Tulbiring

Uus kuu, uued väljakutsed. Või tegelikult vanad, aga veidi teisiti. Jätkan ikkagi seda keeleõpet,

mõtlesin et teen ühe kuu veel. Päris väljakutse on ka: kuidas ometi need Hiirekese suunad paika saada?! Kui talle mõni koht või pingutus ei meeldi, siis ta lihtsalt lahkub areenilt. Proovisin siis üks teine päev uut taktikat, et lasengi tal endal valida ja kiidan takka. Kuna hullupööra kimamised piki märakarja aiaäärt vaheldumisi kannapööretega polnud siiski piisavalt sarnane tulemus minu soovituga, läksin tagasi "mina roolin" taktika juurde. Onu oli juba natuke harjunud rallimängudega ja ümber veenmine võttis aega. Või mis, siiamaani võtab. Kõik pagana aja võtab ära! Vähemasti on ta ilus. Isegi kui kintsudel-külgedel on märke junnihunnikus aelemisest. Imelik, et kõrbide hobustega seda probleemi pole, khm. Homme on kavas murumängud. Eelmine kord oli paras sodi, näis nüüd...

[pildiloleva oli lind oma tagumise otsaga mu välisukse ette joonistanud... see on ju selgelt hobune?!]

[all on giidita metsaretke lõpp, vähemalt stardi leidsime üles... GPS abiga, aga ikkagi]

Ka see kord oli sodi, aga siiski mõnevõrra vähem. Vähemalt Hiirekese poolt krossiplatsil (pärast ei läinud, tont, treikusse enam). Kui ta paremale võssa tõmbas, püüdsin ma ta sealt nagu kala kinni ja hakkasin õigele poole tagasi sikutama. Kokku tuli ikka omajagu neid möödatõmbeid, mingist võistlemisest endiselt juttugi olla ei saa. Pigem oli niipidi, et Mõnda Asja tuli kohe esimese korraga. Nagu seda angaari, mida videos liiga kõrgelt-kaugelt hüppab, või isegi kraavi, millest küll esimese korraga üle sai, aga pärast enam mitte. Vähemalt uude vette läks võitluseta sisse, ju oli janu. Krossipäev ise lõppes nii ootamatult, et mul on seda siiamaani väga raske mõista. Sündmused olid sellised, mis ikka juhtuda võivad, mõnikord ei tule samm välja, keegi koperdab, keegi kukub. Aga et nii lõplikult kukub, see polnud üldse loogiline. Meie kõrguste juures. Ja see oli veel tõusva profiiliga tõke, mis oleks pidanud just see lihtsamate hulgast olema. Mõte püsib seal nagu takjas, ilmselt teeb seda veel kaua aega.

Võtsin endale püha ülesande parandada 1 tekk päevas. Esimeseks võtsin kohe vingelt tugeva, millelt kant oli maha kangutatud ja sabaklapp koos sellega. Kahekordne õmblus, seega iga juppi vaja läbida 4 korda. Paksu nõelaga ei jaksa läbi lükata, aga peenem läks vahel kiirelt viltu. Otsapidi näppu, või mis veelgi valusam, tagumist otsa pidi näppu. Mingil hetkel ei viitsinud enam verdki ära pühkida -- no kaua ta ikka valutada jaksab ja küll ta ühel hetkel hüübib ka. Päevatöö sai umbes meeter, aga sinna jäi vähemalt 2 veel teha. Plaan ei näi täide minevat. Teised tekid on vast õhemad ja saab kiiremini. Kokku on vist lausa 6 katkist! Oleks võinud Kollionu omad talle kaasa pakkida, aga vaevalt nad uuele hobusele mingeid katkisi oleksid tahtnud.

Uus e-võistlus on välja kuulutatud. Vähemalt esialgu mõtlen -- miks mitte jälle osaleda. Tegelikult ma tean küll,  miks mitte -- see köhiv porikäkk äkki ei taha.

Jõudsin kandi parandusega jalakinnituse rõngani ja sellega seoses järelduseni, et teki õmblemisel oli tehtud viga. Seda kohta polnud võimalik õigesti tagasi õmmelda, sest õige koht oli juba tugevasti koos, aga mitte teki küljes. Kahju, et varem ei märganud, oleks saanud tagasi saata. Muidu oli hea tekk küll, kannatas tõepoolest teiste hambad ära, aga kui nad seal kambaga kandi maha tirisid, oli see kant Hiirekese jalgadesse kammitsaks läinud. Õnn, et ta pööraseks ei läinud, vaid lubas rahulikult pusa lahti harutada.

Nüüd läks vahelduseks hüppetrenn ka täiesti pekki. Takistused olid poole väiksemad kui eelmine kord, aga Hiirel tuli kiire ja ma ei suutnud enam üldse roolida teda. Mingi mõttekramp ei luba lollis kohas volditada ka ja nii me uhmerdasime süsteemilegi hullunult peale. Lipsas seekord hoopis vasakule, napilt pääsesime postist mööda. Nüüd on küll vaja kaks sammu tagasi astuda ja hoopis maalattidega jätkata, kuni mõistus tagasi koju tuleb. Kui tuleb.

Paningi järgmine päev pulgad maha, samasse kohta, kus enne takistused olid. Ja tõepoolest -- kihutas peale ja tõrkus neid! See oli veel selline valikuline tõrkumine ka, näiteks sammus võis neist jumala rahuga üle kõndida, aga traavis ei püsinud kaas üldse peal. Tõmbas mujale ja lendas minema nagu oleks tuli saba all. Ma olen üsna nõutu juba. Seekord rallisime need kasakajooksud ära ja lõppu ketrasime latte traavis kuni polnud enam kõhklusevarjugi. Ja ikkagi on võimalik, et ta teeb järgmine kord jälle algul nalja. Üldse pole naljakas tegelikult. Vähemalt saab pesuboksiga järjest tuttavamaks. Veega üle kallamine tundub täitsa sobivat. Või meeldib talle järgnev kuivaks söömjalutamine murul.

Ja ka järgmisel päeval panin 3 pulka. Seekord ei vaielnud üldse. Ei kiirendanud ka ega midagi. Sõitsime siis hõredas aias skeemi. Õppimise jaoks võinuks neid aedu kindlasti rohkem olla, sest üsna suure vaevaga püsisime üldse platsil (aga püsisime!). Skeem tahtis täisistakut, aga ma pole üle 4 sammu järjest traavis seni istunudki. Seega oli kohati poolistakulaadne toode. Sirgetel otse ei püsi ja allüürid ei tulnud ka päris skeemi järgi, aga vähemalt algus on tehtud. Siit saab vaid paraneda, nagu öeldakse (siis, kui midagi pekki on läinud).

Virtualeventing on täies hoos ja onud-tädid lõbutsevad kogu südamest. Isegi seda naljarada läbides on näha, kui põhjalik ja plaanimisvõimeline keegi on. Ja kes reeglitega korralikult tutvunud on. 3V-d virtuaalsena juba ei sõida, seepärast oli vaid KS osa nii nagu päriselt. Erinevusega, et igaüks sõitis oma koduõues. Võiks ju arvata, et tippudel on puha punased vaibad ja 5* tingimused, aga see polnud üldse mingi reegel. Sõideti ka täitsa mätaste vahel. Krossi asendas vigur-rada, kus tuli kiiruse peale käruga varustust vedada (sadul-valjad-vöö, heinavõrk jm), pugeda takistuste alt ja hüpata üle, lusikaga muna viia, saapad kummikute vastu vahetada, tihe postislaalom läbida, veeämber käruga üle maalati jootmiskohta toimetada, allesjäänud vesi teise ämbrisse valada (vajadusel juurde tuua), veest suuga õun püüda ja riidevahetuspunkti viia, "peoriidesse" panna, pool liitrit *midagi* juua, 2 patja püüristada, vedeleda neil 3 sek ja sealt finišisse -- ja kogu raja pidi kaasa tegema ka koer! Vahel muutuski see koer hoopis peategelaseks. Karistuspunktid olid ka, asju ei tohtinud maha ajada või koer rihma otsast põgeneda, õunu ei tohtinud kätega katsuda jms. Puhtaid "sõite" tuli samas suurusjärgus kui päris võistlustel. TS jaoks oli parkuur ette antud, aga latid olid enamasti maas ja rada tuli läbida jalgrattal. Elektrimootori eest 2kp, 4-rattalise eest 4kp, jala maha panemise eest ka midagi. Normiaeg ka veel. Kes vähegi jalgrattaga metsavahele on sattunud, võib umbes aimata, kui kerge on liivas maalatte ületada, eriti kui 2 pulka järjest on nagu okseril. Jälle läks tihedaks rebimiseks. Mõni oli päris hüpped ehitanud kaldteede abiga ja üks osutus sootuks trikiratturiks. Ülekannet kommisid teenekad 3V kommentaatorid ja kõik olekski olnud nagu päris, aga tegelikult koguti raha heategevuseks ja viirusetõrjeks. Vinge ettevõtmine.

Pühapäev = metsapäev! Hiirekese treikusse meelitamine läks üsna valutult, seega oli midagi muud põnevat oodata... nojaa, kolme hobuse peale tuli kaasa ainult 2 sadulat ja muidugi tuli see välja alles metsavahel, mis tallist poole tunni kaugusel. Aga ei hullu, 5 minutit pärast paanikat -- keegi ei tahtnud millegipärast vabatahtlikult lageda selja otsas matkata -- ilmus puude vahelt sinine auto, millest vajus välja sadul. Nagu muinasjutus. Peagi lisandus kampa kohalik giid-metsapealik ja saigi kokku 4 ema oma koormaeeslite otsas, vähemalt paariks tunniks oma lapsi sootuks unustamas (emadepäeva eri). See metsavahe on võr-ra-tu, lihtsalt uskumatult vinge koht neliveoks. Need rajad ja reljeefid, oeh! See oli Hiirekesele kolmas kord ja nüüd ta juba hakkas päriselt toimima. Ei pakkunudki enam kogu aeg galoppi, vaid püsis edukalt teisteski allüürides... olgu, sammus siiski kaua ei püsinud, aga vähemalt traavis ja galopis olid sammud pikemad ja pehmemad. Traditsiooniliselt suri välja vasak pahkluu ja ebatraditsiooniliselt hõõrdusid ära põlveõnnalde nahad. Jube valus oli.

Pulgad, pulgad. Jätkan nende panemist, kuni nad enam ei tekita kiirendust. Elava hobusega käib kaasas, et vahel tundub sõit nagu püssirohutünni otsas, ei julge õieti hingatagi.

Polnud ju Nii tuuline päev, või mis, aga Hiireke tantsis koplist tuues nööri otsas, tegi tiire mu ümber ja proovis lahtigi tõmmata. Tohoh, jälle midagi uut (ja tüütut), seni on ikka väga viisakalt käekõrval käitunud. Mõtlesin siis igaks juhuks ette kordetada, aga platsil justkui nii metsik enam polnud ja ronisin kohe peale. Latid seltsiks ka seekord.

Kui oleksin ebausklik, siis ei julgekski öelda, et Hiireke oli täna nii vahva. Tegime alustuseks KS platsil mõned diagonaalid, serpentiinid ja keskliinid, et siis murumängudega jätkata. Sellisest seisust saaks lausa ratsutama hakata lõpuks, seiklesime küngaste ümber ja üle, ei vaielnudki midagi vastu. Isegi galopis oli täitsa roolitav. Tubljonks! Muud seletust ei osanud digimuundumisele välja mõelda, kui et ju siis kappas kari  päev otsa hullunult ringi ja väsitas Hiirekese sootuks ära. Tundus isegi, et tänav kaelasilitus teda seekord ei ehmatanudki. Atsa.

Karjajooks? See käekõrvaline murutrennipäev?  Vähem tuult? Miski igatahes on mõjunud ja oleme praegu töölainel. Sõidame murul igasse kohta, nii et poleks midagi etteaimatavat. Veel pole leidnud ühtegi kombinatsiooni, mis ei-mehe välja tooks. Ma ülemäära ei provotseeri ka tegelikult.

Hakkasin ühte trikki õpetama. Vaatame, kui kaua läheb sellega ja kuhu jõuab (20.05). Ilmad on praegu ratsutamise mõttes parimad, +10C väheste hoovihmadega. Nii on tolm taltsutatud ja keegi ei kuumene üle. Putukaid ka pole! Kas inimeste-hobuste hea kaalub üles pääsukeste jm tiivuliste halva? Kes teab. Muidugi pärast metsade ära võtmist (isegi kaski päästetakse üraskite käest) on üldse ime, et keegi nende ägedate tuulte käes üldse lennata jaksab. Ainult kuu on aega pikima päevani, aga kevad on ikka alles poolik. Raps on küll juba poolemeetrine... Pole ammu enam numbreid kirja pannud, aga 5 miljonit teadaolevat haigestunut, 40% neist on juba tervenenud ja USA juhib edekabelit rohkem kui miljonise edumaaga järgmise ees. Trump ütles, et see olevat koguni aumärk selle eest, et nad nii ohtralt testivad. Isegi kui selles "testide arv inimese kohta" järjekorras on nad kusagil 16. kohal. Vähemalt on sissesõit mu rongijaam-kodulinna päris ilus. Ega seal ringteel kaua aega olnud turistitada, tegin autoaknast kiirelt pildi. Oleks rohkem aega olnud, võinuksin kolmekordse vikerkaaregi peale sättida.

Pidu oli ilus, aga sai lõpuks läbi -- sääsed on kurjad ja näljased. Hiireke möllas kopliukses, et varem koju saada. Teised aktiivsemad ka. Metsik oli õhtuks vist juba võhmal põgenemisest ja ta jalutas aeglaselt mulle vastu (tegelikult ukse poole).

Hiir hüppas (V järel aiaaugust välja) ja kass kargas (tegelt ei, Ossu pigem jalutab), kellegi kabjad lõid trummi (päriselt oli Ty kael, mis sügades boksiust paugutas, nii et platsilegi kuulda).

Korjasin Hiirelt täna esimese puugi. Peaksin trikiõppesse paremad maiustused hankima. Hobune on juba rahul ja mõnuleb, kui saab putukase ilma eest boksi varjule. Mingi puru eest trikitamine on teisejärguline, eriti kui hein ka hunnikus ees.

No nüüd on küll juba liig, see asjade kokkusattumine ja logistikaimed. Päevas on nii vähe tunde ja järgmine puhkehetk nii kaugel... Aga proovin kirja ikkagi panna. Laupäeva kavas oli teispool Võrtsu päev otsa starte vaadata. Sinna läheme tavaliselt teise kohtunikuga koos, mul tuleb ainult peale saamiseks kõrvalasulasse kohale sõita. Sujuvalt tekkis paralleelidee, et pärast võiks ka ju veidi krossida. Seda siis põhjamail, KS üritusest pooleteise saja km kaugusel (edasi ei saa lükata, hiljem on derby pärast ala lukus). Ei hullu -- Liivakellal oli juhtumisi autos just 1 vaba koht. Viimati panebki hobuse ise peale ja minu mure on kuidagi kohale jõuda. Millegipärast oli vaja eelmisel õhtul saapad-kiiver-turvavest teise autoga tallist kodu poole saata (talli juures oli kohtumine üldse sellepärast, et aiast päästetud laps koju tassimiseks üle anda, muidu oleks kas mul edasitagasi või lapsel pikem tallispassimine). Sel teisel autol läks kusagil põõsavahel rehv katki ja nagu moodsatel ikka, tagavararatast netu. Viidi Tartusse rehviootele ja mehed matkasid bussiga koju (lasteaialise kodutee kujunes peaaegu 100km-seks). Mina viisin kunagi öösel sadula jm vajaliku oma autoga koju ja seega olid mu krossiasjad kahes linnas laiali ja midagi veel tallis ka (hobune ja valjad näiteks). Samas oli kogu kross lahtine nali niikuinii, sest polnud mingit vihjepoegagi, kas Hiireke sinna autosse üldse peale läheb. Hommikul tegin nimekirja, mida kindlasti kaasa võtta vaja (alates harjadest-kordest-veeämbrist, lõpetades oma varustusega) ja lasksin ennast KS ürituse jaoks kohtumispaika sõidutada (tavaliselt olen ise sõitnud ja auto õhtuni parkima jätnud). Neil korraldajatel on iga kord mingi uuendus ja üllatus varuks olnud. Seekord siis otseülekanne, mis kokku sai umbes 4k vaatajat (tohoh! KS?!). Halb üllatus oli ka, aga see polnud küll üldse korraldaja tehtud -- nägin üle pika aja sellist rullsõitu, et pärast oli tükk aega halb olla. Esitajaks keegi, kes peaks paremini teadma. Võibolla olid tal kodus kõik peeglid ja filmimisvahendid katki läinud või olid hobusel üleöö kaelalülid tarretiseks moondunud. Ei tea. Grrrrhh! Ja siis avastasin, et kusagil oli siga veristatud (tegelikult keegi surma ei saanud). Vahel need vahendid veavad ikka korralikult alt, aga teevad seda võimalikult ebasoodsal hetkel. Ja siis saabus mu varustusekuller ja tuli teade, et hobune läkski autosse. Pahaolemisele lisandus kerge paanika. Vähemalt olin kaasa haaranud õiget värvi püksid. Kuller viis mind väljaku äärde (tagapingil oli "mul on iiiiigav" plaat kordamisele jäänud) ja seal ma siis ootasin hobust varustusehunniku kõrval. Peagi sättisime end valmis ja läksime ringile. Kuidagi kujunes nii, et olin seekord hoopis omapead ja Anc tegeles L-ga põhjalikumalt eraldi. Mulle sobis täielikult, meil pole ju veel kõrgusi-kiirusi, vaid alles tutvumine. Hoidsime pinge maas ja andsin hobusele aega mõelda. Enam polnudki neid hirmunud hiigelhüppeid, hakkabki tulema viimaks äkki! Kraavi jaoks olin eraldi korde kaasa võtnud, et lähme siis koos. Aga see plaan ei õnnestunud. Kui muid asju oli nõus kordel probleemita hüppama (ma ise jooksin kõrvalt ikka), siis augu ette jäi ikkagi seisma, hoolimata minu entusiastlikest näidishüpetest. Ka ninapidi teise hobuse sabas polnud paremat pidu. Vähemalt tuli sinna lähedale uurima ja kohati oli tunne, et äkki nüüd tulebki, aga ei. Leidsin kellegi suure raua ka sealt kraavi eest, naelad püsti. Olnuks hulga lihtsam, kui oleks saanud sinna ühe pulga üles panna, aga näed, polnud võtta. Mulle tundub, et Hiireke lihtsalt ei saa aru. Aravatavasti kaevan koju kusagile midagi, et mõte selgeks teha. Ilm oli ilus ja tuju võimaluste piires hea -- aga kuidas nüüd koju? Minu kuller oli tunnikaugusel, hobuautos kohad täis, aga sääsed hirmus kurjad. Läksin siis hobuste juurde varju, seal hea hispaania keelt õppida ja komme taguda. Mingi aeg hüppasin teise autosse üle (vahepeal sain linnavahel ratsariietes ringi jalutada) ja sõitsime teist autot ära tooma, mis rehvitöökoja juurde oli ex-katkirattalise asemele jäänud. Sealt edasi sõitsin talli, kus parajasti autot hiirepissist puhtaks kasiti ja viimaseid junne roogiti. Veel hobuhooldust ja varustusepaigutust ja midagi -- ja koju. Seal olin sunnitud lapselt telfilaadija laenama, kuna enda oma olin teise kohtuniku autosse unustanud. See lubati kõrvaltalli ära viia, kuhu siis homme järele pean minema. Õnneks oligi mul plaan Tartusse minna ja see jääb teele.

[Elin sai kriipsukese meie chill'n'grilli peale; teine modell oli hulga huvitavam ja melu oli mujal]