Üks teine päev ei läinud ma kohe päris meelega talli. Magasin kaua ja üldse oli tore. Aga siis oli äkki vaja suusatama minna. Milline luksus ikka on elada maratoni finišist paari km kaugusel. Kakelgu mujal edasi, et kas ja millal ja kui lai, aga Otepää ja Elva vahel on korralik neljarealine tee, kaks ühes ja kaks teises suunas, keskel veel kahe rea laiune möödumiste ala. Imeline.
Monteerisin lõpuks mõned videod kokku. Operaator Kõps ei kasva just iga nurga peal, seega moosisin kordamööda üht ja teist. Kõige nörritavam on see, et tahaks neid asju omaette ajada, aga see on üsna võimatu. Vaatavad veel pealt, et olen täitsa hulluks ära pööranud. Aga tegelikult ju ei ole, kogu aeg olen selline olnud. Ega need sooritused ka tühjas maneežis niisama lihtsalt tule. Näiteks pole värskelt hüppest tulnud hobune kõige vaguram võimlemisriist ja need hüpped ise... kui lina kiirelt alt ära tõmmata, siis ta vuhiseb päris efektselt. See omakorda paneb hobuse päris efektseid liigutusi tegema, vähemalt esimestel kordadel. Samas see pukilõpu hüpe tuli kohe esimesel korral välja. Ma pole varem kunagi nii kõrgele läinud ja päris kõhe oli, aga tuli ära. Otse loomulikult ei saanud sellest juppigi filmitud. Ei leidnud nuppu üles või mis seal juhtuski. Teisel katsel tegeles üks hobune maneežist lahkumisega ja must kass läks üle tee. Pahaendeline, kas pole? Aga hobused käivadki uksest sisse-välja (kuis muidu nad trenni pääseksidki?) ja Ossu pole süüdi, et mustana sündis, seega läksin ikkagi peale. Läks pekki. Või mis, lihtsalt tõrkus seekord. Aga mitte kassi või hobuse pärast, vaid keskendumise kadumise. Pidin madalaks tagasi tegema ja kui pärast veel ühe korra kõrgemat proovisin, tuli latt alla. Seda ju ometi keegi ei märganud videost, khm.
Ja siis see Metsik hirnub õrnalt kadunud ja äkki leitud südamedaamile. Sellist häält olen kuulnud õige harva, paaril korral ainult ehk. Kollionu oli hulga otsekohesem, tema keris ainult teleskoobi välja.
Tulin töölt ja olin laip. Mõtlesin, et puhkan korra. Ma olin bussipeatusse keset teed magama jäänud ja politsei oli saadetud küsima, et mis teen seal. Ajasin end püsti ja tegin mujal edasi. Läksin hobusega tallist Nõo poole, paremal oli kõrge järsk mägi [varem oli seal olnud maasikaväli]. Hobune kaldus paremale ära ja olime äkki tipus. Üle tee paistis päikesevalgusse uppuv järv, kus hüppasid korraga delfiinid, vaalad ja dinosaurused, segamini inimestega. Mägi oli ka pooleldi valgustatud, see järsk külg oli tavaline ja pime, aga üleval oli roheline heinamaa, kus need samad inimesed justkui võluväel heina tegid (see hein näis end ise tegevat). Kuidas ma siit koos hobusega alla saan? Kas see järvega koht on kogu aeg kaardil olnud? Miks see siis tohutu turistimagnet pole?
Hakkasin tatitehaseks. Saan homme ära proovida, mismoodi see kodukontoris olemine on. Tõotab tulla tihe silmarikkumise päev. L pani FB-sse lingi. Blogis pole kaua aega nii palju rahvast uurimas käinud kui järgneval paaril päeval.
Olin täiesti lapsikult uhke oma tagurpidi-video üle. Mõni ei saanud arugi, et seal midagi imelikku oli! Noh ja ma siis uhkeldasin ka laste ees. Üks neist arvas, et ta teeks need väljakutse-asjad järele küll, lähme aga talli ja siis ta teebki kohe. Mul oli aga just kiiresti kaks hobust liigutada vaja ja no ei hakanud välja rääkima, et tegelikult oleks trikitamiseks vaja natuke enne nende hobustega tuttavamaks saada. Mõne tegusa viisaastaku jagu või nii. Läksimegi siis seekord kaksi. Talli oli tekkinud lätlasest sepaonu, kes kahele hobusele korraga kuumrautust tegi. Buss oli otse ukse alla pargitud ja rautatavad hobused blokkisid kodutee. Kollionu ja Metsik said liikumise pealt puhtaks kraabitud, varustatud ja metsa poole keeratud. Lennujaama poole suunduv tee oli talvele kohaselt linnaautodele läbimatu, paks lumi sügavate roobastega ja sekka päästetöödel käinud traktori jälgi. Hobukulgemiseks täiuslik. Pärast esimest pööret võttis Kollionu erksa traavi üles, mis peagi galopiks muutus. Oleksin tema entusiasmi üle uhke olnud, kui seal sadulas poleks kõõlunud mu oma liha ja veri, mis ratsutamisest alles nii vähe teab, et seda lihtsaks peab. Kujutasin kiirelt ette, kuidas maaühenduse paugu suurusest sõltuvalt jalgsi või kiirabiga talli või haiglasse jõuame -- ja karjusin eemaldujale järele juhiseid, kuidas hobune seisma saada. Hämmastaval kombel ta saigi. Edasi tuli sündmustevaba jäätee, millel Metsik hoolsalt lumeribasid otsis, kus pidamine parem, ja Kollionu muretult krihvide võlusid nautides jäämurdjana marssis. Sees tegelikult keeras selle napika pääsemise pärast. Peab ikka need lapsed ja hobused rohkem lahus hoidma.
Ega seiklused sellega lõppenud. Kiirustamise taga oli Tallinna-plaan, sest sünnipäevalaps oli sinna judovõistlustele põgenenud (kuuldavasti isegi kolmandasse ringi edenenud. Hiljem selgus, et sinna jäigi pidama, sest ajas maas puntras olles jala sirgu, aga ta ei teadnud, et nii ei või). Loomulikult tagusime poole ööni Unot (jälle kaardimängu, mitte inimest), puhusime küünlaid, tarbisime limpsi ja torti. Järgmisel päeval proovisime esimest korda Tallinna põgenemistuba. Võtsime kõik esivanemad ka kaasa ja puha. Toa teema oli Shambala ja korraldajaks üliagar emotsionaalne noormees, kes lugu rääkides tõstis efekti lisamiseks laterna pea juurde ja tegi hullu naeru. Ilus ja läbimõeldud tuba on see, ägedad taustavalgused ja salapäraselt avanevad luugid ja uksed (ei tea miks öeldakse "põgenemistuba", kui tihti peab ikka mitmeid ruume järjest leidma ja lahendama?). Suutsime põgeneda korralikult aja sees, aga kuna paar asja olime lahendanud kiiremini kui tarvis, tahtis toapidaja natuke üle rääkida, kuidas tegelikult oleks pidanud. Hakkas jälle energiliselt seletama, kui väike duud tal särgist krabas ja küsis: "Aga mis su nimi on?". Andrei oli ja ta vist ei olnud tähele pannud, et lapsed ühe püramiidi lahendamisel ääre vahelt piiludes mehhanismi ära olid tabanud ja kohe õige asendi kätte saanud. Mis aga veel põnevam -- pool tundi pärast põgenemist oli mul IG konto üle võetud, aadress .ru-ks tehtud ja parool muudetud, lisatud uus profiilipilt. Toakorraldajad olid ka venelased... äkki olid kõik seotud?!
Järgmisel nädalavahetusel oli kange tahtmine Ihastesse AllaDina trenni minna. Oma tahtmise kangus ei aidanud lohku parkinud treileri ja jääd kraapiva auto jõunumbritele kuidagi kaasa. Mul oli küll tugev abiline kaasas, see lükkas treikut ja autot oma 10cm edasi isegi siis, kui mul käik sisse ei läinud, aga natuke jäi ikka puudu. Sujuvalt ilmus appi K.R, kes näitas ette, kuidas asi tegelikult käib. Tuleb nimelt tugevam auto hankida. Tänud päästekomandole veelkord! Kuna oli ette teada, et pinnas on Ihastes hea ja treener veelgi parem, siis olid suured lootused mõni hea videolõik saada. Tühi lootus muidugi, operaator jäi hoopis autosse magavat päkapikku valvama. Poleks arvanudki, et see üldse enam magada oskab. Välja arvatud tööpäevade hommikuti, kui just mittemagada oleks vaja. Tegelesime trennis täpselt kahe valukoha triikimisega ja jätkan kodus. Tööd on. Tall oli tagasi jõudes tühi nagu kell -- ideaalne loomkatseteks. Saingi järgmisest satsist paar trikki tehtud. Kollionu vaatas mind pika pilguga ja ausalt oli tunne, et ta oleks näpuga oimukohal keerutanud, kui tal neid näppe rohkem oleks. Aga ta mängis mõnusalt kaasa, et on ikkagi päris normaalne, kui inimene äkki tema tagumiku pihta jookseb ja seejuures korduvalt kinnitab, et see on ainult katse.
Sulavesi tegi maneeži järvekese, aga enne kui ta ära aurata jõudis, tuli lõhutud jootjast kohale terve meri. Maneežist jäi alles poolmülgas-poolbetoon. Kumbagi poolt ei tahaks sõiduks valida, hüppeks ammugi mitte. Ega sealt tööjuurest nii palju eemale saagi, et täiel jõul trennitada. Täiesti ulme koormus on peal ja võimalik, et varsti ma enam ei jaksa lihtsalt.
Siis sattus jälle artikkel näppu ja teine -- kohe tekkis tahtmine ratsa järele proovida. Mõni kohe oskab niimoodi kirjutada, et elad selle jutu sees, mis ta räägib. Viimase aja trend tundub olevat sõita enam-vähem kogu aeg õlg ees või isegi õlg sees asendis (shoulder fore või shoulder in). Ma mõtlen siis õpetuste trend, mitte tegeliku elu juhtumid. Teisalt pole võimatu, et sotsiaalmeedia oma algoritmidega suunab mulle justnimelt neid artikleid nende teemadega.
Osa rahvast on Vaiklas Larsi juures. Seal on kindlasti sõidetav pinnas... meil hetkel pole. Hüppamised on kõik ära jäänud ja isegi niisama midagi keerulisemat sõita ei raatsi. Liiga kõva on.
Arst ütles, et mulle on jäänud veel kolm aastat. Esimene mõte oli, et jama küll, ei jõudnud hobustega kõike teha, mida tahtnud olen. Teine -- tööle küll enam ei lähe.
Ohhoo, ja ongi tall tühjaks jooksnud. Mõni pidi pärast pinnase parandamist tagasi tulema, aga mõni teine on riiulid ka nimedest vabastanud, seega plaan on püsivam. Millegipärast on neljapäev ikkagi üleni hüppamist täis. Vahel me ei mahu kuidagi ära, minnakse kaklemagi. Sõnadega tavaliselt. Ja siis äkki tuli üks hetk reedel, kui maneež oli tühi nagu kell ja hobune parasjagu energiline. Jube mõnus oli paar ringi vabakava teha.
Ja siis see Metsik hirnub õrnalt kadunud ja äkki leitud südamedaamile. Sellist häält olen kuulnud õige harva, paaril korral ainult ehk. Kollionu oli hulga otsekohesem, tema keris ainult teleskoobi välja.
Tulin töölt ja olin laip. Mõtlesin, et puhkan korra. Ma olin bussipeatusse keset teed magama jäänud ja politsei oli saadetud küsima, et mis teen seal. Ajasin end püsti ja tegin mujal edasi. Läksin hobusega tallist Nõo poole, paremal oli kõrge järsk mägi [varem oli seal olnud maasikaväli]. Hobune kaldus paremale ära ja olime äkki tipus. Üle tee paistis päikesevalgusse uppuv järv, kus hüppasid korraga delfiinid, vaalad ja dinosaurused, segamini inimestega. Mägi oli ka pooleldi valgustatud, see järsk külg oli tavaline ja pime, aga üleval oli roheline heinamaa, kus need samad inimesed justkui võluväel heina tegid (see hein näis end ise tegevat). Kuidas ma siit koos hobusega alla saan? Kas see järvega koht on kogu aeg kaardil olnud? Miks see siis tohutu turistimagnet pole?
Hakkasin tatitehaseks. Saan homme ära proovida, mismoodi see kodukontoris olemine on. Tõotab tulla tihe silmarikkumise päev. L pani FB-sse lingi. Blogis pole kaua aega nii palju rahvast uurimas käinud kui järgneval paaril päeval.
Olin täiesti lapsikult uhke oma tagurpidi-video üle. Mõni ei saanud arugi, et seal midagi imelikku oli! Noh ja ma siis uhkeldasin ka laste ees. Üks neist arvas, et ta teeks need väljakutse-asjad järele küll, lähme aga talli ja siis ta teebki kohe. Mul oli aga just kiiresti kaks hobust liigutada vaja ja no ei hakanud välja rääkima, et tegelikult oleks trikitamiseks vaja natuke enne nende hobustega tuttavamaks saada. Mõne tegusa viisaastaku jagu või nii. Läksimegi siis seekord kaksi. Talli oli tekkinud lätlasest sepaonu, kes kahele hobusele korraga kuumrautust tegi. Buss oli otse ukse alla pargitud ja rautatavad hobused blokkisid kodutee. Kollionu ja Metsik said liikumise pealt puhtaks kraabitud, varustatud ja metsa poole keeratud. Lennujaama poole suunduv tee oli talvele kohaselt linnaautodele läbimatu, paks lumi sügavate roobastega ja sekka päästetöödel käinud traktori jälgi. Hobukulgemiseks täiuslik. Pärast esimest pööret võttis Kollionu erksa traavi üles, mis peagi galopiks muutus. Oleksin tema entusiasmi üle uhke olnud, kui seal sadulas poleks kõõlunud mu oma liha ja veri, mis ratsutamisest alles nii vähe teab, et seda lihtsaks peab. Kujutasin kiirelt ette, kuidas maaühenduse paugu suurusest sõltuvalt jalgsi või kiirabiga talli või haiglasse jõuame -- ja karjusin eemaldujale järele juhiseid, kuidas hobune seisma saada. Hämmastaval kombel ta saigi. Edasi tuli sündmustevaba jäätee, millel Metsik hoolsalt lumeribasid otsis, kus pidamine parem, ja Kollionu muretult krihvide võlusid nautides jäämurdjana marssis. Sees tegelikult keeras selle napika pääsemise pärast. Peab ikka need lapsed ja hobused rohkem lahus hoidma.
Ega seiklused sellega lõppenud. Kiirustamise taga oli Tallinna-plaan, sest sünnipäevalaps oli sinna judovõistlustele põgenenud (kuuldavasti isegi kolmandasse ringi edenenud. Hiljem selgus, et sinna jäigi pidama, sest ajas maas puntras olles jala sirgu, aga ta ei teadnud, et nii ei või). Loomulikult tagusime poole ööni Unot (jälle kaardimängu, mitte inimest), puhusime küünlaid, tarbisime limpsi ja torti. Järgmisel päeval proovisime esimest korda Tallinna põgenemistuba. Võtsime kõik esivanemad ka kaasa ja puha. Toa teema oli Shambala ja korraldajaks üliagar emotsionaalne noormees, kes lugu rääkides tõstis efekti lisamiseks laterna pea juurde ja tegi hullu naeru. Ilus ja läbimõeldud tuba on see, ägedad taustavalgused ja salapäraselt avanevad luugid ja uksed (ei tea miks öeldakse "põgenemistuba", kui tihti peab ikka mitmeid ruume järjest leidma ja lahendama?). Suutsime põgeneda korralikult aja sees, aga kuna paar asja olime lahendanud kiiremini kui tarvis, tahtis toapidaja natuke üle rääkida, kuidas tegelikult oleks pidanud. Hakkas jälle energiliselt seletama, kui väike duud tal särgist krabas ja küsis: "Aga mis su nimi on?". Andrei oli ja ta vist ei olnud tähele pannud, et lapsed ühe püramiidi lahendamisel ääre vahelt piiludes mehhanismi ära olid tabanud ja kohe õige asendi kätte saanud. Mis aga veel põnevam -- pool tundi pärast põgenemist oli mul IG konto üle võetud, aadress .ru-ks tehtud ja parool muudetud, lisatud uus profiilipilt. Toakorraldajad olid ka venelased... äkki olid kõik seotud?!
Järgmisel nädalavahetusel oli kange tahtmine Ihastesse AllaDina trenni minna. Oma tahtmise kangus ei aidanud lohku parkinud treileri ja jääd kraapiva auto jõunumbritele kuidagi kaasa. Mul oli küll tugev abiline kaasas, see lükkas treikut ja autot oma 10cm edasi isegi siis, kui mul käik sisse ei läinud, aga natuke jäi ikka puudu. Sujuvalt ilmus appi K.R, kes näitas ette, kuidas asi tegelikult käib. Tuleb nimelt tugevam auto hankida. Tänud päästekomandole veelkord! Kuna oli ette teada, et pinnas on Ihastes hea ja treener veelgi parem, siis olid suured lootused mõni hea videolõik saada. Tühi lootus muidugi, operaator jäi hoopis autosse magavat päkapikku valvama. Poleks arvanudki, et see üldse enam magada oskab. Välja arvatud tööpäevade hommikuti, kui just mittemagada oleks vaja. Tegelesime trennis täpselt kahe valukoha triikimisega ja jätkan kodus. Tööd on. Tall oli tagasi jõudes tühi nagu kell -- ideaalne loomkatseteks. Saingi järgmisest satsist paar trikki tehtud. Kollionu vaatas mind pika pilguga ja ausalt oli tunne, et ta oleks näpuga oimukohal keerutanud, kui tal neid näppe rohkem oleks. Aga ta mängis mõnusalt kaasa, et on ikkagi päris normaalne, kui inimene äkki tema tagumiku pihta jookseb ja seejuures korduvalt kinnitab, et see on ainult katse.
Sulavesi tegi maneeži järvekese, aga enne kui ta ära aurata jõudis, tuli lõhutud jootjast kohale terve meri. Maneežist jäi alles poolmülgas-poolbetoon. Kumbagi poolt ei tahaks sõiduks valida, hüppeks ammugi mitte. Ega sealt tööjuurest nii palju eemale saagi, et täiel jõul trennitada. Täiesti ulme koormus on peal ja võimalik, et varsti ma enam ei jaksa lihtsalt.
Siis sattus jälle artikkel näppu ja teine -- kohe tekkis tahtmine ratsa järele proovida. Mõni kohe oskab niimoodi kirjutada, et elad selle jutu sees, mis ta räägib. Viimase aja trend tundub olevat sõita enam-vähem kogu aeg õlg ees või isegi õlg sees asendis (shoulder fore või shoulder in). Ma mõtlen siis õpetuste trend, mitte tegeliku elu juhtumid. Teisalt pole võimatu, et sotsiaalmeedia oma algoritmidega suunab mulle justnimelt neid artikleid nende teemadega.
Osa rahvast on Vaiklas Larsi juures. Seal on kindlasti sõidetav pinnas... meil hetkel pole. Hüppamised on kõik ära jäänud ja isegi niisama midagi keerulisemat sõita ei raatsi. Liiga kõva on.
Arst ütles, et mulle on jäänud veel kolm aastat. Esimene mõte oli, et jama küll, ei jõudnud hobustega kõike teha, mida tahtnud olen. Teine -- tööle küll enam ei lähe.
Ohhoo, ja ongi tall tühjaks jooksnud. Mõni pidi pärast pinnase parandamist tagasi tulema, aga mõni teine on riiulid ka nimedest vabastanud, seega plaan on püsivam. Millegipärast on neljapäev ikkagi üleni hüppamist täis. Vahel me ei mahu kuidagi ära, minnakse kaklemagi. Sõnadega tavaliselt. Ja siis äkki tuli üks hetk reedel, kui maneež oli tühi nagu kell ja hobune parasjagu energiline. Jube mõnus oli paar ringi vabakava teha.
No comments:
Post a Comment