Peadpidi heinarullis istumine teeb hobusega imet. Ühest päevast piisab, et nullida pisike rõõm vahepeal justkui saavutatud vormist. Seda juttu, et ümmargune on ka vorm, ei tasu minuga üldse alustadagi. Ilmselt jäängi igavesti kurtma hobuste jämeduse ja istaku kehvuse üle. Pärastiseks mäluvärskenduseks panen Kollionu hetkeseisu küljelt ja tagant. Metsikut ei hakka üldse mainimagi... oih, just ikkagi mainisin... nohet kui jalutuskaaslane nägi kuldses ilmas välja nagu parimas pildiraamatus, siis meie Metsikuga -- punane nutsakas pruuni rulli otsas.
Mingi tont oli kassipoja minema loopinud ja see tuli talli sooja ja süüa otsima, nuttis kusagil heinarulli ja seina vahel. Vesihall kondine nunnukene, täis imenud puuk kõrvas. Tahtis sülle tulla, aga kartis ka. Küll ja küll on tallide juurde loomi jäetud, koeri, kasse, jäneseid, keda iganes. Vahel veab ja keegi korjab äraloobitu üles. Vahel võib juhtuda, et kohalik pealik teeb lõdisevale hämmeldushunnikule lihtsalt peksa. Või sööb keegi ta ära. Või astub peale. See konkreetne tegelane oli kindlasti millalgi kodusooja nautida saanud ja ka silitavat kätt. Hallil kribul vedas, leidis omale päris kodu kahe päevaga.
Ka järgmine hüppekas tekitas pigem küsimusi kui andis vastuseid. Muidugi naljakas oli, et hobune läks alles lõpus käima, kui asi juba otsa saama hakkas. Kui teaks seda aega ette, mis kell ta ellu ärkab... Meile on nüüd tekkinud lühikesed metallpostid, mis takistusi suuremaks illusioneerivad. Pulgahunniku kõrgust saab ju hinnata selle järgi, kui palju puki ülemisse otsa veel vaba ruumi jääb. Need siis petavad 10-15cm. Peab ikkagi markeri või teibiga peale panema, et õnge ei läheks.
Draama, draama. Mõtlesin, et olen rohelisem, hakkasin silikoonist abivahendit ühekordsete nuustikute asemel kasutama. See tont aga pole üldse usaldusväärne. Seni on üle ühe korra ilusti oma tööd teinud ja siis vahele äkki nagu tapamaja. Johhaidii noh. Homme on 3V koosolek. Seal peaks ka draamat jaguma.
No mis ma ütsin, oligi draama. Kuna vaidlemisteemasid oli vähevõitu, siis lepiti lihtsalt palju asju kokku. Küllap neid hiljem ka natuke ümber mängitakse, aga no kuulge -- esialgne plaan on pidada järgmisel aastal maha 10 (!!!) kohalikku 3V-d. Pole kunagi enne sellist nalja olnud. Lisaks tehakse arvatavasti mõni mängukas ka. Aga ikkagi leidus 1 keegi, kes oli kõige peale vihane, üritas vana pori üles kaevata, vaidles vastu ja ütles halvasti. Lihtsalt nii. Võimalik, et panustab sedamoodi seltskonna ühtsustundesse. Kõik ühe eest... või vastu. Üks kõigi, kõik ühe vastu!
Pean reisile minema ega saagi terve nädala ratsutada. Pluss veel mõni päev. Kuidas ma küll hakkama saan? Mitte et võiks ju muretseda, et kuidas leitud asendaja hakkama saab äkki sülle sadanud koormusega. Võiks isegi öelda, et kahju on temast, aga pole ju.
*****
Reisivärk. See tuleb eraldi.
*****
Läksin vanaemale külla. Mis imelugu see küll oli, aga seekord ei olnud ükski uks lukus. Sain neljandale kapata ja siis tuttava ukse taga koridoris oligi kohe vanama vastas. Ainult et ta oli põrandal kummuli. Väidetavalt vinks-vonks ja üldse igati kõbus, palavikuvaba ja jõudu täis. Ainult see tüütu köha. Millegipärast ei jäänud ma uskuma, eriti pärast mõningaid ebatõhusaid jõu- ja ilunumbreid, mille tagajärjel vanaema asend oluliselt vertikaalsemaks ei muutunud. Kutsusin kiire abi appi ja tuldigi -- kaks tugevat meesterahvast ja üks kuri valjuhäälne tädi. Tegelikult vanaema kuuleb hästi, aga lihtsalt häält polnud sel hetkel. Muidugi selle kehatemperatuuri koha pealt tal eriti õigus polnud. Sellist, mis tal oli, nimetatakse tavaliselt kõrgeks palavikuks. Ma ausalt ei tea, kus vanama oma väljaskäimise riideid hoiab ja tavaliselt väljub ta kodust peaaegu alati nagu läheks teatrisse (ee... mitte nagu mina, aga nagu korralikud inimesed läheksid), seega tundus tädi kurjustamine jokutamise pärast kuidagi ebaõiglane. Eriti pahaseks tundus minevat, kui ma emale helistada tahtsin, et asjade asukohti välja uurida. Tõmbasimegi siis lihtsalt midagi pealt ja midagi alt otsa ja mehed tassisid vanama minema. Koos oma, nagu hiljem selgus, kahepoolse kopsupõletikuga.
Eks ma pärast helistasin jälle kiirabisse. Mitte et oleksin sellest ühest korrast kuidagi sõltuvusse sattunud, aga üks onudest oli oma jope maha unustanud. Vanama pandi üksi tuppa, ei telekat, ei raadiot ega isegi mitte süüa. Ema viis saiakese. Pärast järgmise tiiruga viis hambad ka.
*****
Animated Dreamsi ei ole enam. Nüüd on Shorts. Nagu et lühkarid. Ei mingit salapära ega elegantsi. Aga mis seal ikka, kuna puhkus oli võetud sobivalt nii, et pidin pärast reisi palju asju ära nägema, siis hankisin kõigepealt hundipassi. See koduleht on veel jaburam kui eelmisel aastal. Regasin passitamiseks oma FB kontoga sisse ja kõik tundus täitsa nunnu. Kuni reisilt saabudes 5 minutit enne esimest olulist seanssi kassas teada sain, et oleksin pidanud kusagile ei-tea-mitme-puu-taha klikkima ja seal request vajutama. No ei olnud kusagil sellist juhendit ja netita poleks ma seda niikuinii lugeda saanud. Minu ostu ajal polnud leht veel valmiski. Õnneks lasti mind seekord niisama sisse. Vajutasin selle requesti ka siis ära. Järgmise kassaringi ajal selgus, et automaatselt passiga seotud FB profiilipilt ei sobi. Seal oli ilmselt liiga palju jõehobu peal. Sain jälle saatja abil saali. Vahetasin pildi. Järgmine kord kassas tuli välja, et ega see pilt automaatselt ise uuenegi, pean x aja ootama ja siis jälle requesti vajutama. Siis sai päev otsa. Järgmine päev kassas sain teada, et pass saab valmis paar tundi hiljem kui esimene istungjärk. Nüüdseks olin õppinud koodi abil pileteid ostma. Passi asemel näitasin meili peale tulnud passi infot, mis tegelikult kehtis ju ka. Veel järgmine kord saingi kassast kaardi kätte. Läksin sellega kohe pileteid juurde hankima -- aga ei, passil olev triipkood oli õige asja asemel ainult üks nullirida. Ilmselt polnud ette nähtud, et keegi pilti uuendab ja töö käigus nulliti rohkem kui jõehobu. Üritus ise oli muidugi järjekordselt suurepärane ja keeras mu unenäod veelgi segasemaks kui muidu. Kui ma nüüd unes taipasin, et on uni, veendusin kõigepealt, et mu käed on mingid koledad kobarad ja siis proovisin mööda seina üles ronida. Sein läks vedelaks. Järgmine kord proovin kindlasti uuesti.
*****
Saabusin talli, kaks paari silmi jälitasid mind erilise huviga läbi puurivarbade. Olin ette kujutanud, et langen Metsikule kaela ja olen hullult heldinud, aga välja tuli ikka nagu "Um... tere". Asepealik oli vahepeal asjad ilusti jonksus hoidnud ja polnudki muud muret kui ära proovida, kui palju sellest ratsutamise värgist veel meeles on.
Õnneks on ilmateade saabuva nädalavahetuse koha pealt natuke kurssi muutnud. Need paar miinust, mis tänase kümne kõrval plaanis on, tunduvad köki-möki.
Sattusin virtuaalsesse reaalsusesse. Eelmisel õhtul uurisin natuke tausta ka ja eelinfo põhjal tahtsin kindlasti vähemalt plangunalja ära proovida. Kopsik prillide ja kõrvaklappidega peas, astusin lifti ja sõitsin pilvelõhkuja viimasele korrusele. Kui seal uksed avanesid, viis plank lihtsalt üle ääre mittemillegi kohale. Sinna astusin julgelt peale, ei hullu. Ma ju teadsin, et tegelikult olen kusagil toas. Aga kui raske oli jalg üle ääre tõsta! Seda ma teadsin ju jätkuvalt, et igal pool on vaip, aga mõistus tõrkus plangu kõrvale astumast. Peopesad higised, astusin ikkagi ja kukkusin pikalt. Päriselt ju ei, aga maaga kokkupuutumise kohas kaotasin korraks tasakaalu. Kere uskus silmi. Võimas kogemus, kindlasti ajan lapsed ka sinna proovima mõni päev. Mänge oli palju, kõiki ei jõudnud proovida, aga kõik olid kaasahaaravad. Mägede kohal linnuna hõljumine -- mõnus. Kokkupõrge mäega -- mitte niiväga. Vibuga trollide tõrjumine oli tore, kuni need kallale ei jõudnud tulla. Lõpuks nad muidugi paratamatult jõudsid. Joonistasin 3D koera ja tooli ja Katrini, mille ümber sai ringi jalutada ja justkui katsudagi. Niivõrd pärised tundusid nad. Joonistamist tahan kindlasti veel proovida ja vibuga papist tonte lasta ühes laborimängus. Kohevarsti algab Larsi 3V laager ja ma olen nii kohutavalt väsinud, et ei jaksa magamagi minna.
No comments:
Post a Comment