JOKKtoober

Vaevu möödus nädal ja pidin omil jalgel metsas pikalt müttama. Mõjus isegi kui hobuorienteerumise lunastamine -- teen ise ka seda, mida sinult palun. See iga-aastane Rogain, 8 tunnine orienteerumine. Ilm oli nagu nädala eestki -- vihmane. Rahvast see ei tundunud oluliselt segavat, võib-olla ehk katkestajaid oli veidi rohkem kui muidu. Tegevuspaik Kurgja. Osalejaid Eestist, Lätist, Soomest, Venest. Mul on viimastel aastatel alati mingi häda jalanõudega olnud ja mõni aeg pärast üritust suurte varvaste küüned lahkunud. Need jõuavad sobivalt järgmiseks korraks tagasi kasvada ja ongi nagu isiklik rogainikalender. Seekord pakkus ema mulle oma värskelt hangitud päris-orienteerumise-jalanõusid, nagadega ja puha. Muidugi ma võtsin pakkumise vastu, kuigi ema jalanumber on ühe võrra väiksem. Mis seal ikka valesti võib minna. 

Keskendusime rohkem joogile ja süüa kuigi palju kaasa ei võtnud (tegelikult ei jõudnud eelmisel õhtul enam poodi, khm). Kaart oli pooleks, üleval ja allpool jõge. Valisime ülemise poole, kuna seal tundus vett vähem olevat. Ei läinud kaua aega, kui saime endale ühe tiimiliikme juurde: punakaspruun sile retriiverilaadne. See silkas jalus, kord ees, kord taga, aga püsis küüdis nagu oleks oma. Mingil hetkel magasime sihi maha ja otsustasime kulgemiseks suurt teed kasutada. Uhh, aga see koer tuli ka kaasa. Ei osanud autodega kuidagi olla, vahel seisis keset teed, jalad harkis. Nüüd oli rahvast rohkem näha ja ta kalpsaski ühtede juurest teiste juurde, vahepeal teel peatusi tehes. Korraldaja lubas koerale järele tulla, aga millal ja kuidas? Või on selleks ajaks ainult koeramoos alles? Koer valis endale uue karja ja meie keerasime metsa. Pealt vaatama, kuidas kaks põtra meie nina eest kahekümne viienda punkti ära krabasid. Muidugi ei olnud fotokas soe ja pildi sai ainult jälgedest. Arusaadavalt on vaesed põdrad ärevil, sest isegi tulles olime üht suurt jahiseltskonda kohanud. Need juba metsa seenele ei läinud. Üle ei-tea-mis-pika aja sain rabas päris ehtsaid jõhvikaid vohmida. Need olid nii kanged, et pärast peale võetud pohlad tundusid lausa magusad. Kaarte antakse igale näole üks veekindel ja teine paberist, et selle peal teekonda plaanida ja sodida. Orienteerumisvõimeline tiimikaaslane oli stardiärevuses kogemata just paberversiooni kaasa haaranud. Kas ma vihma juba mainisin? Mõne aja pärast oli ta kaart üks suur mets teise taga, kõik puha valge. Värv oli maha tulnud. Mõnes mõttes käib tiimisisene allaandmismäng. Pärast nelja tundi on alati kusagilt midagi logisema hakanud, aga keegi ei taha olla esimene, kes käed tõstab. Ei tõstnudki, vaid lihtsalt lonkas, see meie noorim liige. Sokk oli hõõruma hakanud. Tirisime maha ja panime kaks kuiva asemele, üksteise otsa. Algul oli plaan otsejoones tagasi minna, aga vahepeal selgus, et kannatab veel kõmpida ja tulimegi väikese ringiga. Mul laulsid puusad oma rahva laulu ja midagi toimus taldade all. Polnud ikka kõige targem täiesti proovimata uustulnukatega metsa ronida. Kitsad olid ja natuke lühikesed need imekossid. Siiski jäävad seekord arvatavasti suurte varvaste küüned alles. Suuruselt järgmine lahkub tõenäoliselt paari nädala jooksul. Tallanahad taastuvad umbes nädalaga. Pääsesin vist kergelt.

Kestvusratsutamise katse jääb ära, olen ennast selleks päevaks juba ära lubanud. Kahju kohe, see Kurista on ju peaaegu koduõues ja rajad peaksid ilusad olema. Selle asemel prooviks ehk Kollikarika ära? Kaugeks jääb ja laisk olen, aga uudishimu on suur.

Olen nüüd mõnda aega Kollionuga ratsutanud võimalikult vähese jalaga. Sest peale laiskvorsti olen ma ka kooner ega raatsi kannusekaitset osta. Eelmine talv kulusid hobusel küljed ikka õige viledaks ära, äkki nüüd suudan vältida? Sel koonerlusel on kõrvalmõjud ka: hulga lihtsm on ratsutada ja ühtäkki hakkas hobuke neid jalavahetusi päriselt taipama. Ses mõttes, et ei läinudki enam elevile ega kütnud järjest hoogu üles, vaid ootas lihtsalt märguannet. Ta on ikka klassikaline meesterahvas: üks käsk korraga ja võimalikult selgelt. Tallis on parasjagu kakelung pooleli, hüppajad vs ülejäänud maailm. Tuntakse, et ei saa piisavalt palju seda hüppamist. Kuna ilm on ilus, ei kavatse ma sinna maneeži lähiajal nina toppida. Väljas hüppamiseks on ruumi maa ja ilm. Seega muretsema hakkan alles siis, kui ilm ära koleneb.

Metsikul oli täna nagu kaktus saba all, kihutas ringi, keerutas saba. Mõnus energia, aga hobune tundus võõras.

Otsustasin, et ei lähe pühapil kusagile. Liiga pikk maa minna. Selle asemel magan. Kohe täiega, mitte nii nagu täna talli ees korraks või eile koosolekul. Heitkem endilt kohustuste ahelad, olgem lihtsalt niisama! Tallist kadus soe vesi, sadularuumi põrandaküte ja radikas, vastutasuks tuli selline ilm, mida oktoobris tavaliselt ei näe: päikesepaiste, kuldsed puud ja 15 kraadi sooja. Sügise värvid on nii selged ja teravad. Üks lastest nõudis metsa seenele. Tahtis ilmselt kompenseerida Rogainist vanaisa juurde ununenud kukekaid. Vist juba teist aastat järjest juhtus kuidagi nii, et tema korjas, aga süüa ei saanud. Leidsin Kollionul ja Metsikul veel ühe erinevuse. Pimedas on pigem Metsik see julgem. Kollionu polnudki äkki enam maailmade kunn, vaid liikus kuidagi kobamisi ja ettevaatlikult, otsides kolle nähtamatute nurkade tagant. Autode tuled ja ka pimedaskulgeja küklooplamp lõikab silmapõhjad lapikuks ja siis ei näe tõepoolest tükk aega enam Mitte Midagi.

Kestjad lõbutsesid Kuristal, aga ilusat ilma nautisid ka rakendajad. Seekord katsetati formaati, kus koonuste sõit oli kohe pärast skeemi. Kuna kaks platsi olid külgepidi koos, kartsin algul, et KS platsil läheb hullamiseks, aga ei. Muidugi siis juhtus, et hobusesuurune koer jooksis keset esitust väljakule. Tegelikult ka. Ajas natuke aega rakendit taga, kuni kinni püüti. Hobune ei teinud õnneks teist nägugi.
Samas ei käinud keegi seda nägu luubiga vaatamas ka. Kui mõni ei tea, siis rakendajate KS plats on 40x100m. Läks umbes kaks miljonit aega, kuni selle hobukese jalad ettenähtud raja läbi tikkisid. Seal oli veel kaks eraldi sammuosa ka. Ühe ajal oleks vabalt jõudnud talli juures pissil ära käia. Einoh, aga mis seal ikka, las esineb. Kuidas ta küll nende koonustega hakkama saab?

Selgus, et ülimalt osavalt. Tegi mingid kannapöörded ja sai päeva peale parimasse veerandisse mahtunud aja, kusjuures oma arvestuse võitis äragi. Roseti kinnitamiseks tuli kägarasse kummardada.

Kui lapsed olid jälle kokku saanud, kes metsast ja kes raamatukogust  välja aetud, läksime taaskord põgenemist harjutama. Seekordne teema: hullu kelder. Kuna üks osaline oli ikka veel üsna väike, siis küsiti algul kohe ära, et kas ehmatavaid helisid ka tahame. Tahtsime. Küll aga arvasime, et väiksele kotti pähe ei tõmba. Mõnes mõttes oligi õige, ei tõmmanud -- ta tegi seda ise. Hea teema oli ja palju ruumi, pimesikumängu ja ohtralt püksitaskute läbikobamist. Vaikselt hakkab juba mingi vilumus tekkima. Esialgu arvan, et rekordajad on tehtud eelinfo abil. Eks edaspidi ole näha, kas muudan arvamust.

Väike vahefiniš ja... ma ikka ei saa nende jalakatega nii uljalt hakkama kui arvasin. Ikkagi läheb põlema.

Oh ja ma ei saa enam isegi kordetatud. Kollionu kappas üle künkanurga korderingil, kuni kõrval konutav krossitakistus liiga lähedale jäi, ja siis ta läks hüppesse. Tiris mind haisvat vastast torkava vehkleja asendisse (käsi eriti pikalt ees ja kere kusagil taga), et paremini lennata ja siis läks kordering juba nii suureks, et jäime teine teisele poole küngast. Kutt läheb ootamatutes olukordades üsna ähmi täis ja nii ta võttiski koivad selga ja pistis kodu poole plagama. Tegi sellist traavi, et mina sinna jälgedesse pärast sammudes ei ulatunud. See on päris suur saavutus võrreldes tema tavapärase tip-tap-šetikatraaviga. Ja veel midagi: sääsed on tagasi. Keset paganama oktoobrit!

E oli nõus kinotamise lihtsustamiseks ratsutamisega kaasa aitama. Arvas, et tiksub rahulikult Metsikuga, kuni ma Kollionuga maadlen. Nii kõik algaski, aga siis lükkasin E mugavustsoonist välja -- vahetasime hobuseid ja E pidi suurema ettevalmistuseta natuke hüppama. Hüppasidki koos nagu ette nähtud. Kinos, nagu ette arvata, oli meile jälle sattunud hobusefilm. Algul esinesid reklaamis tõlla ees, hiljem süžeeliselt üliolulises vestluses (wild horses could not drag me...).

Eestlaste seiklusi Mondial du Lionis saab õnneks youtube'i vahendusel ikkagi vaadata. Või vähemalt oli selline lootus. Päriselt muidugi jäeti mõlemad eestlased lihtsalt vahele. Mitte sabaotsagi! Jooksvalt küll kommenteeriti, kuidas nad "sans accidents" edenevad, aga pildis olid teised ja puud ja publik, aga mitte eestlasepoegagi. Pidi siis jooksvast edetabelist vaatama, et miskaugele see pisike kappav hobusepildike jõudnud on. Jaagupi hobune jäi 19. peal seisma ja vilkus punaselt. Paha lugu! Kui eelmiste kukkujate puhul teatasid kommentaatorid kohe, et kõik on terved ja jalgel, siis nüüd -- vaikus. Võistlus pandi seisma. Arvata on, et kaasaelajate närvid olid pingul kui pillikeeled. Viimaks öeldi vaid, et rada on vabaks tehtud, võib jätkata. E sai lõpuks kellegi (YT ülekandes varjunime Hell all esineva) toru otsa ja saime teada, et kõik on elus ja pealtnäha terved. HUH. Ka Kaire jäi ellu, puhta rajaga tervenisti. Supertubli. Oleks siis triibukestki näidata raatsinud. Raske rada oli seal noortele üles pandud. Ilus ka muidugi. Kross lõppes Jungi ja ta šokolaadihobuse kukerpalliga. Mõlemad said korraliku põntsu. Hobune hindas takistust valesti, jalad jäid palgi taha kinni. Nagu poleks seda pealmist palki näinudki. Näis, mis homme kokku hüpatakse.   

Samal ajal toimub HIHS, eestlasi nagu polegi. Paul ja Dina tegid GP-d, Rein võitis 150cm kiirusparkuuri. Siis kihutasid mõned sisekrossi, mis nägi kohe pärast päris krossi vaatamist eriti hale välja. Ja koolisõidu väikese ringi KÜR, mis juutuubi esituses oli hoopis muusikaline vabakava täielikus vaikuses. Autoriõigused. Nii palju jääb puudu, kui ühtegi kabjatümpsu ega sportlaste ähkimistki ei kuule. Need peaksid ju ometi tasuta olema?!

Oli üks juhtumistega päev. Tööle oli ilmunud külaline, kes kõik plaanid ümber kirjutas. Sain tänu temale paar pusletükki paika... kuidas ma ometi varem ei taibanud! Kostis agarat linnulaulu. Tootmises kajas see eriti hästi. Selge, M demonstreerib mõnda telefonitrikki. Aga ei olnudki -- päris lind lendas lae all vidinal ja sädinal. Siis läksin linna ja sain 7 minutiga endale passi tellitud. Pildikapis liikus kaamera ise õigele kõrgusele, andmed tõmmati ID-kaardist või küsiti tablool, näpujäljed skänniti nagu naksti (parema käe skänn tegi haiget, sest olin ennist testrinõeltega endale sinna sügavad vaod vedanud (ja kasutangi teadlikult valesti seda skannimise sõna, sest... no ei meeldi. mis kann??)). Järgnes sadulata kihutamine Imepidur Metsikuga (oli väljas lögamudaseks läinud, ei tahtnud varustust määrida). Kuidas üldse saab niimoodi keset liikumist totaalselt hanguda? Loodetavasti jätkub lennukust vähemalt laupäevani, kui AllaDina tuleb. Pidurdamise annaksin tasuta ära. Ja siis tuli Hanno meid hüpitama ja keset sagimist ilmus üks koer keset platsi. Värises seal, kuni Hanno ta sülle haaras, et koeramoosi ei tuleks. Ja hiir tuias mööda sadularuumi ja tuvid olid tallivahel armunud.

    Huvitav, mis loomi teised teeäärtes näevad...?
Seda hobust on juba kaua aega olnud võimatu mitte näha, isegi öösiti tantsib seal.

Nagu alati, keeras ilm ära just sel päeval, kui Alla ja Dina meid treenima tulid. Sadas paksu lund, nii et kruusateed olid suverehvidele üks paras väljakutse. Hobune oli sulanud lumest märg ja kükkis katuse all. Ta on viimasel ajal valmispanemise ajal nii rahutu, muudkui vehib esijalgadega ja need käivad tal muljetavaldavalt kiiresti ja kõrgele. Pihta küll ei taha saada! Trenn sai tõhus, tegime seekord rohkem sääretamisi-küljendusi ja aktiivsuse sobivaks timmimist. Muidugi olin jälle täiesti vaimustuses, kuidas A neid õigeid nuppe vajutab, et asjad toimiksid. Kahju, et Kollionuga peale ei saanud, kohad olid täis. Ta pole küll siledal maal nii huvitav kui Metsik, aga abiks oleks ikka olnud.

Vahel... võimalik, et kedagi jälgides tekib küsimus: kui palju see hobune järele peab andma, et ratsanik rahule jääks? Kui kõvasti rinnale oma nina suruma või kui kaua seal lukus ja vaidlemata püsima? Millal ometi see tasu tuleb? Kas see on mingi võimuvajadus või hoopis viha? Märkamatus? Jälle suur sport? Hobune võiks meid iga hetk moosiks teha, kui tal soovi oleks, aga ta ei tee seda ometi. Inimene aga -- moosikombinaat.

Olgu, aitab, annan alla. Las nad siis paksenevad, kuni heleda plaksuga lõhki lähevad. EBAreaalne, kui ümmarguseks annab ennast mõne päevaga õgida.