Täiesti hämmastav, kuidas mingite asjade õigel ajal kokku juhtumine midagi muuta võib. Esiteks see Alla trenn, kus tegime "õlg ees" nii soojenduseks kui trennis endas, ja siis sinna otsa kellegi kirjeldus Werthi antud kliinikust. Läksin hooga peale, et ma teen nüüd kohe eriti konkreetselt sama ja et VÄLIMINE RATSE ja SISEMINE SÄÄR. Kohe päriselt. Ma tean seda ja kordan endale trennis niigi, aga siis ma kohe päris päriselt keskendusin sellele, et hobune jookseks õlg ees ja et seest ei tiri Üldse, aga nõuan, et reageeriks sisemisele säärele ega aeleks selle otsas. Oh sa püha püss, kus mõjus. Eriti pärast kahte trenni. Avastasin, et suudan lõpuks ometi sõita rajal Otse, aga olin ükskõik mis hetkel valmis sealt lahkuma, sest eeltöö oli kogu aeg tehtud! Eks ma laperdan ikka edasi ja lödisen, aga... aga... Kollionu jooksis nüüd kordel ka paremale täiesti galopi moodi asja ja ma ei pidanud teda isegi taga ajama. See tähendab, et ükskõik millisel hetkel elus midagi õigemini tegema hakkad -- ei ole liiga hilja, ikka mõjub! Täielik ahhaa-elamus.
Mõni päev ma kohe jälle ei oska. Kaotasin kapivõtme ja pidin seepärast ringiga tööle minema ja uut võtit nuiama. Õhtul kaotasin ära kiivri sisu. No selleks peab ikka ekstra andekas olema ju. Misjaoks oli tarvis seda just nüüd maha katkuda ja taskusse toppida? Niikuinii on mõni linnuke endale pesaks ära korjanud. Peab siis äkki Ecusse tagavarakiivriga minema. Lõpuks ometi sain ennast sinna üritusse ära regada, mitu aastat järjest on midagi tuksi läinud. Tõotab tulla ülipõnev päev, kuigi suuremat osa sellest põnevusest ma ju pealt ei näe. Tulevad rahvad uute hobustega, aga ka mõni vanadest kokku pandud meeskond, mida peast niisama huupi poleks osanud pakkudagi.
Vali-mind-mees ütles, et valitagu teda, sest seda teist te ju ei taha, ega ju. Pärast finišijoont aga tahtis ise küll selle teisega koos mängima hakata, aga veel siis selle teise reeglite järgi. Ma ei taipa.
Seda ka ei taipa, kuidas vahel heli ja pilt kokku ei lähe. Suu räägib, et "kael pikemaks" ja "ära nina pärast muretse" ja "kätega liialt kompenseerides jääd ühel hetkel hätta", aga omal on ratsutamise ajal hobusel nina esijalgade vahel ja hõõrub seal jõuliselt küljelt-küljele, samal ajal kui piits tagumenti triibuliseks klopib. Ja vahet pole, kelle otsas istub, kõik lähevad rulli ja kurjaks, hakkavad tagant üles taguma. Kaugelt vaadates ei saa arugi, mis hobune on, sest kuju tuleb kõigil nagu koopiamasinast.
Jaaaa käidud on. Lõpuks ometi see ECU derby. Mitu võimalust oleks olnud tuksitada. Isegi juba talliteed olid vastu. Minu põhitee oli vesiliivaks moondunud ja siis sinna sadas veel öö läbi vihma otsa. Mingil kummalisel kombel oli aga sõidetav see ainus täiesti hooldamata lennujaamatee. Roopad olid küll, aga kõikseevärk oli alles jääs ja seega kõva. Teine asi -- kas on tallitöötajad vahetunud või mis, aga viimastel päevadel on hobune olnud pooleldi paljal põrandal, kõrval kusepadjad. Ürglohakas töö. Tegin üle ja hobune kukkus kohe pikali. Ilmselt ei uskunud, et seda seisu lähiajal uuesti näeb. Tore siis, et hobune sai korraks nautida, aga kivi peal kuseloigus mööda saadetud ööd olid kanna koledaks teinud. Õnneks küll ei longanud...
Hobune pissis minekul treiku trapi lainesse, päris võigas oli siis see sulgemise etapp. Aga käed ongi pesemiseks, mis seal ikka. Tavaliselt väldin sisevõistlusi, kuna boksita on startidevaheline aeg tõeline piin ja võistlust ka pealt ei näe. Õnneks oli stardikas üsna soosiv ja üks mitte-eriti-vaba-tahtlik ka abiks. Vähem kui pool päeva passimist nende kahe klassi peale, mis me tegime. Viimasest võistlusest oli möödas kuid, aga hobuse suhtumine oli kuidagi... professionaalne. Vaatas rahulikult ja teadvalt ringi, pingutas parkuuris rohkem kui kodus. Kummaski soojenduses ajas alustuseks selle "okserima" asja pauguga alla ja oli siis edaspidi ettevaatlikum. 100cm-s oli süsteemi vahe 7+natuke meetrit, rahval oli tõsine tegu ära mahtumisega. See rehitses päeva veidi lühemaks, kuna ümberhüppeid tuli ju vähem. Kollionu tegi 0/0, kihutamist ei saanud lubada, sest see süsteem. Võitja-onu tegi kannakaid ja kiirendusi, oli teistest kaugel ees. 110cm oli soojenduseks 1. takistus -- küll kõigest lattaiana, aga ikkagi tundus tore võimalus starti harjutada. Et kust just samme seada, et kõik mahuks. Muidugi ei tulnud päris stardis nii välja. Samm jäi ürgkaugeks ja pidasin ilmselgeks, et teeb ühe juurde. No ei teinud. Johhaidii noh, andsin kohe nii palju ratset kui iganes tarvis võis minna, sest maandumine pidi tulema kusagil okseri keskel. Aga ei. Hobune lendas. Kuidas ometi?? Polnud kaua aega imestada seal, teine takistus oli latikate süsteem. Mul alles asjad pilla-palla laiali ja maha ta tuli. Teistpidi tagasi oli jälle puhas, seega üks teine päev me äkki suudame... Tulemus 4kp, eelmise parima 110 kordus. 3V sees tehtud numbreid ei arvestata, muidu oleks parim tulemus natuke kõrgem ja puhtam. Pole nagu palju võimalust parandada ka, võistlusi on siinkandis vähe. Isegi Luunja Volbrit pole see aasta. Sinna oleksin kindlasti minna tahtnud.
Kaks päeva jutti olen poole ööni tööl pidanud olema ja halvemal juhul tuleb üks pikk veel otsa. Niimoodi ei saa kohe üldse talliasju ajada. Täna võtsin abilise kaasa ja lihtsalt jooksime hobustega maneežis. Homme tahaks ju hüpata ka veel... ja etteütlust kirjutada! Pean endale nurgakese otsima ja proovima kaasa teha seda nalja. Tõenäosus, et õige hetk vaba on, on väike.
"Miks ma su soove pean täitma, kui mul polegi jalas veel pükse?" Pesamuna oli hommikul luuleline.
Veel pikem tuli see kolmas päev. See läks lausa järgmisse üle. Mingid anomaaliad ja häired tagapaneelis, mis ühe positsiooni mõõtmised ära käkkis. Lõpuks olin nii väsinud, et mulle juba tundus, et süda ei löö enam. Šotlase jutust ei saanud ka mõhkugi aru. Küsisin midagi, tema vastas, mumin-mumin-mumin. Küsisin teise korra -- ikka sama vastus, ehk ainult grammikese intensiivsem. MuminMUMin. Ja siis teine šotlane sügas üle võrgu kaasa. Poole ühe paiku öösel üritas screenshotti käivitada, aga sinna tuli pusa. Naersin nagu poolearuline.
Pärast tallitahvli kurikirja ilmus vana söödaämber tagasi. Olin olnud pahane, et keegi pidevalt mu hobuste ämbreid kasutab ja need tallivahelegi unustab, vett täis. Märjad ja laiali -- mulle kohe üldse ei meeldi nii. Kasutan neid söögiportsude ettevalmistamiseks, aga mul ju puhtalt kuivtoit seal ja märja otsa ei taha panna. Tõkiskingadki ilmusid äkki välja ja isegi kadunud kapivõtme leidsid mu mehed kusagilt põõsa otsast üles.
Kollionu üllatas jalahaavaga, oli endal taga krihviga 20cm piki toru alla vedanud. Ega algul seal mudas ja mustas märganudki midagi, aga jalga niisama katsudes tundus kinnas pärast punakas. Katsusin võrdluseks teisi poriseid kohti ka -- kinnas oli selgelt pruun. Kollikas ei lasknud ennast üldse häirida, pestes ja näppideski ei teinud teist nägu. Tõeline mees mingist tühiasjast välja ei tee. Koukisin kohe krihvid ära ka muidugi, aitab küll, iga päev enam jääd katsuda ei saagi. Vasakul -- pärast avastamist, paremal -- ülejärgmisel päeval.
See hetk, kui taipad, et puud tihnikus on tegelikult ridadesse jaotunud ja kahetsed, et enam neil pikka pidu seal pole. Viimane puudekogum talli ümber, siis on lage väli ainult...
Elevant e Kollionu on olnud mu elus nüüd 2 aastat. Nüüd lõpuks on ta hakanud minu vastu ka huvi tundma, jälitab vahel nagu koer. Mingi vastastikune usaldus on hakanud tekkima. Ja see on valus. Ma ei tea teda läbi ja lõhki nagu üks korralik pereliige võiks. Ma ei pea temaga pikaajalisi plaane ja ta pole mu "hingehobune". Ma ei tea tegelikult, kas kurbus on asjakohane tunne. Olen üritanud tagada talle turvalise ja võimalikult hobuseliku elu (mis see veel on?) ja tema teeb mis suudab tunnijagu päevas minu tahtmisi täites. Win-win? Aa, ja see jälitamine -- ilmselt jälitab siiski mu taskus olevat leivatükki.
Vahel ütleb Metsik trenni lõpus, et tahab püherdada. Vahel ta valetab! Kraapsab korra jalaga ja hoiab pea maas, aga niipea kui kusagil mingi hääl kostab (paratamatult kostab, alati), on tehing katki. See on nagu aevastus, mis kunagi ei tule. Ja ma passin nagu totakas kõrval, sadul süles.
Regasin ennast Sakstesse. Hirmus on. See pole üldse loogiline, aga Metsiku-taolise hobusega, kes kiirelt reageerib, tunneksin end kuidagi turvalisemalt. Need jalad on rohkem omad. Kollionu jalad käivad kellegi muu tahtmise järgi.
Üks nullpäev ka vahele. Kohe üldse ei oska ratsutada ja ei tea ka, milleks seda üldse vaja on. Oleksin pidanud ratsmed nurka loopima ja selleks päevaks loobuma, aga millegipärast jäin tühja võitlema. Ei saanud keegi meist targemaks.
Täna tuli kevad ja kurg lendas üle tee. Ehk peletab nüüd eest need kurjad ilmad, mis tema lahkumisega siia tulid.
Hüppasime ja sadas pulki. Kohati oli hea tunne, kui eest kerkis ja oli ühtlasi aktiivne. Kõik on nii seotud ratsastusega. Tee kõrval oli tosin kitse. Ootasid seal ilusti, tublid.
Lendasin mööda talviseid tühje tänavaid. Katustele ja alla, pikalt kohe. Haa, see on uni! Proovisin kohe läbi seinte minna. Oli vaja end lõdvaks lasta ja lihtsalt peale lennata. Sein paindus, selles olid kiud. Need venisid ja purunesid, et ma läbi pääseksin.
Täna õhtul on võistlus, praegu magan veel ega aimagi, milline päev tuleb. Kas saan treiku kätte mudast? Kas hobu on terve? Kas jõuame kohale ja päriselt stardime? Mis tunne pärast on?
Mu start hilines peaaegu tunni ja sellegipoolest ei jõudnud parkuuriga tutvuma. Peaaegu. Gruumi polnud, aga üks tore kohalik hoidis korra hobust. Vedas, et ikka sain natuke piiluda -- maajalutamisega võrreldes polnud hobuse otsast vaadates kuigi hull see kõrgus. Kollionu hüppas ja ägises. 2/9 oli sinine okser otse päikesesse. Mitte kottigi ei näinud. Tegin mingi ülilolli lükke kolmikusse kaugelt ära ja kahetsesin kohe. Milline idikas nii teeb?! Olin endale nii pahane, et ei suutnud enam meenutada, mis see teine allatulija oli. Ja siis äkki enne uinumist laekus video. Milline tore üllatus ometigi. No ja oligi -- teine eksimus oli see päikeseokser, kuhu ka kaugelt ära lükkasin. Oli siis vaja, onju. Hobuse kohta ei saa küll midagi halba öelda, tegi mis kästud ja laadus ka ilma mingi kõhkluseta. Tore koll.
Ja siis on ratsaspordiala, kus isegi lapsed kiivrit ei kanna, aga ometi on kõige väiksemad ohtlikemais paigus: galopeerival hobusel kolmekordse inimtorni otsas.
Kassi hing oli punases kassikujulises õhupallis ja sellele olid silmad ja suu joonistatud. Mingi hetk oli ka sukk peale tõmmatud, siis ei teinud vahetki tavalise kassiga. Põhimõtteliselt oleks õnnetuse puhul piisanud uue õhupalli kasutamisest.
See homne Ihaste ei lähe eriti plaanidega kokku. Muidugi oleks tore 110cm korralikult ära teha, aga mingi eitemille pärast pole see ikka see. Ja 120 on mulle veel liiga palju. Võibolla ei talu ma pettumust, et ikka veel ei oska seda hüppamise asja. Kogu aeg on mingi(d) eksimus(ed) ja pulk(pulgad) maas. KS on ikka hulga lihtsam. Mingi üks viperus ei keera veel kogu üritust pekki.
Jõudsin liiga hilja sadulasse ja väljas soojendada ei jõudnudki. See tähendab, et ainult vasakule saime sõita ja ainult paar korda hüpata. Üritasin kompenseerida kontratega, aga see pole see. Elevant tegi jälle rõõmu. Tundus selline "teeme ära (ära ainult sega)". Kõrvasihik ajas takistusi taga ja elu oli sees. Mõnda ta ikka katsus ka, aga midagi alla ei sadanud. See on Elevandi ERL TS-dest parim tulemus seni. Varem on kaks korda kahefaasilises esimeses osas puhas olnud (ja teises natuke lammutanud; üks kord ma ja teine kord keegi varasemast elust). Pean ju rahule jääma, kuigi olin esimene, kes rosetti ei saanud. Seekord kaugelt midagi ei lükanud, pidin paar korda üsna hilja sammu juurde küsima, aga andsin eest max vabaduse ja välja ta tuli. Isegi treikusse läks 2x ilma mingi kõhkluseta. Kui nüüd lausa peaks virisema, siis ainult treikus täis pasandatud saba üle ehk.
Jaaaa käidud on. Lõpuks ometi see ECU derby. Mitu võimalust oleks olnud tuksitada. Isegi juba talliteed olid vastu. Minu põhitee oli vesiliivaks moondunud ja siis sinna sadas veel öö läbi vihma otsa. Mingil kummalisel kombel oli aga sõidetav see ainus täiesti hooldamata lennujaamatee. Roopad olid küll, aga kõikseevärk oli alles jääs ja seega kõva. Teine asi -- kas on tallitöötajad vahetunud või mis, aga viimastel päevadel on hobune olnud pooleldi paljal põrandal, kõrval kusepadjad. Ürglohakas töö. Tegin üle ja hobune kukkus kohe pikali. Ilmselt ei uskunud, et seda seisu lähiajal uuesti näeb. Tore siis, et hobune sai korraks nautida, aga kivi peal kuseloigus mööda saadetud ööd olid kanna koledaks teinud. Õnneks küll ei longanud...
Hobune pissis minekul treiku trapi lainesse, päris võigas oli siis see sulgemise etapp. Aga käed ongi pesemiseks, mis seal ikka. Tavaliselt väldin sisevõistlusi, kuna boksita on startidevaheline aeg tõeline piin ja võistlust ka pealt ei näe. Õnneks oli stardikas üsna soosiv ja üks mitte-eriti-vaba-tahtlik ka abiks. Vähem kui pool päeva passimist nende kahe klassi peale, mis me tegime. Viimasest võistlusest oli möödas kuid, aga hobuse suhtumine oli kuidagi... professionaalne. Vaatas rahulikult ja teadvalt ringi, pingutas parkuuris rohkem kui kodus. Kummaski soojenduses ajas alustuseks selle "okserima" asja pauguga alla ja oli siis edaspidi ettevaatlikum. 100cm-s oli süsteemi vahe 7+natuke meetrit, rahval oli tõsine tegu ära mahtumisega. See rehitses päeva veidi lühemaks, kuna ümberhüppeid tuli ju vähem. Kollionu tegi 0/0, kihutamist ei saanud lubada, sest see süsteem. Võitja-onu tegi kannakaid ja kiirendusi, oli teistest kaugel ees. 110cm oli soojenduseks 1. takistus -- küll kõigest lattaiana, aga ikkagi tundus tore võimalus starti harjutada. Et kust just samme seada, et kõik mahuks. Muidugi ei tulnud päris stardis nii välja. Samm jäi ürgkaugeks ja pidasin ilmselgeks, et teeb ühe juurde. No ei teinud. Johhaidii noh, andsin kohe nii palju ratset kui iganes tarvis võis minna, sest maandumine pidi tulema kusagil okseri keskel. Aga ei. Hobune lendas. Kuidas ometi?? Polnud kaua aega imestada seal, teine takistus oli latikate süsteem. Mul alles asjad pilla-palla laiali ja maha ta tuli. Teistpidi tagasi oli jälle puhas, seega üks teine päev me äkki suudame... Tulemus 4kp, eelmise parima 110 kordus. 3V sees tehtud numbreid ei arvestata, muidu oleks parim tulemus natuke kõrgem ja puhtam. Pole nagu palju võimalust parandada ka, võistlusi on siinkandis vähe. Isegi Luunja Volbrit pole see aasta. Sinna oleksin kindlasti minna tahtnud.
Kaks päeva jutti olen poole ööni tööl pidanud olema ja halvemal juhul tuleb üks pikk veel otsa. Niimoodi ei saa kohe üldse talliasju ajada. Täna võtsin abilise kaasa ja lihtsalt jooksime hobustega maneežis. Homme tahaks ju hüpata ka veel... ja etteütlust kirjutada! Pean endale nurgakese otsima ja proovima kaasa teha seda nalja. Tõenäosus, et õige hetk vaba on, on väike.
"Miks ma su soove pean täitma, kui mul polegi jalas veel pükse?" Pesamuna oli hommikul luuleline.
Veel pikem tuli see kolmas päev. See läks lausa järgmisse üle. Mingid anomaaliad ja häired tagapaneelis, mis ühe positsiooni mõõtmised ära käkkis. Lõpuks olin nii väsinud, et mulle juba tundus, et süda ei löö enam. Šotlase jutust ei saanud ka mõhkugi aru. Küsisin midagi, tema vastas, mumin-mumin-mumin. Küsisin teise korra -- ikka sama vastus, ehk ainult grammikese intensiivsem. MuminMUMin. Ja siis teine šotlane sügas üle võrgu kaasa. Poole ühe paiku öösel üritas screenshotti käivitada, aga sinna tuli pusa. Naersin nagu poolearuline.
Pärast tallitahvli kurikirja ilmus vana söödaämber tagasi. Olin olnud pahane, et keegi pidevalt mu hobuste ämbreid kasutab ja need tallivahelegi unustab, vett täis. Märjad ja laiali -- mulle kohe üldse ei meeldi nii. Kasutan neid söögiportsude ettevalmistamiseks, aga mul ju puhtalt kuivtoit seal ja märja otsa ei taha panna. Tõkiskingadki ilmusid äkki välja ja isegi kadunud kapivõtme leidsid mu mehed kusagilt põõsa otsast üles.
Kollionu üllatas jalahaavaga, oli endal taga krihviga 20cm piki toru alla vedanud. Ega algul seal mudas ja mustas märganudki midagi, aga jalga niisama katsudes tundus kinnas pärast punakas. Katsusin võrdluseks teisi poriseid kohti ka -- kinnas oli selgelt pruun. Kollikas ei lasknud ennast üldse häirida, pestes ja näppideski ei teinud teist nägu. Tõeline mees mingist tühiasjast välja ei tee. Koukisin kohe krihvid ära ka muidugi, aitab küll, iga päev enam jääd katsuda ei saagi. Vasakul -- pärast avastamist, paremal -- ülejärgmisel päeval.See hetk, kui taipad, et puud tihnikus on tegelikult ridadesse jaotunud ja kahetsed, et enam neil pikka pidu seal pole. Viimane puudekogum talli ümber, siis on lage väli ainult...
Elevant e Kollionu on olnud mu elus nüüd 2 aastat. Nüüd lõpuks on ta hakanud minu vastu ka huvi tundma, jälitab vahel nagu koer. Mingi vastastikune usaldus on hakanud tekkima. Ja see on valus. Ma ei tea teda läbi ja lõhki nagu üks korralik pereliige võiks. Ma ei pea temaga pikaajalisi plaane ja ta pole mu "hingehobune". Ma ei tea tegelikult, kas kurbus on asjakohane tunne. Olen üritanud tagada talle turvalise ja võimalikult hobuseliku elu (mis see veel on?) ja tema teeb mis suudab tunnijagu päevas minu tahtmisi täites. Win-win? Aa, ja see jälitamine -- ilmselt jälitab siiski mu taskus olevat leivatükki.
Vahel ütleb Metsik trenni lõpus, et tahab püherdada. Vahel ta valetab! Kraapsab korra jalaga ja hoiab pea maas, aga niipea kui kusagil mingi hääl kostab (paratamatult kostab, alati), on tehing katki. See on nagu aevastus, mis kunagi ei tule. Ja ma passin nagu totakas kõrval, sadul süles.
Regasin ennast Sakstesse. Hirmus on. See pole üldse loogiline, aga Metsiku-taolise hobusega, kes kiirelt reageerib, tunneksin end kuidagi turvalisemalt. Need jalad on rohkem omad. Kollionu jalad käivad kellegi muu tahtmise järgi.
Üks nullpäev ka vahele. Kohe üldse ei oska ratsutada ja ei tea ka, milleks seda üldse vaja on. Oleksin pidanud ratsmed nurka loopima ja selleks päevaks loobuma, aga millegipärast jäin tühja võitlema. Ei saanud keegi meist targemaks.
Täna tuli kevad ja kurg lendas üle tee. Ehk peletab nüüd eest need kurjad ilmad, mis tema lahkumisega siia tulid.
Hüppasime ja sadas pulki. Kohati oli hea tunne, kui eest kerkis ja oli ühtlasi aktiivne. Kõik on nii seotud ratsastusega. Tee kõrval oli tosin kitse. Ootasid seal ilusti, tublid.
Lendasin mööda talviseid tühje tänavaid. Katustele ja alla, pikalt kohe. Haa, see on uni! Proovisin kohe läbi seinte minna. Oli vaja end lõdvaks lasta ja lihtsalt peale lennata. Sein paindus, selles olid kiud. Need venisid ja purunesid, et ma läbi pääseksin.
Täna õhtul on võistlus, praegu magan veel ega aimagi, milline päev tuleb. Kas saan treiku kätte mudast? Kas hobu on terve? Kas jõuame kohale ja päriselt stardime? Mis tunne pärast on?
Mu start hilines peaaegu tunni ja sellegipoolest ei jõudnud parkuuriga tutvuma. Peaaegu. Gruumi polnud, aga üks tore kohalik hoidis korra hobust. Vedas, et ikka sain natuke piiluda -- maajalutamisega võrreldes polnud hobuse otsast vaadates kuigi hull see kõrgus. Kollionu hüppas ja ägises. 2/9 oli sinine okser otse päikesesse. Mitte kottigi ei näinud. Tegin mingi ülilolli lükke kolmikusse kaugelt ära ja kahetsesin kohe. Milline idikas nii teeb?! Olin endale nii pahane, et ei suutnud enam meenutada, mis see teine allatulija oli. Ja siis äkki enne uinumist laekus video. Milline tore üllatus ometigi. No ja oligi -- teine eksimus oli see päikeseokser, kuhu ka kaugelt ära lükkasin. Oli siis vaja, onju. Hobuse kohta ei saa küll midagi halba öelda, tegi mis kästud ja laadus ka ilma mingi kõhkluseta. Tore koll.
Ja siis on ratsaspordiala, kus isegi lapsed kiivrit ei kanna, aga ometi on kõige väiksemad ohtlikemais paigus: galopeerival hobusel kolmekordse inimtorni otsas.
Kassi hing oli punases kassikujulises õhupallis ja sellele olid silmad ja suu joonistatud. Mingi hetk oli ka sukk peale tõmmatud, siis ei teinud vahetki tavalise kassiga. Põhimõtteliselt oleks õnnetuse puhul piisanud uue õhupalli kasutamisest.
See homne Ihaste ei lähe eriti plaanidega kokku. Muidugi oleks tore 110cm korralikult ära teha, aga mingi eitemille pärast pole see ikka see. Ja 120 on mulle veel liiga palju. Võibolla ei talu ma pettumust, et ikka veel ei oska seda hüppamise asja. Kogu aeg on mingi(d) eksimus(ed) ja pulk(pulgad) maas. KS on ikka hulga lihtsam. Mingi üks viperus ei keera veel kogu üritust pekki.
Jõudsin liiga hilja sadulasse ja väljas soojendada ei jõudnudki. See tähendab, et ainult vasakule saime sõita ja ainult paar korda hüpata. Üritasin kompenseerida kontratega, aga see pole see. Elevant tegi jälle rõõmu. Tundus selline "teeme ära (ära ainult sega)". Kõrvasihik ajas takistusi taga ja elu oli sees. Mõnda ta ikka katsus ka, aga midagi alla ei sadanud. See on Elevandi ERL TS-dest parim tulemus seni. Varem on kaks korda kahefaasilises esimeses osas puhas olnud (ja teises natuke lammutanud; üks kord ma ja teine kord keegi varasemast elust). Pean ju rahule jääma, kuigi olin esimene, kes rosetti ei saanud. Seekord kaugelt midagi ei lükanud, pidin paar korda üsna hilja sammu juurde küsima, aga andsin eest max vabaduse ja välja ta tuli. Isegi treikusse läks 2x ilma mingi kõhkluseta. Kui nüüd lausa peaks virisema, siis ainult treikus täis pasandatud saba üle ehk.
No comments:
Post a Comment