Monday, October 1, 2018

Uue-Kundru seiklus

Kui FB-s kuulutati välja hobuorienteerumise üritus, kargasin kohe kalendrisse kontrollima, et ega midagi muud sel päeval ees ole. Sest Viljandi taha pole kuigi pikk maa minna, palav ei saa kohe kindlasti enam olla, eelmine orienteerumine oli olnud nii tore ja isegi kaks tuttavat hobust oli saadaval, kellega retkele minna. Jäi veel reisikaaslane otsida ja vähe tugevam vedur treilerile, sest mu oma auto üle ühe hobuse ära vedada ei jaksa. Keda siis ikka kutsuda kui mitte oma kunagist trennikaaslast, kes mulle omal ajal seda orienteerumise-värki üldse tutvustas. Lisaks veedab mingi osa oma tööajast metsas. Jackpot!

Ilmateade oli heitlik. Kuidagi ei suutnud ära otsustada, kas tuleb päev otsa kallamist, uduvihma või ei kumbagi. Hobustele ei julgenud tükk aega rääkidagi, sest nende teada oli võistlushooaeg läbi ja järgmiste pingutusteni aega laialt. Õnneks leidus treikuvedur kodu lähedalt ja vähemalt üks mure sai vähem. Rasvatasin varustuse eelmisel õhtul vihmatõrjeks sisse ja pakkisime kaasa tohutu hunniku sooje riideid ja hobusetekke. Ja muidugi kummikud. Söögi pärast suurt ei muretsenud, üritus ei pidanud ju kuigi pikalt kestma.

Ma polnud isegi üllatunud, kui teel sihtkohta ära eksisime. Ma olengi üldse tihti eksinud. Kuidas ma siia sattusin? Mida ma siin teen? Miks? Miks mina? Nii tavaline. Õnneks päästis sobivasse kohta tekkinud kruusatee suurest ringist, aga kolmeses treikujärjekorras, mis selgelt samas suunas triivisid, sattusime koha võrra tahapoole. Nagu olekski juba võistlus alanud. Parkisime heinamaale ja võtsime hobused kaasa rajatutvustust kuulama. Uudiseid polnud. Punkte pidi loetama äpi abil, mis QR-koode posti otsa paigaldatud plakatitelt maha lugema pidi. Korraga startis kaks võistkonda, meie puhul oli teine seltskond rakendiga. Lihtne laks.

Kuni stardimärguandeni. Proovisin küll, aga stardipukini ei jõudnud -- hobusel olid silmad kui tõllarattad, sest et puki juures oli päris tõld. Mingi nõidus! Üle poole sekundi ei suutnud küll puki läheduses aega veeta, selge siis, et ka koodilugemisega tekkis teatavaid raskusi. 20 meetri pealt ei loe ta mitte halligi. Ronisin alla, sain stardi loetud ja meie pöörased hobused kihutasid minema. Loomulikult täiesti vales suunas. Kujundite piirjooned ütlesid, et peame metsatukast vasakule hoidma ja rajakirjelduse järgi tuli enne punkti ületada kraav (kui sügav? kui märg?). Kuna päriselt on orienteerumiskaartidel mets tähistatud valgega ja meie kaardil oligi just sobiv valge lahmakas, püüdsime end selle järgi sättida. Miski ei klappinud. Kohe üldse ei klappinud. Taevatraadid olid täiesti valesti. Leidsime ühe kraavi, kus ka hobujäljed ületamist tõendasid. Meie hobud päris vabatahtlikult ei hüpanud, minu ratsu näiteks lendles üle käekõrval. Metsa ja siis tagasi, sest sealt edasi ei oleks küll ilma kirveta saanud. Proovisime uuesti kaardist sotti saada. Enne tuli see mu kaaslase kaela ümbert ära saada, sest see oli lootusetult kaela pooma keerdunud. See oli üks korralik lahmakas lamineeritud A4, mida mu hobuke veidi pelgas (loe: selle lähedusse sattudes pukitades põgenema pistis). Ja neid kaarte oligi ainult üks. Ehk et siis korraga sai mõelda vaid üks. Teine sai ainult esimese otsuste üle nuriseda. Eriti palju valikut -- vähemalt värskete hobustega -- ei olnud ka, sest mina sain kaarti hoida ainult hammaste vahel, kuna mujal plagises ta raskuskeskmest ohtlikult kaugel ja pani hobuse veidralt tantsima.

   
See koodilugemine oli ka üks omaette kunst. Lähedalt ei lugenud, kaugelt oli udune. Terve igaviku sättis fookust, aga ikka ei midagi. Isegi aru ei saanud algul, et kas nüüd luges ära või ei. Selgus, et mu hobu pole nõus sekunditki ootama, kuni ma seal telefoniga mingit posti sihin. Esimesed kaks-kolm sekundit niheles aktiivselt ja siis kukkus tagant pilduma. Niimoodi viisakalt kohapeal, aga selgelt öeldes, et tema mingit paigal vahtimist ei suvatse taluda. Kui mitu korda ma maha ja sadulasse ronisingi...? Näppe mul kindlasti nii palju arvutamiseks pole.
[pilt A. Pernits. Me oleme nii ühtekad siin :)]

11.-st 12.-sse otsustasime minna otse. Metsas oli kaardi järgi täitsa sobiv rada olemas. Päriselt olid seal rajal roikad. Ja libedad palgid. Üle palkide pikad rohukõrred. Ühed palgid all ja teised nende peal. Kui juba sisse tungisime, ei tahtnud enam tagasi pöörata, aga see oli konkurentsitult kõige hullem takistusrada, millesse ma oma hobukse kunagi juhtinud olen. Mu kaaslane tunnistas hiljem, et ühes kohas ei suutnud ta kuidagi välja mõelda, kuhu hobune oma jalad sättima peaks ja ta läbis selle hunniku kinniste silmadega. See on täiesti uskumatu, millega üks tsiviliseeritud hobune (ei, kaks hobust!) kusagil risuhunnikus hakkama saab. Olime päris otseks lõiganud oma tee, pool km võitu vähemalt! Ja siis keerasime vasaku asemel paremale. Kütsime mööda teed minema. Kindlasti üle km läks raisku. Rohkem enam suuri eksimusi ei tulnud, aga eelnevate lolluste pärast hakkas juba kontrollaeg kummitama. Kui lubatud oli 3 tundi metsas veeta, siis meil jäi ainult 15min varuks.

Hobused olid hirmus tublid. Mu tavatrenn juba naljalt üle tunni ei kesta, aga neil oli ka pärast sellist pikka ja rasket matka kõrv kikkis. Ei ähkinud ega midagi. Said pärast finišit varustusest vabaks, vihmatekid peale ja asusid ahnelt roheluse kallale.

[pilt A. Pernits. Kummardus metsa ees ]

Kõigepealt autasustati rakendirajal osalenuid. Tasapisi hakkas siit-sealt kostma murelikke hääli, et nende autod-treilerid on heinamaamutta kinni jäänud. Võimsamad autod aitasid vähemaid välja. Mu kaaslasel tekkis mure, et kas meie ka üldse kunagi koju jõuame. Läks igaks juhuks kohe proovima, et kas saab põllult välja. Mutta sai hoopis, ja sügavale. Prooviti välja tõmmata, aga ei midagi. Autasustati ka väike rada ära. Ja siis suur. Meie ikka mudas kinni. Naabrimees pidi kunagi tulema. Pärast kahte igavikku selgus, et just-just oli kütuse järele läinud ja ehk poole tunni-kolmveerandi pärast jõuab appi ka. Läksin võsa murdma, et seda bussi rataste alla loopida. Haakisime siis treiku sabast lahti ja see sai paari katsega teele veetud. Pool võitu! Bussilgi krabati siis sabast kinni ja sai välja seegi. Oli juba hämar. Tagasiteel oli aega põhjalikult läbi arutada, mida järgmisel korral paremini teeks. Teemasid oli päris mitu.

  • Lepiks enne kokku, et kes mida teeb. Meil selgus alles pärast starti, et kes hoiab kaarti või kes piiksutab.
  • Uuriks kõigepealt kaarti ja katsuks asjadest aru saada. Olgu siis või hobuseid käekõrval hoides, kui need parasjagu minema leekida eelistaksid.
  • Ikkagi võinuks igal liikmel oma kaart olla ja parem kui ta oleks midagi pehmemat ja volditavamat olnud. Midagi kätte sobivamat. See kaelapael hakkas juba enne esimest punkti pooma ja edaspidi mingit kasutust ei leidnud.
  • Rajatutvustamisel oleks võinud rõhutada (võinoh, mainidagi), et talivili ei taha endasse hobuste jalajälgi. Iseenesest mõistetav, aga seal siiski olid need jäljed... või pigem et kohe palju jälgi oli. Kaardil tulnuks see vili ka vastavalt tähistada -- midagi punast ja keelavat, mitte mahekollane nagu tavakaardi lagendik.
  • QR-koodide lugemine võinuks olla kuidagi lihtsam või vähemalt läbiuuritum (ja siis selgitatum). Einoh, meie saime kokkuvõttes hakkama ja tühja sest ajakaost, aga meie tallikaaslased kaotasid äpi paindumatuse tõttu esikoha. Need ju kimasid kogu raja alla pooleteise tunniga läbi, aga kuna kogemata olid lugenud esimeses punktis vale raja plakatit, läks kõik tuksi. Õiget enam lugeda ei saanud ja tegelikult ei olnud nad arugi saanud, et punktid ennast ära ei lugenud. Auhinnad olid ilusad ja nad jäid neist lihtsalt ilma. Pulgaga orienteerumises ei juhtu küll midagi, kui vahele mõni vale punkt ilmub, peaasi, et õiged oleksid ikka õiges järjekorras sisestatud. Kui muidugi pulgal mälu jätkub, aga enamasti jääb ülegi.
  • Vihmasadu ei pane tähelegi, kui tihe reisimine käsil on ja pigem hakkas vahepeal sootuks palav.
See seiklus õpetas mulle päris palju. Näiteks seda, et ma olen ikka üks suur kamandaja ja avaldan oma pahameelt valjuhäälselt. Vahel natuke kahetsen pärast. Natuke. Veendusin, et mu armas Metsik on endiselt suurepärane jalapaigutaja. Tal polnud pärast üle vaadates jalgadel ühtki kriimu. Kollionul oli ühelt jalalt natuke karva maas, aga temagi oli ootamatult kergelt pääsenud. Rauad jäid kõik ilusti alla, kuigi see muda oli ikka üks mudade pealik olnud. Mu hobune on nüüd vastutulevast rakendist elusalt mööda saanud. Kui esimesel korral kargasime põldu peitu, siis teisel korral sai juba jalgade värinal meetri kauguselt mööduda. Pean õppima veel rohkem kannatlikkust ja mitte kohe uisapäisa rapsima hakkama.  

Tagasi tallis, pesin hobuste jalad ja söötsin nad sooja mashi täis. Kraapisin mudad maha ja pesin-rasvatasin asjad vastavalt vajadusele. Viimaks pesin ka bussi kergelt üle ja parkisin treiku, nagu nõutud, talvepositsioonile kopliäärde. Ikka oli pime :)

*********

Hobustega on kõik hästi, käisin täna kontrollimas, kuidas traavivad. Võinoh, vaatasin Metsiku kaugenevat tagumikku, kui see Kollionu sabas päikeseloojangusse sörkis... kui ma nad koplist korraga välja olin päästnud ja oletanud, et nad sinnasamma ootele jäävad nagu tavaliselt.

FB-s sain kutse tulla kestvusratsutamist proovima. Hmmmmm.

SEe Polegi TEMa paBER

Paistab, et hobuste motivatsioonipuudus pole ainult minu mure. Teised kurdavad ka. Koplist tuleme nagu muinasjutus. Mitte mõne lendava ükssarviku omas, vaid Hansu ja Grete ainetel -- hobuke saab iga vähese maa tagant leivatükikese. Ma Lihtsalt Ei Jõuaks Teda Muidu Koju Lohistada. Miski ei rõõmusta, isegi künkasse kihutamise asemel tuli paarkümmend meetrit väheveenvat galoppi, mis traaviks vajus ja viimaks sootuks sammuks moondus. Mis toimub?!? Kollionu, võta end ometi kokku, viimane võistlus veel! Ja Metsik kah, uimakoll. Võtsin täna isegi motivatsioonikepikese üle pika aja kaasa, aga näe imet, polnud vajagi. Varss oli hoopis. Ma küll ei mäleta kohe ühtki asja, mis Metsiku tähelepanu nii lõpmatuseni ära tõmmanud oleks. Ta lausa jooksis varsa poole, nina pikalt ees. Ajas oma kaela taevasse, nagu oleks mõni koolisõiduhobune. Kui otsa ümber keerasin, et läheks ikka platsile tuiama, pani paar peeruga pukki. Kohati tekkis kahtlus, et olin koplist vale hobuse kaasa haaranud.

Lastel oli esimesel koolipäeval kohe spordipidu. Kirjutasin korralikult klassijuhatajale ja kehalise õpetajale, et sel käemurrulisel pole lubatud veel peaaegu kuu lõpuni sportida. Tuli duud koju -- ikka sportis. Muuhulgas tegi köievedu. KHM.

Täna olin Kollionu üle natuke uhke -- panin rehvi platsile püsti ja hüppasime seda. Ei vingerdanudki mööda, vaid lihtsalt hüppaski. Peale sõites tegelikult ei teadnud, mida ta teeb, aga keskendusin nii, et mitte midagi muud maailmas polnud kui see üksik rehv.

Kõik müügiks. Hobused on äkki muudkui müüa ja vist midagi ostetakse ka. See Kollionu huviline pole rohkem märku andnud, aga mis me ikka räägiksime -- see niiduvõistlus oli plaanis ja varem poleks ta vaatama saanud tulla.

Pidin Niitu minema Priiduga, kuna tal oli koht treikus üle ja mu oma treikul polnud põhja all. Eelmisel päeval enne minekut nuias Kati mu koha endale ja pidin oma treikule põhja sebima hakkama. Asjaolude kokkulangemisel saigi mingi kombo kokku keeratud enne kui päev teiseks läks. Hommikul igatahes võtsin oma vanima mutrikese kaasa ja läksime talli asju pakkima. Mu stardikord oli üsna viimaste seas, seega aega oli nagu laialt. Kunagi pärast patsitamist ja laadimist panimegi ajama. Oma mitusada meetrit sai juba ära aetud, kui nägin küljepeeglist, kuidas treiku ratas plõnnndi vasakule võssa lendas. Eeem... misse? Hämming oli korralik. Kaks polti oli eemal ratta juures maas, ülejäänud kolm teadmata suunas kadunud. Võtsin hobuse maha, panin ratta asemele ja tagurdasin tagasi talli juurde. Vingerdades ja aegamisi, sest kolm ratast omavahel suunda kokku leppida ei suutnud, aina vaidlesid. Lootusetu olukord, kustkohast ma veel need uued poldid peaksin saama? Mingi ime läbi leidis mutrikene veel kaks polti üles. Müstika. Kodus ei leia, nagu öeldakse, kahe käega kobades omaenda tagumikkugi üles. Olin just sekretärile helistanud, et ilmselt seekord jääb vahele. Ilm oli palav ja hea meelega olekski koju magama läinud, aga... no ei hakanud nii kergelt alla andma, läbikukkumise võimalusi oli ju veel nii palju saadaval. Kuna jupid olid enam-vähem koos, siis proovisin neid omavahel kokku sobitada. Tungraud oli ka just sobivalt pagassi põhjas valmis. Pärast mõningast pusimist ja teiselt rattalt poldi röövimist oli seis selline, et tuli Kollionu jälle heina kallalt üles tõmmata ja treikusse ajada. Vaidles muidugi vastu ka, aga nüüd oli juba kiire. Teel jõudsin välja raalida, et miks nii oli läinud. Treiku seinte vahetamisega seoses oli seda vasakut ratast mitu korda peale-maha pandud, et põhjapoltidele ligi pääseda. Ju siis viimane kord said rattapoldid enam-vähem ainult näpuga kinni keeratud. No ei taibanud kontrollida.
[f:M.A.Selge]

Aga ma tõepoolest jõudsingi kohale, et viimasena pärast minisoojendust startida. Mul oli muidugi supertiim abiks ka, hilisem medalist ise keeras krihvid alla -- temata oleks need kruvimata jäänudki, sest, noh, aega polnud kuigi laialt käes. Kollionu oli uimane ja vaevu liikus, aga kuidagi me selle skeemi läbi kulgesime ja kaalusin isegi kohe KS sadulaga hüppesse minemist, et soojenduste arvu minimeerida. Vahetasin siiski hobukatteid ja parkuuri õppisin kõrvalt vaadates, kui viimased oma etteasteid tegid. Hea kui soojenduseks hobuse galopilegi sain, niivõrd kustunud oli onuke. Hüppas muidugi küll, aga erilist innukust ei saanud süüks panna. Parkuuris ei udjanud seekord üldse takka, lasksin kulgeda nagu hobuke soovis. Kolehüppeid isegi ei mäleta, et oleks olnud, aga tervelt kolm pulka tuli alla. Lödi värk. Kas sellepärast siis tasus üldse rapsida! Õnneks oli  mul tervelt kaks gruumi, kes hobuse oma hoole alla võtsid ja ise läksin krossi peale mõtteid tuulutama. Hea, et rada oli juba nädala alguses netis üleval ja kondikava teada. Loomulikult ei saa netist kunagi täit pilti ja tõelised kollid selguvad kohapeal. Nüüd tundus kõige raskem nurk kohe pärast ringaia-kala. Vasak, see ebasoodne külg kitsas ja (möödasõidu-) ahvatlustele valla. Ka nr 14 maja tundus keeruline, sest peale- ja mahasõiduks oli üsna vähe ruumi jäetud. Kunagi pärast elamusterohket etendust (vaade sätitud veeaugule) oli minu kord peale lennata. Soojenduses oli hobune äkki meeldivalt pehme igale poole (äkki üleväsinud?) ja kuidagi lahti. Selline tunne + lisaports energiat -- nii võiks ju isegi ratsutada. Erilist plaani polnudki, aga puhta sõidu tahtsin igatahes teha. Ootamatult lihtne oli. Sain suure osa ajast lihtsalt küüdis istuda ja vaadata, mis juhtub. Paaris kohas tundsin, et kipub vasakule ära ujuma ja oligi soodne ära katsetada: tirib küll vasakule, aga ma just võtangi vasaku ratsme ka tugevamini kätte. Üllatus-üllatus, hobune tõmbas seepeale sirgeks ja läks igasuguse vaidlemiseta peale. Instinkt oli käskinud veel rohkem paremat rebida, aga nätsa, tal pole alati õigus. Üks korralik kross silub ka pekkiläinud päeva. No kuidas sa mossitad, kui hobune nii mõnusalt lippab ja kaasa teeb. Boonuseks selgus, et lõpetasime nullipealt optimaalajaga. Kokkuhoiu musternäidis, haha. Ja kui hästi esinenud tiimikaaslastele plaksutama läksin, selgus, et olime viimasele äranimetatud kohalegi pääsenud. Talli saagil polnud kohe üldse viga: kaks hõbemedalit ja parim kuueaastane kolmehobune. Nännännää. Kõige raskem ala oli veel ees -- kojujõudmine. Tõeline kunsttükk on ikka see roolis ärkvel püsimine pärast kurnavat päeva. Üks põder-vaeseke oli nii ära kurnatud, et vedeles teepervel päästemasinate siniste vilkurite paistel. Nukker lugu. Mulle polnud mingit puhkust ette nähtud, pidin mõne tunni pärast kottu jõudmist uuesti kargu alla ajama ja Rakvere kanti hobuseid vaatama minema.
[Kollionu värviline tukk pärast patside vallapäästmist. Eelmine aasta oli ta suvel hulga kollasem, justkui vihm oleks värvi maha pesnud]

Chip-chip-chip, luukild on liigeses. Kes see nüüd veel Kolli tahab? Praegune mõte on müük katki jätta ja proovida see kild välja lasta õngitseda. Äkki see ongi see nupp, mida peab vajutama, et hobuke rohkem ellu ärkaks?! Muidu tiksub seal kui ajapomm. Kahju niisama nurka ka loopida, sest Päriselt Ka, ta oskab krossida.

Kaks arvamust, et ei maksa surkida. Võimalik, et ei surgi siis. Ühtlasi näib, et tuleb teine talvehooaeg kahega. Eelmine aasta oli küll raske, pikad kurnavad päevad, millel lõppu ei tulnudki, sest uus tuli kohe peale. Kasutasin abiratsutajaid. Nüüd pole enam võtta kohe.

Pühapäev tuli reisipäev, ilm ilus ka ju. Nett läks kohe pilte täis, kuidas sunday on funday ja üldse. Meil oli trio, varsakas tuli ringile kaasa. Ise alles kolmene, aga selline asjalik. Ronis mitu korda Kollile kõhu alla. Haa, tünks. Hobustel omavahel on ikka teised huvid. Muidu oleks Koll mäkke minema tõmmanud, aga nüüd jäi valvesse, et mamma-tita korralikult käeulatusse jääks. 

Eesti hobuste võiduajamistel oli jälle põnev.
"Ma ei saa üldse aru, mida te näha tahate."
Tahame puhtaid loomulikke allüüre esitatuna nii nagu skeemis kirjas. Ja koondust, mis tuleks tagaotsa tugevusest, mitte ratsaniku käemusklist. Lihtne. Mmm... näkää, mitte alati. Soovitus: niisama silmatunne võib olla petlik, tuleb võtta paber kätte ja vaadata, mille kõige eest päriselt punkte pannakse. Kontra asemel puhas jalavahetus -- ilus võib olla vaadata, aga hinne paha. Kütab uhkelt suunamuutusele, aga kummastki otsast 4m tähest mööda -- ei saa boonust. Kaamelisamm-küliskäik -- ei olnud menüüs. Kui ratsme järeleandmisele vastab hobune kerratõmbamisega -- tekib kahtlus, kas ta kunagi üldse ratset usaldada on saanud (appi, tühi, kohe saan jälle vastu lõugu). Toredat oli ka, imelist koostööd, head sammu, isegi väga head ülesmäge galoppi. Eestikad on ägedad.

Suur hulk sugulasi sai pühapi hommikul kusagil mängumajas kokku. Lapsed hullasid ronides ja kilgates, vanemad mängisid mängu "arva ära, kes on kelle laps". Ma polnud pooli varem näinudki ja need, keda olin, olid tundmatuseni muutunud. Isegi vanad olid muutunud...

Kui vahel on tunne, et tööl enam rohkem ribadeks tõmmata ei saa, siis -- saab ikka küll. Ükspäev ei saanud jälle õigel ajal minema, läksin poolöösel kottu ära ja avastasin seal, et olin auto tööle unustanud.

Tallis oli uputus, hall onu oli torud maha tõmmanud ja veepidustused korraldanud. Sellise külma ja tuulega oleks rahvas tavaolukorras sees ratsutanud, aga nüüd oli õues saginat rohkem kui rubla eest. Ratsutamiseks on kümme just paras, niisama vahtimiseks pööraselt külm. Tagasiteel oli ainult 4 kraadi "sooja".

Regasin ära sinna Uue-Kundrusse. Kas mu Metsik ikka jaksab? Lubatakse uduvihma, brrr. Peaasi, et nii pole nagu praegu -- vinge tuul ja laussadu, osa rahvast juba elektrita. Hea nali oli ka täna maneežis ratsutades. Kollionu kartis seinatagust saepuruhoidla katust, see kolksus vastu seina, vana koll tegi vahel mõne spurdigi sealt eemale. Metsik ei pannud seda kolinat vist tähelegi, küll aga jõllitas-pidurdas endiselt kabjajälgede ja veevoolamise jälgede otsa.  

Ma pole enne näinud, et hobusel suu vett jookseb nii nagu Kollionul. Sehkendan tal küna kallal, et liigesemääret krõbuskitega segada ja tal lahmab oodates ila nagu njuufal. Küll peab ikka räme nälg olema.

Uue-Kundru sai ära kundurdatud! Kõik oleme elus, nii hobused kui ajajad. Eraldi jutu panen sellest. Pärast õhtul üritasin komme taguda, aga silmakardinad tulid ette enne kui kaheni jõudsin lugeda.