Üks teine päev sattusin pakettreisiga poolsoojale maale. Ilma hobuseta või vähemalt hobuteemata reisimist pole mul tegelikult üldse tavaliselt plaanis. See tähendab, et keegi teine tegi plaani ära ja minu panus oli tööl õigel ajal teada anda, et ma nüüd mõned päevad ei tule ja leida keegi, kes hobustel silma ja tagumendi peal hoiaks. Andsin ja leidsin, vedakas.
Koos plaanimise etapiga jäi ära ka pakkimise oma ja nii viskasingi hommikul kohvrisse suvalise valiku mingeid riideid, raamatu ja ajakirja, telfilaadija ja veel paar vähest vidinat, et tagasiteel uutele riietele ja maiustustele ikka ohtralt ruumi jaguks. Lennujaamas tuli meelde, et hambapasta ja -niit olid koju jäänud. Kohe hakkas tunduma, et just seda niiti on hädasti tarvis. Krabasingi tax-free alal apteegilaadsest nurgakesest midagi taolist, mis kahe tööjuure-söökla prae jagu maksma läks. Esimene niidijupp jäi kohe hambavahesse kinni. Paganas küll, vahatamata risu oli! No ei saanud enam kätte. Olgu peale, ootan hotellini ära, seal aega küll peegli ees täpsemalt uurida.
1. Hotellis nimega Armas Labada oli voodis teki asemel laualina, põrandal eelmisest vahetusest vatitikk, vetsus veider hais, restoranis maiad kassid ja akna taga Vahemere kohin. Nett maksis 4 dollarit päev. See on ju normaalne, et hinnakirjad on £, $, € või sootuks rublades ja grivnades, aga igatahes mitte liirides, mis ametlikult kehtima oleks pidanud. Olin pigem netivaba ja tegelesin hambaniidiga. Mitme katse järel pusa hamba vahel aina kasvas. Vuntsidega hammas! Järgmisel päeval peab kindlasti kusagilt poest abivahendeid krabama.
3. Giid ütles, et kui me reisi lõpuks pole ära õppinud üç küçük öpücük, siis peame teiseks nädalaks veel jääma (sabaga "ç" on "tše", ehk kokku "ütš kütšük öpütsük", ehk 3 väikest suudlust). Käisime kilpkonnalinnas apteegis, hankisin sealt endale pintsetid. Sest näpud tulitasid ja alla ei kavatsenud ma anda. Nägime ära mõned poolterved kilpkonnad, kes peagi haiglast vabadusse pidid pääsema. Päris katkisi meile muidugi ei näidatud seal kilpkonnahaiglas, aga ühel oli kolmandik kilpi läinud ja luu paistis alt välja. Üks reisikaaslane kukkus pea paadipõhja vastu lõhki ja pidime ka inimeste haigla üle vaatama. Siuh-viuh oli skalp jälle koomale tõmmatud ja side peal. Õhtul hotellis oli jälle pidulaud valmis, ainult joogid tuli juurde osta. Kohvi oskavad türklased suurepäraselt teha ja ühe ma koogikuhila kõrvale ka haarasin. Pärast sööki imbus kõrvale mehike, kes lakkamatult "so sori, so sori" pobises, "so sori, aga kohvi eest palun 2EUR, so sori". Asusin pintsettidega hambavahelise niidipusa kallale. Milline mõnu oli sellest kinni haarata, nii et näppude vahelt ära ei libisenud... Niidid hoopis rebenesid. Neist polnud enam võimalik mitte mingi vahendiga kinni hakata, aga paks tomp oli ikka alles ja mingi uue niidiga ennast kusagile poole liigutada ei lasknud. Mine või lase hammas eest ära võtta, et pusa kätte saada. Andsin alla. 
4. Kogu rannik on kreeklastest jäänud varemeid täis, aga Efesos kohe eriti. Nagu mõni võimatult keeruline pusle, kohati nagu mitmest eri karbist kokku pandud. Huvitav, kas meie lapsed oleksid vanaaegses WC-s augule pihta saanud? Ja ega need ennemuistlased ometi otse kivil istunud? Kohalikud tegid ajalugu juurdegi, ämbrite-kärude-labidakestega. Väravas oli lõbusa olemisega mehike, kes, kuuldes, et Eestist oleme, tervitas meid: "Tere-tere, vana kere". Kõik kohad olid kasse täis, isegi kivikuju-vabad postamendid. Teised läksid uurima, kuidas selle neitsi Maarjaga täpsemalt lood olid, aga meie istusime kohalikku marsasse, et hotelli saada. Õppisin uues sõna -- uks on kapı (haha, kapi kapõ)! Hotelli allkorruse poed olid kinni, Korsi ja Vuittoni kotte rippus ja vedeles kokkukorjamist oodates põrandal, näha oli üliharuldasi Levise vinüülist vöid. 
5. Teisipäeva varahommikul tabas meid vaibaparadiis. Vaatasime, kuidas vaiba sõlmimine täpselt käib (nemad tegid 2 sõlmega -- ühega on kiirem ja vähem vastupidav), mismoodi kasvab siidiuss, kuidas kookonist niit kätte saada ja millega lõngasid värvitakse. Ühes suures saalis istusime seinaääred täis ja keskel hakkasid onud vaipu lahti rullima. Tohututes kogustes. Ikka siidivaipu ja lambavillaseid, moodsate mustritega ja traditsioonilisi, suuri ja väiksemaid. Ühte ägedamat (4kEUR) olla tehtud kahekesi kaks ja pool aastat. Sõlmede arv ruutsentimeetris paneb kõik paika. Vaevu jõudis etendus otsa saada, kui igaühe juurde, kellel silmad murdosaks sekundist peidus polnud, kargas müügimees. Meile tuli üks eriti pealetükkiv ja kuidagi... hoolimatu. Nagu teerulliga hakkas tööle: tahate suuremat? väiksemat? moodsamat? heledamat? Ütlesin, et mulle meeldivad suured siidivaibad, aga ostuplaani ikkagi pole. Litsus meile siis mingeid väiksemaid ruudukesi -- no mida ma sellise jupiga ometi peale hakkaksin? Tahtsin hoopis omapead ringi vaadata ja käsitööd imetleda, eriti neid hobustega seinakaid, aga kas ta seda märkas. Mk-mmm (hobune -- at, hobused -- atlar). Giid oli ennist bussis kauplemise etappe õpetanud. Meie vaibaonu tegi kogu jutu üksinda läbi, kusjuures lõpuks oli vaiba hinnast pool maas ja kolm sotti alles, aga meie ikka nagu kivid. Viimaks vihastas onu sootuks ja viipas pahaselt trepi poole -- väljapääs on seal! Järgmiseks tuli Pamukkale ja Hieropolis. Maavärinatest ja inimtegevusest segi pööratud ajalugu. Soolaväljadele, kus varem olla isegi ATV-dega ringi täristatud, olid nöörid ümber tõmmatud ja valitud kohtadesse võis minna vaid paljajalu. Termaalveejuga oli mõnus, igasugust imerahvast istus jalgupidi sees. Kivid ja vesi = libedus. Nägime järjest pealt, kuidas inimesed sirakile kukkusid, üks lõi omal isegi kulmu pooleks. Kitsaste silmadega hullupööra üles löödud ilulillekesed lasid end pildistada ja tegid ohtralt selfiesid. Sõu jätkus ka hotellis, kus kõhutantsija pealtvaatajaid püünele tiris ja esinema pani. Teagi nüüd, kes paremini pekki väristas, tantsija või meie grupi mehed...
6. Öösel lasti hotellis häirekella, mis oli äravahetamiseni sarnane telefonihelinaga. Äkki heliseski? Toru tõstes jäi juhe telefonist eraldununa rippu. Nagu anekdoodis, kus tšuktši-mehike nädalaid toru küljes tolknes ja süüa lunis, aga kuna enne numbrit ei olnud taibanud valida, võitis näljavõistluse. Kuidas on võimalik, et puuviljaparadiisis on hotellis jagatud mahlad nii ilged? Nagu lutsukommileotis, üleni võlts. Ometi on Kõik Kohad viljadest lookas apelsini-, granaatõuna- ja mandariinipuid täis. Suvalisel tänavanurgal kasvab paksult täis hurmaapuu. Normaalne. Kohustuslik kullatuur jättis üsna külmaks, kuigi lubasid seal tasuta ehteid parandada. Hobuseid polnudki. See-eest leidsin söögikoha juurest õuest täiesti vaimustava puu -- araukaaria. Nagu roheliste usside kasvandus. Ma oleksin vist sinna jõllitama jäänudki, kui ära poleks tiritud. Samas peatuskohas oli umbes 8 abiellumise-väljakut. Kas need tenniseväljakugi mõõtu välja andsid, aga valged kardinatega väravad, troon ja rida pinke igas aias, üle peade lambiread.
7. Järjekordne turistilõks nahamaailm oli samas hoones, kus eelmise päeva kuldki. Mis mõttes meid tassitakse kaks päeva järjest samasse kohta?! Nojaa, ei saa turisti ühe päevaga ometi tühjaks tõmmata, las kosub vahepeal. Siit saime esimese päris kauplemise kogemuse. Oli türgi kohv ja alustuseks ulmelised hinnad, millest juppide kaupa maha tõmbama hakati. Hind tehti muidugi "ainult meile" ja vahepeal pidi sootuks "ülemuse käest luba küsimas käima", et "tehasehinnaga" müüa tohiks ja läbirääkimise käigus hindadega toimunust ei tohtinud me kellelegi hingatagi. Niipalju siis ütlengi ainult, et kui keegi peaks Türgis nahapoodi sattuma ja mõni asi ikka kohe päriselt meeldib, ei tasu hinnalipikust ennast üldse häirida lasta. Seal on ikka uskumatult palju kauplemisruumi isegi meiesugustele, kelle kauplemine näeb välja nagu vaikides muhelemine, vaheldumisi pead noogutades ja raputades. Küll müüja-onu teeb kogu töö ise ära, higipiisad otsaees. Mitmekihilise Antalya jaoks jäi küll kohutavalt vähe aega. Põhimõtteliselt ei jõudnud kanna peal ringigi keerata. Kahju. Teisalt sai giidi järel sörkides lugusid kuulda. Näiteks et kuidas türklased oma vanad ehitised rahva abiga restaureeritud saavad või kuidasmoodi see turism üldse Türki jõudis ja mis ta seal muutis. Õhtul niidiga hambavahet rünnates tuli nüüdseks juba vildistunud pusa ära. Selge märk, et reis saab kohe otsa.
8. Hommikusöögi ajal ilmus restorani kass, kellele kõrvallauast muna maha loobiti. Teiselt tuurilt naasnud eestlased kippusid aina meie bussi trügima, aga see on ka arusaadav -- meil oli mõnus kõrge Mersu ja nunnu bussijuht, kelle nimi oli Ismail (nädal otsa olin saanud Ismailiga sõita, khm). Giid oli õpetanud, et tunnelis sõites tuleb plaksutada. Midagi oli seal tegemist kadunud hingedega. Teine variant oli mõne soovi täitumiseks tunneli algusest lõpuni hinge kinni hoida. Bussitäis plaksutavaid ja/või õhku ahmivaid turiste. Nunnu. Või tüütu. Kuna istusin paremal pool, nägin märkide pealt tunneli pikkused ette ära ja tundsin kannatajatele ette kaasa. Lõpuks ometi tuleb sellele klobinale lõpp. Kohustusliku hobupildita siiski ei pääse. Neil valgetel olid esimestel jalgadel raudade asemel mingid pehmendused (liimitud?), tagumistel tavalised rauad.Tore reis oli. Puhkust küll eriti ei antud, kuna vaatamisväärsused tahtsid vaatamist, aga trenniks nagu ka nimetada ei saa, sest süüa sai liiga palju ja polnud mingi probleem kilo jagu päevas kosuda. Kui poleks endale võtnud kohustust kahte hobust ülal pidada, saaks kasvõi iga kuu soojal maal käia. Luksuslikult. Aga ei siis.
*Mingi hetk selgus, et olime mõlemad kaasa tassinud Umberto Ecod, ma "Roosi nime" ja ta "Foucault' pendli", mida me kumbki kogu reisi ajal lahti ei teinud.
No comments:
Post a Comment