Ainult Uus Gepard Uuendaks Seda Tehingut

Kuumus ründas tööl ka juba -- kondisüsteem ütles mõneks ajaks üles ja kohe ajasid mõned seadmed käpad püsti, et nemad enam niimoodi nõus pole rügama. Õhku pole kohe üldse. Vast alles 7-8 paiku saab õhtuti jälle hingama hakata ja midagi ratsutama. Sepp käis ka ära ja vähemalt üks mure on mõneks ajaks vähem. Hobused tulevad hea meelega sisse, ei pea suurt taga ajamagi, kuigi tallis tõmbavad kohe niiskeks ära.

Oh ja me tõesti hüppasime selles põrgukuumuses. Hobusel oli valtrapialune vahul juba esimese traaviga. Õnneks lubatakse järgnevateks päevadeks vähe mahedamat ilma.

Otsustasin homseks Koordiks ette: võtan vabalt ja ehk isegi naudin. Eeldusel, et hobune võimaldab. Ja liiv on ära taltsutatud. Ja muud asjad. TS proovin teha rohkem trenni moodi, ei pane hullu.

Koordilaks. Reisisin terve perega, see ajas graafiku vähe sassi. Boonuseks jällegi võimalus osa tegemisi, nagu nt heinakottide toppimine või treiku haakimine, teiste kaela veeretada. Oli kohutavalt kuum, aga redikata sõita ei lubatud. Ei pidavat kunagi lubatama. Nädal tagasi KS meistrikatel kihutati küll paljalt ringi. Suuremalt jaolt oli ilm pilvealune ja siis kannatas isegi kuidagi olla, aga noh, täpselt minu stardiks ilmus kõrvetav päike välja ja andis korralikult kuuma. Kollionu sulas sinna platsile lössi ära. Sain nagu puuga pähe. Ei, tegelikult sain päriselt puuga pähe -- platsi kõrval kasvava tammepuuga, mis suutis mulle kaks korda vastu kuplit lajatada. Kolmanda katse eest jõudsin viimasel hetkel ära põigata. TS-ks anti lahkelt luba pealmine kiht maha visata, aga siis keerati taevakraanid valla, hakkas hoopis külm ja pigem oleks palunud jopeluba. Kollikas tegi vahelduseks nulli. Plaan töötas, see rahulikult võtmise oma, et vahel tuleb lasta hobusel endal tööd teha ja vaadata, mis juhtub. Meie suhted on siiski hetkel imelikud. Hommikul ei tulnud Kollionu vabatahtlikult treikusse ja enne üritusi ei ilmunudki uksele suulisi suhu ampsama. Küll aga oli äkki tallivahele ilmunud vana hea T, kellega sai muljetatud nii kaua kui tema väsinud-tüdinud satelliit vähegi lubas. Pidas niigi pikalt vastu, sest sai Kollionuga maneežis mõned ringid jahutuseks jalutada. Mul oleks ka sellist last tarvis, kes natuke gruumida või vahel hobust jalutadagi viitsiks, aga üks on praegu mujal, teine kipsis ja kolmas pisikene. Meh. Fast forward järgmisse päeva. Uskumatu, aga tõsi -- neli hüpet oli mõisa pargis. Uued läikivad takistused, rohelus, puud -- no loomulikult oli see ilus. Tavapärasel platsil kuigi kaugele tiirutada ei lubatud, takistuste arv ja distants olid pigem vähesepoolsed, aga trikke oli peoga sekka visatud. Mahlaseim vast kombo 9ABC, kus järsu tõusuga künka otsast tuli üle palkide alla hüpata, kus sammu-kahe kaugusel oli korralik coffin ja sealt omakorda sammu-kahe kaugusel seanina. Mõned kartsid ka vettehüppega banketti, aga seda ei saa ometi pahaks panna. Efektne ehitis ikkagi, krokodillidega ja puha. Või ei, seekord oli tühi vesi, pump ilmselt ei töötanud ja kogu vedel lasti ühe pauguga paagiautost valla. See kross läks meil kahjuks tuksi, kuigi ette ei osanud nagu näha, sest asjad tundusid tehtavad ja -- no tonti -- me tegime ju äsja tärni ära. Päriselt aga juhtus nii, et kuuendasse trakehnerisse põrutas kaugelt ära ja maandus tagumise otsaga rämeda paugu ja raksuga sinna palki. Järgmised kümned meetrid olin selges hämmingus ja püüdsin aru saada, kuidas see hobuse motile oli mõjunud ja kui palju ta haiget oli saanud. 7AB, kaitseta nurk sealhulgas, möödusid küll õnneks altpoolt, aga 8A oli jälle paremale pöördega publiku eest, kus ma üks teine kord Koordis välja olin tõrkunud ja ta tegi seda jälle. Seekord küll tõrke, aga mitte välja, sest väikese voldiga traavist korrates polnud nagu üldse probleemi. See on nii ebameeldiv tunda, kuidas ta teeb otsuse, et ei lähe. Ümber veenda ei saa. Ainuke abinõu on mitte lasta sellist loobumise mõtet üldse tekkida. Aga ma ilmselt ei keskendunud seal sel hetkel piisavalt hästi ja nii ta kanni läkski. Mingi madal palgike. Vana mantra, et ühtki takistust ei tohi alahinnata, kehtis jälle. Äkki õpiks juba ära, või mis?! Loomulikult oli esimene tunne pettumus. Teine ka, haha. Mõni oli ilmselt veel, kellel sarnane tunne oli -- ehk isegi mitu korda võimsam, kuna panused olid suuremad --, aga selle arvelt tuli meie talli paras ports rõõmu. Nimelt Kati, kes oli end lõpuks ometi kokku võtnud ja kolm korralikku esitust letti löönud, tõusis U25 hõbedasse.

See tunne, kui juba pool tundi pärast tööle tulekut tahaks kempsu nutma minna ja sealt mitte kunagi välja tulla. Kui päeva lõpuks on isegi silmanägemine kadunud. Kui avastad, et ei saa midagi lohutuseks sisse süüa, sest miski ei aitaks. Kui isegi hobused tuju ei suuda parandada.

Reede. Kukkusin kodus kokku ja ärkamise ajaks oli talli minekuga juba väga kiire. Tegime ringiga Verevi kaudu, seal pidi elamusfestivaliga seoses põgenemistelk püsti olema, aga sealnegi üritus korjas juba hoolega kodinaid kokku. Niimoodi korjas, et pani Iffi järve äärde laulma. Lihtsalt niisama oligi, et hakkas aga laulma ja lugusid pajatama ja tegi seda kohe kontserdi jagu, kuigi kusagil mingeid piirdeid ega piletimüüjaid polnud. Rahvas kuulas või tantsis või ujus või hüppas tornist vette. Putukaid ei olnud. Idüll, eksole.

Ilm keeras paremusse, +20 ja vihmatibu. Kutsusin Kadri ratsaorienteerumisele, kuigi autot pole, millega kahte hobust korraga vedada. Minetea, äkki pole kahte hobustki selleks ajaks? Loodan küll nii... Sain lõpuks videote koondamisega ühele poole ja võtsin müüjaga ühendust. Kas vastab? Mida vastab? Äkki küsin vale hinna? Äkki pole turgu suure kolli jaoks?

Viisin Kollionu kiro-Tiinale üle vaadata. Pidi olema igati rahul omas nahas. Kuna tööd ei viitsi teha, on selg veidi pinges ja refleksid siirupised. Ma olen ise neid nuppe Kolli kerel otsinud, aga midagi ei leia. Seanss aga lõppes nii, et näpuvajutuse peale tegi onu kasvõi kukerpalli ja laudjas oli pingutusest higine. Kui järgmine päev jälle ise otsingutele suundusin, siis olid nupud kadunud. Hea reklaam küll müügiks... ei viska kedagi maha, sest ei viitsi selleks lillegi liigutada.

Lapsed lähevad kolmapi hommikul Ypäjä poole teele. Ajalooline lugu, et selline rahvamass Eestist põhjakate meistrikatele läheb. Kaks meeskonda, noored ja vanad! Millegipärast noorte pärast ma ei muretse. Esitavad loodetavasti oma parima ja pehme pole neist keegi. Vanakate jaoks on tase sutsu kõrge erinevatel põhjustel, aga loodetavasti päästab kogemus ja hobused on ka head... enamus neist. Võiksin midagi ennustada. KS teeb parima tulemuse ilmselt Kaire-Cavalier, 70 kanti, veidi alla. Jaagup-Aspirin võitlevad korralikult, aga hall duud on lõug ja kuna skeem on raskem, siis nii 65% venitavad välja. Noortest teeb Ruudi korraliku esituse, Hello Kitty teeb nalja. Krossis jõuavad mõned aega, tehakse kamba peale kolm tõrget ja 1 kukkumine. TS lajatatakse letti 4 puhast sõitu. Nagu bingo-loto, khõhõh.

Üks motivatsiooniallikas ongi olemas: varsaga hobune väljal ratsutamas. Samm läks Kollil ikka õige kiireks ja kael kõrgeks. Mul olid pärast suurest taltsutamisest kannilihased haiged. Pärast ajasime Kollionuga tallirebast taga.

Reedel oli võimalus ühe firma suvepäevadele õhtusöögi ajaks kohale minna. Oi kus oli alles söögilaud! Lihasid mitut sorti, kala nii valget kui punast, imekooslusi kõrvale võtmiseks. Ohhoijah, küll see kõht sai üle ääre täis. Öö hakul tuli veel grill-show maatulestikuga. Üritasin söömingute vahel kursis olla ypäjätega. Üllatusi polnud peale selle, et Cavalier vähe kõrgemale ei platseerunud. Jookseb ju hästi praegu. Paar apsakat oli küll, ju need läksidki kalliks maksma.

Laupäeval panime paatidega mööda Võhandut ajama. Veeseis oli hämmastavalt kõrge, kinnijäämisi oli vaid mõni ja lahti sai paadist väljumata. Ilm oli soe ja päästevestialune läks korralikult märjaks. Ürituse lõpetas lõunasöök, mille kõiki käike oleks võinud lõpmatuseni vohmida. Isegi suppi tõstsin kolm korda ja magustoiduks olid pätsikesed. Nii kui neid järgmine ports valmis sai, oli rahvas nagu herilasparv ümber ja kauss loetud sekunditega tühi. Tall oli tunnise sõidu kaugusel ja sinna me ka oma trummelkõhud vedasime. Võtsime 2 hobust korraga ette, Metsikuga kappasin sadulas ja Kollionu sai kordet üle künkanurga. Siis sai koju kimatud ja ypäjätele kaasa elatud. Ruudi-poiss tegi ilusa sõidu, kuigi viimasel takistusel pani pealtvaatajate närvid proovile. Teistel tuli asju alla, üllatavalt palju seejuures meie kõige kolmevõistlejama olekuga hobusel. Vanakate tulemusi esialgu ei leidnudki, aga kui nad lahti rullisin, siis --- ossa raks, kolm nulli! Eesti tiim kerkis hoobilt teiseks, numbrid eeskujulikud. Uhke värk! Ja siis ütles hobudiiler, et mu hobuke on vanake, müügu ma ise. Ma nüüd siis üritan. Kuidas see üldse käib??? Pole aimugi. Kuulutuse tegin igatahes ära. Kui kedagi kõnetab, küll ta siis kõnetab. Kui ei, pean ilmselt veel ühe aasta Kolliga toimetama. Päev polnud veel otsa saanud, läksime veel viimast Tartuffi filmi vaatama. Lubatud peerunalju polnud, v.a. see üks, mis pealegi polnud naljakas, vaid pigem kurb.

Pühapäev sai pingeline. Otseülekanne ju! Algas kahe tärniga, kus kõik eestlased närvid pingule tõmbasid. Jaagupi-onu käis Aspirinil lausa kõrvade vahel ära, aga alla ei tulnud. Napilt jäi puudu, et oleks sammus sellest järgmisest üle saanud. Nii kahju, super sõit oli ju sinnamaani. Erkki hobusel ei tulnud kuidagi hoogu sisse ja tohutut palkokserit juba kohapealt ei hüppa... või mis, hüppab ikka, aga vahemaandumisega. Erkki paneks tabureti vist ka hüppama, kui tarvis. Kairel lippas hobune vaevu maad katsudes, tegi puhta ja ilusa sõidu. Ühel hobusel jäi lipp sabasse kinni ja jäigi sinna tilbendama vähemalt järgmise takistuse ületamiseni.Veekombol oli palju eksimusi, hobused olid tihti pikalt ninuli vees ja korjasid koibi kokku, aga B-osa tuli kohe peale. Keegi kummiku-onu käis korduvalt põhja katsumas, ju seal ikka mingi kala oli. Jätsin skriinšottidele meelega riba alla: jälle purjetamine ja paadisõit! Õnneks oli see purjehdus ja veneily vaid ribal kirjas, mitte päriselt veemängud, nagu juhtus TS EMV ülekandega.

Noored olid tublid, kolm ilusat sõitu ja natuke ebaõnne. Vaatan, et ennustamine väga puusse ei läinudki, kui lugeda Hello Kitty naljaks see, et ta skeemi traavi asemel galopis alustas. Krossis aega jõudmise asi kehtis hoopis kõigi võistlejate kohta, seda tehti vähe. Nüüd pole muud teha kui oodata, kas äkki see üks, kes Kollionust huvitatud, jääb ka huvitatuks, regada ennast Niitu ja võimalusel käia ära hobuorienteerumas septembri lõpus.

See tööle kauemaks jäämine ei tasu kohe üldse ära. Peksin veel viimast kirja kokku, kui äkki tirisema hakkas. Tuletõrjealarm. Nooh, littisin veel paar lauset ritta. Ikka tirises. Pidi ikkagi poole lause pealt teiste sabas kogunemiskohta löntsima. Eks muidugi õppus! Sain vähemalt tulerõngast kustutada, asi seegi.

Järjekordne päev otsa möllamist tootmise jalulhoidmisega ja kõrvalt ka uue testri elustamist. Just see hetk, kui tuli välja, et üks ASRU kaart on vigane ja et selle välja vahetamine lahendaks pooled probleemid, suri kõrval seni kuuma andnud tester maha. Mulle pole ikka hetkekski rõõmu lubatud, kohe kustutatakse maha. Suurele rohuväljale, kus ma tavaliselt ikka ratsutan, olid vitsad ümber tõmmatud. Tegelikult aiapostid. Traate polnud veel vahel ja sain pulkade ümber slaalomit sõita. Sellega sai kenasti hakkama, aga kui siis tavapärast läbi-kõikide-platside kappamist alustasin, tuli hobusel nii kõva pidur peale, et sisetallad saapas läksid lainesse.

Väike onu käis järeltorkimisel, kuna "õigel" ajal ei tundunud sellise väikese kribula augustamine mõttekas. Vaatas rahulikult pealt, kuidas talle nõel sisse löödi, nõudis plaastrit peale ja polnud siis nõus lahkuma, kuna mängimine jäi ju täiesti pooleli. Arstitädi arvas seepeale, et annab talle headele lastele mõeldud mänguasjakarbist ühe meene kaasa valida, ruum pole ju ometi raisata. See oli üks korralik saapakarbitäis... munaloomi vist? Sellised väikesed junsud, loomad põhiliselt. Duud soris kaua ja põhjalikult, kuni teatas, et võtab siis need kolm poni. Ja siis veel mõned. Liigse tagasihoidlikkusega igatahes probleeme pole. Tegime sääred, enne kui liiga palju loomakesi kaasa hakkas trügima.

Käisime pühapil Peldikus. Ajataju kadus kus kaheksa. See oli meil kolmas kord, väikesel mehikesel teine. Asi algas, kott peas, ja täielikus pimeduses. Arvata võib, et neljane päris rahul ei olnud sellise olukorraga ja protesteerima hakkas. Vabalt oleks võinud tema kotitamata jätta, mis ta oleks äkki meil ülesanded eest ära lahendanud või? Ikkagi tahaks veel.

Üldsegi pole mitu ööd järjest magada saanud ja rapsimist on rohkem kui vaja. Olen mitu korda talli ette lihtsalt magama jäänud, kuni siis kangeks läinud kael käsib kondid kokku kaapida ja hobuseid taga ajada. Tegelikult polegi kedagi kaua taga ajada saanud, tõmbavad viimast liblet välja ja pole aega jalutamisele raisata. Metsik on kogu suve kohutavalt paks olnud, sest muru on kuri ja ma ei jõua  seda hobust peeneks ratsutada. Nüüd on natuke vihma ka olnud, ehk muru leebub natuke enne öökülmasid...

Ah ja noh, tegelikult ikka pole OK, kui hobutranspordifirma hobuse katki transab. Korduvalt. Kellega küll ma ise saadaks, kui vajadus peaks tekkima?