Kui FB-s kuulutati välja hobuorienteerumise üritus, kargasin kohe kalendrisse kontrollima, et ega midagi muud sel päeval ees ole. Sest Viljandi taha pole kuigi pikk maa minna, palav ei saa kohe kindlasti enam olla, eelmine orienteerumine oli olnud nii tore ja isegi kaks tuttavat hobust oli saadaval, kellega retkele minna. Jäi veel reisikaaslane otsida ja vähe tugevam vedur treilerile, sest mu oma auto üle ühe hobuse ära vedada ei jaksa. Keda siis ikka kutsuda kui mitte oma kunagist trennikaaslast, kes mulle omal ajal seda orienteerumise-värki üldse tutvustas. Lisaks veedab mingi osa oma tööajast metsas. Jackpot!
Ilmateade oli heitlik. Kuidagi ei suutnud ära otsustada, kas tuleb päev otsa kallamist, uduvihma või ei kumbagi. Hobustele ei julgenud tükk aega rääkidagi, sest nende teada oli võistlushooaeg läbi ja järgmiste pingutusteni aega laialt. Õnneks leidus treikuvedur kodu lähedalt ja vähemalt üks mure sai vähem. Rasvatasin varustuse eelmisel õhtul vihmatõrjeks sisse ja pakkisime kaasa tohutu hunniku sooje riideid ja hobusetekke. Ja muidugi kummikud. Söögi pärast suurt ei muretsenud, üritus ei pidanud ju kuigi pikalt kestma.
Ma polnud isegi üllatunud, kui teel sihtkohta ära eksisime. Ma olengi üldse tihti eksinud. Kuidas ma siia sattusin? Mida ma siin teen? Miks? Miks mina? Nii tavaline. Õnneks päästis sobivasse kohta tekkinud kruusatee suurest ringist, aga kolmeses treikujärjekorras, mis selgelt samas suunas triivisid, sattusime koha võrra tahapoole. Nagu olekski juba võistlus alanud. Parkisime heinamaale ja võtsime hobused kaasa rajatutvustust kuulama. Uudiseid polnud. Punkte pidi loetama äpi abil, mis QR-koode posti otsa paigaldatud plakatitelt maha lugema pidi. Korraga startis kaks võistkonda, meie puhul oli teine seltskond rakendiga. Lihtne laks.
Kuni stardimärguandeni. Proovisin küll, aga stardipukini ei jõudnud -- hobusel olid silmad kui tõllarattad, sest et puki juures oli päris tõld. Mingi nõidus! Üle poole sekundi ei suutnud küll puki läheduses aega veeta, selge siis, et ka koodilugemisega tekkis teatavaid raskusi. 20 meetri pealt ei loe ta mitte halligi. Ronisin alla, sain stardi loetud ja meie pöörased hobused kihutasid minema. Loomulikult täiesti vales suunas. Kujundite piirjooned ütlesid, et peame metsatukast vasakule hoidma ja rajakirjelduse järgi tuli enne punkti ületada kraav (kui sügav? kui märg?). Kuna päriselt on orienteerumiskaartidel mets tähistatud valgega ja meie kaardil oligi just sobiv valge lahmakas, püüdsime end selle järgi sättida. Miski ei klappinud. Kohe üldse ei klappinud. Taevatraadid olid täiesti valesti. Leidsime ühe kraavi, kus ka hobujäljed ületamist tõendasid. Meie hobud päris vabatahtlikult ei hüpanud, minu ratsu näiteks lendles üle käekõrval. Metsa ja siis tagasi, sest sealt edasi ei oleks küll ilma kirveta saanud. Proovisime uuesti kaardist sotti saada. Enne tuli see mu kaaslase kaela ümbert ära saada, sest see oli lootusetult kaela pooma keerdunud. See oli üks korralik lahmakas lamineeritud A4, mida mu hobuke veidi pelgas (loe: selle lähedusse sattudes pukitades põgenema pistis). Ja neid kaarte oligi ainult üks. Ehk et siis korraga sai mõelda vaid üks. Teine sai ainult esimese otsuste üle nuriseda. Eriti palju valikut -- vähemalt värskete hobustega -- ei olnud ka, sest mina sain kaarti hoida ainult hammaste vahel, kuna mujal plagises ta raskuskeskmest ohtlikult kaugel ja pani hobuse veidralt tantsima.
Kuni stardimärguandeni. Proovisin küll, aga stardipukini ei jõudnud -- hobusel olid silmad kui tõllarattad, sest et puki juures oli päris tõld. Mingi nõidus! Üle poole sekundi ei suutnud küll puki läheduses aega veeta, selge siis, et ka koodilugemisega tekkis teatavaid raskusi. 20 meetri pealt ei loe ta mitte halligi. Ronisin alla, sain stardi loetud ja meie pöörased hobused kihutasid minema. Loomulikult täiesti vales suunas. Kujundite piirjooned ütlesid, et peame metsatukast vasakule hoidma ja rajakirjelduse järgi tuli enne punkti ületada kraav (kui sügav? kui märg?). Kuna päriselt on orienteerumiskaartidel mets tähistatud valgega ja meie kaardil oligi just sobiv valge lahmakas, püüdsime end selle järgi sättida. Miski ei klappinud. Kohe üldse ei klappinud. Taevatraadid olid täiesti valesti. Leidsime ühe kraavi, kus ka hobujäljed ületamist tõendasid. Meie hobud päris vabatahtlikult ei hüpanud, minu ratsu näiteks lendles üle käekõrval. Metsa ja siis tagasi, sest sealt edasi ei oleks küll ilma kirveta saanud. Proovisime uuesti kaardist sotti saada. Enne tuli see mu kaaslase kaela ümbert ära saada, sest see oli lootusetult kaela pooma keerdunud. See oli üks korralik lahmakas lamineeritud A4, mida mu hobuke veidi pelgas (loe: selle lähedusse sattudes pukitades põgenema pistis). Ja neid kaarte oligi ainult üks. Ehk et siis korraga sai mõelda vaid üks. Teine sai ainult esimese otsuste üle nuriseda. Eriti palju valikut -- vähemalt värskete hobustega -- ei olnud ka, sest mina sain kaarti hoida ainult hammaste vahel, kuna mujal plagises ta raskuskeskmest ohtlikult kaugel ja pani hobuse veidralt tantsima. 
See koodilugemine oli ka üks omaette kunst. Lähedalt ei lugenud, kaugelt oli udune. Terve igaviku sättis fookust, aga ikka ei midagi. Isegi aru ei saanud algul, et kas nüüd luges ära või ei. Selgus, et mu hobu pole nõus sekunditki ootama, kuni ma seal telefoniga mingit posti sihin. Esimesed kaks-kolm sekundit niheles aktiivselt ja siis kukkus tagant pilduma. Niimoodi viisakalt kohapeal, aga selgelt öeldes, et tema mingit paigal vahtimist ei suvatse taluda. Kui mitu korda ma maha ja sadulasse ronisingi...? Näppe mul kindlasti nii palju arvutamiseks pole.
[pilt A. Pernits. Me oleme nii ühtekad siin :)]
[pilt A. Pernits. Me oleme nii ühtekad siin :)]
11.-st 12.-sse otsustasime minna otse. Metsas oli kaardi järgi täitsa sobiv rada olemas. Päriselt olid seal rajal roikad. Ja libedad palgid. Üle palkide pikad rohukõrred. Ühed palgid all ja teised nende peal. Kui juba sisse tungisime, ei tahtnud enam tagasi pöörata, aga see oli konkurentsitult kõige hullem takistusrada, millesse ma oma hobukse kunagi juhtinud olen. Mu kaaslane tunnistas hiljem, et ühes kohas ei suutnud ta kuidagi välja mõelda, kuhu hobune oma jalad sättima peaks ja ta läbis selle hunniku kinniste silmadega. See on täiesti uskumatu, millega üks tsiviliseeritud hobune (ei, kaks hobust!) kusagil risuhunnikus hakkama saab. Olime päris otseks lõiganud oma tee, pool km võitu vähemalt! Ja siis keerasime vasaku asemel paremale. Kütsime mööda teed minema. Kindlasti üle km läks raisku. Rohkem enam suuri eksimusi ei tulnud, aga eelnevate lolluste pärast hakkas juba kontrollaeg kummitama. Kui lubatud oli 3 tundi metsas veeta, siis meil jäi ainult 15min varuks.
Hobused olid hirmus tublid. Mu tavatrenn juba naljalt üle tunni ei kesta, aga neil oli ka pärast sellist pikka ja rasket matka kõrv kikkis. Ei ähkinud ega midagi. Said pärast finišit varustusest vabaks, vihmatekid peale ja asusid ahnelt roheluse kallale.[pilt A. Pernits. Kummardus metsa ees ]
Kõigepealt autasustati rakendirajal osalenuid. Tasapisi hakkas siit-sealt kostma murelikke hääli, et nende autod-treilerid on heinamaamutta kinni jäänud. Võimsamad autod aitasid vähemaid välja. Mu kaaslasel tekkis mure, et kas meie ka üldse kunagi koju jõuame. Läks igaks juhuks kohe proovima, et kas saab põllult välja. Mutta sai hoopis, ja sügavale. Prooviti välja tõmmata, aga ei midagi. Autasustati ka väike rada ära. Ja siis suur. Meie ikka mudas kinni. Naabrimees pidi kunagi tulema. Pärast kahte igavikku selgus, et just-just oli kütuse järele läinud ja ehk poole tunni-kolmveerandi pärast jõuab appi ka. Läksin võsa murdma, et seda bussi rataste alla loopida. Haakisime siis treiku sabast lahti ja see sai paari katsega teele veetud. Pool võitu! Bussilgi krabati siis sabast kinni ja sai välja seegi. Oli juba hämar. Tagasiteel oli aega põhjalikult läbi arutada, mida järgmisel korral paremini teeks. Teemasid oli päris mitu.
- Lepiks enne kokku, et kes mida teeb. Meil selgus alles pärast starti, et kes hoiab kaarti või kes piiksutab.
- Uuriks kõigepealt kaarti ja katsuks asjadest aru saada. Olgu siis või hobuseid käekõrval hoides, kui need parasjagu minema leekida eelistaksid.
- Ikkagi võinuks igal liikmel oma kaart olla ja parem kui ta oleks midagi pehmemat ja volditavamat olnud. Midagi kätte sobivamat. See kaelapael hakkas juba enne esimest punkti pooma ja edaspidi mingit kasutust ei leidnud.
- Rajatutvustamisel oleks võinud rõhutada (võinoh, mainidagi), et talivili ei taha endasse hobuste jalajälgi. Iseenesest mõistetav, aga seal siiski olid need jäljed... või pigem et kohe palju jälgi oli. Kaardil tulnuks see vili ka vastavalt tähistada -- midagi punast ja keelavat, mitte mahekollane nagu tavakaardi lagendik.
- QR-koodide lugemine võinuks olla kuidagi lihtsam või vähemalt läbiuuritum (ja siis selgitatum). Einoh, meie saime kokkuvõttes hakkama ja tühja sest ajakaost, aga meie tallikaaslased kaotasid äpi paindumatuse tõttu esikoha. Need ju kimasid kogu raja alla pooleteise tunniga läbi, aga kuna kogemata olid lugenud esimeses punktis vale raja plakatit, läks kõik tuksi. Õiget enam lugeda ei saanud ja tegelikult ei olnud nad arugi saanud, et punktid ennast ära ei lugenud. Auhinnad olid ilusad ja nad jäid neist lihtsalt ilma. Pulgaga orienteerumises ei juhtu küll midagi, kui vahele mõni vale punkt ilmub, peaasi, et õiged oleksid ikka õiges järjekorras sisestatud. Kui muidugi pulgal mälu jätkub, aga enamasti jääb ülegi.
- Vihmasadu ei pane tähelegi, kui tihe reisimine käsil on ja pigem hakkas vahepeal sootuks palav.
Tagasi tallis, pesin hobuste jalad ja söötsin nad sooja mashi täis. Kraapisin mudad maha ja pesin-rasvatasin asjad vastavalt vajadusele. Viimaks pesin ka bussi kergelt üle ja parkisin treiku, nagu nõutud, talvepositsioonile kopliäärde. Ikka oli pime :)
*********
Hobustega on kõik hästi, käisin täna kontrollimas, kuidas traavivad. Võinoh, vaatasin Metsiku kaugenevat tagumikku, kui see Kollionu sabas päikeseloojangusse sörkis... kui ma nad koplist korraga välja olin päästnud ja oletanud, et nad sinnasamma ootele jäävad nagu tavaliselt.
FB-s sain kutse tulla kestvusratsutamist proovima. Hmmmmm.
No comments:
Post a Comment