Paistab, et hobuste motivatsioonipuudus pole ainult minu mure. Teised kurdavad ka. Koplist tuleme nagu muinasjutus. Mitte mõne lendava ükssarviku omas, vaid Hansu ja Grete ainetel -- hobuke saab iga vähese maa tagant leivatükikese. Ma Lihtsalt Ei Jõuaks Teda Muidu Koju Lohistada. Miski ei rõõmusta, isegi künkasse kihutamise asemel tuli paarkümmend meetrit väheveenvat galoppi, mis traaviks vajus ja viimaks sootuks sammuks moondus. Mis toimub?!? Kollionu, võta end ometi kokku, viimane võistlus veel! Ja Metsik kah, uimakoll. Võtsin täna isegi motivatsioonikepikese üle pika aja kaasa, aga näe imet, polnud vajagi. Varss oli hoopis. Ma küll ei mäleta kohe ühtki asja, mis Metsiku tähelepanu nii lõpmatuseni ära tõmmanud oleks. Ta lausa jooksis varsa poole, nina pikalt ees. Ajas oma kaela taevasse, nagu oleks mõni koolisõiduhobune. Kui otsa ümber keerasin, et läheks ikka platsile tuiama, pani paar peeruga pukki. Kohati tekkis kahtlus, et olin koplist vale hobuse kaasa haaranud.
Lastel oli esimesel koolipäeval kohe spordipidu. Kirjutasin korralikult klassijuhatajale ja kehalise õpetajale, et sel käemurrulisel pole lubatud veel peaaegu kuu lõpuni sportida. Tuli duud koju -- ikka sportis. Muuhulgas tegi köievedu. KHM.
Täna olin Kollionu üle natuke uhke -- panin rehvi platsile püsti ja hüppasime seda. Ei vingerdanudki mööda, vaid lihtsalt hüppaski. Peale sõites tegelikult ei teadnud, mida ta teeb, aga keskendusin nii, et mitte midagi muud maailmas polnud kui see üksik rehv.
Kõik müügiks. Hobused on äkki muudkui müüa ja vist midagi ostetakse ka. See Kollionu huviline pole rohkem märku andnud, aga mis me ikka räägiksime -- see niiduvõistlus oli plaanis ja varem poleks ta vaatama saanud tulla.
Pidin Niitu minema Priiduga, kuna tal oli koht treikus üle ja mu oma treikul polnud põhja all. Eelmisel päeval enne minekut nuias Kati mu koha endale ja pidin oma treikule põhja sebima hakkama. Asjaolude kokkulangemisel saigi mingi kombo kokku keeratud enne kui päev teiseks läks. Hommikul igatahes võtsin oma vanima mutrikese kaasa ja läksime talli asju pakkima. Mu stardikord oli üsna viimaste seas, seega aega oli nagu laialt. Kunagi pärast patsitamist ja laadimist panimegi ajama. Oma mitusada meetrit sai juba ära aetud, kui nägin küljepeeglist, kuidas treiku ratas plõnnndi vasakule võssa lendas. Eeem... misse? Hämming oli korralik. Kaks polti oli eemal ratta juures maas, ülejäänud kolm teadmata suunas kadunud. Võtsin hobuse maha, panin ratta asemele ja tagurdasin tagasi talli juurde. Vingerdades ja aegamisi, sest kolm ratast omavahel suunda kokku leppida ei suutnud, aina vaidlesid. Lootusetu olukord, kustkohast ma veel need uued poldid peaksin saama? Mingi ime läbi leidis mutrikene veel kaks polti üles. Müstika. Kodus ei leia, nagu öeldakse, kahe käega kobades omaenda tagumikkugi üles. Olin just sekretärile helistanud, et ilmselt seekord jääb vahele. Ilm oli palav ja hea meelega olekski koju magama läinud, aga... no ei hakanud nii kergelt alla andma, läbikukkumise võimalusi oli ju veel nii palju saadaval. Kuna jupid olid enam-vähem koos, siis proovisin neid omavahel kokku sobitada. Tungraud oli ka just sobivalt pagassi põhjas valmis. Pärast mõningast pusimist ja teiselt rattalt poldi röövimist oli seis selline, et tuli Kollionu jälle heina kallalt üles tõmmata ja treikusse ajada. Vaidles muidugi vastu ka, aga nüüd oli juba kiire. Teel jõudsin välja raalida, et miks nii oli läinud. Treiku seinte vahetamisega seoses oli seda vasakut ratast mitu korda peale-maha pandud, et põhjapoltidele ligi pääseda. Ju siis viimane kord said rattapoldid enam-vähem ainult näpuga kinni keeratud. No ei taibanud kontrollida.
[f:M.A.Selge]
Aga ma tõepoolest jõudsingi kohale, et viimasena pärast minisoojendust startida. Mul oli muidugi supertiim abiks ka, hilisem medalist ise keeras krihvid alla -- temata oleks need kruvimata jäänudki, sest, noh, aega polnud kuigi laialt käes. Kollionu oli uimane ja vaevu liikus, aga kuidagi me selle skeemi läbi kulgesime ja kaalusin isegi kohe KS sadulaga hüppesse minemist, et soojenduste arvu minimeerida. Vahetasin siiski hobukatteid ja parkuuri õppisin kõrvalt vaadates, kui viimased oma etteasteid tegid. Hea kui soojenduseks hobuse galopilegi sain, niivõrd kustunud oli onuke. Hüppas muidugi küll, aga erilist innukust ei saanud süüks panna. Parkuuris ei udjanud seekord üldse takka, lasksin kulgeda nagu hobuke soovis. Kolehüppeid isegi ei mäleta, et oleks olnud, aga tervelt kolm pulka tuli alla. Lödi värk. Kas sellepärast siis tasus üldse rapsida! Õnneks oli mul tervelt kaks gruumi, kes hobuse oma hoole alla võtsid ja ise läksin krossi peale mõtteid tuulutama. Hea, et rada oli juba nädala alguses netis üleval ja kondikava teada. Loomulikult ei saa netist kunagi täit pilti ja tõelised kollid selguvad kohapeal. Nüüd tundus kõige raskem nurk kohe pärast ringaia-kala. Vasak, see ebasoodne külg kitsas ja (möödasõidu-) ahvatlustele valla. Ka nr 14 maja tundus keeruline, sest peale- ja mahasõiduks oli üsna vähe ruumi jäetud. Kunagi pärast elamusterohket etendust (vaade sätitud veeaugule) oli minu kord peale lennata. Soojenduses oli hobune äkki meeldivalt pehme igale poole (äkki üleväsinud?) ja kuidagi lahti. Selline tunne + lisaports energiat -- nii võiks ju isegi ratsutada. Erilist plaani polnudki, aga puhta sõidu tahtsin igatahes teha. Ootamatult lihtne oli. Sain suure osa ajast lihtsalt küüdis istuda ja vaadata, mis juhtub. Paaris kohas tundsin, et kipub vasakule ära ujuma ja oligi soodne ära katsetada: tirib küll vasakule, aga ma just võtangi vasaku ratsme ka tugevamini kätte. Üllatus-üllatus, hobune tõmbas seepeale sirgeks ja läks igasuguse vaidlemiseta peale. Instinkt oli käskinud veel rohkem paremat rebida, aga nätsa, tal pole alati õigus. Üks korralik kross silub ka pekkiläinud päeva. No kuidas sa mossitad, kui hobune nii mõnusalt lippab ja kaasa teeb. Boonuseks selgus, et lõpetasime nullipealt optimaalajaga. Kokkuhoiu musternäidis, haha. Ja kui hästi esinenud tiimikaaslastele plaksutama läksin, selgus, et olime viimasele äranimetatud kohalegi pääsenud. Talli saagil polnud kohe üldse viga: kaks hõbemedalit ja parim kuueaastane kolmehobune. Nännännää. Kõige raskem ala oli veel ees -- kojujõudmine. Tõeline kunsttükk on ikka see roolis ärkvel püsimine pärast kurnavat päeva. Üks põder-vaeseke oli nii ära kurnatud, et vedeles teepervel päästemasinate siniste vilkurite paistel. Nukker lugu. Mulle polnud mingit puhkust ette nähtud, pidin mõne tunni pärast kottu jõudmist uuesti kargu alla ajama ja Rakvere kanti hobuseid vaatama minema.
[Kollionu värviline tukk pärast patside vallapäästmist. Eelmine aasta oli ta suvel hulga kollasem, justkui vihm oleks värvi maha pesnud]
Chip-chip-chip, luukild on liigeses. Kes see nüüd veel Kolli tahab? Praegune mõte on müük katki jätta ja proovida see kild välja lasta õngitseda. Äkki see ongi see nupp, mida peab vajutama, et hobuke rohkem ellu ärkaks?! Muidu tiksub seal kui ajapomm. Kahju niisama nurka ka loopida, sest Päriselt Ka, ta oskab krossida.
Kaks arvamust, et ei maksa surkida. Võimalik, et ei surgi siis. Ühtlasi näib, et tuleb teine talvehooaeg kahega. Eelmine aasta oli küll raske, pikad kurnavad päevad, millel lõppu ei tulnudki, sest uus tuli kohe peale. Kasutasin abiratsutajaid. Nüüd pole enam võtta kohe.
Pühapäev tuli reisipäev, ilm ilus ka ju. Nett läks kohe pilte täis, kuidas sunday on funday ja üldse. Meil oli trio, varsakas tuli ringile kaasa. Ise alles kolmene, aga selline asjalik. Ronis mitu korda Kollile kõhu alla. Haa, tünks. Hobustel omavahel on ikka teised huvid. Muidu oleks Koll mäkke minema tõmmanud, aga nüüd jäi valvesse, et mamma-tita korralikult käeulatusse jääks.
Eesti hobuste võiduajamistel oli jälle põnev.
"Ma ei saa üldse aru, mida te näha tahate."
Tahame puhtaid loomulikke allüüre esitatuna nii nagu skeemis kirjas. Ja koondust, mis tuleks tagaotsa tugevusest, mitte ratsaniku käemusklist. Lihtne. Mmm... näkää, mitte alati. Soovitus: niisama silmatunne võib olla petlik, tuleb võtta paber kätte ja vaadata, mille kõige eest päriselt punkte pannakse. Kontra asemel puhas jalavahetus -- ilus võib olla vaadata, aga hinne paha. Kütab uhkelt suunamuutusele, aga kummastki otsast 4m tähest mööda -- ei saa boonust. Kaamelisamm-küliskäik -- ei olnud menüüs. Kui ratsme järeleandmisele vastab hobune kerratõmbamisega -- tekib kahtlus, kas ta kunagi üldse ratset usaldada on saanud (appi, tühi, kohe saan jälle vastu lõugu). Toredat oli ka, imelist koostööd, head sammu, isegi väga head ülesmäge galoppi. Eestikad on ägedad.
Suur hulk sugulasi sai pühapi hommikul kusagil mängumajas kokku. Lapsed hullasid ronides ja kilgates, vanemad mängisid mängu "arva ära, kes on kelle laps". Ma polnud pooli varem näinudki ja need, keda olin, olid tundmatuseni muutunud. Isegi vanad olid muutunud...
Kui vahel on tunne, et tööl enam rohkem ribadeks tõmmata ei saa, siis -- saab ikka küll. Ükspäev ei saanud jälle õigel ajal minema, läksin poolöösel kottu ära ja avastasin seal, et olin auto tööle unustanud.
Tallis oli uputus, hall onu oli torud maha tõmmanud ja veepidustused korraldanud. Sellise külma ja tuulega oleks rahvas tavaolukorras sees ratsutanud, aga nüüd oli õues saginat rohkem kui rubla eest. Ratsutamiseks on kümme just paras, niisama vahtimiseks pööraselt külm. Tagasiteel oli ainult 4 kraadi "sooja".
Regasin ära sinna Uue-Kundrusse. Kas mu Metsik ikka jaksab? Lubatakse uduvihma, brrr. Peaasi, et nii pole nagu praegu -- vinge tuul ja laussadu, osa rahvast juba elektrita. Hea nali oli ka täna maneežis ratsutades. Kollionu kartis seinatagust saepuruhoidla katust, see kolksus vastu seina, vana koll tegi vahel mõne spurdigi sealt eemale. Metsik ei pannud seda kolinat vist tähelegi, küll aga jõllitas-pidurdas endiselt kabjajälgede ja veevoolamise jälgede otsa.
Ma pole enne näinud, et hobusel suu vett jookseb nii nagu Kollionul. Sehkendan tal küna kallal, et liigesemääret krõbuskitega segada ja tal lahmab oodates ila nagu njuufal. Küll peab ikka räme nälg olema.
Uue-Kundru sai ära kundurdatud! Kõik oleme elus, nii hobused kui ajajad. Eraldi jutu panen sellest. Pärast õhtul üritasin komme taguda, aga silmakardinad tulid ette enne kui kaheni jõudsin lugeda.
Kõik müügiks. Hobused on äkki muudkui müüa ja vist midagi ostetakse ka. See Kollionu huviline pole rohkem märku andnud, aga mis me ikka räägiksime -- see niiduvõistlus oli plaanis ja varem poleks ta vaatama saanud tulla.
[f:M.A.Selge]
Aga ma tõepoolest jõudsingi kohale, et viimasena pärast minisoojendust startida. Mul oli muidugi supertiim abiks ka, hilisem medalist ise keeras krihvid alla -- temata oleks need kruvimata jäänudki, sest, noh, aega polnud kuigi laialt käes. Kollionu oli uimane ja vaevu liikus, aga kuidagi me selle skeemi läbi kulgesime ja kaalusin isegi kohe KS sadulaga hüppesse minemist, et soojenduste arvu minimeerida. Vahetasin siiski hobukatteid ja parkuuri õppisin kõrvalt vaadates, kui viimased oma etteasteid tegid. Hea kui soojenduseks hobuse galopilegi sain, niivõrd kustunud oli onuke. Hüppas muidugi küll, aga erilist innukust ei saanud süüks panna. Parkuuris ei udjanud seekord üldse takka, lasksin kulgeda nagu hobuke soovis. Kolehüppeid isegi ei mäleta, et oleks olnud, aga tervelt kolm pulka tuli alla. Lödi värk. Kas sellepärast siis tasus üldse rapsida! Õnneks oli mul tervelt kaks gruumi, kes hobuse oma hoole alla võtsid ja ise läksin krossi peale mõtteid tuulutama. Hea, et rada oli juba nädala alguses netis üleval ja kondikava teada. Loomulikult ei saa netist kunagi täit pilti ja tõelised kollid selguvad kohapeal. Nüüd tundus kõige raskem nurk kohe pärast ringaia-kala. Vasak, see ebasoodne külg kitsas ja (möödasõidu-) ahvatlustele valla. Ka nr 14 maja tundus keeruline, sest peale- ja mahasõiduks oli üsna vähe ruumi jäetud. Kunagi pärast elamusterohket etendust (vaade sätitud veeaugule) oli minu kord peale lennata. Soojenduses oli hobune äkki meeldivalt pehme igale poole (äkki üleväsinud?) ja kuidagi lahti. Selline tunne + lisaports energiat -- nii võiks ju isegi ratsutada. Erilist plaani polnudki, aga puhta sõidu tahtsin igatahes teha. Ootamatult lihtne oli. Sain suure osa ajast lihtsalt küüdis istuda ja vaadata, mis juhtub. Paaris kohas tundsin, et kipub vasakule ära ujuma ja oligi soodne ära katsetada: tirib küll vasakule, aga ma just võtangi vasaku ratsme ka tugevamini kätte. Üllatus-üllatus, hobune tõmbas seepeale sirgeks ja läks igasuguse vaidlemiseta peale. Instinkt oli käskinud veel rohkem paremat rebida, aga nätsa, tal pole alati õigus. Üks korralik kross silub ka pekkiläinud päeva. No kuidas sa mossitad, kui hobune nii mõnusalt lippab ja kaasa teeb. Boonuseks selgus, et lõpetasime nullipealt optimaalajaga. Kokkuhoiu musternäidis, haha. Ja kui hästi esinenud tiimikaaslastele plaksutama läksin, selgus, et olime viimasele äranimetatud kohalegi pääsenud. Talli saagil polnud kohe üldse viga: kaks hõbemedalit ja parim kuueaastane kolmehobune. Nännännää. Kõige raskem ala oli veel ees -- kojujõudmine. Tõeline kunsttükk on ikka see roolis ärkvel püsimine pärast kurnavat päeva. Üks põder-vaeseke oli nii ära kurnatud, et vedeles teepervel päästemasinate siniste vilkurite paistel. Nukker lugu. Mulle polnud mingit puhkust ette nähtud, pidin mõne tunni pärast kottu jõudmist uuesti kargu alla ajama ja Rakvere kanti hobuseid vaatama minema. [Kollionu värviline tukk pärast patside vallapäästmist. Eelmine aasta oli ta suvel hulga kollasem, justkui vihm oleks värvi maha pesnud]
Chip-chip-chip, luukild on liigeses. Kes see nüüd veel Kolli tahab? Praegune mõte on müük katki jätta ja proovida see kild välja lasta õngitseda. Äkki see ongi see nupp, mida peab vajutama, et hobuke rohkem ellu ärkaks?! Muidu tiksub seal kui ajapomm. Kahju niisama nurka ka loopida, sest Päriselt Ka, ta oskab krossida.
Kaks arvamust, et ei maksa surkida. Võimalik, et ei surgi siis. Ühtlasi näib, et tuleb teine talvehooaeg kahega. Eelmine aasta oli küll raske, pikad kurnavad päevad, millel lõppu ei tulnudki, sest uus tuli kohe peale. Kasutasin abiratsutajaid. Nüüd pole enam võtta kohe.
Eesti hobuste võiduajamistel oli jälle põnev.
"Ma ei saa üldse aru, mida te näha tahate."
Tahame puhtaid loomulikke allüüre esitatuna nii nagu skeemis kirjas. Ja koondust, mis tuleks tagaotsa tugevusest, mitte ratsaniku käemusklist. Lihtne. Mmm... näkää, mitte alati. Soovitus: niisama silmatunne võib olla petlik, tuleb võtta paber kätte ja vaadata, mille kõige eest päriselt punkte pannakse. Kontra asemel puhas jalavahetus -- ilus võib olla vaadata, aga hinne paha. Kütab uhkelt suunamuutusele, aga kummastki otsast 4m tähest mööda -- ei saa boonust. Kaamelisamm-küliskäik -- ei olnud menüüs. Kui ratsme järeleandmisele vastab hobune kerratõmbamisega -- tekib kahtlus, kas ta kunagi üldse ratset usaldada on saanud (appi, tühi, kohe saan jälle vastu lõugu). Toredat oli ka, imelist koostööd, head sammu, isegi väga head ülesmäge galoppi. Eestikad on ägedad.
Suur hulk sugulasi sai pühapi hommikul kusagil mängumajas kokku. Lapsed hullasid ronides ja kilgates, vanemad mängisid mängu "arva ära, kes on kelle laps". Ma polnud pooli varem näinudki ja need, keda olin, olid tundmatuseni muutunud. Isegi vanad olid muutunud...
Kui vahel on tunne, et tööl enam rohkem ribadeks tõmmata ei saa, siis -- saab ikka küll. Ükspäev ei saanud jälle õigel ajal minema, läksin poolöösel kottu ära ja avastasin seal, et olin auto tööle unustanud.
Tallis oli uputus, hall onu oli torud maha tõmmanud ja veepidustused korraldanud. Sellise külma ja tuulega oleks rahvas tavaolukorras sees ratsutanud, aga nüüd oli õues saginat rohkem kui rubla eest. Ratsutamiseks on kümme just paras, niisama vahtimiseks pööraselt külm. Tagasiteel oli ainult 4 kraadi "sooja".
Regasin ära sinna Uue-Kundrusse. Kas mu Metsik ikka jaksab? Lubatakse uduvihma, brrr. Peaasi, et nii pole nagu praegu -- vinge tuul ja laussadu, osa rahvast juba elektrita. Hea nali oli ka täna maneežis ratsutades. Kollionu kartis seinatagust saepuruhoidla katust, see kolksus vastu seina, vana koll tegi vahel mõne spurdigi sealt eemale. Metsik ei pannud seda kolinat vist tähelegi, küll aga jõllitas-pidurdas endiselt kabjajälgede ja veevoolamise jälgede otsa.
Ma pole enne näinud, et hobusel suu vett jookseb nii nagu Kollionul. Sehkendan tal küna kallal, et liigesemääret krõbuskitega segada ja tal lahmab oodates ila nagu njuufal. Küll peab ikka räme nälg olema.
Uue-Kundru sai ära kundurdatud! Kõik oleme elus, nii hobused kui ajajad. Eraldi jutu panen sellest. Pärast õhtul üritasin komme taguda, aga silmakardinad tulid ette enne kui kaheni jõudsin lugeda.
No comments:
Post a Comment