Kuu algas trahviga, 12EUR. Olevat rämedalt kihutanud kusagil keset maanteed. Võimalik tõesti, et mõnes kohas ei saanud 90-st piisavalt kiiresti alla, aga sabas tolknev Kollionu seadis mõningased piirid. Üks teine päev, kui miljokaks hakkan, hangin endale sellise auto, mis kaks hobust korraga vedada jõuab. Võibolla sootuks kolm. Miljokana ei peaks hobuste ülalpidamiseks hommikust õhtuni tööd rügama ka ja siis ma paneks kusagile sooja kohta võrkkiige üles ja vedeleks ratsutamiste vahel seal raamatut lugedes. Ratsutamiseks oleks muidugi hiiglama palju mõnusat reljeefset metsamaad ja rohelisi välju, sekka ojasid ja muidugi ka meri, see oleks ka kusagil puude taga. Puhta liivaga rand, kuhu poleks pudeleid ega konisid loobitud. Ja hobustel ei tõmmataks kunagi kapsleid ümber ninasõõrmete kroosi ja neil lastaks karjas elada ja vabalt ringi joosta ja nad oskaksid olude eest varjule minna ja endale vajalikke asju tellida, sööki, riietust, sügamist või mida iganes.
Ühelt esiraualt on kolm naela kadunud, terve ühe külje jagu.
Krossikell ei jõua kuidagi kohale, kaks nädalat on nagu täis juba?
See, et "veri ei tule taha" juhtub nüüd iga päev. Onu Kollionu ei viitsi koplis isegi teist külge keerata. Ma ei jaksa teda muru kallalt muudmoodi enam ära tirida kui ronin hoopis otsa ja siis ajan kuidagi värava poole. Ka autoremonditöökojad ei taha tööd teha. Muudkui suru igale poole oma autot peale -- aga ei, kas on kaks nädalat järjekorda või üldse puudulik vastamisvõime.
Algas puhkus. Juba üritati ka mingite tööasjadega peale sõita, aga mul polnud telefoni kaasas. Lääne-Virus sai hulga hõljukeid üle vaadata. Mõnel juhul puutusid küll kabjad vaevu maad. Võitu see enamasti ei taganud. Tagasiteel hüppasin Olustverest läbi, kus nv jooksul päris korralik seltskond krossi osade kallal nokitseda sai. Tohutu töö on tehtud ja suur osa on veel ees. Suurt ringi vaadata ei jõudnud, aga mõned nähtud takistused pean ilmselt unes üle vaatama. See helerohesinine laud on Suur ja, pekki, ise ma toppisin mustale kastile oksi, mille tagajärjel talle kõrgust nii 140cm sai. Näis, kas tehniline delegaat käsib saega veelkord üle käia. Mõttetu on isegi arutada, mida kartma peaks. Või valin siis suurimatele lisaks veduri -- see on nii skinny skinny, et tundub võimatu lippude vahele ära mahtuda. Ebasoodsal poolel on hüpe ka, vasakul.
Vaatan neid pilte, mis Elin Niidus tegi -- kas võb veel ausamat nägu hobusel ees olla? Täidab siin
minu unistusi, kuigi poolteist aastat tagasi ei olnud tal aimugi, mis asi see kross on. Ja siis kuuled, kuidas keegi on kolm tundi peksuga trenni teinud, nii et hobune vermeis ja piits katki. Nemad tegevat suurt sporti, mitte mingit tilulilu. Sellisel hetkel tahaks "spordi" kuu peale saata ja taolise saastaga mitte iialgi enam kokku puutuda. Aga ma just tahan näidata, et saab poomata ja peksuta, saab ka lihtsa suulisega või sootuks ilma, saab ka nii, et hobune elab suure osa
päevast karjas ja võibki olla lihtsalt hobune. Tõsi on ka see, et numbrite poolest seni suurimad saavutused on mul olnud "puurihobustega", kes võisid koplist ainult unistada. Need olid õnnelikud iga kontakti üle ja hirmus koostööaltid, hirnumagi hakkasid "oma inimesele" üsna garanteeritult, kuigi need "oma inimesed" vaheldusid vastavalt pealike tujudele ja plaanidele. Mida siis teha ometi? Kindlasti ei ole kogu sport julm, aga osa sellest kindlasti. Kriips peale kõigele?
Mõtlesin, et tähistan puhkust korraliku šoppamisega. Pusa varrukatest paistavad küünarnukid läbi ja varasulguvad poed tahavad ründamist. Aga hommikul magas väike koll nagu nott ja kui ma kiiruga teda viimasel hetkel aeda viima läksin, unustasin vajalike käikude nimekirja maha. Linnas enam kiiret polnud, välja arvatud äkki põhjast lõunasse rongunud vanaema, vanatädi ja tundmatu tädikese taksotripp ERM-i, aga nimekirjata hakkas poerünne mõttetuna tunduma ja peale hobusööda ja sokkide midagi kokku kraapida ei õnnestunudki. Lihtsalt magasin kusagil parklas natuke ja läksin hoopis hobuseid taga ajama. Treiler on jälle laiali kangutatud ja parandaja kusagile kadunud. Telefonile ei vasta ja kuna ta vastamata kõned suunatakse mulle edasi, on ka ta ema mulle umbes miljon korda helistanud. WTF.
Ei oska enam valmimaks valmistuda, peaks hakkama pakkima. Kui ainult stardikad välja tuleksid. Kust ma muidu tean, et ikka jõuan alles reedel kohale minna.
Vaatab väike onu videot, kus lastel on jube ägedad transformeri-kostüümid. Arutame, et lausa plastmassist on osa juppe tehtud. Nüüd ta tahab, et ma talle plastmassist autokostüümi teeksin. Meil aga selliseid jubinaid pole. Ehk kusagil Ameerika poes oleks, aga Ameerika on kaugel. Ütleb, et lähme siis Maximasse, seal on see mis vaja. Ja nutabki mul siin nüüd. Teine, mitte nii väike onu läks maal vanaema (mitte minu oma) juures õue ja oligi kohe pooleks. Väänas käe niimoodi välja, et pannakse magama hommikul. Mitte vast päris lõplikult, aga lihtsalt et oleks vaiksem paika sikutada. Lase veel lapsed väljale laiali. Kollionuga olid viimased lihvid enne homset missiooni algust. Panin kolm takistust üles, päikese, latika ja okseri. Palju ei teinud, algul minidena ja siis tasapisi sihtkõrgusteni ja natuke ülegi. Tont ajab nii pehmelt alla neid, et ma isegi ei tunne midagi.
Ohh, ja ma vaatasin lõpuks unes oma käsi -- need olid päris väärastunud kombitsad ära. Arengut oli veel niipalju, et kui mul oli vaja kaugele üle silla minna, siis ma ei hakanudki kohe hobust selleks varastama, vaid küsisin talliperenaiselt, et kas tal on kedagi pakkuda. Igatahes palju meeldivam ajaveet kui mõni päev tagasine väikese auhinna hindamine ja mul leht lootusetult ära kadus. Pooled hinded olid ainult kirja saanud ja ma isegi sain aru, et uni on, aga pingutasin edasi otsida. Kuni ikkagi loobusin ja sääred tegin. Või siis eilne, kui mul oli puhkus ja ma äkki taipasin, et teises töökohas oleksin pidanud ju edasi käima, sellest mingit puhkust polnud.
*******
Olustvere kauaoodatud peaüritus.
KS unustasin krihvid panna, libisesin kuumas parmupilves viletsa % eest. Kross tuli hästi, oleks saanud veel paremini, kui roolimine oleks plaanipäraselt läinud. TS läks pekki, neli alla. Maioska.
Mis nüüd küll edasi saab? Peaks müüma hakkama. Või hoopis agendi hankima, kes minu eest müüks. Ma ise nimelt ei oska üldse. Pilte ja videojuppe nagu on mitu tükki, aga kus nad on ja milliseid peaks esitama? Tahaksin Kollile toredat kodu, kus ta saaks suur lemmik olla.
Ettevalmistuse päeval, kui kõik oli veel kaunistamata, istus mullitav väikeonu ka laua servale. No see oli suur. Banana for scale asemel on siis natuke-üle-meetri-mees.
Eelviimane takistus. Home run!
Kogu kross oli nagu üks lillepidu, uhke ja värviline. loodetavasti ongi nüüd üks kõrgemate sõitude koht juures. Konkurents ei saa ometi kahjuks tulla.
*******
Viisin lapsed arstile mängida. Ühe kipsitatud murd (polnudki ainult vääne) oli vaja ette näidata ja teisele natuke vaktsiine keresse panna. Nutma keegi ei hakanud. Soolased pisarad olid küll, aga see oli kuumast ilmast ja selja peal. Jalutasime metsa kaudu tagasi, sealt sai juba mõned mustikad kokku riisuda.
Palavus ei lase õhtuti magama jääda, aga õnneks lubab puhkus hommikuti kaua magada. Mis saab, kui puhkus läbi on (appiappi, ainult 3 päeva veel!)? Üritan lugeda saksakeelset KS ajakirja, kolme kuuga olen vast kolmandiku läbi närinud, muud asjad sõidavad lihtsalt sisse kogu aeg. Ingliskeelsetega võrreldes on teemad kuidagi hoopis teised. Kas kangsuulised peaksid olema vabatahtlikud? Kas hobukarussell on loomapiinamine? Üleminekute anatoomia (millised lihased hobusel ja ratsanikul millisel hetkel tööd teevad).
Jabur päev. Hommikul vara sõitsin Kurgjale, et vaadata, kuidas kaks ratsanikku ja kaks hobust kokku kolme skeemi sõitmise eest kulla ja karraga üle kallati, medalid, rosetid, auhinnatekid (1 sai lausa 2 tk), esemelised auhinnad, auhinnaraha. Õhtul läksin oma hobuseid taga ajama. Keset tihedat trenni, mis suures osas koosnes parmude mahakloppimisest, sain kõne, et kipsiduud oli jälle oma käe ära murdnud. Parmu maha lüües. Ah et kuidas see võimalik on? Duud oli vaevu nädal pärast kipsitamist ise omal kipsi maha koukinud. Kuidas? Kuhu tükid peitis? Kes teab. Räme kuumus kestab, aga ei oska isegi kurta, sest varsti on jälle liiga külm. Pean võistlemisega ka väikese pausi. Koorti siiski nagu peaks minema...
Müügivideo tegemise päev on muidugi selline, kus ma mitte midagi tehtud ei saa. Peab mõni teine kord uuesti. Positiivne on, et drooni Kollionu ei karda, saaks lausa plaani pidada.
Päevane kuumus on hullu moodi roiutav. Puhkuselt tulles ootas mind ees veidi alla 300 kõige tähtsama kirja, milles nõuti igasuguseid tegevusi ja vastuseid üle-üle-üleeilseteks. Milleks küll üldse puhkuselt tagasi tulla? Käisime öösel Vaikses järves ujumas. üldse ei olnud nii vaikne kui võinuks oodata, igasugu rahvast vooris läbi.
Milline õndsus! Kuidagi kadus äkki parmumass ära, neid on mingi vähemalt viis korda vähem nüüd. Täna polnud mitte ühtegi suurt kurilooma ka, neid rämevarblasi, kes kokku vajutades katki ka ei lähe, vaid kohe uuesti ründavad. Nii raske on seda müügivideot teha, küll ei saa droon asjadele pihta ja küll ei tee hobune vaimusilmas ette kujutatud asju. Sepaonu-probleem on tegelikult suurem. See on nüüd hilinenud (unustas?) niikuinii, aga keegi teadis rääkida, et ta läks katki ka. Mis siis kui ta ei tulegi lähipäevil nagu kokkulepe oli? Siis võib Koordi äragi jääda, kes see tahab mingite koturnidega seal maad peksta.
Kuumus tuli kohe tagasi. Küpsetas meistrivõistlejaid Perilas ja kolmetajaid Ratomkas. Jaagupi-onu tegi tervenisti võidu seal. Koordis jääb tärn ära, sest rahvast ei jätku. Kahju. Vist. Ma ei tunne millegipärast praegu enam üldse vajadust võistelda. See tunne on seni olnud mööduv.
Ühelt esiraualt on kolm naela kadunud, terve ühe külje jagu.
Krossikell ei jõua kuidagi kohale, kaks nädalat on nagu täis juba?
See, et "veri ei tule taha" juhtub nüüd iga päev. Onu Kollionu ei viitsi koplis isegi teist külge keerata. Ma ei jaksa teda muru kallalt muudmoodi enam ära tirida kui ronin hoopis otsa ja siis ajan kuidagi värava poole. Ka autoremonditöökojad ei taha tööd teha. Muudkui suru igale poole oma autot peale -- aga ei, kas on kaks nädalat järjekorda või üldse puudulik vastamisvõime.
Algas puhkus. Juba üritati ka mingite tööasjadega peale sõita, aga mul polnud telefoni kaasas. Lääne-Virus sai hulga hõljukeid üle vaadata. Mõnel juhul puutusid küll kabjad vaevu maad. Võitu see enamasti ei taganud. Tagasiteel hüppasin Olustverest läbi, kus nv jooksul päris korralik seltskond krossi osade kallal nokitseda sai. Tohutu töö on tehtud ja suur osa on veel ees. Suurt ringi vaadata ei jõudnud, aga mõned nähtud takistused pean ilmselt unes üle vaatama. See helerohesinine laud on Suur ja, pekki, ise ma toppisin mustale kastile oksi, mille tagajärjel talle kõrgust nii 140cm sai. Näis, kas tehniline delegaat käsib saega veelkord üle käia. Mõttetu on isegi arutada, mida kartma peaks. Või valin siis suurimatele lisaks veduri -- see on nii skinny skinny, et tundub võimatu lippude vahele ära mahtuda. Ebasoodsal poolel on hüpe ka, vasakul.
Vaatan neid pilte, mis Elin Niidus tegi -- kas võb veel ausamat nägu hobusel ees olla? Täidab siin
minu unistusi, kuigi poolteist aastat tagasi ei olnud tal aimugi, mis asi see kross on. Ja siis kuuled, kuidas keegi on kolm tundi peksuga trenni teinud, nii et hobune vermeis ja piits katki. Nemad tegevat suurt sporti, mitte mingit tilulilu. Sellisel hetkel tahaks "spordi" kuu peale saata ja taolise saastaga mitte iialgi enam kokku puutuda. Aga ma just tahan näidata, et saab poomata ja peksuta, saab ka lihtsa suulisega või sootuks ilma, saab ka nii, et hobune elab suure osa päevast karjas ja võibki olla lihtsalt hobune. Tõsi on ka see, et numbrite poolest seni suurimad saavutused on mul olnud "puurihobustega", kes võisid koplist ainult unistada. Need olid õnnelikud iga kontakti üle ja hirmus koostööaltid, hirnumagi hakkasid "oma inimesele" üsna garanteeritult, kuigi need "oma inimesed" vaheldusid vastavalt pealike tujudele ja plaanidele. Mida siis teha ometi? Kindlasti ei ole kogu sport julm, aga osa sellest kindlasti. Kriips peale kõigele?
Mõtlesin, et tähistan puhkust korraliku šoppamisega. Pusa varrukatest paistavad küünarnukid läbi ja varasulguvad poed tahavad ründamist. Aga hommikul magas väike koll nagu nott ja kui ma kiiruga teda viimasel hetkel aeda viima läksin, unustasin vajalike käikude nimekirja maha. Linnas enam kiiret polnud, välja arvatud äkki põhjast lõunasse rongunud vanaema, vanatädi ja tundmatu tädikese taksotripp ERM-i, aga nimekirjata hakkas poerünne mõttetuna tunduma ja peale hobusööda ja sokkide midagi kokku kraapida ei õnnestunudki. Lihtsalt magasin kusagil parklas natuke ja läksin hoopis hobuseid taga ajama. Treiler on jälle laiali kangutatud ja parandaja kusagile kadunud. Telefonile ei vasta ja kuna ta vastamata kõned suunatakse mulle edasi, on ka ta ema mulle umbes miljon korda helistanud. WTF.
Ei oska enam valmimaks valmistuda, peaks hakkama pakkima. Kui ainult stardikad välja tuleksid. Kust ma muidu tean, et ikka jõuan alles reedel kohale minna.
Vaatab väike onu videot, kus lastel on jube ägedad transformeri-kostüümid. Arutame, et lausa plastmassist on osa juppe tehtud. Nüüd ta tahab, et ma talle plastmassist autokostüümi teeksin. Meil aga selliseid jubinaid pole. Ehk kusagil Ameerika poes oleks, aga Ameerika on kaugel. Ütleb, et lähme siis Maximasse, seal on see mis vaja. Ja nutabki mul siin nüüd. Teine, mitte nii väike onu läks maal vanaema (mitte minu oma) juures õue ja oligi kohe pooleks. Väänas käe niimoodi välja, et pannakse magama hommikul. Mitte vast päris lõplikult, aga lihtsalt et oleks vaiksem paika sikutada. Lase veel lapsed väljale laiali. Kollionuga olid viimased lihvid enne homset missiooni algust. Panin kolm takistust üles, päikese, latika ja okseri. Palju ei teinud, algul minidena ja siis tasapisi sihtkõrgusteni ja natuke ülegi. Tont ajab nii pehmelt alla neid, et ma isegi ei tunne midagi.
Ohh, ja ma vaatasin lõpuks unes oma käsi -- need olid päris väärastunud kombitsad ära. Arengut oli veel niipalju, et kui mul oli vaja kaugele üle silla minna, siis ma ei hakanudki kohe hobust selleks varastama, vaid küsisin talliperenaiselt, et kas tal on kedagi pakkuda. Igatahes palju meeldivam ajaveet kui mõni päev tagasine väikese auhinna hindamine ja mul leht lootusetult ära kadus. Pooled hinded olid ainult kirja saanud ja ma isegi sain aru, et uni on, aga pingutasin edasi otsida. Kuni ikkagi loobusin ja sääred tegin. Või siis eilne, kui mul oli puhkus ja ma äkki taipasin, et teises töökohas oleksin pidanud ju edasi käima, sellest mingit puhkust polnud.
*******
Olustvere kauaoodatud peaüritus.
KS unustasin krihvid panna, libisesin kuumas parmupilves viletsa % eest. Kross tuli hästi, oleks saanud veel paremini, kui roolimine oleks plaanipäraselt läinud. TS läks pekki, neli alla. Maioska.
Mis nüüd küll edasi saab? Peaks müüma hakkama. Või hoopis agendi hankima, kes minu eest müüks. Ma ise nimelt ei oska üldse. Pilte ja videojuppe nagu on mitu tükki, aga kus nad on ja milliseid peaks esitama? Tahaksin Kollile toredat kodu, kus ta saaks suur lemmik olla.
Kogu kross oli nagu üks lillepidu, uhke ja värviline. loodetavasti ongi nüüd üks kõrgemate sõitude koht juures. Konkurents ei saa ometi kahjuks tulla.
*******
Viisin lapsed arstile mängida. Ühe kipsitatud murd (polnudki ainult vääne) oli vaja ette näidata ja teisele natuke vaktsiine keresse panna. Nutma keegi ei hakanud. Soolased pisarad olid küll, aga see oli kuumast ilmast ja selja peal. Jalutasime metsa kaudu tagasi, sealt sai juba mõned mustikad kokku riisuda.
Palavus ei lase õhtuti magama jääda, aga õnneks lubab puhkus hommikuti kaua magada. Mis saab, kui puhkus läbi on (appiappi, ainult 3 päeva veel!)? Üritan lugeda saksakeelset KS ajakirja, kolme kuuga olen vast kolmandiku läbi närinud, muud asjad sõidavad lihtsalt sisse kogu aeg. Ingliskeelsetega võrreldes on teemad kuidagi hoopis teised. Kas kangsuulised peaksid olema vabatahtlikud? Kas hobukarussell on loomapiinamine? Üleminekute anatoomia (millised lihased hobusel ja ratsanikul millisel hetkel tööd teevad).
Jabur päev. Hommikul vara sõitsin Kurgjale, et vaadata, kuidas kaks ratsanikku ja kaks hobust kokku kolme skeemi sõitmise eest kulla ja karraga üle kallati, medalid, rosetid, auhinnatekid (1 sai lausa 2 tk), esemelised auhinnad, auhinnaraha. Õhtul läksin oma hobuseid taga ajama. Keset tihedat trenni, mis suures osas koosnes parmude mahakloppimisest, sain kõne, et kipsiduud oli jälle oma käe ära murdnud. Parmu maha lüües. Ah et kuidas see võimalik on? Duud oli vaevu nädal pärast kipsitamist ise omal kipsi maha koukinud. Kuidas? Kuhu tükid peitis? Kes teab. Räme kuumus kestab, aga ei oska isegi kurta, sest varsti on jälle liiga külm. Pean võistlemisega ka väikese pausi. Koorti siiski nagu peaks minema...
Müügivideo tegemise päev on muidugi selline, kus ma mitte midagi tehtud ei saa. Peab mõni teine kord uuesti. Positiivne on, et drooni Kollionu ei karda, saaks lausa plaani pidada.
Päevane kuumus on hullu moodi roiutav. Puhkuselt tulles ootas mind ees veidi alla 300 kõige tähtsama kirja, milles nõuti igasuguseid tegevusi ja vastuseid üle-üle-üleeilseteks. Milleks küll üldse puhkuselt tagasi tulla? Käisime öösel Vaikses järves ujumas. üldse ei olnud nii vaikne kui võinuks oodata, igasugu rahvast vooris läbi.
Milline õndsus! Kuidagi kadus äkki parmumass ära, neid on mingi vähemalt viis korda vähem nüüd. Täna polnud mitte ühtegi suurt kurilooma ka, neid rämevarblasi, kes kokku vajutades katki ka ei lähe, vaid kohe uuesti ründavad. Nii raske on seda müügivideot teha, küll ei saa droon asjadele pihta ja küll ei tee hobune vaimusilmas ette kujutatud asju. Sepaonu-probleem on tegelikult suurem. See on nüüd hilinenud (unustas?) niikuinii, aga keegi teadis rääkida, et ta läks katki ka. Mis siis kui ta ei tulegi lähipäevil nagu kokkulepe oli? Siis võib Koordi äragi jääda, kes see tahab mingite koturnidega seal maad peksta.
Kuumus tuli kohe tagasi. Küpsetas meistrivõistlejaid Perilas ja kolmetajaid Ratomkas. Jaagupi-onu tegi tervenisti võidu seal. Koordis jääb tärn ära, sest rahvast ei jätku. Kahju. Vist. Ma ei tunne millegipärast praegu enam üldse vajadust võistelda. See tunne on seni olnud mööduv.
No comments:
Post a Comment