Kose võistluspaik on igati uhke. Ruumi palju, platsid hooldatud, igal pool värvi- ja lillepillerkaar. Kohale jõudes oli piisavalt aega passi ja raha ära viimiseks, oludega tutvumiseks ja lagunenud patsi remontimiseks. Soojenduseks varusin veidi vähem kui pool tundi. Kärbsepilv ümber pea ajas hobuse hulluks ja kui veel mõni parm laudjale parkis -- kohe kerkis ka tagumine ots. Sellises olukorras sobib pigem pikem soojendus, sest ühel hetkel enam päris kõigi kärbestega kakelda ei jaksa. Hiireke korjaski end mõnusalt kokku ja esitas päris korraliku skeemi, kui lainelised keskliinid ja sammus uimerdamine välja arvata. Kuna sadul on üks, läksin ka kohe TS kallale. Parkuur oli lihtne ja loogiline, takistused uhkete külgväravatega. Soojendusel tassis Hiireke mind ainult korra kodupoole ära, khm. Võistlusplatsil on õnneks aed ümber ja seal suundade pärast vaidluseks ei läinud. Küll aga oleks võinud takistustele paremini pihta saada, vähemalt Niidus oli sõit küll sujuvam. Nullitas end kahe ala järel neljandaks, mis oli tubli tulemus vägevate konkurentide kõrval. Ikkagi polnud aega lilletada, vaid tuli teisi vaatama asuda. 90-s suurt draamat polnud, aga seenioridel küll. Kõigil tuli skeemi vigu sisse ja Jaagup eksis tervelt 2x ära, mistõttu ta ka valjult ühte Eesti linna keset skeemi meelde tuletas, erinevusega, et selle viimane täht polnud "i", nagu ametlikult käib. Ainuke puhas esitus tuli Erkkilt, aga hobusega, kes polnud meistrikate arvestuses. Takistussõidus oli kordamööda sõiduilu ja küüntenärimist. Puhtaid sõite oli ainult 2, üks neist jälle arvestuseväline hobune.
Ööks läksin isa juurde, kus juba vanama ja ema-isa mängulaua ümber istusid ja uut mängu nõudsid. Mõtlesime siis hulga uusi sõnu välja, millest suur osa osutus ka tegelikult olemas olevateks, kuigi mingi sootuks ootamatu tähendusega. Veel mõned netiuudised üle rullida ja juba uni murdiski, et ikka varavalges hobust üle vaatama saaks minna. Süüa ei jõudnudki hommikul suurt midagi, aga küll seda jõuab mõni teine kord ka teha. Hobune oli boksis alles, huh. Mulle tundus, et ukseauk oli veidi väljapoole väändunud. Ehk oli juba varem nii, kuigi ma polnud märganud. Pärast esimesi toimetusi --jootmine-söötmine-puhastamine-- plaanisin Hiirekese rahulikule jalutuskäigule viia. Igaks juhuks haakisin päitsetesse korde, mitte lihtsalt nööri, sest no mine tea. Nojah, see tuulelohe lendaski õige kõrgelt, vahepeal pruuskas putukaründe pärast ja vehkis kapjadega mu ülemise otsa ligidal. Üsna tülikas ühe patseerimise kohta, viisin tondi peagi karpi tagasi ja põgenesin sündmuskohalt. Jalutasin veelkord krossi läbi ja tegelesin teiste oluliste asjadega, mida igaks juhuks ei maini, minetea, kes lugema juhtub.
Krossi soojendusel oli hobune püstihull. Ei mingit sammu, teeme traavi! Ei, olgu siis juba galopp! Mitu korda pidi piduri rollis esinema naabri aed või väljakupiire. Kui mingil hetkel jälle traavile sai, siis vehkis õige uhkelt maa kohal, kahju kohe, et kedagi filmimas polnud. Ainuke ravim oligi galopikarussell, millest mõne aja möödudes väljus peaaegu mõistlik hobune. Toredasti jooksis seekord, hulga julgemalt juba, kui oli kahest esimesest üle vänderdanud. Võinoh, vahepeal poleks pidama saanud ka käsu peale. Seepärast lootsingi, et sama hooga saab kuidagi ka üle kümnenda, mille taga sinakashall veelahmakas hobuseid varitses. Teadsin, et kardab vett, aga plaanisin selle ümbert vajadusel ringiga hiilida. Kahjuks oligi vaja, ja seda pärast tõrget. Kabjaotsagi ei õnnestunud märjaks saada, aga vähemalt lõpetasime jälle numbriga ja see oli kõige olulisem. Pärast tuli muidugi pikapäevarühm. Olime üksi, kaua puikles vastu ja puhises, kuigi mitmel korral katsus ninaga vee või vähemalt märja kruusa ära ja siis ehmus. Sai tagurpidi traavi teha ja natuke ka püsti seista, aga kunagi ta leppis. Siis küll solberdas ja ka jõi, ei mingit häda. Milline mälestus järgmine kord võidab? Järgmine kord peaks olema üldse niiduk, ja sealset vett pole Hiireke kunagi katsunud või isegi poole meetri kaugusele sellest jõudnud.
- Tahan arvutiaega.
- Kas õues käisid? Kas lugesid midagi?
- Jaa, lugesin, kaugele lugesin ära!
- Aga mida?
- Muumitrolli!
- Koomiksit või päris raamatut? . o 0 (mhh? Muumitroll? Mul endalgi seda raske lugeda, nii jube aeglane raamat on, aga noh...)
Toob lagedale siniste kaantega paksu raamatu.
- Kustkohast sa lugesid, näita ette?
- Mingi maani lugesin, aga kohe unustasin kõik ära!
- Ikkagi, näita ette, kuidas sa lugesid.
Võtab raamatu, lappab kusagile, hakkab pealkirja lugema. Palju õnne, mõtlen, ja püüan naeru tagasi hoida. "FILIFJONKA, KES USKUS KATASTROOFE" seisab seal.
Noh, pooled sõnad lugeski sealt ära.
Atsa, kui hea oli Hiirekesekene hüppetrennis. Jooksis ühtlase rütmiga ja sai kõigega nii kergelt hakkama. Isegi selles tobedas kohas, kus okserit kartes hobuse varem lendu ajasin. Siiamaani väänlen vastikustundes, et na loll olin. Tohlakas noh. Viimase ringi sai ilusti, aga noh, kas oli vaja lolli panna niimoodi.
Metsikuga keerutasime natuke põllul. Kolm km salvestasin ära ka. Mõni täht sai suurem kui KS väljak.
Nüüd on kaks kuuma päeva ja ratsutamise asemel jooksevad nööri otsas või vedelevad niisama koplis, eks õunte pealt vaatan. TS meistrikad on hoos ja tulemusi on isegi ainult equipest põnev jälgida. Ehk peaksin hoopis jalgu päevitama minema sinna? Need on valged nagu paber ja sinikaid täis. Nii ilus.
Olin just valmis mehed maale saatma ja ise kaks päeva koristama lebotama, kui jutu jätkuks tuli välja, et puud tulid ära ja need on vaja riidaks moondada. Egaš midaš, põhjamaile. Kambaga on see puuladumine nii kiire, et ei jõua alustadagi, kui juba lõpp käes. Isegi Ruilandiasse jõudsin hüppajaid vaatama. Mitu elamust oli seal, helgeid ja ilgeid, aga ühte naersin kohe tükk aega. Olin seal kunnide varustusi võrrelnud ja sõidustiile, alul sattus jutti tagakaitsme pingutajaid ja jõulist kontrolli, kui ühtäkki roolis Kiva oma halli platsile. Vaevu jõudsin ära mõelda, et ohhoo, täitsa tavaline varustus, ei mingeid imeaparaate, kui kõrvalt kostus: "mingi maheratsutaja". Bhahhaa. Noh! Nimeta kuis soovi on, aga ilusti sõitis. Sedamoodi "mahedaid" õnneks leidub mitugi, sh ka võidusõitja Paul. Ja kas pole uhke, et nii KS kui TS meistrikate parimad hobused on Dina omad?
Käisime Hiirekesega mudaaugus ära. Kartis küll ja tükk aega kulus, aga me isegi ei kakelnud. Meeldiv muutus. Kontrastiks viimasele videole trennist, mis mulle üldse ei meeldinud. 2 kõverikku.
Pärast masendavat tööpäeva olime hüppeka kokku leppinud, aga hakkas hoopis sadama ja oli külm. Homme siis hoopis...? Aga vihm udunes, tõime vetikad tuppa tahenema ja panime parkuuri püsti. Esialgu tundus, et tuleb pullipäev -- Hall keeras juba poolel teel platsile kodupoole tagasi. Siis käskis L mul lõdvestuda ja millegipärast tuligi kogu trenn pingevaba ja lausa parim seni. Hobune keskendus ja tegi põhimõtteliselt kõik ise mu eest ära. Kui ma nüüd veel seal sadulas kuidagi püsida suudaksin. Liiga kergelt lasen end välja tõmmata.
Trenniaega muudkui näritakse käest ära. Võistlused ja kuumad ilmad käsikäes. Pärast pausi vänderdab hobune rohkem kui muidu ja tähelepanu hüpleb mööda põldu kui jänes. Või... täna jooksis jänes mööda teed paarsada meetrit täiesti otse, ei mingeid haake. Krossi jaoks liiga madalalt jookseb, mõtlesin.
Maraton-neljapäev saigi läbi, aga enne puhkust tuleb end veel ribademaks tõmmata. L ja P on ka veel võistlused ja vahepeal peab kindlasti ratsutama ka -- täna jäi ju vahele. Tõenäoliselt tuleb elamusi siiski vähem... kui tihti ikka hobused skeemi ajal kummuli kukuvad?!
Metsikul on hingamisega viimastel päevadel raskem olnud, temaga olen nüüd üsna mitu pilti heinamaadel valmis joonistanud. Või noh, endokas joonistab, mina lihtsalt sõidan. Päris keeruline on järge pidada, kui detailid peavad olema suuremad kui KS plats -- muidu ei jää näha. Järjehoidjateks on murumättad, aga need kipuvad üsna ühte nägu olema. Kujud tulevad tavaliselt 2-3km pikad:
Hullumeelne nädal sai lõpuks läbi. Tööl oli kuulõpu ponnistustega omajagu vaeva, puuduvaid töökaaslasi tuli ka kompenseerida. Võistluste kohalt tekkis tunne, et rahvas ongi hulluks läinud. Neljapil Sakstes üle 100 stardi, L Kildul 25 kandis, P Madisel jälle peaaegu 100. 25 -- see on täiesti OK. See oli nende esimene ERL ks ka, aga need 12+ tunnised tööpäevad jutti, noh, seda sai palju. Ohver sai ka toodud -- läksin tööpostile lühemat teed pidi aialippide vahelt ja need hakkasid püstest kinni, rebides sinna 20cm lõhiku. Pooles päevas sain nukutegijalt niidi ja nõela, et lõhe kokku vedada ja korrakski mapp käest panna. Õnneks hakkas vähemalt puhkus.
Olles muredest vabanenud pärast 3 eriti toredat hüppetrenni -- see oli peaaegu kuu aega! -- tulid vanad jamad tagasi. Kardab, ei lähe ligi, ei pööra. Jälle nagu ära vahetatud. Ei suuda välja mõelda ka, et mis vahepeal muutus. See õudnädal oli vahel, kui kõikvõimalik kuhjus kokku ja talliaeg rööviti käest. Igatahes tuli nüüd siis trennis igasuguseid eneseabiõpikute pealkirju nagu varrukast: "Kui pööramise hetk on juba lootusetult möödas", "Kui rahulikult lähenemine pole võimalik", "Kuidas hüpata midagi, millele ligi ei pääse". Jälle see koht, kus survet ei saa avaldada, kuna sellele järgneb kohe protest. Kõrvalt kommenteeritud "aga ta peab survet ka lõpuks taluma" ei aita üldse. Tean ju seda, kogu koolitus meil selles suunas käibki, et hobuke õpiks erinevaid mõjutusi ära tundma ja soovitult reageerima. Mõnega lihtsalt läheb kiiremini, temaga võtab aega. Kakelda ja läbi kloppida pole soovi, nii kiire mul ka pole. Muidugi tahaks Niidus ju hästi esineda, aga praegu kisub sinnapoole, et tuleb jälle koolitusring.
Mõni päev on kohe selline vilets. Isegi uudised teevad tusaseks. Pean vist võistlusteks varem kohale minema ja see tekitab lisasurvet. Võistlusteks valmistumine pole üldse minu teema. Pühendasin mitu mõtet sellele, et ma üldsegi ei anna endast kõik. Nagu kiuste või... Näiteks kui mõni vajalik jubin puudu on, siis ma ei pinguta kuigi palju, et see jubin hankida. Pisiasjad. Äkki need võinuksid mitu korda päeva päästa, aga ma ei hoolinud piisavalt ja pärast maksis kätte. Kadunud madjakad-hõõruvad püksid-valed saapad-valed kindad või üldse mitte-joogivesi, mida iganes.
Unes ujusin prügises vees, mis mõne unenäoseletaja arvates tähendab haigust. Nüüd mul ongi nohune olla, aga algas see vist juba reedel heinu kaasa pakkides. Tolmas ninalõõrid täis. Praegu on värskelt pühapiks keeranud ja ma lihtsalt ei jaksanud rohkem uunotada. Pärast ks päeva on -- nüüdseks võin juba öelda, et nagu enamasti -- väike kurbustunne sees, et ei saanud esineda nii nagu tahtsin. No ei jaksa hobuke nina maast tõsta, hea meelega tolkneks pügatud muru kõrgusel. Otsustasin isegi viimasel hetkel täisistakus sõita, et ehk kannab paremini. Nüüd ei teagi, kas oli õige otsus... ehk oleks kergendades hullemgi olnud? Algul soojenduses oli muidugi pööramisraskusi ka, aga põhiliselt jäi häirima see enesekandmise viletsus. Pärast kaklesime mudaaugus ka, seekord on kaks vett ja lubati ringaias katsetada. Muidugi ta algul ei kavatsenudki sinna minna. Õnneks aitas kaasvõistleja välja ja tuli julgestusena appi. Krossis saab esimesest veest mööda hiilida, aga ringaia omast mitte kuidagi. Loodan sinnani siis välja jõuda.
Kuigi hobusele on vist ts kõige lihtsam, kardan ma seda kõige rohkem. Seal saab kiiresti palju pahandust teha ja need pulgad kukuvad nagu oleks see nende elutöö. Või kardan, et ei pääse äkki edasi sealt? Või võimaliku peki korral häbi ja pettumust, et hüpatud ei saa? Läksin saduldama, hobune oli just külje maha pannud ja tukkus saepurus. Ikkagi jäi veel pärast kasimist peaaegu pool tundi soojaks. Kuigi... peast oli hobuke juba kohe algul soe. Esitas hüppeid ja ümberpöördeid, eriti kui 1 ilus võik poni juhtus vastu tulema. Igaks juhuks tegin paljud soojendushüppedki traavis, sest kaane all podises kõvasti. Võimalik, et päris kena traav oli vahepeal, aga ala oli teine. Juba 80-s said mitmed normiaja ületamise eest karistada, aga ikkagi tulin ka parkuuri esimese traavis. Tulemuseks senise kolme võistluse parim esitus. Isegi häirima ei jäänud midagi. Küll aga juhtus nii, et tõusime auhinnaliste kohtadeni ja noortes hobustes teiseks. Seda valusam kukkumine ootas ees. Lasin end ära lollitada sujuvast krossisoojendusest ega osanud äkki midagi rohkem küsidagi. Stardi poole liikuma hakates tuli esimene error: kopliaiad särisesid ja ümberpöörd. Isegi kui stardist sai meeldivalt liikvele, tõmbas enne takistust ikkagi jõuliselt paremale ära ja pidin alustama kusagilt nurga tagant. Kui palju neid sangasid tuligi kokku.... 1., 6., 9., 10., 11 ette. Poolteist minutit üle normiaja. Ahhh kui tüütu ja tobe. Mul oli plaanis olnud ainult üks, enne vett. Sinna esimesse vette ta muidugi ei läinudki. Miks peab nii palju vaeva nägema, et asjad saaksid tuksi minna?! Kuude kaupa trenni ja võistlus ise ka selline korralik ettevõtmine. Justkui läheks praegu iga korraga kehvemini. Teisalt... nüüd lõpuks on need niidu veed tehtud, läksin pärast võistlusi pikapäevarühma. Algul muidugi kaapis ringi ja seisis pahaselt püsti, aga kui sain ta juba ümber lombi tiirutama, läks paar korda kabi märjaks ja siis ei läinud enam kaua kui sain igast küljest protestivabalt siseneda. Järgmine kord, kui üldse tuleb sellist, tuleb alles järgmisel aastal. Ootamine on niiväga raske. Hommikul ei saa pantvangi võetud lapsed isegi kooli ega aeda minna, sest üks ootamatu varahommikune merereis tahab vahele trügida.
Ikka on mõistlik kell 7 esmaspäeva hommikul merd otsima minna. Algul ei saanud hobust boksist kättegi, ülemine pool oli kinni kiilunud. Tallimees aitas lahti väänata ja oligi minek. Üks hobune, üks ratsanik, üks jalamees. Leidsime mere üles käisime sees ja sõitsime koju tagasi.
Põhimõtteliselt oligi nii, ainult väikeste vahepaladega, nagu parklas lompide kartmine, ootamatu sild ja omg-mis-asi-SEE-veel-on?! Algul tegelikult kuigi lootustandev polnud, näidishobust ju kaasas polnud, aga hämmastaval kombel kõlbas ka paljasjalg-jalamees suurepäraselt ja tema juurde merre see Hiireke astuski, kuni jänesed jalgadesse ründasid ja idülli rikkusid. Üllatusi täis on see hobune.
Ja siis veel ju see sillavärk.
Hakkasin just kuule joont alla tõmbama, kui äkki ilmus fb-sse üleskutse üks teine hobune proovile panna. Pühendasin ennist ise ka sellele mõttele kaks hetke ja otsustasin, et ei. Sest see võitlus Metsikuga tundub järjest mõttetum, mida pikemalt saan tunda, et võib ka teisiti. Aga nüüd..., mis ma nüüd teen?
No comments:
Post a Comment