja. Kontrollisin kohe eraldi, et jalused ja sadulavöö on sadula küljes. Soojendusel oli hobune laisk ja vajus liiva sisse. Mõlemad soojendustakistused olid pandud vasakust jalast. Tahtsin paremat ka natuke treenida ja tulin pisikesest pöördest okserit, aga ju siis üllatasin hobust või mis, aga mööda ta igatahes tõmbas. Pärast seda ärkasime mõlemad üles ja läks juba lihtsamalt. Parkuuris tekkis mitu kohta, kus tema tahtis kaugelt paugutada, aga ma ei lasknud. Eelviimase takistuse, rohelise okseri niimoodi alla tõmbaski, et ei jõudnud üle ronida alt. Kas võib nüüd lugeda, et olengi saavutanud stabiilsuse 110cm juures? Iga kord 1 alla. Meh. Samas need takistused tunduvad vägagi tehtavad ja mõistliku suurusega. Üldse ei pea kartma. Ma muidugi parkuuri jalutamise ajaks jälle ei jõudnud ju. Teel oli SIIL. See polnud väike ja nunnu, vaid koosnes relvastatud onudest ja žiletitraadi rullidest. Puhuma pandi. Aga mitte nii nagu politseireidiga, et mitu tükki korraga kontrollivad. Oli hoopis mingi ükshaaval sättimine ja seletamine. Enne mind seisis üks lätlane tükk aega teel ees ja erinevad pead käisid autoaknas seletamas. Keelebarjäär ei takistanud midagi huvitavamat kui paljas õhk välja puhumast. Mitu promillilist olevat väikese ajaga vahele jäänud. Ah ja kaotasin redika eest nööbi. Asendust pole olemas. Ma olen NII väsinud.
Järgmine nv saaks minna sakstesse ts tegema, 110 ja vb 100 lisaks. Aga saaks ka äkki tammedesse krossiproovile hoopis? Krossiproov oleks kasulikum, sest ülejrgm nv on juba Koordi. Sinna tuleb ära otsustada, et mis klass. Võtaks ja teeks tärni ära! Krossis jään kindlasti ajahätta ja võibolla on pööretega jama, aga kõrgused peaksid nagu OK olema ja ja ja... miks mitte teha, kui saab? Teisalt võib ka 100-ga alustada, saaks kindlam põhi alla.
Nii kahevahel olen. Kui saaks Tammes enne järele proovida, mis seis on. Mingi vastik ebakindlus ikkagi, sest Kollionu oskab tõrkuda ka, kui ma piisavalt hoolikas pole pealesõidul. Lisaks veel see kohtunikuteema. Ma tahaks ju lihtsat kõiges rahus võistlemisele pühenduda, mitte kogu päev jutti väga palju järjest keskenduda.
Tärniskeemi esimene katse: galopis pakub serpentiinil jalavahetusi. Milline üllatus.
Kollionu naaber Draakon kolis teise talli ja koplisse. Mururingil sattusime Dragole peale, kui see oma koplis mõnules. Vaatasid üksteisele otsa nagu oleksid vestelnud. Vahepeal ehitati üks koppel juurde ja enam Drago juurde otseteed ei viinud. Sättisin endokat ja hobune uitas omapead, ma ei seganud üldse vahele. Ja oli äkki jälle hopsti Drago juures. Ma enam platsile eriti ei trügigi, hullem liivatorm on seal juba. Jama ainult, et kui hobune trenni alguse poole väga värske on, siis galoppi on päris keeruline teha. Tahab lihtsalt pööraselt minema kihutada. Juba neid imepisikesi krossitakistusi vaatas põlevate silmadega nagu parimat jahisaaki. Samas liivaplatsil sureks nagu hetkega maha, lohistab jalgu ja uimerdab.
Kohalikud koolivõistlused algasid imeliselt: tuli esimene hobune platsile ja tema üllatunud nina ees tõusid õhku kümned ja kümned heledad liblikad. Pildisessiooni jaoks poleks taaslavastamine keeruline, kasta aga kuuma ilmaga üks (liiva)plats niiskeks ja kohal nad ongi. Sellega üllatuskülaliste nimekiri muidugi ei piirdunud. Kõigepealt tuli platsilt eemaldada üks konn. Meie tall on lennuvälja lähedal ja SIIL oli talveunest ärganud. Loomulikult sõitis väljaku kohal mitu sõjaväe helikopterit, mis panid autogi värisema. Platsist kihutas mööda ka hullunud traktorist, mingi hiigelkast tohutu liivapilvega sabas kolisemas. Ühe hobuse jalad võttis nõrgaks jalgratturi ja jooksja kooslus. Päev otsa elasin võistlejatele kaasa, fliiskardina taga päikese eest peidus püsides. Õhtul ilmus kohale isa, kellega kraapisime hobustelt muda maha ja läksime ratsutama. Midagi ta mäletas ja midagi pidi üle küsima. Galopis kippusid küünarnukid võsakauboi-stiilis laperdama, aga minu jutt neid kuigi pikalt taltsutada ei suutnud. Sillerdasime liival ja murul ja lõppakordiks jalutasime step-upist üles. Olin eelmine päev Kollionuga läbi proovinud ja teadsin, et ta ei viitsi traavisammugi kulutada seal, vaid tõesti lihtsalt astubki üles. Ema-isa olid Tartu maratoni pärast kohale tulnud ja liiga palju neid ette kulutada ei tohtinud. Torti süüa, Eurovisiooni vaadata ja upwordsi mängida võis ikkagi.
Hommikune kõne tallist ei saa kunagi midagi head tähendada. Kollionu oli öösel lahti pääsenud ja talli ukse alt välja punginud, kuigi selle ja maa vahel on öösiti vast pool meetrit. Hommikul leiti heinaküüni juurest muru närimast. Mingeid vigastuse märke ei olnud leitud.
Mingi teine päev tegi Mereröövel nalja: algul kihutas koplis edasi-tagasi kahetaktilist galopiaseainet (jalad korraga kokku-lahku), aga hiljem, kui ma Kollionu kordetama läksin, kaapetas hall hull otse meie suunas, kargas üle aia ja puges talli ukse alt kõhuli sisse. Siis teisest otsast välja ja tegi tallile ringi peale, et tagasi koplite poole peeretada. Kross on nii kangesti meeldima hakanud, et muud enam ei teegi. Kollionu pidi pisikese künkakesega voldil rahulikult musklit võdistama, aga kaapis ka kiireks ära. Kunagi rahunedes tegi paar korda step-uppi ja siis pidi üle augukese hüppama, aga tegi hoopis rongi ja kadjas minema. Loodetavasti jookseb ta ilma jalus tolkneva kordeta ikka ilusamini...
Panin ennast päriselt ka tärni kirja. Isegi münti ei visanud, et kas tasub. Argument oli, et 1) hobune suudab ja 2) selle sihiga ma temaga üldse suhtlema hakkasin. Miinuseid on nii palju kui iganes vaja välja mõelda: selle aasta esimene 3V, juba meeter oli Koordis 1kord ilgem õudus, ma pole nii kõrget parkuuri võistlustel hüpanud, Kollionul on mugavustsooni piir umbes 115cm peal, ma praegu ainuke kirjas selles klassis (?!), ...
Enne ööd ja viimaseks minutiks sai kirja ikkagi 4 tärnitajat, kellest kaks on tegelikult üks. Huvitav, et 90cm huvilisi seekord hirmus vähe kokku sai, 70cm ja meeter olid kõige popimad. Pidin Kollionu koplist kättesaamiseks tegema hobunduse analoogi purjetamismaailma loovimisest. Loovimine on sik-sakitamine vastutuult, aga ma pidin edasi liikumiseks sik-sakke tegema täitsa tuuletult. No ei tahtnud tulla. Oli endale jala peale verise kriipsu tõmmanud, soe punane jalasisu laiali. Otse loomulikult juhtuvad sellised asjad enne võistlust. Alati.
Õhtuti on küll veidi jahedam ja võiks ju olla tore ratsutada, aga need pagana sääsed. Nii valusalt torgivad ja kurjad on ka. Nagu muinasjutus lohe pead, ühe võtad ära, kaks tuleb asemele. Hüppekas jääb vahele, lastel on laulupidu. Keegi peab natuke pealt vaatama, isegi kui see laste laulmine on nagu kassikisa tavaliselt ja siis see seelikute rullimine ja vaikides põrnitsemine. Õnneks peab see meie peaaegumeetrine viisi -- no lihtsalt lohutav teada, isegi kui kokku saab üks korralik kakofoonia. Praegu on tööpäevad jälle kohutavalt pikad ja pingelised, üldse ei jõua nv pärast muretseda. Ainult 2 päeva veel ootamist. Kas trügida juba reedel kohale? Oleks lihtsam hommikut alustada, aga R on ju veel üks üritus, kus ma kirjas olen ja mis kestab poole õhtuni.
Päevatäis rapsimist tööl, kuigi oleksin võinud teistega jõkke raftima minna ja pärast sööma. Näkää, hoopis vahtisin pealt, kuidas uut toodet üle võrgu siluti. Ja togisin ühtesid paneele läbi, mis hullult vastu punnisid. Kõik oli päästetud, kui tuli uudis, et ma ei peagi L kohtunik olema. See oleks esimene kord Koordis, kui ma saan ise oma asju ajada! Võistlusi sootuks pealt vaadata või niisama vedeleda oma korda oodates, hahhaa! Kuna viimasel ajal on kõik kohad ainult imepisikesi takistusi täis (kui sedagi), siis panin eile ühe latika kohe korralikult üles. Kollionu oli konkreetselt üllatunud. Mina? Seda? Ei usu. Pani kaugelt mööda. Ütlesin, et ikka päriselt ka vaja, siis sai üle. Teisel katsel. Enne ajas korra maha ka. Kuidas ma küll seal võistlustel hobuse ära räägin, et pingutama peab?
*****
Selgus, et lõpuni ei rääkinudki ära. Viimane kolmandik jäi poolikuks. Ei uskunud mind. (Aga aftekas oli tore, Pentti Pilniku piltidest tegin isegi GIF-i, vot just niiväga meeldis)
Tuba hakkas viltu vajuma. Läksin uksele uurima, et miks. Maja oli hakanud kõige täiega mäest alla libisema nagu kelk. Üritasin end tahapoole trügida, et teetakistustega mitte pihta saada. Kui libisemine lõpuks otsa sai, siis pidi majast tagasi vaatamata lahkuma. Hakkasin veel ust kangutama, et mingit kraami kaasa võtta, aga tuli tunne, et ei tohiks. Enne ukse kinnilöömist oli ikkagi väike pragu korraks vahele pääsenud ja midagi paha pääses sealt välja. Need olid mingid hallid kurjad inimesed, kellele tuli pärast rangelt "ei" ja "mine ära" öelda, võibolla isegi millegagi lajatada.
Lapsel silmad punased kui jänesel. Aeti aiast minema.
Meie teine külalis-šotlane ajab asju rohkem tõsiselt ja omaette, aga on ka juba kuidagi omaseks saanud. Tuleb ja rahmeldab. Teeb just niipalju kui küsitakse. Vahel lubab trikke pealt vaadata ja õppida.
Mida tillikat? Koordis polegi tärni seekord?! Aga...aga... kuidas see rahvas siis harjutama peaks? Ainult Koordis ju saab, mujal on väiksemad rajad. Kui see näeb välja kui kärukeeramine ja kui ta häälitseb nagu kärukeeramine, siis ta on ju kärukeeramine. Ja ma ei mõtle muidugi käru tegelikult. Ise saavad kodumurul kõik pähe õppida, aga teised kobigu kasvõi välismaale. Mis olekski mõistlik...
Pesin ära kasutatud patsikummid ja päikeseprillid.
Pärnumaal Maria talus olid sääskede suvepäevad. Need istusid värskelt pihustatud tõrjevahendisse ujuma, nii kõva nälg oli. Ma ei mäleta küll, et kusagil mujal oleks korraga toimunud kahed võistlused, niimoodi kohe täitsa samal ajal. Kestmine ja KS. Pärast pikka palavat päeva tundus võimatu lahkuda merd katsumata. Otsisin kohta, aga puha eramaad ja ligipääsmatu võsa. Oleks võinud kohalikelt ju küsida, aga ei. Pärnu linnas sees oleks tee selge olnud -- kui vanatädi veel elas, tallasime mereääre ja ka linnateed aastate jooksul kõik läbi. Korduvalt. Metsavahel aga polnudki kõik kandikul ees. Kusagil järjekordse sadamakese juurest leidsin aiataguse telkimisala, kus ka meri kätte paistis. Ega midagi, plätud jalga ja teele. Meri oli linde täis ja mereäär nende sisu. Muda, löga, surnud kalad, vetikad. Jalutasin pahkluuni selles supis ja aitas küll. Juba enne autosse jõudmist hakkasid jalad kipitama. Leidsin lähima poe ja vajutasin selle wc kraanikausis jalad koos plätudega vähe selgemasse vette. Pärast koristamist krabasin poest magamajäämise-vastaseid vahendeid ja jõudsin tänu neile ka elusalt koju. Magasin nii sügavalt, et imestasin hommikul, et olin veel samale korrusele jäänud.
Maagia on lahtunud. Esimestes trennides pärast võistlusi oli hobune olnud innukas ja energiline, lausa lust. Nüüd aga lohistab jälle jalgu järele. Õgib ennast õhtuks maakeraks ja mul on tegu, et üldse sadulavööd kinni saada. Lisaks see nüristav kuumus. Kulgen autopiloodil.
Mõne nädalaga on lahkunud pooled juuksed. Ebareaalne, kui palju neid ära on tulnud ja tuleb. Isegi pärast lapsi pole nii hull olnud (no see 3-kuud-pärast-sündi-karvasadu). Peaks parukapoode läbi kammima hakkama. Stress? Võimalik. Seda ei saa ju välja ka lülitada, see lihtsalt on ja kaduvad karvad igatahes kuidagi kaasa ei aita.
No comments:
Post a Comment