Aga ei, aga ei, ratsutasin Hiirekesega parajasti poolmõnusalt ringi, kui tuli kõne klassijuhatajalt: see inglise keele lühifilm tuleb ikkagi ära teha täna, aega on täpselt 00-ni. Kõne koju, valmistagu ette kõik võimalik ja õhtul hiljem jätkame. Ja nii juhtuski, et kell poolöösel sebisime hoovis sääskede järelvalve all tulnukateemalistel filmivõtetel. Oli mõnevõrra jooksmist ja veega pritsimist, leivasöömist ja jäsemekasvatamist. Pärast tuli veel kokkulõikamine ja üleslaadimine, me tõepoolest lõpetasimegi kell 00:00. Päris nii polnud see õhtu plaanitud, aga NÜÜD on küll kõik selle koolivärgiga. Aitab. Ja peakupja tiitel on ikkagi minu.
Kuidas avada kookospähklit? Kõigepealt tuleb leida see pehme auk, uuristada kork maha ja lasta mahl väja. Mida värskem, seda parem muidugi. Siis toppida pähkel 2-kordsesse kilekotti ja lüüa ta vastu seina või treppi pooleks. Või noh, nii ma oleks tavaliselt teinud. Seekord arvutasin kokku, et ei ole tarvis selle kilekotiga jännata, miks mitte lihtsalt vastu seina lüüa. Pähkel põrkas seinast ja pooldus imeliselt sobivalt kaheks tükiks -- vohh!! -- ja hetke pärast oli veel üks pauk ja köök kilde täis. Ahjuukse klaas. See kattis peenikeste kuubikutena kogu põranda.
Vedelemist on rohkem kui varem ja see ei ole hästi mõjunud. Vähemalt ses mõttes, et eriti ei viitsigi midagi teha, isegi kui aega nagu oleks. Isegi ratsutama tuleb ennast lohistada ja raske on hobusele öelda, et midagi peab, kui ise selles eriti veendunud pole. Või äkki muserdab mind see Metsiku galopi viletsus noore uljaspeaga võrreldes...? Kas see on tõesti alati nii nõrk olnud? Kui ei oleks seda igipidurit peal, siis elaks üle, aga kui ikka iga samm on intensiivne seisak, siis see närib hinge seest. Tegin ükspäev loenduse, et kes kuipalju ümbermurude ringil (u 2km) pidurdab. 0:8 tuli seis. Mismoodi ma niimoodi midagi võistlen üldse?! Eelmine kord oli ränk käkk ja ka nüüd ei näita märgid paranemist. Ja paks on ka nagu vaal, see Metsik.
Ka testsõit uuendatud platsidel näitas, et seisud pole kiita. Metsik kartis üht ja teist, juba esimesel vasakpöördel ründas tapjajuurikas, mis jalgupidi liiva sisse tirida tahtis. Hobune põrkas korisedes õhku. Sama tunne kui viimastel võistlustel, mis pehmelt öeldes kanni läksid. Lõdvestatus my ass. Ise ma veel nuiasin endale klassi välja... Totakas. Ja siis veel see Nv3V. Noh, ma pole valmis. See hirm, et äkki tõrgub välja, on liiga suur. Kui ma oleks mõni Ellermann, siis ma lihtsalt lendaksin peale ega muretseks üldse. Need nii madalad asjad ju! Ja üldse, teised käivad juba oma vaevuratsastatud neljastega meetreid võistlemas. Ma tean, et pole vaja end teistega võrrelda, aga miks just mina selline hädavares pean olema, et 85cm palju tundub?! Ja see Metsiku-värk masendab niisama. Panin kogu selle masenduse peale ennast Ruunaraipele orienteerumisele kirja. Nüüd on tulekul 2 nädalavahet, kus mõlemad päevad on tihedalt täis. Kui ma muidugi üldse regan ennast sinna Niitu. Mul pole isegi hobune ERL-is registreeritud veel.
Metsik on täiesti kohutavalt kohutav. Regasin mõttega, et saan iga hetk pooleli jätta või üldse mitte kohale ilmuda. Ma ei saa oma tahtmist ja olen siis kuri kõigi pihta. Hästi aus, eksole. Miks ta peab nii paks ja arg olema?!
Ärkasin töölaua taga, olin sinna mängu taha magama jäänud. Ulp oli ülemus ja küsis midagi. Sõnad tulid aeglaselt, nagu oleksid lõuad liimised. Töökaaslased olid vahepeal mu püksisääred kokku õmmelnud. Päriselt olingi tööl, kuigi kodukontoris, ja arvuti taha magama jäänud.
Sõitsin skeemi läbi, hakkas sadama. Mis seal ikka, jalutan sellest hoolimata. Aga läks järjest märjemaks ja millalgi hakkasin ikkagi talli poole nihkuma. 100m enne katust kallas äkki ühtlase joana. Väänasin riideid välja, nendest sai tallivahele loik, kuhu mõne aja pärast tuli üks tuvi vett jooma.
Hommikul ärgates hakkas peas ketrama laul "I gotta feeling" (pärast otsisin üles, misasi see selline oli)-- täitsa hea sooritusmuusika ühe võistluspäeva jaoks. Jess, tuleb võit! Autosse istudes vahetus pala, "Send in the clowns". Väga ilus lugu, aga mitte just parim prepper. Aa, hoopis kaotus siis? Sain kohe esimesena peale, et vajadusel pärastpoole saadaval olla. Oli kartmispäev jälle, päike siras taevas ja onu kartis jälgi, mis ta ise just eelmise ringiga ehitanud oli. Väga palju lisapidureid ja kehv esitus. Nüüd on küll kõik, rohkem ma selle tondiga ei võistle. Ei taha enam julgestuseks taustal 3v-d ka teha, et natukenegi seda iseseisvat püstiseismist oleks. Metsik on nüüd 17, pole tal enam vaja rapsida. Küll aga tahaks soovitada kõigil, kel võimalik, hakata kähku ks harrastajaks ja osaleda karikasarjas -- kustkohast veel nii ägeda roseti saaks kui sealt?! Keegi on kohe päriselt disainivaeva näinud, lausa hiilgav.Pea põles otsast ja pean magama, et mingissegi konditsiooni saada. Orienteerumine on alles õhtul ja hobude tujusid ette ei tea, et kes, kas ja kuidas treikusse minema hakkab. Meil 1 ks-võistleja ajas nii kaua hobust peale, et jalgsi oleks koju ja tagasigi jõudnud selle ajaga.
Orienteerumisüritus oli nii äge. Männimets ja liivarajad, lainesse löödud maa. Nagu Kuristal, aga nimi selline naljakas -- Ruunaraipe. Mul oli selliseid kohe 2 tükki võtta, ise tegelesin Hiirekesega ja Kati sai Metsiku. Starti oodates seisis "Metsik" kõiges rahus paigal, vahel tiris natuke muru. Isegi kihulased ei tulnud ta peale. Hiireke seevastu rahmeldas nagu purjus äädikakärbes ega püsinud poolt sekunditki pildipaigal, kihulased kihisesid aina ümber. Kaardi saamise hetk äratas uinuja üles, hobu kargas Katiga õhku. 10 minutit anti aega plaani teha. Rada tundus lihtne. Umbes kolmanda punkti juures hakkas Kati ka juba kaardist aru saama ja edasi oli korralik ralliseiklus. Palke oli teel ja üles-alla radu, isegi kraavi saime ületada -- Hiireke läks Metsiku järel metsiku hüppega, omapead oleksin vist pidanud hobuse käekõrvale võtma. Metsikust ma juba teadsin, et ta saab metsas mõnusalt hakkama, aga ka Hiirekesega annaks loodetavasti varsti luurele minna. Kõige hirmsam asi oli vast see kraav ja üks palgike, mis napilt 50cm krossi tasemele oleks küündinud (selles valguses see Niidu 3V, khm.. ööh). Finišit otsisime vale künka pealt, kus rahvas ahvatlevalt lendavat taldrikut mängis ja paar väikest ekset oli veel, aga vähemalt hobustega sai ülimalt rahule jääda. Koorisime varustuse maha ja pakkusime juua ja siis nad kukkusid külili, Metsik hoolikalt kohta valides ja Hiireke räntsatas esimesse pehmesse kohta. Püherdas puhtas peenes liivas pikalt-põhjalikult mõlemad küljed läbi, mitu korda. Nii mõnusat liivavanni pole tavaolukorras kusagilt võtta. Tont ainult treikusse ei läinud kohe (see on juba lugude refrääniks saanud) ja kui läks, pissis selle lainesse. Sain põlveõnnaldest jälle nahad maha (miks just sealt ja nii?!) ja säärele tekkis mingi rusikasuurune sinikas. Need paranevad mõne päevaga. Nahaaugud tegelikult mitte, aga eks ma kasutan plaastreid.
Regasin hobuse ERL-i, maksin aastamaksu ja regasin ka Niitu. On muidugi see hirm välja tõrkuda, aga ma vähemalt lähen ja näitan talle kohti ja proovin jõuda võimalikult kaugele. Kõrgused on ju madalad ja ehk saan traavis minna. Vahel ta muidugi ei lähe kohtadesse ja survestamine muudab ta veel eriti tõrksaks. Teisalt on vahele päevi, kui saan tunda seda lusti ja minekurõõmu, kui Hiireke teebki vajalikke asju, ei kima, aga tal on see mootor. Kui soovib, luban tal kasvõi maani oma kaela sirutada ja ta tundub juba tasapisi kiitust nautima hakkavat. Mõnus.
Tööl toimub liikumiskampaania, kus tööväliseid värske õhu kilomeetreid kirja pannakse. Ratsutamine on millegipärast jalgrattasõiduga võrdsustatud (1km jooksu v käimist = 1p, rullitamist 0.5p, ratast 1/3p), aga see pole ju ometi õiglane. Skeemisõit on ikka kordades raskem kui sama maa niisama ära jalutada. Galopiring tegelikult ka, kuigi hobusega saab palju kiiremini. Lisaks veel see tüütu telefoni kaasastassimine, et endokas meetreid lugeda saaks. Ving-ving.
Keegi on hiigelpraeahju ukse lahti unustanud. Ränk leitsak. Hobused saavad minimaalselt trenni, millest suure osa teevad ise koplis parmude eest põgenedes ära.
Jalad on makaronid ja 2kg kehakaalu on kusagile rajale maha jäänud. Ei viitsi seda otsima ka minna.
Lakalõikus ja skeemisõit, viimane kujuteldavas lühikeses maneežis. Hetkel -- nii lihtsas skeemis, kus ainult rõõmurõngad kummalegi poole -- on kõige keerulisem keskliini tabamine. No mitte ei püsi peal.
Panin platsile mõned kollid, kui veekraavi ja filleritega latikat nii nimetada võib. Kui hobusega kohale jõudsin, oli kolle juurde tekkinud, kui jalgratastel ringitrallavaid ja kilkavaid ja minidrooni jahtivaid lapsi nii nimetada võib. Jõllitamist nagu oligi, aga ei midagi liiga hullu. Kamba peale tuli üks tõrge, see oli varju poolt tulles kraav. Vähemalt ei kihutanud hullunult ringi, vaid jäi sinna ette arutlema. Ennist oli päikese poolt kõheldes ja hiigelhüppega kohapealt tulnud, aga ju siis polnud sama tõke. Pärast paari kordust vajus hüppekaar adekvaatseks. Hakkab oodatud lahendusi otsima ja leidma -- tubli.
Pere pikim lõpetas põhikooli, aktusi peeti üksikute klasside kaupa kahetunniste vahedega, toolid paiknesid saalis kahekaupa ja hõredalt, kutsutud oli vaid kaks nägu lõpetaja kohta ja ülejäänud said veebiülekannet vaadata. Ei mingit umbset higistamist nagu varasematel aastatel. Maavanem saatis riidepuuga medaleid matade-füüsikate-keemiate eest. Füüsikas oli tervenisti riigi kolmas. Vinge klassijuhataja oli, meistermotivaator.
Jaaniks läksime jälle isa-vanaisale külla, et sama hooga ka lõpetamine ja pisitondi sünnipäev ära tähistada. Isegi sauna tegime, kuigi see tegi ilma veel soojemaks. Ja sõnamängu ja uunot. Vanama oli nii väikseks jäänud... see ei takistanud teda meile unos pähe tegemast.
Ratsutamine on nüüd üks ülimalt kontsentreeritud rodeoüritus. Sammu me enam ei tee, ka mitte sirget traavi. Hobune annab kohe teada, kui mõni parm tema peale ära pargib -- kui hammastega kätte ei saa, paugutab tagant üles. Suurt lendurit nähes spurdib 50m nagu vedrust. Pidev pea ja kaelaga raputamine ja vehkimine käib loomulikult asja juurde. Täna suutsime 17min vastu pidada, aga ilm läheb järjest hullemaks (isegi kui ilmateates kiidavad, et aina paraneb). Täitsa võimalik, et ma ei lähegi sinna Niitu kõrbema. Terve päev lausvirelemist... noh... vaatame veel, aga just nv lubab olla kõige kuumem.
Laupäeval sain vähemalt varjus olla, aga varajane ärkamine ja kontsentreerumine pikemaks ajaks on mind nii läbi küpsetanud, et ma ausalt ei kujuta ette, kuidas homme hakkama saame. See kuumus, selle eest ei saa kuidagi peitu ja homses autos pole konti ka.
***
Huh, läbi sai see hullumeelne päev. Jäime ellu. Lõpetasime numbriga ja selle üle on mul äraütlemata hea meel. Käkivõimalusi oli kuhjaga, isegi juba ks-s. Hobune polnud selliste lipik-aedadega tuttav, vaatas esimese keskliini lõpus, et tore madal tõke, sellest saab üle küll. Ainult et siis ma tirisin ta sealt liinilt maha. Paar apsakat oli, aga muidu täitsa tubli. Kakas kohtuniku ette ja traavi ajal läks korra galopile. Sadulaid talle veel igaks alaks pole, seega läks ts-iks valmistumine kiirelt: kaks tükki porgandit hambusse ja olemas. Soojendusest ei osanud välja lugeda, kuidas selle parkuuriga minna võiks. Ettevaatlik oli. Rada oli raske, süsteemiga ja kahe harjumatu dog-legiga, aga hobune sai kenasti hakkama. Täitsa nagu mõni... hüppehobune või midagi. Vedakas, et isa viitsis appi tulla, see päästis päeva. Sain krossi rahulikult 2x läbi kõmpida ja natuke teiste sõite vaadata. Huvitav, et neil kellelgi akvafoobikust hobust polnud, muudkui pladistasid läbi vee. Olime ju ka ennist uurimas käinud seal ja loigule ligi ei saanudki, isegi kui käekõrval juhtida proovisin. Tegelikult oli murekoorem juba langenud, olime pääsenud kolmandasse alasse! Jippiii! Veega tegeleme teine kord. Krossi soojendusel jõudsin just valmis mõelda, et kerge on sõita ja et põlvenahad kipuvad lahkuma, kui hobune ütles, et eriti kuri parm on kallale tulnud. Kõrvalt nägi välja nagu pukitamine. Vaatasin maad ja see oli mullane ja kõva -- ei taha kukkuda sinna. Kargasin maha ja vaatasin kõhualuse üle -- ei kedagi. Ronisin peale tagasi ja buk-buki vältimiseks pidin galopi sisse võtma. Majakest tõrkus esimesel katsel. Well... Kell ütles, et stardini on veel 4min, aga uksevalvur teatas, et eelmine sõitja on juba 8. tõkke juures. Start on kohe! Traavisin koplite vahelt stardi suunas ja juba loetigi -- 10, 9, 8,... ja nii ta algas, otse väravasse ja esimese kolli poole. Tegime sinna nr1 ette kohe serpentiini. Kas ma juba olen maininud, et üldse kokku olime ainult umbes viiest krossitõkkest esimesel korral üle saanud? Teiste kordadega jaa, aga võistlustel on neid teisi kordi ainult kaks saadaval. Tahtsin neid kordi koledamate kohtade jaoks alles hoida ja kasutasin kõiki nippe, et sinnani jõuda. Näiteks et ei uhmerda arutult peale. Näitan selgelt suuna kätte ja ehitan kätest-jalgadest koridori. Ratsmeid ei loobi käest ja lähenemisel soodustan kõrgemat kaelaasendit, et hobune takistust korralikult näeks. Vahemaadel pinge maha ja vaba galopp. Istun "tagapingis" ja arvestan, et äkki tahab alt tulla, ei litsu viimasel hetkel rütmi sassi. Mis kõige vahvam ja samas mitteintuitiivne -- kui hobune eelistab paremale tõmmata nagu mul, siis ei ripu vasakus ratsmes, vaid teadlikult võtan selle parema ja nagu nõiaväel läheb hobune otseks. Hanno. Neid serpentiine tuli päris mitu ja pärast näitas endokaski tohutut jõnksutamist. Ei mingit ühtlast tempot. Sain ajaületuse eest 18 miinust, mis (eriti sellisel kõrgusel) tähendab üüratut molutamist. Sellega tegeleme edaspidi, aga, aga... AGA see oli rekordkogus esimese korraga ületatud krossikaid! Ja muidugi Hiirekese esimene päris võistlus. Kaitsmeid märjaks siiski ei saanud, hiilisime kõrvalt, aga vettehüpete pealt punkte ei jagatudki ju. Pärast polnud hallil talliprintsil, kes ainult sooja veega pesu kannatab, mingit probleemi külmas voolikuvihmas liguneda. Selgelt mõnules seal. Noja siis tegi Liivakell lõpuks oma meetri ära. Mul on sinna veel jälle aega.
[Elin pildistas täitsa mitu pilti kokku. Millegipärast ei jäänud ratsanik kusagile normaalse näoga, ilmselt oli fotokas vigane või midagi...]
See tunne, kui pärast Niitvälja ühepäevast kõrbekuuma kolmevõistlust voodisse langed ja nahk vastu linasid põlemistuikab ja kõik lihased on nagu nuiaga pehmeks klopitud ja vasakus põlveõndlas pole enam nahka ja isegi kolme minutit ei jõua asjadele mõelda, sest tuimus võtab ümbert kinni ja enne hommikut ei lähe enam äkki mitte miski korda.
Kuu viimane päev oli vett ääreni täis, aga taevaluugid sulgusid just õhtuse ratsutamise ajaks. Plats oli nagu mererannas see märg ala mere ja kuiva liiva vahel, ehk siis suurepärane ratsavärgiks. Sadul tundus veel rohkem tasakaalust väljas kui varem. Pean hakkama uut otsima, böö. Midagi tagant kõrgemat, sest praegu turnin küll nagu mootorrattal, jalad kusagil ees.
No comments:
Post a Comment