Ma vist see aasta ei viitsi kuu kaupa jutumula väljastada. Hakkab viimati korduma. Tegelikult kordubki juba ammu. Mingid detailid on erinevad, aga ei midagi hullupööra põnevat. Eesmärgid on olemas, kuigi aiman, et nende täitmine on hetkeseisuga enam-vähem võimatu. Lähitulevikus kindlasti mitte. Ma ei teagi, mis on suurim pidur, äkki hobused? Need on nüüd ju veel vanemad kui enne. Ja sama vähe maha müüdud kui eelmisel aastal. Ma olen ikka ekstra pehmo selle müügivärgiga. Kohutavalt raske on hobukesele hinnasilti külge panna. Täitsa reeturi tunne on kohe. Pigem söön ta ära. Kuigi ka see on raske, ma ju ei tarbi enam kedagi kalkunist suuremat. Kollionu on ikka väga palju suurem kui kalkun. Istub õhtuti puuris ja tukub, oodates järgmist heinahunnikut. Ilusti seina ääres, silmad loojas. Võibolla on tal hirmus tore -- ma ise tahaks ka tukkuda --, aga millegipärast on temast kahju. Trenni tuleb õnneks hea meelega, jätab kõik söömise pooleli, kui midagi jätta on, ja krabab ise suulised suhu. Aga ikkagi. Vana hea kupja tunne on koguaeg. Vana Villem soovitaks kindlasti kogu asi katki jätta ja hakata hoopis puudleid silitama.
Firma pidas ERMis pidu, nii et maja värises. Fännid said Nöepi pildistada-kallistada ja mõned teised lasksid ennast hüpnotisööril ära rääkida. Et neil on saba või et nad on laulustaarid või et käed on kokku kleepunud. Kõigepealt nad muidugi lõdvestusid täiesti sodiks, üks vajus isegi käpakile maha, kuulsasse mr Beani asendisse. Süüa-juua sai hästi, tort oli suurejooneline, meelelahutus meelt lahutav, tantsida oleks saanud kasvõi jalad lühikeseks -- mis sa hing veel tahad. Mm, jäätist muidugi. See jäi küll täiesti puudu.
Jäätist õnnestus tarbida hoopis E vananemist tähistades. Mis nii viga, kui terve aasta otsa ainult teised lähevad kordamööda vanemaks, haha. Traditsiooniline hobusefilm oli seekord trikiga, nimelt oli üks peategelastest küll inimesekujuline, aga mingi aja kappas ta nelja nagu korralik võidusõidukas. Kuigi võtsime lisaja, et maailm ära parandada, jäi ikka puudu. Täitsa häda kohe, kui rahvas nii palju materjali pakub.
J. magama viies: "Viige mind tagasi Euroopasse, sinna, kust te mind võtsite." Vahel ta ütleb asju, mille allikat ei oska ära arvata. R-tähe tulekut on põnev jälgida. Jutu sees on täiesti äratuntav ja õigesti tehtud "R", aga üksikuna seda põristada ei oska. Vist. Pole tagant torkinud.
Talveperioodil on tavaliselt motikriis, sest võistlusi pole, aga tööd peab ikka nühkima. Millegipärast kulub see talvekarv külgedelt ikka viledaks. See aasta on paljas lapike veidi väiksem, aga ta on täiesti olemas. See segab mu mänguplaane (sellest lähiajal täpsemalt).
Vist olen kusagil maininud, et eelmine aasta kaotasin 2/3 oma juustest. Aasta algul hakkasid minema ja juuniks oli rotisaba ainult alles. Otsisin juba parukaid, kui L soovitas üht šampooni, mis langejad hetkega korrale kutsus. Pool aastat pole nüüd suurt midagi minema pääsenud, aga tohutult tüütu on see taastumine. Üüratult aeglane. Vaatan nüüd rohkem teiste seise ka. Kuidas nad küll saavad nii väheste juustega olla? Kui on harjunud, siis ilmselt polegi midagi.
Vahel üllatan inimesi ja pakun, et nad roniksid ette hoiatamata mu hobuste otsa. Kaks eriti põnevat kohta on seal: kas inimene vajab moosimist (või kui palju) ja kuidas ta "härjal sarvist haarab". Need, kes ootamatustega kaasa tulevad, nendega oleks huvitav midagi koos ette võtta. Aga siis see alustamine -- kas krabab kohe rooli ja vajutab pedaali põhja või tutvub enne olukorraga?
Jäätist õnnestus tarbida hoopis E vananemist tähistades. Mis nii viga, kui terve aasta otsa ainult teised lähevad kordamööda vanemaks, haha. Traditsiooniline hobusefilm oli seekord trikiga, nimelt oli üks peategelastest küll inimesekujuline, aga mingi aja kappas ta nelja nagu korralik võidusõidukas. Kuigi võtsime lisaja, et maailm ära parandada, jäi ikka puudu. Täitsa häda kohe, kui rahvas nii palju materjali pakub.
J. magama viies: "Viige mind tagasi Euroopasse, sinna, kust te mind võtsite." Vahel ta ütleb asju, mille allikat ei oska ära arvata. R-tähe tulekut on põnev jälgida. Jutu sees on täiesti äratuntav ja õigesti tehtud "R", aga üksikuna seda põristada ei oska. Vist. Pole tagant torkinud.
Talveperioodil on tavaliselt motikriis, sest võistlusi pole, aga tööd peab ikka nühkima. Millegipärast kulub see talvekarv külgedelt ikka viledaks. See aasta on paljas lapike veidi väiksem, aga ta on täiesti olemas. See segab mu mänguplaane (sellest lähiajal täpsemalt).
Vist olen kusagil maininud, et eelmine aasta kaotasin 2/3 oma juustest. Aasta algul hakkasid minema ja juuniks oli rotisaba ainult alles. Otsisin juba parukaid, kui L soovitas üht šampooni, mis langejad hetkega korrale kutsus. Pool aastat pole nüüd suurt midagi minema pääsenud, aga tohutult tüütu on see taastumine. Üüratult aeglane. Vaatan nüüd rohkem teiste seise ka. Kuidas nad küll saavad nii väheste juustega olla? Kui on harjunud, siis ilmselt polegi midagi.
Vahel üllatan inimesi ja pakun, et nad roniksid ette hoiatamata mu hobuste otsa. Kaks eriti põnevat kohta on seal: kas inimene vajab moosimist (või kui palju) ja kuidas ta "härjal sarvist haarab". Need, kes ootamatustega kaasa tulevad, nendega oleks huvitav midagi koos ette võtta. Aga siis see alustamine -- kas krabab kohe rooli ja vajutab pedaali põhja või tutvub enne olukorraga?
No comments:
Post a Comment