Iga päev toimub nii palju sellist, mida enesestmõistetavuse tõttu tähelegi ei pane. Ma hingan. Seisan püsti ja asetan jala teise ette ja liigun niimoodi edasi. Libisen jääl, aga ei kuku. Jalutan trennikuumana läbi õhukese lumepihu... maneežis. Olgu, see viimane pole päris tavapärane.
Aga tegelikult kummitab mind miski... midagi otse seletamatut, aga ta tahab välja tulla sarnaste ettevõtmiste kaudu. Aasta algul arvasin, et suudan teha aasta otsa iga päev video millestki hobuteemalisest, mida tehakse igapäevaselt, aga ehk alati tajumata, kui eriline see on. Alustasin esimeste jupikestega... ja umbes neljanda juures leidsin, et aeg on kiirem. Kohe palju kiirem. Teha iga nädal ainult? Ikkagi üle 50 juhtumi. Salvestamine on ka keeruline, kui üldse ei taha, et pealt nähtaks. Kuidas seda saavutada, kui pärast tööd talli ilmudes on peaaegu alati rahvapidu?
OSA I
Mis seal ikka, hakkan otsast peale vähemalt nendega, mis juba tehtud. Algus on ikka väga lihtne. Hobune tuleb kinni püüda, ette valmistada ja siis selga ronida. Muidugi see on lihtne. Iga päev tehakse seda ju igal pool maailmas tuhandeid ja tuhandeid kordi. Kes aga kunagi on mõne taltsutamata hobusega suhelda saanud, see teab, et päris niisama ei juhtu midagi. Hobune on sündinud survele vastu toetama või tõmbele vastu tõmbama. Muidu kukuks ta pikali. Seda pikali kukkumist hakkab ta vältima kohe pärast sündimist. Seega kogemust on. Samal põhjusel ei anna ta niisama oma jalgu kellelegi ära. Põgenemisvahend ikkagi ja kui mõni puudu on, siis juba kaugele ei lippa. Puhastamiseks oleks vahva, kui hobune harja ulatuses püsiks. Potentsiaalset hunti nii lähedale küll ei lubata. Valjaste küljes on suulised, mis käivad suus. Kas sina usaldaksid kedagi oma suu külge metallpulga otsa rippuma? Viimaks sadul: vaba hingamist takistav ja põgenemist segav riistapuu, mis istub seljas nagu mõni kiskja.
OSA II
Viisakas inimene ütleb ikka tere. Hobune ütleb ka, igaüks omamoodi. Loodetavasti ei ole sinu tere tagumiku ja lingus kõrvade nägu. Olen kusagilt kuulnud, et ennemuistsel a'al olevat hobusel tiirusid ravitud nii, et keegi lipsas hobusel kõhu alt ootamatult läbi. See ehmatanud sooled tööle ja saigi ehk vaevast lahti. Turvalisem tundub siiski, kui hobune ei pea üheski ilmakaares paiknevat inimest kartma. Kui see inimene paikneb turjal, on küll ebastabiilne, aga haiget ei tee -- siis pole seegi midagi hullu. Ja kui see inimene sealt äkki lahkub, siis võib ta seda teha mitmel erineval moel. Kõige keerulisem oli hobuse otsas seismine. Mis mul jalas võiks olla? Saabastega ei lähe küll kedagi tallama. Sussid mingid? Laiskus ütles, et kõlbab sokkidega küll. Sileda palja selja peal osutus see aga äärmiselt keeruliseks -- kohutavalt libe! Kasutasin siis sadula abi. Hobuse turi on 1.74m, selg jälle nõksu madalam, aga sadul on torniks peal. Ma ise olen 1.76cm, käed ulatuvad 2.25cm peale. Hobuse abiga võiksin 4m kõrgusele ulatuda!
Aga tegelikult kummitab mind miski... midagi otse seletamatut, aga ta tahab välja tulla sarnaste ettevõtmiste kaudu. Aasta algul arvasin, et suudan teha aasta otsa iga päev video millestki hobuteemalisest, mida tehakse igapäevaselt, aga ehk alati tajumata, kui eriline see on. Alustasin esimeste jupikestega... ja umbes neljanda juures leidsin, et aeg on kiirem. Kohe palju kiirem. Teha iga nädal ainult? Ikkagi üle 50 juhtumi. Salvestamine on ka keeruline, kui üldse ei taha, et pealt nähtaks. Kuidas seda saavutada, kui pärast tööd talli ilmudes on peaaegu alati rahvapidu?
OSA I
Mis seal ikka, hakkan otsast peale vähemalt nendega, mis juba tehtud. Algus on ikka väga lihtne. Hobune tuleb kinni püüda, ette valmistada ja siis selga ronida. Muidugi see on lihtne. Iga päev tehakse seda ju igal pool maailmas tuhandeid ja tuhandeid kordi. Kes aga kunagi on mõne taltsutamata hobusega suhelda saanud, see teab, et päris niisama ei juhtu midagi. Hobune on sündinud survele vastu toetama või tõmbele vastu tõmbama. Muidu kukuks ta pikali. Seda pikali kukkumist hakkab ta vältima kohe pärast sündimist. Seega kogemust on. Samal põhjusel ei anna ta niisama oma jalgu kellelegi ära. Põgenemisvahend ikkagi ja kui mõni puudu on, siis juba kaugele ei lippa. Puhastamiseks oleks vahva, kui hobune harja ulatuses püsiks. Potentsiaalset hunti nii lähedale küll ei lubata. Valjaste küljes on suulised, mis käivad suus. Kas sina usaldaksid kedagi oma suu külge metallpulga otsa rippuma? Viimaks sadul: vaba hingamist takistav ja põgenemist segav riistapuu, mis istub seljas nagu mõni kiskja.
OSA II
Viisakas inimene ütleb ikka tere. Hobune ütleb ka, igaüks omamoodi. Loodetavasti ei ole sinu tere tagumiku ja lingus kõrvade nägu. Olen kusagilt kuulnud, et ennemuistsel a'al olevat hobusel tiirusid ravitud nii, et keegi lipsas hobusel kõhu alt ootamatult läbi. See ehmatanud sooled tööle ja saigi ehk vaevast lahti. Turvalisem tundub siiski, kui hobune ei pea üheski ilmakaares paiknevat inimest kartma. Kui see inimene paikneb turjal, on küll ebastabiilne, aga haiget ei tee -- siis pole seegi midagi hullu. Ja kui see inimene sealt äkki lahkub, siis võib ta seda teha mitmel erineval moel. Kõige keerulisem oli hobuse otsas seismine. Mis mul jalas võiks olla? Saabastega ei lähe küll kedagi tallama. Sussid mingid? Laiskus ütles, et kõlbab sokkidega küll. Sileda palja selja peal osutus see aga äärmiselt keeruliseks -- kohutavalt libe! Kasutasin siis sadula abi. Hobuse turi on 1.74m, selg jälle nõksu madalam, aga sadul on torniks peal. Ma ise olen 1.76cm, käed ulatuvad 2.25cm peale. Hobuse abiga võiksin 4m kõrgusele ulatuda!
No comments:
Post a Comment