Päkapikukuu

Võimalik, et kaugema laagri suhtes oleks olnud külmemad tunded, aga kui pidu toimub põhimõtteliselt koduõuel, siis oleks raiskamine mitte peadpidi sisse karata. 11km tallist on ju koduõu? Loomulikult viskas just siis lume maha, tormitas ja keeras külmaks, aga nii ju käibki. Lars mäletas nii inimeste kui hobuste nimesid ja kui leidis uusi, siis uuris taustu. Kratsis mõne paari puhul juhul just sellest kohast, mis kõvasti sügeles, aga mida niisama ei saa ju ütlema minna. Tema jutt läheb suurema tõenäosusega kohale. Meid pani ka tööle, käskis ratsmed lühemaks võtta, hobune aktiivsemaks teha ja mitte lösutada oma "3 miili pikal" hobusel "tagapingil". KS, mis tavaliselt on olnud harjutuste triikimine, jalusteta sõit ja näpunäited, kuidas asju hobusele õpetada, osutus kõige seikluslikumaks. Eelkõige just K jaoks, kelle hobune tagurpidi salto viskas. Murti luid ja sadul, aga kõik jäid ellu. Krossitrenni jaoks polnud kuigi suuri ehitisi võtta, aga põnevust sai muul moel: hüppasime viltuseid ridu. Ponide trenni vildakas oli kohe eriti viltu, aga kõik said nagu muuseas hakkama. Videolt (tänud veelkord, E) tundus kõik -- nagu ikka -- palju madalam ja aeglasem. Nunnu ikkagi see Kollionu, ta oleks nagu hüppetreeneriks loodud.

Tööl ei huvita kedagi, kui rihmaks inimesed end nädalavahetuseti tõmbavad ja nii juhtus jälle, et jäin töölt tulles talli ette magama. Aeg lippas, hobused ootasid. Õnneks leidus noorsportlane Sigrid, kes hädast välja aitas ja ronis ise Metsiku selga. Mul nii hea meel kavaluse üle, et sain kaks ühes tehtud, aga teisalt oli jälle mõnus hobust kõrvalt näha. Eriti kui seal peal oli selline ilus inimene. 

Tali tuleb korralikult treenimiseks ära kasutada ja ka järgmine nv oli ses mõttes aktiivne. Väänasse ilmus Colliander ja rääkis asju. Arutasime hobuste ja (eriti noorte) ratsanike arenemist treeningus ja näiteks vaatasime üht edukat paari aastase vahega, sealhulgas klassi vahetusega. Ei oleks äragi tundnud, kui nime poleks all olnud -- nii suur vahe oli. Laps oli neiuks moondunud ja hobune KS hobuseks. Lugesime üles omadused, mis lapsele sobival hobusel olema peaks. Algul oli teooria ja videod, pärast esinesid ponid-lapsed-juuniorid-noored maneežis skeemidega ka. Hinded ja kommentaarid olid jooksvalt kõigile kuulda ja pärast sai küsimusi esitada, miks miski nii või naa oli olnud. Leidsin sellise formaadi eriti kasuliku olevat, sest sain kiirelt oma hinde valmis mõelda ja siis kuulata, kas Maria sai sama. Ja saigi enamasti. Lisaks veel jooksev kommentaaritrenn. Peab ikka ülimalt hästi teadma, kuidas asju öelda, et neist kasu oleks. Iga skeemisõit lõppes lühikese erasessiooniga, kus mingi teema ette võeti ja sellega intensiivselt tegeldi. Nii hobused kui inimesed muutusid kohati kahe hinde jagu paremaks. Maria märkas, et mitmel on sisemine ratse liiga aktiivne. Viltu istujaid keerati sirgeks. Hobuse rahustamiseks ja ootama panemiseks  tehti ruudus sammu, enne ja pärast veerandpiruetti oli peatus ja kolm sammu. Istaku teemadel kõlas tihti nõuanne "get friends with the bounce". Ei ole vaja arutult (ja oma arust uhkelt) ringi kimada, vaid teadlikult hobusega kaasa minna. "Hollandi jalg" ja "veesuusatamine" maha.

Üks vend jõi piima ja nosis samas leotatud küpsiseid. Väikevend istus samas lauas, kaevas põhjalikult ninas, vaatas saaki: "Leidsin ninavaiku!" ... ja kukutas selle venna piimatassi.

Auto sai viimaks sai kuuendal katsel ülevaatuselt läbi, 3x käis tahma pärast ja 3x piduritega. Remonditöökojas narriti ka: "Teate, milleks seda autot nimetatakse? -- uue auto sissemaksuks!". Pandi imeks, et Škoda üldse 400 kilo kilomeetreid läbinud on. Ma ei tea, mulle ta meeldib ikkagi. Kuidas ma muidu talli saaksin.

Soovita veel lapsele krimikirjanduseks Dick Francist. Talunikud dresseerivad seal hobuseid ja hobused pannakse koplisse koplirakmetega. Peategelane harrastab murdmaasõitu, sellal kui mõni teine on lauskmaaproff. Vähemalt jahiratsutamine on päriselt ka olemas. Kas ei võinud siis üheltki hobuinimeselt tõlkimisel nõu küsida?

Lumine drifti-ilm on viimaks kohal, 4km kruusateelõigul 2 tk sügaval kraavis. Nagu ikka selliste oludega. Metssigade rong läks üle tee. Kitsed vähemalt peaaegu vaatavad... midagi, aga need mustad tondid panevad, ninad 1teise tagumendis, täiesti tuima.

Vanemate vendadega pole kuigi suur tõenäosus, et päkapikkude salaelu kuigi kaua saladuses püsib. Väike mehike pani igatahes ükspäev päkapikumütsi pähe ja tassis oma sussi komme täis. Ma ei teadnudki, et tal üldse mingi suss on.

Tööl mõeldi välja, et vahva oleks kõik insenerid libedatele metsateedele rallima saata. Punkte otsima ja ülesandeid lahendama, aga põhimõtteliselt ikkagi metsavahele kihutama. Ma olen küll Lõunas juba päris mitu aastat elanud, aga kohti ikka ei tea. Seepärast juhtus, et kui Kalevipojaga seotud kohta otsima pidime, tuustisime veski juures sängi otsida, kuigi tegelikult oli sihtmärgiks hoopis teispool teed Vapramäel asuv tool. Nõo ja Luke seiklused möödusid vahejuhtumiteta, kuigi vasakule keeramised ei tahtnud kuidagi välja tulla. Keera vasakule! Nüüd kohe! Jaa, praegu! Siitsamast! Ei, teisele vasakule! Saime laulda ja kriminaalset stseeni lavastada, palli taguda ja visata ja siis ma sain kõne, et peab jälle Tallinna matustele sõitma.

Kõigepealt siiski jõulud. Mingit lauskinkimist pole enam ammu, aga kokku saame ikka ja lõhki sööme ka. Tagusime poole ööni Unot, võinoh, kaarte siiski. Kambakesi läheb päris kõvaks laksimiseks, eriti vaheleviskamistega. See, kes peaks olema noortest kõige targem, pani pea ahju ja kõrvetas nina punaseks. Keegi isegi ei käskinud. Nüüd peab mõned Rudolfi-naljad välja kannatama. Tegin karja sigu, šokolaadist porilaikudega ja kõhud kommi täis. See kandiline disain tuli ikka hulga vastupidavam kui see tünn, millelt ribid maha kukkusid ja kommisoolikad valla pääsesid. Lapsi ei häirinud karvavõrdki, jupid pandi kiirelt nahka. See aasta polegi ise kuigipalju pipakaid süüa saanud, kõik krõbistatakse enne ära kui ma jaole saan. Seoses Eesti 100-ga ja eelkõige kolmevärvilise jäätise tekkimisega on nüüd olemas ka süsimust glasuur. Väga äge. Lapsed tegid muidugi niigi tumedad pipakad üleni mustaks. Saa siis kaugelt aru, kas kõrbend või magus.












Miks ta küsib mult nulli või "N"-i? Panin mitu korda seda nulli ja siis "N"-i ka, aga ei midagi?
Tegelikult küsiti, kas tahetakse jätkata, O/N? Oui, non...

Tädi mehel oli käsil aasta, mil oleks saanud pensionile jääda. Ega tal selle jäämisega muidugi kiiret olnud, rapsis mitmel rindel ja ehitas asju. Tuli töölt, istus tugitooli telekat vaatama ja nii jäigi. Oli küll saanud mõniteist aastat vanaisa olla, aga noorim poeg alles algaja teismeline. Paljude sugulastega saamegi viimasel ajal kokku ainult Pärnamäel.

Kuidagi ei leia mingit head pilti detsembrit meenutama. Lastest ei pane ju ja hobustega on isegi peaaegu-heade hetkede kättesaamine nagu bingo-loto. Oli üks teine päev, kui pildistaja trennis kaasas oli ja muidugi näitas Kollionu uusi trikke just siis, kui piltnik külma ja pimeda pärast kusagile ära ujus. Ja kohe tuli keegi järgmine ratsanik, kellel õnnestus ka tulesid juurde lülitada. Teine kord proovisin sama asja lumel, aga asi läks ikka päris pööraseks kihutamiseks ära. Oleks uhke ka lumekihutamist filmida, aga no siis ei jää see kimamine filmile nii kiire kui seljas tundub. Oli mingi teooria, et inimene näeb ennast 30% kenamana kui teised... OH SA RÄME RAIBE sel juhul.

Ja aasta kokkuvõtet ka ei tee. Praegu mitte. Aa, ei -- üks suur võit oli just äsja, mis vajab jäädvustamist. Ma suutsin minna läbi seina! Paar korda jalutasin näoga kõmaki piki kivimüüri, aga siis kolmas kord -- plaksti läbi. Üldse ei piisanud ainult tahtmisest -- ma ju tahtsin kohe, kui see idee tuli --, aga  pidi olema kuidagi kindel teadmine, et nii saab, ei grammigi kahtlust. 

Türgi

Üks teine päev sattusin pakettreisiga poolsoojale maale. Ilma hobuseta või vähemalt hobuteemata reisimist pole mul tegelikult üldse tavaliselt plaanis. See tähendab, et keegi teine tegi plaani ära ja minu panus oli tööl õigel ajal teada anda, et ma nüüd mõned päevad ei tule ja leida keegi, kes hobustel silma ja tagumendi peal hoiaks. Andsin ja leidsin, vedakas.

Koos plaanimise etapiga jäi ära ka pakkimise oma ja nii viskasingi hommikul kohvrisse suvalise valiku mingeid riideid, raamatu ja ajakirja, telfilaadija ja veel paar vähest vidinat, et tagasiteel uutele riietele ja maiustustele ikka ohtralt ruumi jaguks. Lennujaamas tuli meelde, et hambapasta ja -niit olid koju jäänud. Kohe hakkas tunduma, et just seda niiti on hädasti tarvis. Krabasingi tax-free alal apteegilaadsest nurgakesest midagi taolist, mis kahe tööjuure-söökla prae jagu maksma läks. Esimene niidijupp jäi kohe hambavahesse kinni. Paganas küll, vahatamata risu oli! No ei saanud enam kätte. Olgu peale, ootan hotellini ära, seal aega küll peegli ees täpsemalt uurida.   

1. Hotellis nimega Armas Labada oli voodis teki asemel laualina, põrandal eelmisest vahetusest vatitikk, vetsus veider hais, restoranis maiad kassid ja akna taga Vahemere kohin. Nett maksis 4 dollarit päev. See on ju normaalne, et hinnakirjad on £, $, € või sootuks rublades ja grivnades, aga igatahes mitte liirides, mis ametlikult kehtima oleks pidanud. Olin pigem netivaba ja tegelesin hambaniidiga. Mitme katse järel pusa hamba vahel aina kasvas. Vuntsidega hammas! Järgmisel päeval peab kindlasti kusagilt poest abivahendeid krabama.

2. Kõik kassid polnud hotelli sisse surunud, mõned tuiasid ikka uste taga ka. Meil oli tore giid Grete, kes hommikuti kaua magada armastas, tegi palju nalja ja naeris ise mahlaselt nende peale. Igal hommikul õpetas ta meile midagi uut türgi keeles. Kõigepealt tuli günaydın -- tere hommikut. Täpita "i" on nagu "õ". Värskelt pressitud granaatõunamahl pressis esimesed rahad taskust. Tühjad kestad lennutati üle teepiirde mulda juurde tekitama. Heale naabrile võib öelda ka naber -- selline mitteametlik "kuisläeb". Külastasime jõuluvana prototüübi (arvatavat) sarkofaagi ja õppisime, kust tulid kaardimastid ja mida nad tähendavad (rist, süda, nool, veri). Pärast anti törtsuke vaba aega kohalikus asulas ringi vaadata ja sattusime ühte riidepoodi, kus muu träna seas rippus lae all äärmiselt nunnu punane seelik. Hindu muidugi küljes polnud ja olime korralikult ära hirmutatud, et on vaja kaubelda -- muidu visatavat poest lausa välja. Müüja-onu ütles, et 60 raha maksab. Kohalikku. Sel hetkel oli see umbes 10 meie raha. Kuidas ma seal veel alla kaupleksin?! Ei julgenudki, surusime onu lapsele rulli pihku ja tegime sääred. Täitsa tavalisest toidupoest krabasime šoksi, jäätist, hambapastat ja vahatatud hambaniiti (viimane ainult 1 EUR?!). Edasi tuli osaliselt läbipaistva põhjaga paadiga reis uppunud linna kohale. Kunagise linna maapealses osas kondasid nüüd ainult kitsed. Ujuti eresinises soojuse järgi kihistunud vees ja joodi rakit. Blöäh. See vahatatud niit ei mahtunud kuidagi "vuntside" vahele ja näpud olid pidevast kangutamisest valusad. Tore õhtu küll, mina pikali voodis ja siis kahekesi kordamööda niidi kallal sikutamas. Silt uksel tegi jälle nalja: kui eelmises hotellis  soovitati tulekahju korral (ja see on täpne tsitaat) "take wiht you your room key and the staff which is needed less", siis siin tundus, et oleks saanud näomaalinguid tellida.

3. Giid ütles, et kui me reisi lõpuks pole ära õppinud üç küçük öpücük, siis peame teiseks nädalaks veel jääma (sabaga "ç" on "tše", ehk kokku "ütš kütšük öpütsük", ehk 3 väikest suudlust). Käisime kilpkonnalinnas apteegis, hankisin sealt endale pintsetid. Sest näpud tulitasid ja alla ei kavatsenud ma anda. Nägime ära mõned poolterved kilpkonnad, kes peagi haiglast vabadusse pidid pääsema. Päris katkisi meile muidugi ei näidatud seal kilpkonnahaiglas, aga ühel oli kolmandik kilpi läinud ja luu paistis alt välja. Üks reisikaaslane kukkus pea paadipõhja vastu lõhki ja pidime ka inimeste haigla üle vaatama. Siuh-viuh oli skalp jälle koomale tõmmatud ja side peal. Õhtul hotellis oli jälle pidulaud valmis, ainult joogid tuli juurde osta. Kohvi oskavad türklased suurepäraselt teha ja ühe ma koogikuhila kõrvale ka haarasin. Pärast sööki imbus kõrvale mehike, kes lakkamatult "so sori, so sori" pobises, "so sori, aga kohvi eest palun 2EUR, so sori". Asusin pintsettidega hambavahelise niidipusa kallale. Milline mõnu oli sellest kinni haarata, nii et näppude vahelt ära ei libisenud... Niidid hoopis rebenesid. Neist polnud enam võimalik mitte mingi vahendiga kinni hakata, aga paks tomp oli ikka alles ja mingi uue niidiga ennast kusagile poole liigutada ei lasknud. Mine või lase hammas eest ära võtta, et pusa kätte saada. Andsin alla.

4. Kogu rannik on kreeklastest jäänud varemeid täis, aga Efesos kohe eriti. Nagu mõni võimatult keeruline pusle, kohati nagu mitmest eri karbist kokku pandud. Huvitav, kas meie lapsed oleksid vanaaegses WC-s augule pihta saanud? Ja ega need ennemuistlased ometi otse kivil istunud? Kohalikud tegid ajalugu juurdegi, ämbrite-kärude-labidakestega. Väravas oli lõbusa olemisega mehike, kes, kuuldes, et Eestist oleme, tervitas meid: "Tere-tere, vana kere". Kõik kohad olid kasse täis, isegi kivikuju-vabad postamendid. Teised läksid uurima, kuidas selle neitsi Maarjaga täpsemalt lood olid, aga meie istusime kohalikku marsasse, et hotelli saada. Õppisin uues sõna -- uks on kapı (haha, kapi kapõ)! Hotelli allkorruse poed olid kinni, Korsi ja Vuittoni kotte rippus ja vedeles kokkukorjamist oodates põrandal, näha oli üliharuldasi Levise vinüülist vöid.

5. Teisipäeva varahommikul tabas meid vaibaparadiis. Vaatasime, kuidas vaiba sõlmimine täpselt käib (nemad tegid 2 sõlmega -- ühega on kiirem ja vähem vastupidav), mismoodi kasvab siidiuss, kuidas kookonist niit kätte saada ja millega lõngasid värvitakse. Ühes suures saalis istusime seinaääred täis ja keskel hakkasid onud vaipu lahti rullima. Tohututes kogustes. Ikka siidivaipu ja lambavillaseid, moodsate mustritega ja traditsioonilisi, suuri ja väiksemaid. Ühte ägedamat (4kEUR) olla tehtud kahekesi kaks ja pool aastat. Sõlmede arv ruutsentimeetris paneb kõik paika. Vaevu jõudis etendus otsa saada, kui igaühe juurde, kellel silmad murdosaks sekundist peidus polnud, kargas müügimees. Meile tuli üks eriti pealetükkiv ja kuidagi... hoolimatu. Nagu teerulliga hakkas tööle: tahate suuremat? väiksemat? moodsamat? heledamat? Ütlesin, et mulle meeldivad suured siidivaibad, aga ostuplaani ikkagi pole. Litsus meile siis mingeid väiksemaid ruudukesi -- no mida ma sellise jupiga ometi peale hakkaksin? Tahtsin hoopis omapead ringi vaadata ja käsitööd imetleda, eriti neid hobustega seinakaid, aga kas ta seda märkas. Mk-mmm (hobune -- at, hobused -- atlar). Giid oli ennist bussis kauplemise etappe õpetanud. Meie vaibaonu tegi kogu jutu üksinda läbi, kusjuures lõpuks oli vaiba hinnast pool maas ja kolm sotti alles, aga meie ikka nagu kivid. Viimaks vihastas onu sootuks ja viipas pahaselt trepi poole -- väljapääs on seal! Järgmiseks tuli Pamukkale ja Hieropolis. Maavärinatest ja inimtegevusest segi pööratud ajalugu. Soolaväljadele, kus varem olla isegi ATV-dega ringi täristatud, olid nöörid ümber tõmmatud ja valitud kohtadesse võis minna vaid paljajalu. Termaalveejuga oli mõnus, igasugust imerahvast istus jalgupidi sees. Kivid ja vesi = libedus. Nägime järjest pealt, kuidas inimesed sirakile kukkusid, üks lõi omal isegi kulmu pooleks. Kitsaste silmadega hullupööra üles löödud ilulillekesed lasid end pildistada ja tegid ohtralt selfiesid. Sõu jätkus ka hotellis, kus kõhutantsija pealtvaatajaid püünele tiris ja esinema pani. Teagi nüüd, kes paremini pekki väristas, tantsija või meie grupi mehed...

6. Öösel lasti hotellis häirekella, mis oli äravahetamiseni sarnane telefonihelinaga. Äkki heliseski? Toru tõstes jäi juhe telefonist eraldununa rippu. Nagu anekdoodis, kus tšuktši-mehike nädalaid toru küljes tolknes ja süüa lunis, aga kuna enne numbrit ei olnud taibanud valida, võitis näljavõistluse.  Kuidas on võimalik, et puuviljaparadiisis on hotellis jagatud mahlad nii ilged? Nagu lutsukommileotis, üleni võlts. Ometi on Kõik Kohad viljadest lookas apelsini-, granaatõuna- ja mandariinipuid täis. Suvalisel tänavanurgal kasvab paksult täis hurmaapuu. Normaalne. Kohustuslik kullatuur jättis üsna külmaks, kuigi lubasid seal tasuta ehteid parandada. Hobuseid polnudki. See-eest leidsin söögikoha juurest õuest täiesti vaimustava puu -- araukaaria. Nagu roheliste usside kasvandus. Ma oleksin vist sinna jõllitama jäänudki, kui ära poleks tiritud. Samas peatuskohas oli umbes 8 abiellumise-väljakut. Kas need tenniseväljakugi mõõtu välja andsid, aga valged kardinatega väravad, troon ja rida pinke igas aias, üle peade lambiread.


7. Järjekordne turistilõks nahamaailm oli samas hoones, kus eelmise päeva kuldki. Mis mõttes meid tassitakse kaks päeva järjest samasse kohta?! Nojaa, ei saa turisti ühe päevaga ometi tühjaks tõmmata, las kosub vahepeal. Siit saime esimese päris kauplemise kogemuse. Oli türgi kohv ja alustuseks ulmelised hinnad, millest juppide kaupa maha tõmbama hakati. Hind tehti muidugi "ainult meile" ja vahepeal pidi sootuks "ülemuse käest luba küsimas käima", et "tehasehinnaga" müüa tohiks ja läbirääkimise käigus hindadega toimunust ei tohtinud me kellelegi hingatagi. Niipalju siis ütlengi ainult, et kui keegi peaks Türgis nahapoodi sattuma ja mõni asi ikka kohe päriselt meeldib, ei tasu hinnalipikust ennast üldse häirida lasta. Seal on ikka uskumatult palju kauplemisruumi isegi meiesugustele, kelle kauplemine näeb välja nagu vaikides muhelemine, vaheldumisi pead noogutades ja raputades. Küll müüja-onu teeb kogu töö ise ära, higipiisad otsaees. Mitmekihilise Antalya jaoks jäi küll kohutavalt vähe aega. Põhimõtteliselt ei jõudnud kanna peal ringigi keerata. Kahju. Teisalt sai giidi järel sörkides lugusid kuulda. Näiteks et kuidas türklased oma vanad ehitised rahva abiga restaureeritud saavad või kuidasmoodi see turism üldse Türki jõudis ja mis ta seal muutis. Õhtul niidiga hambavahet rünnates tuli nüüdseks juba vildistunud pusa ära. Selge märk, et reis saab kohe otsa.

 

8. Hommikusöögi ajal ilmus restorani kass, kellele kõrvallauast muna maha loobiti. Teiselt tuurilt naasnud eestlased kippusid aina meie bussi trügima, aga see on ka arusaadav -- meil oli mõnus kõrge Mersu ja nunnu bussijuht, kelle nimi oli Ismail (nädal otsa olin saanud Ismailiga sõita, khm). Giid oli õpetanud, et tunnelis sõites tuleb plaksutada. Midagi oli seal tegemist kadunud hingedega. Teine variant oli mõne soovi täitumiseks tunneli algusest lõpuni hinge kinni hoida. Bussitäis plaksutavaid ja/või õhku ahmivaid turiste. Nunnu. Või tüütu. Kuna istusin paremal pool, nägin märkide pealt tunneli pikkused ette ära ja tundsin kannatajatele ette kaasa. Lõpuks ometi tuleb sellele klobinale lõpp. Kohustusliku hobupildita siiski ei pääse. Neil valgetel olid esimestel jalgadel raudade asemel mingid pehmendused (liimitud?), tagumistel tavalised rauad.

Tore reis oli. Puhkust küll eriti ei antud, kuna vaatamisväärsused tahtsid vaatamist, aga trenniks nagu ka nimetada ei saa, sest süüa sai liiga palju ja polnud mingi probleem kilo jagu päevas kosuda. Kui poleks endale võtnud kohustust kahte hobust ülal pidada, saaks kasvõi iga kuu soojal maal käia. Luksuslikult. Aga ei siis.

*Mingi hetk selgus, et olime mõlemad kaasa tassinud Umberto Ecod, ma "Roosi nime" ja ta "Foucault' pendli", mida me kumbki kogu reisi ajal lahti ei teinud.

No-owner-kitty-november

Oktoober lõppes lumega. Novembrit pole veel palju olnud, aga sündmusi küll. Teatrisse sattusin jälle, 3V laagrisse regasin, talli sünna oli ja siis tuli kuldne hüppamisega pühapäev. Teatriga oli lihtne, tuli lihtsalt silmad lahti hoida ja vaadata. 3V laagriga on keerulisem. Esiteks ei pruugi kohti jätkuda ja teiseks ei tea ma, mis ma seal peale hakkaksin. Eriti pärast tänast hüppamist. Nimelt oli õues midagi juhtunud ja Kollionu oli hirmus ärevil. Ajas aga pea lakke, niheles muudkui ja vahtis pingsalt õue poole. Esimene hüpegi läks seepärast täiesti tuksi -- see oli tribüüni poole ja ma ei osanud aimatagi, kui pingul see Koll päriselt oli -- igatahes pole ma ratsutades temast kunagi nii kaugele sattunud kui siis. Tunne oli, nagu istuksin sootuks kõrvalpingis. Jäime küll kokku, aga hajevil olek kestis edasi ja neid pulki tuli alla rohkem kui tavaliselt. Kõrgust suurt polnudki, kõik mahtus 110cm piiridesse. Tirib vägisi sinnasuunas, et kevadel tuleb koplirõõmudele rasvane jutt peale ja hakkab üksi õues mulla peal aega veetma. Teist sellist kõhuaastat nagu käesolev on olnud, enam lubada ei saa. Vähemalt siis, kui võistlemisega jätkata tahta. Kuldne osa päevast tuli hiljem Metsikuga teedel jalutades. Lihtsalt ilm oli selline. Päike ja kuldsed lehed. Kümme sooja novembris. Lähipäevil paneb samamoodi edasi, aga kusagilt kostis juba ähvardus, et dets algul ootab meid -18C. Sobivalt 3V laagriga samal ajal. Jippijee.

Peadpidi heinarullis istumine teeb hobusega imet. Ühest päevast piisab, et nullida pisike rõõm vahepeal justkui saavutatud vormist. Seda juttu, et ümmargune on ka vorm, ei tasu minuga üldse alustadagi. Ilmselt jäängi igavesti kurtma hobuste jämeduse ja istaku kehvuse üle. Pärastiseks mäluvärskenduseks panen Kollionu hetkeseisu küljelt ja tagant. Metsikut ei hakka üldse mainimagi... oih, just ikkagi mainisin... nohet kui jalutuskaaslane nägi kuldses ilmas välja nagu parimas pildiraamatus, siis meie Metsikuga --  punane nutsakas pruuni rulli otsas.

Mingi tont oli kassipoja minema loopinud ja see tuli talli sooja ja süüa otsima, nuttis kusagil heinarulli ja seina vahel. Vesihall kondine nunnukene, täis imenud puuk kõrvas. Tahtis sülle tulla, aga kartis ka. Küll ja küll on tallide juurde loomi jäetud, koeri, kasse, jäneseid, keda iganes. Vahel veab ja keegi korjab äraloobitu üles. Vahel võib juhtuda, et kohalik pealik teeb lõdisevale hämmeldushunnikule lihtsalt peksa. Või sööb keegi ta ära. Või astub peale. See konkreetne tegelane oli kindlasti millalgi kodusooja nautida saanud ja ka silitavat kätt. Hallil kribul vedas, leidis omale päris kodu kahe päevaga.

Ka järgmine hüppekas tekitas pigem küsimusi kui andis vastuseid. Muidugi naljakas oli, et hobune läks alles lõpus käima, kui asi juba otsa saama hakkas. Kui teaks seda aega ette, mis kell ta ellu ärkab... Meile on nüüd tekkinud lühikesed metallpostid, mis takistusi suuremaks illusioneerivad. Pulgahunniku kõrgust saab ju hinnata selle järgi, kui palju puki ülemisse otsa veel vaba ruumi jääb. Need siis petavad 10-15cm. Peab ikkagi markeri või teibiga peale panema, et õnge ei läheks.

Draama, draama. Mõtlesin, et olen rohelisem, hakkasin silikoonist abivahendit ühekordsete nuustikute asemel kasutama. See tont aga pole üldse usaldusväärne. Seni on üle ühe korra ilusti oma tööd teinud ja siis vahele äkki nagu tapamaja. Johhaidii noh. Homme on 3V koosolek. Seal peaks ka draamat jaguma.

No mis ma ütsin, oligi draama. Kuna vaidlemisteemasid oli vähevõitu, siis lepiti lihtsalt palju asju kokku. Küllap neid hiljem ka natuke ümber mängitakse, aga no kuulge -- esialgne plaan on pidada järgmisel aastal maha 10 (!!!) kohalikku 3V-d. Pole kunagi enne sellist nalja olnud. Lisaks tehakse arvatavasti mõni mängukas ka. Aga ikkagi leidus 1 keegi, kes oli kõige peale vihane, üritas vana pori üles kaevata, vaidles vastu ja ütles halvasti. Lihtsalt nii. Võimalik, et panustab sedamoodi seltskonna ühtsustundesse. Kõik ühe eest... või vastu. Üks kõigi, kõik ühe vastu!

Pean reisile minema ega saagi terve nädala ratsutada. Pluss veel mõni päev. Kuidas ma küll hakkama saan? Mitte et võiks ju muretseda, et kuidas leitud asendaja hakkama saab äkki sülle sadanud koormusega. Võiks isegi öelda, et kahju on temast, aga pole ju.

*****
Reisivärk. See tuleb eraldi.
*****

Läksin vanaemale külla. Mis imelugu see küll oli, aga seekord ei olnud ükski uks lukus. Sain neljandale kapata ja siis tuttava ukse taga koridoris oligi kohe vanama vastas. Ainult et ta oli põrandal kummuli. Väidetavalt vinks-vonks ja üldse igati kõbus, palavikuvaba ja jõudu täis. Ainult see tüütu köha. Millegipärast ei jäänud ma uskuma, eriti pärast mõningaid ebatõhusaid jõu- ja ilunumbreid, mille tagajärjel vanaema asend oluliselt vertikaalsemaks ei muutunud. Kutsusin kiire abi appi ja tuldigi -- kaks tugevat meesterahvast ja üks kuri valjuhäälne tädi. Tegelikult vanaema kuuleb hästi, aga lihtsalt häält polnud sel hetkel. Muidugi selle kehatemperatuuri koha pealt tal eriti õigus polnud. Sellist, mis tal oli, nimetatakse tavaliselt kõrgeks palavikuks. Ma ausalt ei tea, kus vanama oma väljaskäimise riideid hoiab ja tavaliselt väljub ta kodust peaaegu alati nagu läheks teatrisse (ee... mitte nagu mina, aga nagu korralikud inimesed läheksid), seega tundus tädi kurjustamine jokutamise pärast kuidagi ebaõiglane. Eriti pahaseks tundus minevat, kui ma emale helistada tahtsin, et asjade asukohti välja uurida. Tõmbasimegi siis lihtsalt midagi pealt ja midagi alt otsa ja mehed tassisid vanama minema. Koos oma, nagu hiljem selgus, kahepoolse kopsupõletikuga.

Eks ma pärast helistasin jälle kiirabisse. Mitte et oleksin sellest ühest korrast kuidagi sõltuvusse sattunud, aga üks onudest oli oma jope maha unustanud. Vanama pandi üksi tuppa, ei telekat, ei raadiot ega isegi mitte süüa. Ema viis saiakese. Pärast järgmise tiiruga viis hambad ka.

*****
Animated Dreamsi ei ole enam. Nüüd on Shorts. Nagu et lühkarid. Ei mingit salapära ega elegantsi. Aga mis seal ikka, kuna puhkus oli võetud sobivalt nii, et pidin pärast reisi palju asju ära nägema, siis hankisin kõigepealt hundipassi. See koduleht on veel jaburam kui eelmisel aastal. Regasin passitamiseks oma FB kontoga sisse ja kõik tundus täitsa nunnu. Kuni reisilt saabudes 5 minutit enne esimest olulist seanssi kassas teada sain, et oleksin pidanud kusagile ei-tea-mitme-puu-taha klikkima ja seal request vajutama. No ei olnud kusagil sellist juhendit ja netita poleks ma seda niikuinii lugeda saanud. Minu ostu ajal polnud leht veel valmiski. Õnneks lasti mind seekord niisama sisse. Vajutasin selle requesti ka siis ära. Järgmise kassaringi ajal selgus, et automaatselt passiga seotud FB profiilipilt ei sobi. Seal oli ilmselt liiga palju jõehobu peal. Sain jälle saatja abil saali. Vahetasin pildi. Järgmine kord kassas tuli välja, et ega see pilt automaatselt ise uuenegi, pean x aja ootama ja siis jälle requesti vajutama. Siis sai päev otsa. Järgmine päev kassas sain teada, et pass saab valmis paar tundi hiljem kui esimene istungjärk. Nüüdseks olin õppinud koodi abil pileteid ostma. Passi asemel näitasin meili peale tulnud passi infot, mis tegelikult kehtis ju ka. Veel järgmine kord saingi kassast kaardi kätte. Läksin sellega kohe pileteid juurde hankima -- aga ei, passil olev triipkood oli õige asja asemel ainult üks nullirida. Ilmselt polnud ette nähtud, et keegi pilti uuendab ja töö käigus nulliti rohkem kui jõehobu. Üritus ise oli muidugi järjekordselt suurepärane ja keeras mu unenäod veelgi segasemaks kui muidu. Kui ma nüüd unes taipasin, et on uni, veendusin kõigepealt, et mu käed on mingid koledad kobarad ja siis proovisin mööda seina üles ronida. Sein läks vedelaks. Järgmine kord proovin kindlasti uuesti.     

*****

Saabusin talli, kaks paari silmi jälitasid mind erilise huviga läbi puurivarbade. Olin ette kujutanud, et langen Metsikule kaela ja olen hullult heldinud, aga välja tuli ikka nagu "Um... tere". Asepealik oli vahepeal asjad ilusti jonksus hoidnud ja polnudki muud muret kui ära proovida, kui palju sellest ratsutamise värgist veel meeles on.

Õnneks on ilmateade saabuva nädalavahetuse koha pealt natuke kurssi muutnud. Need paar miinust, mis tänase kümne kõrval plaanis on, tunduvad köki-möki.

Sattusin virtuaalsesse reaalsusesse. Eelmisel õhtul uurisin natuke tausta ka ja eelinfo põhjal tahtsin kindlasti vähemalt plangunalja ära proovida. Kopsik prillide ja kõrvaklappidega peas, astusin lifti ja sõitsin pilvelõhkuja viimasele korrusele. Kui seal uksed avanesid, viis plank lihtsalt üle ääre mittemillegi kohale. Sinna astusin julgelt peale, ei hullu. Ma ju teadsin, et tegelikult olen kusagil toas. Aga kui raske oli jalg üle ääre tõsta! Seda ma teadsin ju jätkuvalt, et igal pool on vaip, aga mõistus tõrkus plangu kõrvale astumast. Peopesad higised, astusin ikkagi ja kukkusin pikalt. Päriselt ju ei, aga maaga kokkupuutumise kohas kaotasin korraks tasakaalu. Kere uskus silmi. Võimas kogemus, kindlasti ajan lapsed ka sinna proovima mõni päev. Mänge oli palju, kõiki ei jõudnud proovida, aga kõik olid kaasahaaravad. Mägede kohal linnuna hõljumine -- mõnus. Kokkupõrge mäega -- mitte niiväga. Vibuga trollide tõrjumine oli tore, kuni need kallale ei jõudnud tulla. Lõpuks nad muidugi paratamatult jõudsid. Joonistasin 3D koera ja tooli ja Katrini, mille ümber sai ringi jalutada ja justkui katsudagi. Niivõrd pärised tundusid nad. Joonistamist tahan kindlasti veel proovida ja vibuga papist tonte lasta ühes laborimängus. Kohevarsti algab Larsi 3V laager ja ma olen nii kohutavalt väsinud, et ei jaksa magamagi minna.