Saturday, February 23, 2019

Enesestmõistetavused, mis pole. IV osa.

Kas siis hobusele iga kord ühtmoodi selga peab ronima?

Ronida peaks olema võimalik mõlemalt poolt. See on kasulik nii hobuse kui ratsaniku lihastele ja koordinatsioonile kui ka sadulale. Sadul ei taha ühepoolsete kummidega vööd ega ainult ühel küljel tilpnemist, küsige patjade käest.

Ideaalis seisab hobune mõnusalt puki kõrval ja ootab, kuni ratsanik kõigepealt oma varustuse kallal kohmitseb, saapataldu liivast puhastab, jaluseid otsib ja siis ronib. Vahel läheb teisiti. Näiteks ei ole millegi otsast ronida või hobune pole nõus sekunditki paigal püsima. Võib-olla pole isegi jaluseid ega sadulat. Oleks hea olla sellisteks olukordadeks valmis (oled võistlustel soojendusele hilinemas, jalas kangeks pestud täisnahkadega püksid, millegi otsast ronida pole ja vasak jaluserihm läheb katki, kui hobune keset ronimist ehmub mööduva vihmavarju peale).

IV osas ongi koos mõned hobuse otsa jõudmise viisid:
ühelt ja teiselt poolt, maast ja puki otsast, paigal seistes ja liikumise pealt, sadulaga ja ilma,  tagant ja ülevalt.



(Väljakutse jaoks on vaja vähemalt 5 moodi, võib ka midagi muud leiutada, kui siin esitatud)


NB! Tagant hobusele lähenedes, eriti tavapärasest erinevalt, on eriti oluline, et hobust on ette hoiatatud!


No comments: