Oh imelist reedet, millele järgneb vaba nädalavahe! Viimati oli sellist kunagi ammu.
Hämmastav, kui mitu korda annab üllatuda, et sadulal jaluseid pole. Lihtsalt ei viitsi neid majandada ja ümber tõsta muudkui. Panengi ilma, saab lössi läinud kõhulihaseid korrale kutsuda.
Lennutasime lõpuks drooni. See on täitsa kuulekas putukas, kui lõpuks juhtimise asjus kokku suudab leppida. Kavatsen teda hobusele ka tutvustada, muidugi mingil eriti salajasel hetkel, kui muid hobuseid lähedal pole -- ta näeb ju tõepoolest välja kui eriti suur, kiire ja kuri vereimeja. Tööjuure-pinginaaber pärib muudkui, et kus ja kas me juba lennutamas oleme käinud. Peab veel palju harjutama, et soove täitma saaks hakata. Pinginaabri enda filmid üle Tartu majakatuste -- need on imelised.
Olen veidi ärevil selle pealkirja pärast (no kust see tuli? nagu noriks tüli). Ja siis veel igasuguste teiste asjade pärast.
Suvi oli vist nende kahe nädalaga lõplikult ära. Nüüd on alles ainult 12-ne poolvihmane ilm. Metsik saab lõpuks ometi natuke jälle hingata. Vahepeal oli ikka väga hull asi juba, aina vilises ja lõõtsutas.
Olustvere juhend tuli ära. Arumaisaa, miks vaja 90cm-s tärniskeemi sõita. Peaks ikka vastavalt tasemele olema ju, aga niimoodi pingutatakse üle. Äsja see oli, kui A12 liiga raskeks peeti -- kühveldatagu BE90-t, seda surmigavat tüütust. Nüüd siis äkki tärnikas. Maailm käib muidugi omasoodu edasi, ega muud hullu juhtu kui et mõni võimalik võistleja jätab osalemata ja skoorid tulevad suuremate vahedega.
Muruala rajad on nii kõvad, et ei tahagi nagu seal kihutada, raja kõrval aga ei saa -- esiteks ei lubata ja teiseks ei näe nii kõrges rohus maad. Alternatiiv on tolmukeeristes liivaplats. Vihm pole ka aidanud. Suure tõenäosusega ei saagi krossi enne harjutada kui võistlusel. Olen trennidesse sokutanud järsemaid pöördeid ja üllatusi. Selliseid rohmakaid nagu päris krossis pole ikkagi kusagilt võtta.
Keegi teadis rääkida, et küngas on niidetud, seega here we come! Mõtlesin muidugi alustuseks vähe lõdvemalt võtta, aga hobusel oli teine plaan, oma kuus esimest sirget olid ikka sellised hullupoolsed. Kuhu nina pöörasid, sinna poole ta oli valmis kihutama. Proovisin mitte segada. Lõpupoole sai sammu pikemaks ja rahulikumaks -- niipalju kui taga ajav koer võimaldas. KUIDAS see on võimalik, et nii lühikeste jalgadega koer jookseb hobusega võidu?!
Vahel jalutab Elevants koplis eest ära. Nüüd püsis paigal. Järelikult oli eelmine trenn meeltmööda -- või ületas väsimus vastumeelsuse. Metsik oli nii tore, et lasksin natuke filmida. Sain maa peale tagasi tõmmatud. Jaagup tegi Soomes tubli tulemuse ja meie tallist esimesena sai tärniga hakkama Mustukene. Kes ütles, et pole piisavalt hinge -- on kuhjaga nii ratsanikul kui hobusel, muidu oleks võimatu.
Käisime kooli lõpu puhul põgenemistoas. Võimalik, et oleksime kiiremini põgenema pääsenud, kui seda kõige väiksemat kaasas poleks olnud. Esiteks tahtis ta muidugi kõike ise esimesena katsuda ja mängida, aga ta oli ka osav sabotöör -- kui olime meeskonnatööna kastist jubina kätte saanud ja arutasime, mida sellega teha, toppis duud vidina kappi tagasi. Aitäh. Põnev oli ja kripeldama jäi, et pidime mõne vihje kasutama. Äkki varsti uuesti (mõnda teise tuppa muidugi)?
Treiler tahab remonti ja läks natukeseks vihmavarju. Ei läinud pikalt aega, kui pääsuke sinna pesa tegema hakkas. Polnud vist kinnisvaraturuga kuigi hästi kursis.
Ajalooline sündmus: madalamaid klasse asustab Koordis vaevu viis rahvast, aga 100 on pilgeni täis.
Praegu on ratsutamisega nagu tekiga: kui tirid kurgu alla, on varbad väljas. Proovisin galopis koondusele ja keskmisele rohkem vahet saada ja kogu galopp läks äkki meeldivamaks. Traav tundub nüüd kuidagi veel õnnetum. Sibab nagu miniponi.
Ma ei saa mitte millestki aru. Hobune on hüppetrennis nii minekul, ta tahabki täitsa ringi karata seal (ja on kuidagi uhkegi enda üle, et vaat' mis ma kõik oskan), aga kui ma pealesõiduga hooletu olen, siis veab ikkagi metsa ära. Kohe nii lootusetult veab, et midagi päästa ei anna. Kuidas ma küll suudaksin olla eksimatu?! Oh ma tean, et ketran sama jama aastast aastasse, kuidas ei oska peale sõita ja galopp või traav on kellelgi vedel ja siis ma ise vedel jne, aga mis teha, kui nende teemadega muudkui maadlema peab. Muidugi ma tahaks ka ringi lennelda ja mõnuleda ja kena välja näha, aga ikka on üks maadligi roomamine väheste üllatuspäevadega. Nt üleeile oli Metsik äkki hasarti täis ja kappas mõnusalt ringi, samas kui eile oleksin kabjajäljevaatamispiduri pärast peaaegu hunnikusse kukkunud ja täna tirisin hobuse aiani, vaatasin, kuidas ta lõõtsutab ja lasksin ta kohe vabaks tagasi. Nulliring täiesti.
Koordikas.
Seekord ei olnud erilist ärevust sees ega elevust. Vigade parandus ikkagi, liiga kaua oodatud selline.
Niipalju oli vahet, et sõitsime kohale kahekesi, sai korralikult asjad läbi rääkida (dämit küll, kui palju on vaja seda lobisemist, et maailm ometi paremaks muutuks?!). Stardikas oli pärast muutmist mulle võimalikest ebasoodsaim: lendasin peale (khm) pärast musta iludust. Küll seda kontrasti võis ohtralt olla, üks hõljus ringi ja teine tiris koormate kaupa liiva kaasa (tegijad tänatud, et plats kastetud oli, johhaidii, ma oleks muidu nagu mustkunstnik pilvest väljunud ja kohe sinnasamma ära kadunud). Kõige kurvem asja juures on, et Kollionu oli tegelikult tubli, hoolimata isegi kõigest kuumusest, mis ära tahtis lämmatada. Reageeris kohtades ja tegelikult ei maganud, kuigi hindeleht nii väitis. Oleksin ma varred rohkem sisse lükanud talle, oleks öeldud, et kiirustab. Need sammud lihtsalt ei veni kusagile, kui gravitatsioon nii rängalt maadligi kisub. Kas keegi on näinud hõljuvat elevanti? Ma mõtlen peale Dumbo? Nojah, ma ka mitte. Ja ma pole üldse rahul olukorraga, kus ma midagi muuta ei oska.
Parkuur oli vahelduseks kiirelt üleval, täiesti loogiline ja kena. Redikad lubati nurka loopida, juhhuu! Otsustasin sõita rahulikult, tahtsin proovida teha nagu trennis. Ei jätnud samme vahele ega kihutanud hullunult ringi, aga hobune oli nii kaotanud ka teravuse. Ühe tõmbasime maha, süsteemi esimese. Mis järeldust sellest teha -- ei tea. Peaks ilmselt rohkem võistlema TS, et saaks eri variante katsetada, aga pole seda aega enam jäänud. Hobust on ju ainult üks, teda ei tohi ka ribadeks tõmmata. Jahutasime tiigis jalgu ja jalutasime krossi teist korda läbi. Noored tegid instasse "suure takistuse" pilte, st nii, et paistaks võimalikult kõrge ja kolakas. See trepikas tuli täitsa efektne. Õhtul lendas lauale potitäis grill-liha, mida järades esikohti jagati ja natuke nalju räägiti. Varblane, lillevaas ja tikulugu, rohkem hetkel ei meenu. Rauli-onu piilus oma pooleldi tukkuva silma vahelt ja küsis noortelt korduvalt, et kas neil ikka FEI passid olemas on ja oli rahul, kui kuulis, et on. Uni lajatas nagu labidaga.
Krossipäevaks kunagi lubatud vihm piirdus kahe piisaga ja oligi kõik. Maa oli kõva, rada lühike ja aeglane. Paar trikikat järskude pööretega oli sees, aga muidu oli ikka hulga lihtsam kui see "jubemeeter", mis üks teine kord oli. Ohukohtadeks pidasin 6AB-d, sest selle B-osa oli paremale pöördega ümber heinarulli ja muidugi ka vikerkaarerulli, millel eelmine kord tõrke olin teinud. Ka seekord järgnes vikerkaarekale pärast vett üks kitsas takistus. Midagi oli ilmselt vahele jäänud, sest stardid jooksid ajakavast ette. Olin jõudnud ringi triblada ja kombinatsioone teha, kõik olid jälle madalad soojendusse pandud. Rajal on ju paljudel hekk peal, 20cm lisaks! Jõudsin starti 4 min varem, aga kauem kudeda poleks ka tahtnud. Alustasin rahulikult, aga kui tundsin, kuidas hobune kõhklevalt vingerdas, pidin järgmise käigu sisse lükkama. Sain teha väikesed pöörded, nii palju kui julgesin. Avastasin äkki, et kui hobune kihutab justkui rongina ja siis ma enne takistust ütlen talle, et nüüd tähelepanu, siis ta tõepoolest kuulabki ja korjab end kokku. Mõnus muretu ju! Seitsmes oli järsult üles künkasse ja seal püsttakistus, maandumine ja all ussipea. Midagi hobune vingerdas, vaatasin pärast hüpet seljataha ja noh -- pekki -- lipp oli maas! Arvutasin, et 50 on rohkem kui 20mp ja tulin igaks juhuks uuesti. Sealt edasi sujus jälle, kuigi kümnenda unustasin ära ja üritasin hobust seisma tirida, et suund äkki liiga valeks ei läheks. Õnneks meenus enne sammule saamist. Haihambad heki vahel -- oletasin, et hobune kardab neid just nagu varem, aga ei, niimoodi lõpupoole ei tekkinud kõhkluse varjugi. Vikerkaarel ja järgneval kitsal hoidsin ennetavalt ratsmed lühemad ja polnud probleemi. Veel kaks tükki pöördelt ja oligi kõik. Kui nüüd ainult seda lipujama poleks olnud... pidin mitu korda enne järele mõtlema ja taipasin alles siis, et tegelikult ma ju ei ajanudki seda lippu hobuse esimese otsaga alla. Oleksin võinud sirge näoga edasi sõita. Phäh. Kuna takistusel oma kohtunikku polnud, ei saanud kelleltki järele ka küsida, et mis seal täpselt oli. Võimalik, et seda lipu langemist poleks isegi märgatud. Hetkel muidugi enam numbritel suurt tähtsust polnud, pjedestaalist olime kaugel niisamagi. Hobune oli kuumaga üsna hästi toime tulnud (kuidas oleks olnud pikema raja korral...?) ja sõna kuulas ka -- pole põhjust nuriseda. Tirisin ta tiigi äärde, viskasin saapad jalast, hüppasin hobuksele selga ja põsk läks ta higise selja vastu lössi. Soolane oli. Vees sain jalad ainult poolde säärde märjaks, sest Vants on päris suur ja ega ta kuigi kaugele polnud nõus minema ka. Oli vaja puristada ja vett kaanida seal. Pärast veel voolikuga üleni üle ja oligi kõik. Panin ta treikusse päitsetega, paljakäsi ja endal jalas vaid plätud. Isegi motivatsioonipulk oli ammu autosse pakitud. That's totally not how you do it. Mõni aeg tagasi oleks ta mu mürinal välja naernud selle katse peale. Nüüd veel Niitvälja ja siis...
Tahtsin esmaspil Kollionule puhkust anda, aga kui ta mu porgandi peale selja keeras, otsustasin viimasel hetkel osaleda grupimatkal. Meid sai kokku lausa 12. Ei usu, et varem nii suurt rongkäiku sealkandis kokku oleks saadud. Läksin sadulata, sest laiskus. Ja vihm. Metsikul on väga viletsad ajad, hing lausa niidiga kaelas. Nagu tahmanud filtritega auto (E oma, ise kirjeldas nii). Draakon hoiab jalgu ristis ja nädalavaheks tahavad külalised sisse murda.
Väike draakonibeebi tuli. Lõpuks. Sirge triibuga ja õige pikkusega sokkidega.
Vihmade vahel saab nüüd jälle heinamaal sõita. Kiusatus on proovida hüpata neid rulle.
Tormine ilm ja elevil hobune, tegin katseid heinamaal. Mõnus on jutti jalakaid teha, kui on ruumi ärevile minna ja siis jälle rahuneda ja ühtki seina vahepeal ette ei tule. Tasakaalu on parandanud ka painete vahetamine galopis, küljendamiste ja sääretamiste vaheldamine ja üldse üllatusmängud. Võti on istuda rahulikult läbi, et saaks kaklemata lihtsalt... trenni teha. Muidugi peaks vältima harjutusi, mida skeemis tarvis pole või sootuks kahjuks tulevad, aga igavusse ka maha surra ei taha.
Niiduni on vaid loetud päevad, aga treiler on pilbasteks. Rege peaks vanarahva tarkuse järgi suvel rautama ja midagi muud parandama talvel, aga millegipärast tuleb elu ikka põnevamaks elada. Ühe seina sisu peab jõudma uuendada ja võibolla ka põranda. Plaanin reedel kohale minna, siis pole ühel päeval nelja ala teha vaja.
Uus vineer on kohal, vaja ta nüüd seina külge vaigutada. Kui homme ei jõua, tuleb niisama kokku kruvida ja Niidus ära käia. Niidu rajad on üleval! Jälle on osa kohti üle ehitatud ja natuke muudetud. Antsu ei saa piisavalt ära kiita, targalt teeb neid radu seal. Tahaks juba peale lennata, nii ahvatlev... Ilmateade lubab suurepärast ilma, +15 kraadi kandis.
Neljapäevane hüppekas toimus jälle leitsakus. Isegi vaadata oli neid takistusi raske, ammugi siis sooja tegema hakata. Putukad on eriti kurjad ja neid on palju. Ajavad koplis hobuseid taga ja mõni on ka koju varjule hüpanud. Treiku sein jäigi kuivaks ja vaigutamata, aga ta on isegi sellisena tugevam kui see saepuru, mis vanast seinast alles oli jäänud. Hiljem tuleb põrand ka ära vahetada ja kummitada, siis peaks mõnda aega muretu olema. Ja pika pulga võiks hankida, kaks tegelikult -- siis poleks vaheseina tarvis ja hobune saaks täiega laiutada, ehk jääks sabagi kanni vahele litsumata. Üldse pole valmis homseks minekuks, nimekiri tegemata ja asjad valmis panemata.
Hiilisin töölt varem minema (tegelikult olen u 5h üle teinud, selle arvelt saaks mitu korda päeva lühendada), et ikka enne pimedat Niitu jõuda. Olin tihedast tööpäevast uimaseks tehtud ja uni tuligi juba esimese poole tunniga. Sõin riisikakke, et ärkvel püsida. Oli tõsine hirm, et nad saavad enne otsa kui ma kohale. Aga ma siis jõudsin, et leida eest tõre tallimees kurjustamas, et ega tema muudkui valvel pea olema, kui keegi saabuda tahab. Lippasin krossile. Muidugi keerati samal ajal taevaluugid lahti ja sain korralikult märjaks. Rada oli jälle selline pealtnäha lihtne, aga tegelikult kaval. Mitu järsku ja ootamatut pööret ja vettehüpe ka. Kõige raskem tundus 14AB järel (2 banketti alla) kohe vasakust pöördest nurk ja pooleldi voldi pealt otsa parempöördest võsane skinny. Korra vaatasin ka parkuuri üle -- loogiline -- ja sõitsin isa juurde ööd veetma. See oli ukse peal vastas küsimas, et kus siis koer on. Ei olnud ühtki pakkuda seekord. Panin vettinud riided kuivama ja tegin end teega seest soojaks. Pool 12 avastati muidugi, et mäng on veel mängimata. >OEH<. Kella üheks sai valmis ka ja siis komberdasin juba poolpimedana tuttu. Mingi hetk hakkas äratus helisema. Ikka pikk meloodia ja siis väike paus, ühtejutti sadamiljon korda. Vaatasin kella. Pagana pool kuus!!! Ei viitsinud alla korrusele ronida ja kellale peksa teha, toppisin hoopis ühe padja pea alla ja teise peale, et pinin vähem segaks. Kunagi pärastpoole tärin vaikis ka. Kuni järgmise seeriani. Siis proovisin samamoodi kannatada, aga ei suutnud. Vantsisin alla ja just siis jäi kell vait. Ei leidnud ju tonti üleski niimoodi, et teda solgipange uputada. Kolmandal korral kargasin välja lausa kurjade plaanidega ja siis ilmus teisest toast uimane ema -- "ma arvasin, et olin kõik äratused kinni pannud". Pekki, noh. Ja siis ma magasin sisse. Ärkasin pool 10. Õnneks ei pidanud hobuse pärast muretsema, söök pandi ette ja heinad ka, isegi boks oli puhtaks kraamitud. Minu stardini oli miljon aega ja pikka soojendust poleks ilmaski mõtet teha. Vahtisin teiste skeeme ja natuke parkuure. Pool tundi enne valmispanekut jagati heina. Ei saanud loobuda ka, sest pärast hüppamist oleks niikuinii heina tarvis olnud ja nii sain endale uimaseks õginud hobuse. Raul sai jälle tögada, et hobune on paksuks läinud. Võibolla ma peaks ta nagu soolakala nöörile riputama ja ära kuivatama, siis saaks päris peeneks mehikese. Esitasime jälle sama skoori eest skeemi (ma võiks stabiilse 65% klubi asutada, ainus liige minaise Kollionuga) ja läksime kohe sadulavahetusse ja hüppesse. Seekord ei tulnud verd taha, hobune jäi kuidagi pikaks ja lamedaks. Samme ei näinud kohe üldse, ronisin muudkui alla. Sellest ka kaks mahaajamist ja muidugi pettumine, et ma kohe üldse ei oska. Mõtlesin kohe asjad pakkida ja üldse mitte enam ratsutada, vähemalt võistlustel mitte. Lollakas, tahab veel meistrikatele minna, ise ei saa meetristki jagu. Krosse vaadates hakkas tuju tasapisi paranema, enamasti just pealtvaatajate pärast. Kaks esimest sajalist, kes silma järgi üldse ei munenud, said aja eest miinuseid. Peab kihutama! Krossi jaoks hobust valmis pannes krabas ta suulised hooga mu käest -- näe, polegi teda veel surmani ära tüüdanud oma üritustega. Soojendusel hüppas kõike täiesti muretult, elevus puudus sootuks. Isegi stardi ootamine ei mõjunud kuidagi, kuigi üritasin natuke energiat kasvatada. Alles 3-2-1 minekul midagi nagu tekkis. Kohe esimese ees oli maas valge tsemendipuru taoline sodi, hästi kontrastne. Olin otsustanud, et segan hobust võimalikult vähe ja lasen tal ise vaadata, kuidas hakkama saab. Muidugi olin valmis tabama väikestki värelust, et äkki triivib mööda. Ei olnud plaaniski, või olin ma ise piisavalt konkreetne, aga kogu see rada oli täiesti supertore sõita. Muidugi kahes-kolmes kohas ei saanud pöörded just liiga kenad (2 paremale, see mäepealne allahüpe ja siis see mainitud skinny, ja üks vasakule, see ümber-künka 5, kuhu plaanisin tiheda pöörde, aga käisin nö piima järel. Krossiplaan selline, kross ise selline), aga viriseda küll ei saa. Olime esimesed, kes joone alla jäid ja saigi hakata kiiremini kodupoole kaapima. Võinoh, oleks saanud, kui poleks lobisema jäänud. 3 tundi on RÄMEDALT pikk aeg, kui seljataga on väsitav päev ja tead, et parimal juhul jõuad talli kell 11 õhtul, siis pead veel asju sättima ja kohe hommikul tuleb minna vaatama peaaegu kuutkümmet ratsapaari, kes valges aias ringmängu tantsivad. Ja Olustverre boksi regamise-maksmisega on võibolla liiga hilja. Helistasin ja palusin otsida seda pikendamise postitust, aga midagi taolist ei leitud. Äkki nägin seda unes? Igatahes sai juunikuu äkki läbi ja siia tuleb punkt.
Lennutasime lõpuks drooni. See on täitsa kuulekas putukas, kui lõpuks juhtimise asjus kokku suudab leppida. Kavatsen teda hobusele ka tutvustada, muidugi mingil eriti salajasel hetkel, kui muid hobuseid lähedal pole -- ta näeb ju tõepoolest välja kui eriti suur, kiire ja kuri vereimeja. Tööjuure-pinginaaber pärib muudkui, et kus ja kas me juba lennutamas oleme käinud. Peab veel palju harjutama, et soove täitma saaks hakata. Pinginaabri enda filmid üle Tartu majakatuste -- need on imelised.
Olen veidi ärevil selle pealkirja pärast (no kust see tuli? nagu noriks tüli). Ja siis veel igasuguste teiste asjade pärast.
Suvi oli vist nende kahe nädalaga lõplikult ära. Nüüd on alles ainult 12-ne poolvihmane ilm. Metsik saab lõpuks ometi natuke jälle hingata. Vahepeal oli ikka väga hull asi juba, aina vilises ja lõõtsutas.
Olustvere juhend tuli ära. Arumaisaa, miks vaja 90cm-s tärniskeemi sõita. Peaks ikka vastavalt tasemele olema ju, aga niimoodi pingutatakse üle. Äsja see oli, kui A12 liiga raskeks peeti -- kühveldatagu BE90-t, seda surmigavat tüütust. Nüüd siis äkki tärnikas. Maailm käib muidugi omasoodu edasi, ega muud hullu juhtu kui et mõni võimalik võistleja jätab osalemata ja skoorid tulevad suuremate vahedega.
Muruala rajad on nii kõvad, et ei tahagi nagu seal kihutada, raja kõrval aga ei saa -- esiteks ei lubata ja teiseks ei näe nii kõrges rohus maad. Alternatiiv on tolmukeeristes liivaplats. Vihm pole ka aidanud. Suure tõenäosusega ei saagi krossi enne harjutada kui võistlusel. Olen trennidesse sokutanud järsemaid pöördeid ja üllatusi. Selliseid rohmakaid nagu päris krossis pole ikkagi kusagilt võtta.
Keegi teadis rääkida, et küngas on niidetud, seega here we come! Mõtlesin muidugi alustuseks vähe lõdvemalt võtta, aga hobusel oli teine plaan, oma kuus esimest sirget olid ikka sellised hullupoolsed. Kuhu nina pöörasid, sinna poole ta oli valmis kihutama. Proovisin mitte segada. Lõpupoole sai sammu pikemaks ja rahulikumaks -- niipalju kui taga ajav koer võimaldas. KUIDAS see on võimalik, et nii lühikeste jalgadega koer jookseb hobusega võidu?!
Vahel jalutab Elevants koplis eest ära. Nüüd püsis paigal. Järelikult oli eelmine trenn meeltmööda -- või ületas väsimus vastumeelsuse. Metsik oli nii tore, et lasksin natuke filmida. Sain maa peale tagasi tõmmatud. Jaagup tegi Soomes tubli tulemuse ja meie tallist esimesena sai tärniga hakkama Mustukene. Kes ütles, et pole piisavalt hinge -- on kuhjaga nii ratsanikul kui hobusel, muidu oleks võimatu.
Käisime kooli lõpu puhul põgenemistoas. Võimalik, et oleksime kiiremini põgenema pääsenud, kui seda kõige väiksemat kaasas poleks olnud. Esiteks tahtis ta muidugi kõike ise esimesena katsuda ja mängida, aga ta oli ka osav sabotöör -- kui olime meeskonnatööna kastist jubina kätte saanud ja arutasime, mida sellega teha, toppis duud vidina kappi tagasi. Aitäh. Põnev oli ja kripeldama jäi, et pidime mõne vihje kasutama. Äkki varsti uuesti (mõnda teise tuppa muidugi)?
Treiler tahab remonti ja läks natukeseks vihmavarju. Ei läinud pikalt aega, kui pääsuke sinna pesa tegema hakkas. Polnud vist kinnisvaraturuga kuigi hästi kursis.
Ajalooline sündmus: madalamaid klasse asustab Koordis vaevu viis rahvast, aga 100 on pilgeni täis.
Praegu on ratsutamisega nagu tekiga: kui tirid kurgu alla, on varbad väljas. Proovisin galopis koondusele ja keskmisele rohkem vahet saada ja kogu galopp läks äkki meeldivamaks. Traav tundub nüüd kuidagi veel õnnetum. Sibab nagu miniponi.
Ma ei saa mitte millestki aru. Hobune on hüppetrennis nii minekul, ta tahabki täitsa ringi karata seal (ja on kuidagi uhkegi enda üle, et vaat' mis ma kõik oskan), aga kui ma pealesõiduga hooletu olen, siis veab ikkagi metsa ära. Kohe nii lootusetult veab, et midagi päästa ei anna. Kuidas ma küll suudaksin olla eksimatu?! Oh ma tean, et ketran sama jama aastast aastasse, kuidas ei oska peale sõita ja galopp või traav on kellelgi vedel ja siis ma ise vedel jne, aga mis teha, kui nende teemadega muudkui maadlema peab. Muidugi ma tahaks ka ringi lennelda ja mõnuleda ja kena välja näha, aga ikka on üks maadligi roomamine väheste üllatuspäevadega. Nt üleeile oli Metsik äkki hasarti täis ja kappas mõnusalt ringi, samas kui eile oleksin kabjajäljevaatamispiduri pärast peaaegu hunnikusse kukkunud ja täna tirisin hobuse aiani, vaatasin, kuidas ta lõõtsutab ja lasksin ta kohe vabaks tagasi. Nulliring täiesti.
Koordikas.
Seekord ei olnud erilist ärevust sees ega elevust. Vigade parandus ikkagi, liiga kaua oodatud selline.
Niipalju oli vahet, et sõitsime kohale kahekesi, sai korralikult asjad läbi rääkida (dämit küll, kui palju on vaja seda lobisemist, et maailm ometi paremaks muutuks?!). Stardikas oli pärast muutmist mulle võimalikest ebasoodsaim: lendasin peale (khm) pärast musta iludust. Küll seda kontrasti võis ohtralt olla, üks hõljus ringi ja teine tiris koormate kaupa liiva kaasa (tegijad tänatud, et plats kastetud oli, johhaidii, ma oleks muidu nagu mustkunstnik pilvest väljunud ja kohe sinnasamma ära kadunud). Kõige kurvem asja juures on, et Kollionu oli tegelikult tubli, hoolimata isegi kõigest kuumusest, mis ära tahtis lämmatada. Reageeris kohtades ja tegelikult ei maganud, kuigi hindeleht nii väitis. Oleksin ma varred rohkem sisse lükanud talle, oleks öeldud, et kiirustab. Need sammud lihtsalt ei veni kusagile, kui gravitatsioon nii rängalt maadligi kisub. Kas keegi on näinud hõljuvat elevanti? Ma mõtlen peale Dumbo? Nojah, ma ka mitte. Ja ma pole üldse rahul olukorraga, kus ma midagi muuta ei oska.
Parkuur oli vahelduseks kiirelt üleval, täiesti loogiline ja kena. Redikad lubati nurka loopida, juhhuu! Otsustasin sõita rahulikult, tahtsin proovida teha nagu trennis. Ei jätnud samme vahele ega kihutanud hullunult ringi, aga hobune oli nii kaotanud ka teravuse. Ühe tõmbasime maha, süsteemi esimese. Mis järeldust sellest teha -- ei tea. Peaks ilmselt rohkem võistlema TS, et saaks eri variante katsetada, aga pole seda aega enam jäänud. Hobust on ju ainult üks, teda ei tohi ka ribadeks tõmmata. Jahutasime tiigis jalgu ja jalutasime krossi teist korda läbi. Noored tegid instasse "suure takistuse" pilte, st nii, et paistaks võimalikult kõrge ja kolakas. See trepikas tuli täitsa efektne. Õhtul lendas lauale potitäis grill-liha, mida järades esikohti jagati ja natuke nalju räägiti. Varblane, lillevaas ja tikulugu, rohkem hetkel ei meenu. Rauli-onu piilus oma pooleldi tukkuva silma vahelt ja küsis noortelt korduvalt, et kas neil ikka FEI passid olemas on ja oli rahul, kui kuulis, et on. Uni lajatas nagu labidaga.
Krossipäevaks kunagi lubatud vihm piirdus kahe piisaga ja oligi kõik. Maa oli kõva, rada lühike ja aeglane. Paar trikikat järskude pööretega oli sees, aga muidu oli ikka hulga lihtsam kui see "jubemeeter", mis üks teine kord oli. Ohukohtadeks pidasin 6AB-d, sest selle B-osa oli paremale pöördega ümber heinarulli ja muidugi ka vikerkaarerulli, millel eelmine kord tõrke olin teinud. Ka seekord järgnes vikerkaarekale pärast vett üks kitsas takistus. Midagi oli ilmselt vahele jäänud, sest stardid jooksid ajakavast ette. Olin jõudnud ringi triblada ja kombinatsioone teha, kõik olid jälle madalad soojendusse pandud. Rajal on ju paljudel hekk peal, 20cm lisaks! Jõudsin starti 4 min varem, aga kauem kudeda poleks ka tahtnud. Alustasin rahulikult, aga kui tundsin, kuidas hobune kõhklevalt vingerdas, pidin järgmise käigu sisse lükkama. Sain teha väikesed pöörded, nii palju kui julgesin. Avastasin äkki, et kui hobune kihutab justkui rongina ja siis ma enne takistust ütlen talle, et nüüd tähelepanu, siis ta tõepoolest kuulabki ja korjab end kokku. Mõnus muretu ju! Seitsmes oli järsult üles künkasse ja seal püsttakistus, maandumine ja all ussipea. Midagi hobune vingerdas, vaatasin pärast hüpet seljataha ja noh -- pekki -- lipp oli maas! Arvutasin, et 50 on rohkem kui 20mp ja tulin igaks juhuks uuesti. Sealt edasi sujus jälle, kuigi kümnenda unustasin ära ja üritasin hobust seisma tirida, et suund äkki liiga valeks ei läheks. Õnneks meenus enne sammule saamist. Haihambad heki vahel -- oletasin, et hobune kardab neid just nagu varem, aga ei, niimoodi lõpupoole ei tekkinud kõhkluse varjugi. Vikerkaarel ja järgneval kitsal hoidsin ennetavalt ratsmed lühemad ja polnud probleemi. Veel kaks tükki pöördelt ja oligi kõik. Kui nüüd ainult seda lipujama poleks olnud... pidin mitu korda enne järele mõtlema ja taipasin alles siis, et tegelikult ma ju ei ajanudki seda lippu hobuse esimese otsaga alla. Oleksin võinud sirge näoga edasi sõita. Phäh. Kuna takistusel oma kohtunikku polnud, ei saanud kelleltki järele ka küsida, et mis seal täpselt oli. Võimalik, et seda lipu langemist poleks isegi märgatud. Hetkel muidugi enam numbritel suurt tähtsust polnud, pjedestaalist olime kaugel niisamagi. Hobune oli kuumaga üsna hästi toime tulnud (kuidas oleks olnud pikema raja korral...?) ja sõna kuulas ka -- pole põhjust nuriseda. Tirisin ta tiigi äärde, viskasin saapad jalast, hüppasin hobuksele selga ja põsk läks ta higise selja vastu lössi. Soolane oli. Vees sain jalad ainult poolde säärde märjaks, sest Vants on päris suur ja ega ta kuigi kaugele polnud nõus minema ka. Oli vaja puristada ja vett kaanida seal. Pärast veel voolikuga üleni üle ja oligi kõik. Panin ta treikusse päitsetega, paljakäsi ja endal jalas vaid plätud. Isegi motivatsioonipulk oli ammu autosse pakitud. That's totally not how you do it. Mõni aeg tagasi oleks ta mu mürinal välja naernud selle katse peale. Nüüd veel Niitvälja ja siis...
Tahtsin esmaspil Kollionule puhkust anda, aga kui ta mu porgandi peale selja keeras, otsustasin viimasel hetkel osaleda grupimatkal. Meid sai kokku lausa 12. Ei usu, et varem nii suurt rongkäiku sealkandis kokku oleks saadud. Läksin sadulata, sest laiskus. Ja vihm. Metsikul on väga viletsad ajad, hing lausa niidiga kaelas. Nagu tahmanud filtritega auto (E oma, ise kirjeldas nii). Draakon hoiab jalgu ristis ja nädalavaheks tahavad külalised sisse murda.
Väike draakonibeebi tuli. Lõpuks. Sirge triibuga ja õige pikkusega sokkidega.
Vihmade vahel saab nüüd jälle heinamaal sõita. Kiusatus on proovida hüpata neid rulle.
Tormine ilm ja elevil hobune, tegin katseid heinamaal. Mõnus on jutti jalakaid teha, kui on ruumi ärevile minna ja siis jälle rahuneda ja ühtki seina vahepeal ette ei tule. Tasakaalu on parandanud ka painete vahetamine galopis, küljendamiste ja sääretamiste vaheldamine ja üldse üllatusmängud. Võti on istuda rahulikult läbi, et saaks kaklemata lihtsalt... trenni teha. Muidugi peaks vältima harjutusi, mida skeemis tarvis pole või sootuks kahjuks tulevad, aga igavusse ka maha surra ei taha.
Niiduni on vaid loetud päevad, aga treiler on pilbasteks. Rege peaks vanarahva tarkuse järgi suvel rautama ja midagi muud parandama talvel, aga millegipärast tuleb elu ikka põnevamaks elada. Ühe seina sisu peab jõudma uuendada ja võibolla ka põranda. Plaanin reedel kohale minna, siis pole ühel päeval nelja ala teha vaja.
Uus vineer on kohal, vaja ta nüüd seina külge vaigutada. Kui homme ei jõua, tuleb niisama kokku kruvida ja Niidus ära käia. Niidu rajad on üleval! Jälle on osa kohti üle ehitatud ja natuke muudetud. Antsu ei saa piisavalt ära kiita, targalt teeb neid radu seal. Tahaks juba peale lennata, nii ahvatlev... Ilmateade lubab suurepärast ilma, +15 kraadi kandis.
Neljapäevane hüppekas toimus jälle leitsakus. Isegi vaadata oli neid takistusi raske, ammugi siis sooja tegema hakata. Putukad on eriti kurjad ja neid on palju. Ajavad koplis hobuseid taga ja mõni on ka koju varjule hüpanud. Treiku sein jäigi kuivaks ja vaigutamata, aga ta on isegi sellisena tugevam kui see saepuru, mis vanast seinast alles oli jäänud. Hiljem tuleb põrand ka ära vahetada ja kummitada, siis peaks mõnda aega muretu olema. Ja pika pulga võiks hankida, kaks tegelikult -- siis poleks vaheseina tarvis ja hobune saaks täiega laiutada, ehk jääks sabagi kanni vahele litsumata. Üldse pole valmis homseks minekuks, nimekiri tegemata ja asjad valmis panemata.
Hiilisin töölt varem minema (tegelikult olen u 5h üle teinud, selle arvelt saaks mitu korda päeva lühendada), et ikka enne pimedat Niitu jõuda. Olin tihedast tööpäevast uimaseks tehtud ja uni tuligi juba esimese poole tunniga. Sõin riisikakke, et ärkvel püsida. Oli tõsine hirm, et nad saavad enne otsa kui ma kohale. Aga ma siis jõudsin, et leida eest tõre tallimees kurjustamas, et ega tema muudkui valvel pea olema, kui keegi saabuda tahab. Lippasin krossile. Muidugi keerati samal ajal taevaluugid lahti ja sain korralikult märjaks. Rada oli jälle selline pealtnäha lihtne, aga tegelikult kaval. Mitu järsku ja ootamatut pööret ja vettehüpe ka. Kõige raskem tundus 14AB järel (2 banketti alla) kohe vasakust pöördest nurk ja pooleldi voldi pealt otsa parempöördest võsane skinny. Korra vaatasin ka parkuuri üle -- loogiline -- ja sõitsin isa juurde ööd veetma. See oli ukse peal vastas küsimas, et kus siis koer on. Ei olnud ühtki pakkuda seekord. Panin vettinud riided kuivama ja tegin end teega seest soojaks. Pool 12 avastati muidugi, et mäng on veel mängimata. >OEH<. Kella üheks sai valmis ka ja siis komberdasin juba poolpimedana tuttu. Mingi hetk hakkas äratus helisema. Ikka pikk meloodia ja siis väike paus, ühtejutti sadamiljon korda. Vaatasin kella. Pagana pool kuus!!! Ei viitsinud alla korrusele ronida ja kellale peksa teha, toppisin hoopis ühe padja pea alla ja teise peale, et pinin vähem segaks. Kunagi pärastpoole tärin vaikis ka. Kuni järgmise seeriani. Siis proovisin samamoodi kannatada, aga ei suutnud. Vantsisin alla ja just siis jäi kell vait. Ei leidnud ju tonti üleski niimoodi, et teda solgipange uputada. Kolmandal korral kargasin välja lausa kurjade plaanidega ja siis ilmus teisest toast uimane ema -- "ma arvasin, et olin kõik äratused kinni pannud". Pekki, noh. Ja siis ma magasin sisse. Ärkasin pool 10. Õnneks ei pidanud hobuse pärast muretsema, söök pandi ette ja heinad ka, isegi boks oli puhtaks kraamitud. Minu stardini oli miljon aega ja pikka soojendust poleks ilmaski mõtet teha. Vahtisin teiste skeeme ja natuke parkuure. Pool tundi enne valmispanekut jagati heina. Ei saanud loobuda ka, sest pärast hüppamist oleks niikuinii heina tarvis olnud ja nii sain endale uimaseks õginud hobuse. Raul sai jälle tögada, et hobune on paksuks läinud. Võibolla ma peaks ta nagu soolakala nöörile riputama ja ära kuivatama, siis saaks päris peeneks mehikese. Esitasime jälle sama skoori eest skeemi (ma võiks stabiilse 65% klubi asutada, ainus liige minaise Kollionuga) ja läksime kohe sadulavahetusse ja hüppesse. Seekord ei tulnud verd taha, hobune jäi kuidagi pikaks ja lamedaks. Samme ei näinud kohe üldse, ronisin muudkui alla. Sellest ka kaks mahaajamist ja muidugi pettumine, et ma kohe üldse ei oska. Mõtlesin kohe asjad pakkida ja üldse mitte enam ratsutada, vähemalt võistlustel mitte. Lollakas, tahab veel meistrikatele minna, ise ei saa meetristki jagu. Krosse vaadates hakkas tuju tasapisi paranema, enamasti just pealtvaatajate pärast. Kaks esimest sajalist, kes silma järgi üldse ei munenud, said aja eest miinuseid. Peab kihutama! Krossi jaoks hobust valmis pannes krabas ta suulised hooga mu käest -- näe, polegi teda veel surmani ära tüüdanud oma üritustega. Soojendusel hüppas kõike täiesti muretult, elevus puudus sootuks. Isegi stardi ootamine ei mõjunud kuidagi, kuigi üritasin natuke energiat kasvatada. Alles 3-2-1 minekul midagi nagu tekkis. Kohe esimese ees oli maas valge tsemendipuru taoline sodi, hästi kontrastne. Olin otsustanud, et segan hobust võimalikult vähe ja lasen tal ise vaadata, kuidas hakkama saab. Muidugi olin valmis tabama väikestki värelust, et äkki triivib mööda. Ei olnud plaaniski, või olin ma ise piisavalt konkreetne, aga kogu see rada oli täiesti supertore sõita. Muidugi kahes-kolmes kohas ei saanud pöörded just liiga kenad (2 paremale, see mäepealne allahüpe ja siis see mainitud skinny, ja üks vasakule, see ümber-künka 5, kuhu plaanisin tiheda pöörde, aga käisin nö piima järel. Krossiplaan selline, kross ise selline), aga viriseda küll ei saa. Olime esimesed, kes joone alla jäid ja saigi hakata kiiremini kodupoole kaapima. Võinoh, oleks saanud, kui poleks lobisema jäänud. 3 tundi on RÄMEDALT pikk aeg, kui seljataga on väsitav päev ja tead, et parimal juhul jõuad talli kell 11 õhtul, siis pead veel asju sättima ja kohe hommikul tuleb minna vaatama peaaegu kuutkümmet ratsapaari, kes valges aias ringmängu tantsivad. Ja Olustverre boksi regamise-maksmisega on võibolla liiga hilja. Helistasin ja palusin otsida seda pikendamise postitust, aga midagi taolist ei leitud. Äkki nägin seda unes? Igatahes sai juunikuu äkki läbi ja siia tuleb punkt.
No comments:
Post a Comment