Tühikargaja

Hommik. Teisest toast ilmub väike onu.

- Tahan arvutisse!

- Mis, nii vara ja juba arvutisse. Kas sa midagi lugenud oled?

- Jaa, terve Tomi ja Jerry koomiksi lugesin ära!

- Ei usu, sa ju alles tõusid. Kas sa päriselt ka midagi lugesid?

- Lugesin ikka, "enter", "caps lock",...

Kuidas nüüd küll seda vett harjutada? Hiireke on pärast niiduseiklusi palju julgem, platsikõrvalised praegu palju elevust ei tekita. Vett meil siiski piisavalt pole. Isegi pärast üleujutusi olid lombid lahjakesed. Need käisime muidugi kõik läbi, aga seda oli nii vähe. Mudaauku võiks ajada, aga see tahab korralikku võitlust ja nagu ei taha. Metsikuga on see kunagi ammu läbi tehtud ja nüüd ta läheb sinna kõhklusevarjuta. Nüüd, kui ta teab, et tore on tegelikult. Hiirevõitlus tuleks hulga raskem, ta on kahejalategevustes palju osavam.

Kurvameelsus kimbutab ja väsimus.

Loobusin trennide salvestamisest ja kohe oli hulga lõbusam. Naljakas, kuidas omaenda kehtestatud ahelatest loobumine sellise vabadustunde teeb. Hobuke muudkui areneb tibusammudega. Peatusi trein päris palju ja aktiivset sammu ja hakkame õlga sisse tooma tasapisi. Mõnus on see ratsutamine. Hüppamise jätsin paariks nädalaks ripakile ja kättemaks ei andnud kaua oodata. Läks jälle elevile ja vales suunas.

Hommikul sadas Olustveres vihma, lõuna paiku puid. Just kui 1 sai ära koristatud, langes järgmine ja

kui see ära sai, siis kohe paar uut. Onu M lükkas kahvlikaga ühte niisama kõikuvat puud ka. Abiline saagis ainult lükkamise poolele prao, vastasküljele ei teinud midagi. Õpikunäide, kuidas mitte teha, aga kes see mingeid naisterahvaid kuulab, kui tähtis töö käsil. E ennustas ette, mis juhtub. Juhtus pikk pind, mis ennast alt üles väänates soolikad välja laseb. Kahvli käpp jäi napilt ellu. Öeldakse, et pulk pärmi ajab peldiku pikali, aga tuul teeb seda ka. Mina olin seekord pealtvaataja ja õnneks pakuti natuke silmailu ka. Nii sõitude mõttes kui... no need takistused olid omaette maailmast. Pole enne Eestimaa peal näinud sellist pühendumisega maalimist krossitõketel. Olevat minipintslitega tehtud ja kohe palju kauem kui säuh üle ja valmis (noh, tegelikult ei ole krossikatega niikuinii kunagi mingit säuhvalmist). Krossis tõrguti esimest, mis ongi enamasti hirmus, ja neljandat, mis muidu igati kena majake, aga liiga pika sirge taga ja hobused lihtsalt ei suvatsenud keerata, kui niisama lennata ka juba piisavalt tore oli. 1 laamatõrge oli ja unustamine ka.

See ilus maja, millele tuli pihtasaamiseks rahulikult läheneda.

Täiesti normaalne süsteemi teine element. Aga need kolmevõistluse hobused on ju sellised kõhnapoolsed ka, küll mahuvad. Ja kui ka ei mahu, siis suure hoo pealt hakkavad mahtuma.

Kui vahepeal uni peaks ründama, siis abivahendeid vedeleb keset põldu.

Kohtunike telgid.

Otsa ta saigi, see mu hispaania keel. Võtsin järgmiseks vene keele. Kõik algas otsast ja kui tuttavad fraasid muudkui ette sõitsid, hakkasin oma "vana" keelt taga igatsema. Küll aga on kõik hirmus lihtne esialgu, saan ennast tegijana tunda. Kui päevane norm on 10 uut sõna, siis nüüd pühapil olen juba üle saja teinud. Trennis käisin ka. Saabusin pärast hoogsat vihma ja maa auras. Hobused püherdasid mudas ja soe hiilis ligi. Tahaksin sõita veel rohkem tundega, olla veel ühem. Sõitsime lõpetuseks ühte väljamõeldud skeemi, kuhu kombineerisin Hiirekese jaoks uusi asju sisse, nagu 10m (pool)voldid traavis ja galopikeskmised ja kontrad (see lihtsam variant tagasisõiduga, kui enne nurka traav tuleb). Muidugi oli see ainult katse, aga sain korraks aimata, mida sealt kunagi tulla võiks. Nii mõnus oli see lennukas galopp, ilma sudimise ja pingutuseta ta lihtsalt kerkiski kauemaks õhku. Miski, mida Metsik vaid harva esitab, sest kartmiseks on vaja jalad maa küljes hoida.

Ei ole vennad need päevad, pole ka üllatus, aga ikkagi. Madratskraav oli monstrumiks moondunud ja Hiireke ei kavatsenud sellega mingit tegemist teha. Kihutas jälle ringi nagu ogar, kurvides mul enamvähem põlv maas. Endokat polnud küljes, aga usutavasti sai platsi kiirusrekord uhkelt ületatud. Oh kamarajura ja õuduste kool. Millal sest lapsest ükskord mõistlik hobune kasvab. Pärast miljonit aega ja liivaklompi mu silmas ületasime megamadratsit rahulikus sammus, mul piraadinägu peas, selline ühesilmne. Traavis pistis jälle jooksu. Mispidi need juhtmed seal küll ühendatud on?! Unes olin just näinud, kuidas ta mingit allahüpet sama tundega tõrgub. Vaatas mulle sisse ja tegi järele? Pean viimati tundetuks hakkama üldse? Noh, igatahes kavatsen nüüd järjest iga päev sarnase sammuharjutuse kavasse võtta ja liine harjutada, võimalikult vähese sebimisega.

Nojah, oligi arvata. Järgmine päev olin justkui mina see loll, et üle mõtlen -- Hiirekesel oli nägu ja tegu, nagu poleks ükski madrats talle iialgi mingit pinget pakkunud. Jalutas üle või kalpsas, just nagu parasjagu ette sattus. Ja rõõmurõngad, madratsi vennad -- vesi ka veel natuke sees --, nendega sama lugu. Leboooo. Ja ikkagi ma ei saa teda kusagile sundida. Niipea kui surumiseks läheb, ta ei lähe. Homme annan hõlpu, äkki siis tutvustan ülehomme midagi uut talle... no vaatame.

Kordepäev tõestas järjekordselt, et peangi kogu aeg valvel olema. Nimelt spurtis Hiireke ühel galopiringil äkki platsimulgu poole ära ja oli üleni üllatunud, et ma ta kinni ankurdasin. Üks teine päev oli ta abilise käest muru närimast lahti tõmmanud ja putku pistnud. Tillikas! Pärast seda oli kohe ekstra korralik ja püüdlik ja tegi mida iganes. Isegi jooksis pikal kordel üle minilattide ja tuli liivaaugu äärde järele ja hüppas käekõrval paari asja. Pean muudkui kinnitama talle, et tuleb rahulikuks jääda, muidu üritab läbi kimada, et hirmus koht kiiremini seljataha jääks.

Reis läheneb, sellega koos paanika. Nii palju lihtsam on kodus püsida ja mitte toppida oma nina teistesse kohtadesse.

Saabus väike duud vanaisa juurest. "Hüppan nüüd korra linuxisse." Teagi nüüd, kas olla uhke või natuke pahviks löödud, et endal pole koolihambaidki veel suus, aga juba linuksitab.

Mehed startisid mu isa autos 8:30. Või vähemalt plaan oli selline. Küll aeti riideid kotti, käidi pissil, pesti hambaid, otsiti mänguasju, hommikupuder veel suunurgas rippu. Teisel autol oli kaardiuuendus aku tühjaks imenud, seda oli vaja elustada. Kui kõik mingi ime läbi olid alla peksetud, tuli veel mitu tagasiringi mahajäänud asjade toomiseks, muuhulgas näiteks ka prillid. Nüüd on nad kõik läinud (20 min hilinemisega... isa, mis juhtunud on?!) ja mina jäin üksi. Lähen hiljem järele, üks teine päev.

Kui varem oli soojalaines kohutavas koguses parme, siis nüüd on neid viis korda rohkem. Ajasime neid hobusega kahekesi jooksu pealt maha, aga ei saanud kuidagi järje peale. Ebareaalne tõesti. Kogu trenn oli üks pukiralli, kui ma piisavalt kiirelt putukamassi maha ei pühkinud... käsi jäi selle jaoks väheks. Rõngas oli taevas, see pääses uudistesse ka.

See aasta on olnud üks... noh... nüüd veel Cornetto ka.

Läksin ka Lätti ära. Kahe ja poole tunni kaugusel kodust saab puu otsas jalgratastega sõita ja päriselt lennata. Pisimale anti teistsugused rakmed, kahe rõngaskarabiiniga nagu puuotsaradadel vanasti. Meil oli ka kaks, ühega sai laskumisi teha ja teine oli kogu aeg ühendatud, ei mingit tülikat ümbervahetamist. Panime mehikese enda arvates kõige kergema raja külge, aga seal läks asi tal peagi üle pea ja mingi hetk ta arvas, et enam ei julge. Oli jah päkapikkudele kuidagi liiga raske. Rajavalvur märkas, tegi suured silmad ja tuli redeliga päästetöödele. Isegi ema ronis puu otsa, äkki oli oma aastatetagused katsumused unustanud? Seekord vähemalt ei minestanud ära sinna. Kui kapivõti oli puies seiklemas, aga keegi tarkpea oli oma pileti kappi unustanud, siis polnud keeruline puu all oodata, kuni võti ilusti otse kätte sajab. Peaaegu. See võti maandus mujale ja muutus nähtamatuks. Otsides tuli mätaste vahelt muuhulgas ka kellegi autovõti lagedale. Vibujärjekorras üritasin oma endisest ülemusest vargsi mööda trügida, aga ta tundis mu ära. Eestlasi oli tegelikult terve park täis -- ei,  mis, kogu Läti --, nagu paisu tagant välja pääsenud. Viimane päev oli lennupäev. Mõte oli juba mitu aastat vana, lõpuks ometi sai päriselt ära tehtud. Kellele selline lend hea võiks olla... noh, esiteks neile, kes tahaks vabalt õhus vedeleda, aga ei soovi seepärast kohe lennukist poolel teel välja astuda. Algajatele on kõik väga turvaline, instruktor (jõhkrad seljalihased olid tal, nagu tiivad) hoiab laperdajad kontrolli all ja tuulepuldi operaator sätib õhuvoolud parajaks. Õhtul gondlisõitul sai pea aknaaugust välja pista ja puude latvade kohal vaikuses hõljuda. Ma võiksin küll lind olla...

Lahkusin seltskonnast varem ja sain kärjekordse peorikkuja tiitli. Mis seal ikka, mul oli roheline tee ja kassikook kaasas ja kodu ootamas, kus kedagi und segamas polnud. Uni... Lätis reisides tuleb kasutada koduööbimisi. Esimesel ööl sattusime järveäärsesse villasse, kus allkorrusel oli saun, bassein ja minijõusaal, keskel klaver ja filmid, ülakorrusele ei jõudnud isegi ekskursioonile minna, sest bassein vajas kasutamist. Ime, et lapsed üldse ööks voodisse said. Aa, vist ei saanudki. Perenaine oli enne juhendeid ka jaganud, millegipärast jäi kõrvu, et "voodites on uued Dormeo madratsid". Noh, vahva, et on madratsid, muidu oleks ju viimati veel kõva? Päevade edenedes selgus, et wc, külmkapi, teleka, wifi, hea asukoha kõrval ongi oluline see dormeo-värk. Muidu poleks ikka nagu see.

Minipuhkus oli Hiirele paksendavalt mõjunud ja ta polnud isegi pöörane. Pigem isegi nagu kergelt huvitunud, mis on päris haruldane. Metsik oli vahepeal võõrratsaniku taltsutada ja kui ma nüüd jälle temaga sebima hakkasin, oli ka Kuri Hiireke tagasi. Selgelt pahane, et ma sinna kõrvalboksi ka pean trügima. 

Treenereid pole tükk aega talli sattunud, olen üksinda pidanud pulkadega jändama. Aga nii ma viitsin max 3 tõket panna. Kuidagi on kujunenud nii, et maailmarahu huvides löntsime neile traavis peale,  Hiir hüppab ja pärast löntsib, pea maas, edasi. Mis meist niimoodi võistlustel saab, jube mõeldagi. Läheb veel viimati läbi seinte.

Homme ongi Kose. Hiirekese ERL võistlus nr 2. Peaks nagu lihtsam olema kui niidukas, aga ei tundu küll nii. Kuidas ta üleöö boksis püsib ja kui kaugele katus sõidab -- eks peagi näha ole.