Monday, July 16, 2018

Generaalplaan Kollionu Meistrikale

Ja ma tõesti teen nüüd plaani, kuigi on alles detsember. Mõtelnud olen teemal muidugi oluliselt kauem. Raalisin välja, et Vantsiga võiksin harrastajate tasemel üritada vaid TS, teised alad oleksid igavad. Seega pean astuma selle otsustava sammu harrastajast seenioriks. Kuna Metsikuga oleks huvi püüda vaid M+ tasemeid KS-s ja hüpata ei näe vähemalt võistlustel mõtet, siis ei kaotaks ka temaga seoses suurt midagi. Mis siis, et M-isid ei saa vb kunagi temaga teha, ta teeb ikkagi nii palju rõõmu, kui terve on ja liigub.

3V üks täheke tähendab

KS skeem tasemel L
TS 115cm
Kross 110cm

KS
On olemas tulemused tasemetel A, LK, M.
Võiksin hommepäev sõita MV-l nõutud taset u 65% (kui seal just liiga palju pikendusi pole), mis on edasipääsemiseks täiesti piisav ja sõltuvalt seltskonnast ei jää ka päris viimaste hulka.
Vaja saavutada väiksem jõukulu, sest iga energiatükike on oluline. Üldine elastsus, kergus ja kuulekus tuleks ka kasuks. Muidu lohistab sussi ja keegi ei näe, kus jalad liiguvad. MV-l on tõenäoliselt plats kastetud ja heas konditsioonis, seega tolmupilve ei tule.

TS
On olemas läbitud parkuurid 110cm (mahaajamised + tõrge; tehtud meie koostöö päris alguses), 100cm (mõned kuni 2 mahaajamisega, mõned puhtad), madalamaid ka paar tk.
Vaja saavutada stabiilsus kõrgusel 115cm! Trennis peab hakkama saama 120cm parkuuridega. Käia võistlemas 110cm ja kui seal peaks sobima, proovida 115cm. Hoida pea selge ja vältida neid hiigelkaugeid kolehüppeid (neid viimasel ajal polegi nagu olnud). Samas säästa jalgu, mitte ponnistada lõhkemise piirini.

Kross
On olemas 3 läbitud krossi kõrgusel 100cm, neist 1 pigem 105-ne Koordis ja 2 Niidukat. Madalamaid on ka midagi, need olid lihtsad (v.a. need tõrgetega!!!). Takistusi ei karda (jess!!).
Vaja saavutada kiirus, seda jääb oluliselt puudu. Täppisjuhtimine võiks ka palju parem olla, aga tähes ongi juba keerulisemad seosed nurkade all ja ebatasasel maastikul.

Kiirustreeningutega saan alustada, kui saab hakata väljas sõitma. Seni peaks võhmatama. Praegu on nii karvane, et läheb iga trenniga märjaks. Pügada ei taha, kuna tekimajandust ei salli.

Dets 2017
11. Saan teha sirgel (seinaäär v diag) 2 jalavahetust 4 tagant.
14. 105 parkuur 1 süsteemi ja 2 reaga talutavalt isegi koos unustamisega (ma harjutan unustamisi ka?!)
15. Kollionu on kohutavalt tuim vahelduseks ja eest väga raske. Seotud need asjad ilmselt. Tundub ka tüdinud ja väsinud. Peaks natuke mingit huvitavamat tegevust pakkuma.
16. Kordepildi järgi otsustades on see hoopis sammuhobune...
17. Proovisin skeemielemente, ui-ma-ne. Veel uimasem. Ole aga kuri Kolli pihta, siis korraks pingutab. Paks on ikkagi nagu maakera.
21. Latikas ja okser 110, 1 süsteem, 1 seotud. Nüüd hakkan jõudma olukorda, kus peaks vahel rohkem kehaga tagasi tulema.
28. WTF-moment. Et nagu päriselt krossitabki kunagi? Galopis lausa?
29. WTF-moment kestab. Paremale galopp on uskumatult vilets ja laiali.

Jaan 2018
01. Kati käis seljas, kõrvalt nägi isegi kena välja. On lootust! Millegi lootust. Aga mille?
02. Ei ole mingit lootust, no ei liigu, kui pidevalt ei klobi.
04. Viimases ringis 110 kandis parkuur, okser ja lattaed 115cm  (mõlemalt poolt): Suutsin rahulikuks jääda ja lasin hüpata.
11. Hea, aga halb. Ehk et töötas hästi, aga ühe kolehüppega kaotasime enesekindluse(d?) ja tulid tõrked üle pikapika aja. Lõpp tuli küll hästi jälle, aga valvsuselipp on üleval.
20. Izzy uus rekord: 3 jalavahetust 4 tagant diagonaalil.
24. Tegin koondavaid harjutusi, galopiringi kokku ja lahti, traversit ja renversit ringil.

Veebr
12. 3V laagris õppisin toreda taandamise triki ja õhtul hüppasime kahte 2* takistust. Need olid üsna suured, hahhaa. Nii sobiv lõpuponnistus pikale nv-le.
18. Üritan leida parimat KS sadula kombinatsiooni. Passieri rihmad on lühemad, sadula alla ei saa üleliia paksult laduda, muidu ei lähe vöö kinni. Istuda on ebamugav, esimesed padjad segavad, aga hobusele mahub vist paremini. K&M on kitsas eest, turjakont mahub vaevu vahele, peab tõstma. Suudan seal paremini istuda. Kontra paremale -- hea; vasakule -- täiskräpp.
Kuulõpu külmapäevad. Võibolla katsetan hoopis vankrihobuseks? Proovin kuulama kutsuda, et oleks kergem ega aeleks eest nii hullult. Kohati nagu töötaks. Saan õlga sees teha!

Märts
4. Kaks päeva lumetrenni, esimene kord rohkem sammumist, teine kord lubasin ka joosta. Pühkis minema kui pöörane. 36km/h.
6.-11. Tagasilöök. Hobune sõitmata nädalajagu, Ecu Derbyle ei läinud ammugi. Olen totaalselt haige, eriti ränk gripirünne.
12.-19. (!) Tagasilöök kestab. Kolm korda olen ratsutanud viimasel nädalal ja välja nägi see nagu S-T ukerdamine, aga mina köhin kopse põrandale laiali. Appi, ma ei jaksa! + boonusena iga kord pärast talliskäiku kaks päeva laibatamist. Suuse tõenäosusega ei jõua ka sakste juurde harjutama.

Aprill
12. Esimene hüppekas väljas sel aastal. Takistusi oli vähe ja kõrgused hiilisid üles. Latikate süsteem oli lõpuks 120cm, teised jäid vast 110 kanti, ei mõõtnud. Läheb kohati põlema, siis tahaks kaugelt minema pühkida, aga ma üritan surmrahulikuks jääda ja meelitada samme lõpuni tegema.
13. Paremale küljendus hakkab tasapisi tulema, varem ei kandnud välja, keeras pea viltu (niii uhke Kolli üle!); vasakule on alati parem olnud, selle kallal ei saa viriseda. Samas on kehvenenud jalavahetused paremale -- läheb elevile, keerab külge ette.
19. Hüppekas kui nägin, et samm jääb pikaks, korrigeerisin 2 sammu enne takistust. Hanno ütles, et ei tohi. Lasku ma hobusel ise, et ta valib niikuinii lisasammu või kui ka ei vali, siis vabana saab ta ikkagi endale sobiliku hüppe teha. Proovisin vabadust, seekord tegigi lisasammu. Aga ma tean, et ta võib ikka kaugelt lendu ka minna ja see on hirmus. Nagu 1kord maneežis, kui 3m enne okserit õhku tõusis, pealtvaatajad oigasid/ohkisid/ägasid, ja üle ta lendas. Olgu, Elevandil on meeletult jõudu, aga noh, selliseid hetki peaks võimalikult vähe olema.
28. Hankisin hobusele litsentsi ja endale -- seeniori oma. Sellega panin kaardid lauale, et mis plaanid on...

Mai
1. Luunja Volber. Puhas 100cm ja 1 ripsakaga maha aetud kaheosalises 110cm-s. Tunne oli väga hea, hobune nagu teadis, mis ta tegema peab, moondus laiskloomast sobivalt elavaks täpselt parkuuri ajaks.
6. Luunja Karikas. 110cm, soojendusel seekord laisk. Tegi järsust pöördest soojendusel tõrke, siis ärkasime üles. Parkuuris tore, aga mitu korda korrigeerisin teda ühe sammu juurde tegema, kuni ühest välja ei roninud. 110 tundub nii... väike ja tehtav.
8. Esimene tärniskeemi katse: jalavahetusi mitu tükki liiga palju, peatus-taandamine käte peal, skeemi tegelikult ei mäletanud ka.
10. Vabaduse harjutamine kiiruskatsetel. Esimestel katsetel oli liiga pöörane, juhitamatu. Huvitav kui kiiresti ta end tühjaks jookseks? Ei usu, et kilomeetritki läheb, aga see algus on ikka puhta hull.
14. Serpentiini saame vahetusteta, aga nüüd tahab pärast diagonaali vahetada, kuigi peaks tegema kontrajupi. Timmime veel need viimased päevad piiri peal, et kui palju keskmist saab lubada ilma et vahetus kallale tuleks. REGASIN TÄRNI ENNAST. Emotsioon tuleb hiljem, praegu olen väsinud.
17. Hüppekasse ei jõudnud, kõik, mis viimasel nädalal saadaval on olnud, on poole meetri kandis! Panin siis ühe latika prooviks 120-sse, seda esimesel katsel tõrkus, teisel ajas maha ja kolmandal ületas varuga. Nii julgustav. Ilmselt polnuks vaja sinna tärni trügida.
19. Koordis tärni kallal! KS skeem jääb ilmselt samaks. 65% kandis ongi tase umbes, parandada ei oska. TS jaoks sai üles äratatud, tulemus ootamatult hea -- meie esimene puhas 115cm! (tegelt süsteemi esimesel, okseril kolistas, arvasin, et tuli maha).
20. Tärni jätk, kuigi lühikeseks jäi. Soojendusel liiga lihtne, krossil tegi ärtust ära, kui ei saanud kaevule pihta (suure hooga kodu poole, paremale pööre, pani vasakult mööda -- Julmalt. Pärast saime vigade parandust teha, hüppas kõiki -- kuigi seda kaevu tõrkus veel paar korda alustuseks. Plaan on hakata rohkem harjutama ootamatuid pöördeid kitsastele. Meil neid lühikesi latijuppe on, panen mingit täidet lisaks.
23. ei saagi enne suurüritust tärni teha enam!
Juuni
7. Juhend on väljas. Nüüd ta siis tulebki... enne juuni lõppu tuleb ära regada. CIC*, aga kolmepäevane.
16.-17. Koordis meeter. Kuuma ilma test. Sellel tasemel kannatab sõita küll.
21. Ekstra lämbe vihmahoogudega ilm. Hobune oli juba boksis niiske. Hüpates püsis kontrollitav, ei katkunud ummisjalu minema. Oli kuidagi koostööline. Latikas 125cm, teised madalamad.
22. Ostsin viimaks pulsikella. Ma küll ajaspets ole, aga äkki kunagi hakkan selliseks.
30. Niidukas. Skeem jälle 65%. TS kaks maha! Pekki küll noh. Kross -- imeline. Arvutasin pärast välja, et 7sek jäi tärni kiirusest puudu. Ehk siis 3km puhul oleks u 8-9sek maha jäänud, kui takistuste kõrgused ja raskused kiirust ei mõjutaks. Nad muidugi mõjutavad, aga 10sek pole tappev!
Juuli
1. Maksin boksi ja regasin ära. Tunnen tegelikult, et veidi käib üle jõu, aga võibolla ei teki enam kunagi sellist võimalust ja ma lihtsalt vähemalt üritan.


10 ... jalutusring. Raualt naelad lännu
9   ... tühi õhupall.  KS suunaline, galopiringid painete ja kontratega. Skeemisõit
8  ... hüppekas Hannoga. Nii kunniks on hakanud, et takistused teda ei häiri. Hea kui üldse traavile saan. Ilmus infoleht.
7  ... KS-suunaline sillerdamine külgliikumistega, et natukenegi midagi vedrutama saada -- onu lihtsalt nagu ei huvitaks miski, no ei lähe käima.
6   ... käisin hoopis teiste ratsutamist vaatamas. On vast rahvale hõljukid kätte jagatud!
5  ... kaks takistust sain tulevasel sündmuskohal ära hekitada. Mustal kastil on keskel veidi vasakul pehme ala peenikeste vitstega, mujal on jämedamad. See suur laud on päriselt ka suur ja kolmekuubine on lihtsalt kuri. Teisi ei jõudnud uurida.
4  ... tervisetõendi-asjaajamine. Kui keeruline on rahulikus galopis võhma teha? Võimatu. Aire lõi kaks puuduvat naela. Kas peab võistluse vastu?
3 ...  skeem ei olnudki peas. Taipasin äkki keset galopivolti, et ma ei pea ju tuimalt nikerdama seal, vaid võib ka suurema energiaga põrgata. Traav on endiselt rohmakas.
2 ...  ikka pole stardikaid. Kuidas ma niimoodi üldse ära arvan, mis päeval peab minema?
1 ...  tuli ära see järjekord. Hakkabki hiljem kui esialgu ähvardatud. Hüppasin kolme takistust, panin sihtkõrgustest suuremad. Ajab nii pehmelt alla neid, et ei kuule ega tunne mitte midagi. Aga ajab. Dämit.

Start.

Ratsastuse-reede
Räige kuumus, parmuuputus, pearaputamine ja koperdamine. Täielik huvipuudus hobuse poolt. Madjakat polnud, aga oleks vist võinud soojendusse võtta, oleks saanud vähemalt parmegi peksta sellega. Sain ühelt kohtunikult allumise viie, aga siin polnud allumisega mingit pistmist. Ümber kukkumise pistmine oli hoopis, sest tobe ratsanik oli krihvid unustanud panna [viimased kaks võistlust olime teinud täies ulatuses krihvivabalt, sest maa töötas just parajalt hästi. Kui siis Olustveres tallist väljudes krihvipuudust märkasin, lootsin, et ehk veab siingi ilma välja, kuigi pinnas oli kuiv, sile ja kõva]. Vilets % (62), koht kusagil keskel.

Krossi-laupäev
Soojendusel nägi hobune eemal krossiasju, elavnes. Võiks isegi öelda, et hakkas jooksma. Vabatahtlikult. Täitsa hasarti läks kohe. Kross ise sujus isegi ootamatult hästi, kõigi nende trikikate kiuste. Algul pidi küll hoogu takka andma ja oleks võinud täpsemini roolida punktide kokkuhoiu mõttes, aga no ei, ei saa viriseda. See on siis see ala, mis Kollionule sobib. Joosta tahab, takistusi ei karda, hüppab ökonoomselt, igasugu bankettidel ja naljadel püsib püsti mingi vaevata. Ilm oli superkuum, pärast oli pikalt lõõtsutamist ja jahutamist. Mõlemal. Parmud ei lubanud rahus jalutada ka, igavene rapsimine ajas pigem närvi kui rahustas.

Parkuuri-pühapäev
Eriti totter ajaplaneerimine. Rada avati vaatamiseks alles pühapi hommikul kell 9, pool tundi pärast vet-chekki ja pool tundi enne võistluste algust -- ja sedagi madalal kõrgusel, kust puudus paar takistust ja veekraav. Miks ometi ei võinud õhtul juba, kui pulgad niigi püsti olid? Vetiks tuli krihvid maha keerata ja pärast kohe tagasi. Üks kadus saepurru. Need krihvid kaovad ju nagu teise dimensiooni, kui korra minema lipsavad. Kobasin kätega sodi kolm korda läbi, korra plastmassrehaga ja kaks korda metallist rehaga, enne kui kätte sain. Rets palavus ja õhupuudus. Lonkisime soojendusel üsna loiult ringi. Ajas mingit põlvepikkust alla. Kõrgemaid hakkas juba hüppama ka. Parkuuris püüdsin kurjaks ajada, aga päris head tunnet ei tulnud. Vahed ei sobinud ja ma ei osanud reguleerida ka (pärast nägin ühte ülemerelist mingit peentimmimist tegemas süsteemi vahel -- oh me pole kusagil sealkandis veel). Neli tuli maha, kole lugu. Räägiti, et ainult esimene takistus oli veidi madalam, ülejäänud täpselt mõõdus ja mõned üle ka. Ei lohuta eriti.

**************************************************************
Tehtud. See on nüüd tehtud. Midagi, millest paar aastat tagasi isegi päriselt unistada ei osanud, sest et Kuidas, Kellega ja Miks olid paksult tee peal ees. Võimalik, et ma isegi ei tahtnud nii kõrgele ronida, need takistused tundusid nii kohutavalt suured. Oleks vabalt võinud madalamal edasi lõbutseda. Nüüd tagasi vaadates oli kõik tehtav ja võimalik, noh mis, lapsedki said hakkama. See, et nüüd äkki niisugune uute tulijate tulv kõik ilusti hakkama sai, pisendab kuidagi minusuguse vanaka saavutust ka. Mis seal ikka kekata, kui ongi nii lihtne kogu see lugu. Tahaks pilte panna, aga pole veel midagi.
Juttu tahtsin ka rohkem panna, aga pole tuju. Vants-Kollionu saab nüüd veidi puhata ja mina pean välja mõtlema, mis edasi saab.

Ööbimiskoht, mida algul üles ei leidnud, sest kollane maja oli teise kohta jalutanud, kus külma vett oli topelt ja noored magasid hunnikus ja vähe vanemad meritähtedena laiutasid (vaevalt, et koduski nii saab) ja kus aknast avanes vaade udusele tiigile.







Pika seikluse lõppjaam. Andsin valida, kuhu tahab minna. Tahtis koju pissile.
**************************************************************

Sunday, July 1, 2018

Juu nii pidi minema

Oh imelist reedet, millele järgneb vaba nädalavahe! Viimati oli sellist kunagi ammu.

Hämmastav, kui mitu korda annab üllatuda, et sadulal jaluseid pole. Lihtsalt ei viitsi neid majandada ja ümber tõsta muudkui. Panengi ilma, saab lössi läinud kõhulihaseid korrale kutsuda.

Lennutasime lõpuks drooni. See on täitsa kuulekas putukas, kui lõpuks juhtimise asjus kokku suudab leppida. Kavatsen teda hobusele ka tutvustada, muidugi mingil eriti salajasel hetkel, kui muid hobuseid lähedal pole -- ta näeb ju tõepoolest välja kui eriti suur, kiire ja kuri vereimeja. Tööjuure-pinginaaber pärib muudkui, et kus ja kas me juba lennutamas oleme käinud. Peab veel palju harjutama, et soove täitma saaks hakata. Pinginaabri enda filmid üle Tartu majakatuste -- need on imelised.

Olen veidi ärevil selle pealkirja pärast (no kust see tuli? nagu noriks tüli). Ja siis veel igasuguste teiste asjade pärast.

Suvi oli vist nende kahe nädalaga lõplikult ära. Nüüd on alles ainult 12-ne poolvihmane ilm. Metsik saab lõpuks ometi natuke jälle hingata. Vahepeal oli ikka väga hull asi juba, aina vilises ja lõõtsutas.

Olustvere juhend tuli ära. Arumaisaa, miks vaja 90cm-s tärniskeemi sõita. Peaks ikka vastavalt tasemele olema ju, aga niimoodi pingutatakse üle. Äsja see oli, kui A12 liiga raskeks peeti -- kühveldatagu BE90-t, seda surmigavat tüütust. Nüüd siis äkki tärnikas. Maailm käib muidugi omasoodu edasi, ega muud hullu juhtu kui et mõni võimalik võistleja jätab osalemata ja skoorid tulevad suuremate vahedega.

Muruala rajad on nii kõvad, et ei tahagi nagu seal kihutada, raja kõrval aga ei saa -- esiteks ei lubata ja teiseks ei näe nii kõrges rohus maad. Alternatiiv on tolmukeeristes liivaplats. Vihm pole ka aidanud. Suure tõenäosusega ei saagi krossi enne harjutada kui võistlusel. Olen trennidesse sokutanud järsemaid pöördeid ja üllatusi. Selliseid rohmakaid nagu päris krossis pole ikkagi kusagilt võtta.

Keegi teadis rääkida, et küngas on niidetud, seega here we come! Mõtlesin muidugi alustuseks vähe lõdvemalt võtta, aga hobusel oli teine plaan, oma kuus esimest sirget olid ikka sellised hullupoolsed. Kuhu nina pöörasid, sinna poole ta oli valmis kihutama. Proovisin mitte segada. Lõpupoole sai sammu pikemaks ja rahulikumaks -- niipalju kui taga ajav koer võimaldas. KUIDAS see on võimalik, et nii lühikeste jalgadega koer jookseb hobusega võidu?!

Vahel jalutab Elevants koplis eest ära. Nüüd püsis paigal. Järelikult oli eelmine trenn meeltmööda -- või ületas väsimus vastumeelsuse. Metsik oli nii tore, et lasksin natuke filmida. Sain maa peale tagasi tõmmatud. Jaagup tegi Soomes tubli tulemuse ja meie tallist esimesena sai tärniga hakkama Mustukene. Kes ütles, et pole piisavalt hinge -- on kuhjaga nii ratsanikul kui hobusel, muidu oleks võimatu.

Käisime kooli lõpu puhul põgenemistoas. Võimalik, et oleksime kiiremini põgenema pääsenud, kui seda kõige väiksemat kaasas poleks olnud. Esiteks tahtis ta muidugi kõike ise esimesena katsuda ja mängida, aga ta oli ka osav sabotöör -- kui olime meeskonnatööna kastist jubina kätte saanud ja arutasime, mida sellega teha, toppis duud vidina kappi tagasi. Aitäh. Põnev oli ja kripeldama jäi, et pidime mõne vihje kasutama. Äkki varsti uuesti (mõnda teise tuppa muidugi)?

Treiler tahab remonti ja läks natukeseks vihmavarju. Ei läinud pikalt aega, kui pääsuke sinna pesa tegema hakkas. Polnud vist kinnisvaraturuga kuigi hästi kursis.

Ajalooline sündmus: madalamaid klasse asustab Koordis vaevu viis rahvast, aga 100 on pilgeni täis.

Praegu on ratsutamisega nagu tekiga: kui tirid kurgu alla, on varbad väljas. Proovisin galopis koondusele ja keskmisele rohkem vahet saada ja kogu galopp läks äkki meeldivamaks. Traav tundub nüüd kuidagi veel õnnetum. Sibab nagu miniponi.

Ma ei saa mitte millestki aru. Hobune on hüppetrennis nii minekul, ta tahabki täitsa ringi karata seal (ja on kuidagi uhkegi enda üle, et vaat' mis ma kõik oskan), aga kui ma pealesõiduga hooletu olen, siis veab ikkagi metsa ära. Kohe nii lootusetult veab, et midagi päästa ei anna. Kuidas ma küll suudaksin olla eksimatu?!  Oh ma tean, et ketran sama jama aastast aastasse, kuidas ei oska peale sõita ja galopp või traav on kellelgi vedel ja siis ma ise vedel jne, aga mis teha, kui nende teemadega muudkui maadlema peab. Muidugi ma tahaks ka ringi lennelda ja mõnuleda ja kena välja näha, aga ikka on üks maadligi roomamine väheste üllatuspäevadega. Nt üleeile oli Metsik äkki hasarti täis ja kappas mõnusalt ringi, samas kui eile oleksin kabjajäljevaatamispiduri pärast peaaegu hunnikusse kukkunud ja täna tirisin hobuse aiani, vaatasin, kuidas ta lõõtsutab ja lasksin ta kohe vabaks tagasi. Nulliring täiesti.

Koordikas.
Seekord ei olnud erilist ärevust sees ega elevust. Vigade parandus ikkagi, liiga kaua oodatud selline. 
Niipalju oli vahet, et sõitsime kohale kahekesi, sai korralikult asjad läbi rääkida (dämit küll, kui palju on vaja seda lobisemist, et maailm ometi paremaks muutuks?!). Stardikas oli pärast muutmist mulle võimalikest ebasoodsaim: lendasin peale (khm) pärast musta iludust. Küll seda kontrasti võis ohtralt olla, üks hõljus ringi ja teine tiris koormate kaupa liiva kaasa (tegijad tänatud, et plats kastetud oli, johhaidii, ma oleks muidu nagu mustkunstnik pilvest väljunud ja kohe sinnasamma ära kadunud). Kõige kurvem asja juures on, et Kollionu oli tegelikult tubli, hoolimata isegi kõigest kuumusest, mis ära tahtis lämmatada. Reageeris kohtades ja tegelikult ei maganud, kuigi hindeleht nii väitis. Oleksin ma varred rohkem sisse lükanud talle, oleks öeldud, et kiirustab. Need sammud lihtsalt ei veni kusagile, kui gravitatsioon nii rängalt maadligi kisub. Kas keegi on näinud hõljuvat elevanti? Ma mõtlen peale Dumbo? Nojah, ma ka mitte. Ja ma pole üldse rahul olukorraga, kus ma midagi muuta ei oska.

Parkuur oli vahelduseks kiirelt üleval, täiesti loogiline ja kena. Redikad lubati nurka loopida, juhhuu! Otsustasin sõita rahulikult, tahtsin proovida teha nagu trennis. Ei jätnud samme vahele ega kihutanud hullunult ringi, aga hobune oli nii kaotanud ka teravuse. Ühe tõmbasime maha, süsteemi esimese. Mis järeldust sellest teha -- ei tea. Peaks ilmselt rohkem võistlema TS, et saaks eri variante katsetada, aga pole seda aega enam jäänud. Hobust on ju ainult üks, teda ei tohi ka ribadeks tõmmata. Jahutasime tiigis jalgu ja jalutasime krossi teist korda läbi. Noored tegid instasse "suure takistuse" pilte, st nii, et paistaks võimalikult kõrge ja kolakas. See trepikas tuli täitsa efektne. Õhtul lendas lauale potitäis grill-liha, mida järades esikohti jagati ja natuke nalju räägiti. Varblane, lillevaas ja tikulugu, rohkem hetkel ei meenu. Rauli-onu piilus oma pooleldi tukkuva silma vahelt ja küsis noortelt korduvalt, et kas neil ikka FEI passid olemas on ja oli rahul, kui kuulis, et on. Uni lajatas nagu labidaga.

Krossipäevaks kunagi lubatud vihm piirdus kahe piisaga ja oligi kõik. Maa oli kõva, rada lühike ja aeglane. Paar trikikat järskude pööretega oli sees, aga muidu oli ikka hulga lihtsam kui see "jubemeeter", mis üks teine kord oli. Ohukohtadeks pidasin 6AB-d, sest selle B-osa oli paremale pöördega ümber heinarulli ja muidugi ka vikerkaarerulli, millel eelmine kord tõrke olin teinud. Ka seekord järgnes vikerkaarekale pärast vett üks kitsas takistus. Midagi oli ilmselt vahele jäänud, sest stardid jooksid ajakavast ette. Olin jõudnud ringi triblada ja kombinatsioone teha, kõik olid jälle madalad soojendusse pandud. Rajal on ju paljudel hekk peal, 20cm lisaks! Jõudsin starti 4 min varem, aga kauem kudeda poleks ka tahtnud. Alustasin rahulikult, aga kui tundsin, kuidas hobune kõhklevalt vingerdas, pidin järgmise käigu sisse lükkama. Sain teha väikesed pöörded, nii palju kui julgesin. Avastasin äkki, et kui hobune kihutab justkui rongina ja siis ma enne takistust ütlen talle, et nüüd tähelepanu, siis ta tõepoolest kuulabki ja korjab end kokku. Mõnus muretu ju! Seitsmes oli järsult üles künkasse ja seal püsttakistus, maandumine ja all ussipea. Midagi hobune vingerdas, vaatasin pärast hüpet seljataha ja noh -- pekki -- lipp oli maas! Arvutasin, et 50 on rohkem kui 20mp ja tulin igaks juhuks uuesti. Sealt edasi sujus jälle, kuigi kümnenda unustasin ära ja üritasin hobust seisma tirida, et suund äkki liiga valeks ei läheks. Õnneks meenus enne sammule saamist. Haihambad heki vahel -- oletasin, et hobune kardab neid just nagu varem, aga ei, niimoodi lõpupoole ei tekkinud kõhkluse varjugi. Vikerkaarel ja järgneval kitsal hoidsin ennetavalt ratsmed lühemad ja polnud probleemi. Veel kaks tükki pöördelt ja oligi kõik. Kui nüüd ainult seda lipujama poleks olnud... pidin mitu korda enne järele mõtlema ja taipasin alles siis, et tegelikult ma ju ei ajanudki seda lippu hobuse esimese otsaga alla. Oleksin võinud sirge näoga edasi sõita. Phäh. Kuna takistusel oma kohtunikku polnud, ei saanud kelleltki järele ka küsida, et mis seal täpselt oli. Võimalik, et seda lipu langemist poleks isegi märgatud. Hetkel muidugi enam numbritel suurt tähtsust polnud, pjedestaalist olime kaugel niisamagi. Hobune oli kuumaga üsna hästi toime tulnud (kuidas oleks olnud pikema raja korral...?) ja sõna kuulas ka -- pole põhjust nuriseda. Tirisin ta tiigi äärde, viskasin saapad jalast, hüppasin hobuksele selga ja põsk läks ta higise selja vastu lössi. Soolane oli. Vees sain jalad ainult poolde säärde märjaks, sest Vants on päris suur ja ega ta kuigi kaugele polnud nõus minema ka. Oli vaja puristada ja vett kaanida seal. Pärast veel voolikuga üleni üle ja oligi kõik. Panin ta treikusse päitsetega, paljakäsi ja endal jalas vaid plätud. Isegi motivatsioonipulk oli ammu autosse pakitud. That's totally not how you do it. Mõni aeg tagasi oleks ta mu mürinal välja naernud selle katse peale. Nüüd veel Niitvälja ja siis...

Tahtsin esmaspil Kollionule puhkust anda, aga kui ta mu porgandi peale selja keeras, otsustasin viimasel hetkel osaleda grupimatkal. Meid sai kokku lausa 12. Ei usu, et varem nii suurt rongkäiku sealkandis kokku oleks saadud. Läksin sadulata, sest laiskus. Ja vihm. Metsikul on väga viletsad ajad, hing lausa niidiga kaelas. Nagu tahmanud filtritega auto (E oma, ise kirjeldas nii). Draakon hoiab jalgu ristis ja nädalavaheks tahavad külalised sisse murda.

Väike draakonibeebi tuli. Lõpuks. Sirge triibuga ja õige pikkusega sokkidega.

Vihmade vahel saab nüüd jälle heinamaal sõita. Kiusatus on proovida hüpata neid rulle.

Tormine ilm ja elevil hobune, tegin katseid heinamaal. Mõnus on jutti jalakaid teha, kui on ruumi ärevile minna ja siis jälle rahuneda ja ühtki seina vahepeal ette ei tule. Tasakaalu on parandanud ka painete vahetamine galopis, küljendamiste ja sääretamiste vaheldamine ja üldse üllatusmängud. Võti on istuda rahulikult läbi, et saaks kaklemata lihtsalt... trenni teha. Muidugi peaks vältima harjutusi, mida skeemis tarvis pole või sootuks kahjuks tulevad, aga igavusse ka maha surra ei taha.

Niiduni on vaid loetud päevad, aga treiler on pilbasteks. Rege peaks vanarahva tarkuse järgi suvel rautama ja midagi muud parandama talvel, aga millegipärast tuleb elu ikka põnevamaks elada. Ühe seina sisu peab jõudma uuendada ja võibolla ka põranda. Plaanin reedel kohale minna, siis pole ühel päeval nelja ala teha vaja. 

Uus vineer on kohal, vaja ta nüüd seina külge vaigutada. Kui homme ei jõua, tuleb niisama kokku kruvida ja Niidus ära käia. Niidu rajad on üleval! Jälle on osa kohti üle ehitatud ja natuke muudetud. Antsu ei saa piisavalt ära kiita, targalt teeb neid radu seal. Tahaks juba peale lennata, nii ahvatlev... Ilmateade lubab suurepärast ilma, +15 kraadi kandis.

Neljapäevane hüppekas toimus jälle leitsakus. Isegi vaadata oli neid takistusi raske, ammugi siis sooja tegema hakata. Putukad on eriti kurjad ja neid on palju. Ajavad koplis hobuseid taga ja mõni on ka koju varjule hüpanud. Treiku sein jäigi kuivaks ja vaigutamata, aga ta on isegi sellisena tugevam kui see saepuru, mis vanast  seinast alles oli jäänud. Hiljem tuleb põrand ka ära vahetada ja kummitada, siis peaks mõnda aega muretu olema. Ja pika pulga võiks hankida, kaks tegelikult -- siis poleks vaheseina tarvis ja hobune saaks täiega laiutada, ehk jääks sabagi kanni vahele litsumata. Üldse pole valmis homseks minekuks, nimekiri tegemata ja asjad valmis panemata.

Hiilisin töölt varem minema (tegelikult olen u 5h üle teinud, selle arvelt saaks mitu korda päeva lühendada), et ikka enne pimedat Niitu jõuda. Olin tihedast tööpäevast uimaseks tehtud ja uni tuligi juba esimese poole tunniga. Sõin riisikakke, et ärkvel püsida. Oli tõsine hirm, et nad saavad enne otsa kui ma kohale. Aga ma siis jõudsin, et leida eest tõre tallimees kurjustamas, et ega tema muudkui valvel pea olema, kui keegi saabuda tahab. Lippasin krossile. Muidugi keerati samal ajal taevaluugid lahti ja sain korralikult märjaks. Rada oli jälle selline pealtnäha lihtne, aga tegelikult kaval. Mitu järsku ja ootamatut pööret ja vettehüpe ka. Kõige raskem tundus 14AB järel (2 banketti alla)  kohe vasakust pöördest  nurk ja pooleldi voldi pealt otsa parempöördest võsane skinny. Korra vaatasin ka parkuuri üle -- loogiline -- ja sõitsin isa juurde ööd veetma. See oli ukse peal vastas küsimas, et kus siis koer on. Ei olnud ühtki pakkuda seekord. Panin vettinud riided kuivama ja tegin end teega seest soojaks. Pool 12 avastati muidugi, et mäng on veel mängimata. >OEH<. Kella üheks sai valmis ka ja siis komberdasin juba poolpimedana tuttu. Mingi hetk hakkas äratus helisema. Ikka pikk meloodia ja siis väike paus, ühtejutti sadamiljon korda. Vaatasin kella. Pagana pool kuus!!! Ei viitsinud alla korrusele ronida ja kellale peksa teha, toppisin hoopis ühe padja pea alla ja teise peale, et pinin vähem segaks. Kunagi pärastpoole tärin vaikis ka. Kuni järgmise seeriani. Siis proovisin samamoodi kannatada, aga ei suutnud. Vantsisin alla ja just siis jäi kell vait. Ei leidnud ju tonti üleski niimoodi, et teda solgipange uputada. Kolmandal korral kargasin välja lausa kurjade plaanidega ja siis ilmus teisest toast uimane ema -- "ma arvasin, et olin kõik äratused kinni pannud". Pekki, noh. Ja siis ma magasin sisse. Ärkasin pool 10. Õnneks ei pidanud hobuse pärast muretsema, söök pandi ette ja heinad ka, isegi boks oli puhtaks kraamitud. Minu stardini oli miljon aega ja pikka soojendust poleks ilmaski mõtet teha. Vahtisin teiste skeeme ja natuke parkuure. Pool tundi enne valmispanekut jagati heina. Ei saanud loobuda ka, sest pärast hüppamist oleks niikuinii heina tarvis olnud ja nii sain endale uimaseks õginud hobuse. Raul sai jälle tögada, et hobune on paksuks läinud. Võibolla ma peaks ta nagu soolakala nöörile riputama ja ära kuivatama, siis saaks päris peeneks mehikese. Esitasime jälle sama skoori eest skeemi (ma võiks stabiilse 65% klubi asutada, ainus liige minaise Kollionuga) ja läksime kohe sadulavahetusse ja hüppesse. Seekord ei tulnud verd taha, hobune jäi kuidagi pikaks ja lamedaks. Samme ei näinud kohe üldse, ronisin muudkui alla. Sellest ka kaks mahaajamist ja muidugi pettumine, et ma kohe üldse ei oska. Mõtlesin kohe asjad pakkida ja üldse mitte enam ratsutada, vähemalt võistlustel mitte. Lollakas, tahab veel meistrikatele minna, ise ei saa meetristki jagu. Krosse vaadates hakkas tuju tasapisi paranema, enamasti just pealtvaatajate pärast. Kaks esimest sajalist, kes silma järgi üldse ei munenud, said aja eest miinuseid. Peab kihutama! Krossi jaoks hobust valmis pannes krabas ta suulised hooga mu käest -- näe, polegi teda veel surmani ära tüüdanud oma üritustega. Soojendusel hüppas kõike täiesti muretult, elevus puudus sootuks. Isegi stardi ootamine ei mõjunud kuidagi, kuigi üritasin natuke energiat kasvatada. Alles 3-2-1 minekul midagi nagu tekkis. Kohe esimese ees oli maas valge tsemendipuru taoline sodi, hästi kontrastne. Olin otsustanud, et segan hobust võimalikult vähe ja lasen tal ise vaadata, kuidas hakkama saab. Muidugi olin valmis tabama väikestki värelust, et äkki triivib mööda. Ei olnud plaaniski, või olin ma ise piisavalt konkreetne, aga kogu see rada oli täiesti supertore sõita. Muidugi kahes-kolmes kohas ei saanud pöörded just liiga kenad (2 paremale, see mäepealne allahüpe ja siis see mainitud skinny, ja üks vasakule, see ümber-künka 5, kuhu plaanisin tiheda pöörde, aga käisin nö piima järel. Krossiplaan selline, kross ise selline), aga viriseda küll ei saa. Olime esimesed, kes joone alla jäid ja saigi hakata kiiremini kodupoole kaapima. Võinoh, oleks saanud, kui poleks lobisema jäänud. 3 tundi on RÄMEDALT pikk aeg, kui seljataga on väsitav päev ja tead, et parimal juhul jõuad talli kell 11 õhtul, siis pead veel asju sättima ja kohe hommikul tuleb minna vaatama peaaegu kuutkümmet ratsapaari, kes valges aias ringmängu tantsivad. Ja Olustverre boksi regamise-maksmisega on võibolla liiga hilja. Helistasin ja palusin otsida seda pikendamise postitust, aga midagi taolist ei leitud. Äkki nägin seda unes? Igatahes sai juunikuu äkki läbi ja siia tuleb punkt.