Uus kuu ja viimane võimalus sel aastal tulemusi parandada on kahe nädala pärast. Selle ajaga palju ei jõua, aga vähemalt KS-ks vahetan suulise pehmeks tagasi, ehk aitab rullitamist paremini vältida. Baucherisse läksin üldse üle sellepärast, et kohati tundus juba eluohtlik see kontrollimatu minemakihutamine. Piduriks igatahes töötas küll. Kollionu läks ka omal ajal krossil lõbusaks, aga talle piisas alati kolmeosalisest oliivist, sinna ma midagi muud kunagi ei pannudki. Teiseks jõuab teha 2 murul kihutamist vasakpööretega. Proovin, kuidas saaks natukenegi paremaks neid. Üritan olla täpsem ja nõudlikum.
- Emme, sa peaksid sinna kommikarpi vaatama, et seletust saada.
- Mis, kas sõid need kõik ära?
- Ei! Nad ehitasid endale raketi ja sõitsid Päikesesse ja sulasid ära.
Tenet oli äge ja Tallinna kohti seal näha veel eriti äge. Kontserdile oli pandud inimesi tossudes ja mugavusriietes, aga isegi kui Linnahall oli miski Ukraina ooperimaja, siis sellega läks natuke puusse. Siinkandis lüüakse end teatriks-kontserdiks korralikult üles, Ukrainas ehk veel kuldsemaltki.
Plaan hea, teostus ei jõua järele. Mingit kihutamist ei tule sellise vihmaga. Ei saa vist hüpatagi? Panin oliivid tagasi, kontakt oligi mõnusam. Kuna koridori ehitamiseks võtsin appi ka madjaka, oli elevust palju ja kontrolli vähe. Pahandas, kui tahtsin paremale volte teha, katkus pukkima ja galoppi. Selle nalja peale läksime hoopis KS aeda nurgavolt-diagonaal-nurgavolt tsüklisse, kuni välja hakkas tulema. Võistlusolukorras ei tõusta tavaliselt oma võimete kõrgusele, vaid langetakse ettevalmistuse tasemele, nagu mõned targemad ütlevad, ja see ettevalmistus tahab veel valmistamist.
Pärast üht ootamatult toredat trenni, kus nurgavoldid olid nagu meeles ja paar vihmas vedelevat tõket said muretult ületatud, hakkasime muru kaudu koju jalutama ja... no käiks veel enne mudaaugu läbi. Ei käinud midagi. Poole pealt põgenes kogu aeg välja ja teiselt poolt ei läinud ligigi. Oeh... Taidlesime pool tundi, kuni jalgadest hakkas kahju. Kaua sa kargad seal üle ääre niimoodi. Viisin sadula ja tõin kummikud, läksime siis koos. Riided tiirlevad nüüd masinas. Kolm päeva jutti olen ligumärjaks saanud ja täna veel lisaks pori ka. Ei saa öelda, et minu võit, siis oleks nii, kui ta kohe usuks ja kohtadesse läheks. Aga ei. Viimase krossi piltidelt on näha, et tegi liiga kõrgeid hüppeid ja Anc kommenteeris allahüpet ka, et see kestis igavesti. Väga ettevaatlik on. Mingi tasemeni pole probleemi, aga energiakasutus on ikkagi ebaefektiivne nii.
Kaevasin augu pikemaks ja toppisin vana osa kitsamaks. Senise ruudukujulisena ei olnud tast mingitki kasu. Ots tuli madalam ka, siis hobusel kergem taibata, mis toimub. Hiireke tuli käekõrval, algul korra vaidles ka, aga ühtäkki kargas ootamatult üle, ma lendasin nagu rongi sabas järele. Edaspidi olin ilusti valmis õigel ajal. Sadulas katsetame mõnel järgmisel päeval ja siis ma teen selle augu jubedamaks ka. Mitu nägu käis katsel ja toimis küll, isegi Metsik volksas üle.
Uuendasime E-ga üles-alla otsa, raiusime kuhja energiapuhmast maha, päästsime hulga konni, hiiri, ämblikke ja sisalikke ja lõpuks katsusime oma hobustega kohad läbi. Veel nädalake ja siis saab selgeks. Kui kraav on sees, siis võib tulla meie esimene katkestamine. Kodusest august ka ju kohe ei käinud, vaid alles mõne aja pärast.
Ah tühja kõik valu ja vaev, kõik muu ei loe, kui hobune aasal niimoodi lõbusalt lendleb. Minu pea ja tema jalad, need imelised jalad, mis murul vedrutavad. Pole ime, et inimene muudkui sinna hobuse turjale trügib, kui see niimoodi tundub...
Tööl oli tuletõrjeõppus, mille elutruuduse kasvatamise käigus tekkis ka tegelik tulekahi. Kõik enam tööle tagasi ei pääsenudki.
Krossiplaanid on väljas. Minu klass on tükk maad pikem kui raskusastmelt järgmine. Kraav on sees ja kaks vett ja kaks astet alla ka. Tegevust jätkub -- ma sügavalt loodan vähemalt. Olen pärast viimaseid krossinalju madjakaga sõitnud ja jõudnud sinnamaani, et saan nüüd hobust edasi ajada. Esialgu oli muidugi hirmus elevil sest lisapulgast.
...
Mis ma oskan öelda pärast esimest päeva...? Peab kiiremini edasi arenema, sest madalamad klassid algavad liiga vara. Ma olen rängas unevõlas ja homme võtan veel natuke laenu. Nii tahaks magada...! Krossist on maha võetud 2 astet alla, asemele tuli mingi 90-ne klots, mõõtsin vihmavarjuga ära. Sohk. 5 kriitilist kohta on. Üks on klotsitagune allahüpe, millele järgneb kohe teine, lühikese pealesõiduga vasakpöördest sild, lolli profiiliga tõke juba niigi. Kolmas on kohe pärast seda ja enne lompi. Vesi pluss vasakpööre. Neljas on nurgataguse üllatusveega kollane ehitis. Hobune näeb alles viimasel hetkel neid ja ta pole kindlasti rahul. Kohe jutti tuleb kraav, mida me pole, khm -- pärast kõige esimest ja õnnestunud katset -- kordagi ületanud, küll aga ohtralt tõrkunud.
Hommikul krossi jalutades polnud enam isegi takistustega seotud muremõtteid -- raskeid kohti oli liiga palju. Teise vee tagune kollane palk oli veel keerulisemaks muutunud, kuna päike sillerdas otse ja veepeeglist näkku ja üldse polnud aru saada, kuidas ja kuhu minna. Soojendusel seekord kohe hullu ei pannud, ootas esimese hüppeni ära. Siis tegi oma põõsatrikki. Aga seekord oli mul pulk kaasas ja vaidlus oli lühike. Stardist läksingi nüüd meelega aeglaselt liikvele, et vähemalt algus oleks kindel. Tuhkagi, ikkagi ajas end poolel teel püsti ja tegi mingi pirueti, hea, et üldse alla ei kukkunud. Kolmas oli asendustõke, see lubatust kõrgem. Kuna ta polnud justkui kuigi keeruline, siis proovisin teed sinna lõigata, aga hobune ei saanud äkki aru, kuhu minema peab ja tegi tõrke. See oli siis pigem minu viga. Neljanda unustasin sootuks ära ja hakkasin juba viiendasse tüürima, kui ikka meelde tuli. Viienda ees tegi hobune vist jälle mingit nalja, sest mäletan end kiivrit kohendavat, et seda karvase seljaga hobuse tõket üldse näha. Kuues tuli nurga tagant üllatusena, aga saime üle. Mäest alla hoog oli nii suur, et silla pihta pidin hoopis ringiga tulema. Ja siis tuli esimene vesi. Kõhkles, aga hüppas selle poole üle palgi ja traavis läbi veegi. Sai ohtralt kiita. 10 oli EVI- nimeline valge kast, 11 mingi okser, 12 künkatriibupalk. 13 oli palk puude vahele, seal jälle veiderdas. No ja tuli see 15, vetemäng. Ikka kõhkles, aga vähemalt ei jäänud seisma ja sai kabjaotsagi märjaks. Kohe otsa tuli süsteem jubekraaviga (harrastajate klassis mängis see kraav medalid ümber), kuhu läksin korraliku hooga peale ja tasus ära. Kargas kui kirp, aga ei pidurdanud üldse. Jäigi veel ainult päkapikkudega palk künkasse, platsilt ära trepp-bankett ja lõpuplank. Skoor seni suurim, peaaegu 2x rohkem mp-sid. Tõrge ja ilmatuma pikalt ületatud aeg, aga tulemus kurvemaks ei teinud. Esimest korda ei pidanud pikapäevarühma jääma, sest kõik rasked kohad tegi hobune kohe läbi. Mõtte- ja jooksukiirust tuleb veel muidugi hoolega harjutada. Kui üldse... võibolla ma niimoodi pikalt ei jaksa. Kas peab niimoodi muudkui suruma.
Metsik oli saanud 3 puhkepäeva jutti ja ta kõht rippus südantlõhestavalt. Joonistasin temaga koerataolise olendi. Sügiseti on motipuudust olnud ja peab rohkem mängima hakkama. Täna võiks hoopis metsa minna, aga ma pole veel välja mõelnud, kellega. Hiireke on kuidagi tusane, äkki tahab veel puhata, aga Metsikul pole võhma praegu.
Käisime Annamannaga metsas seiklemas, keskendusime rohkem ronimisele ja ära eksimisele. Oli palju seeni, pohli, mustikaid -- hobusele sobisid 2 viimast ka vitsutada. Uduvihmatas kogu aja ja oli sügisene.
On 16. september ja õhtul 9 paiku õues veel üle 20 kraadi sooja. Ülimõnus hämar soe, nagu kellegi süles olemine. Hiireke hüppas jälle nii vahvalt, ainult 1 kolehüpe tuli sisse ja muidugi minu dirigeeritud. Ümbertnurga-päike tuli liiga ootamatult. Homseks lubatakse külma ja tormi.
Izvinite padazdite, patšemu mind vangi viite?
Patamu što vaša lošad minu heinakuhjas kušat.
See pilt, milles illusioonitakse 1 teise pihku, selle kohta ta ütles: T*** on hiiglane ja mina olen väiklane.
Tuli orienteerumiskuulutus! Tahan minna! Vaja veel välja mõelda, kellega. Üksi lubatakse ka, aga pigem ilmselt ei. Teine mõttekoht -- lühike või pikk maa? Kui kirjas on, et pikem on 25km, siis minu eksimisvõimete juures vähemalt 30 tuleks ära ja ma vist ei taha Hiirekest nii palju tagant ajada.
Kole lugu, pean vist Metsikuga ratsutamisest loobuma. Lihtsalt... ratsutamine peaks kuidagi paremaks inimeseks muutma, aga kui suur osa emotsioonidest on viha ja kurbus viha pärast, siis... aga kuidas ma teda vormis hoian?! Koplis ta ise eriti ei liigu, noortega võidujooksu enam ei tee. Lihtsalt jalutab järele või äärmisel juhul sörgib. Lihtsalt pekki lasta mõjuks ta hingamisele ilmselt hukutavalt. Tal on päris ägedad lihased ka ja nendegi kadumine saeks hinge pooleks...
Tähistasime Langel sünnipäevi. Ilusa ilma pärast sai põgenemistoa asemel rallitamine valitud. Ma miski eriline rallivirtuoos pole, aga vähemalt lastele tegin pähe, sest vanimat polnud kaasas, keskmisel oli üldse teine kord kardiga ja pisim oli vanaemaga samas kardis, hahhaa. Pärast sõime end Kambjas oimetuks ja veel pärastimam vaatasime pealt, kuidas hobune ära rööviti.
Ja saabki kuu läbi. Aeg siriseb käest ja ega teda juurde tule, aga lasen tal ikka omasoodu voolata. Nii palju saaks ära teha, aga ei, no ei tee.
Täna sõitsin millegipärast Metsikuga sees ja... kui tavaliselt on äkki õuest tuppa sattudes justnagu lihtsam, siis täna ainult kartmisega tegeleski. Alustuseks hüppas mingitest jälgedest lausa üle. Tavaliselt ma suudan ära arvata, mida ta kartis, aga seekord polnud küll midagi eriliselt erilist. Ka käekõrval on justkui kolle juurde tekkinud, seega pole asi ainult imelikus ratsutamises. Üks teine päev, kus ma ka alustuseks korra isegi küljel rippusin, kui mingi (nähtamatu) koll ründas, suutis ta natuke hiljem välja kannatada sellised katsetused:
No comments:
Post a Comment