Nojamber

Kohta otsides olime täpselt samas kohas eksinud kui eelmine kord Katiga. See Ruunaraipe oli veel 2 korda vasakule keerata. Korraldaja teatas, et punkte peaks valima raskuse järgi, niikuinii pole võimalik normiaja sees kõiki ära võtta ja üldse, mõni punkt polegi leitav ja mõnesse ei lähe teedki. Noh... aga mis seal ikka, hakkasime otsast peale. Meil oli isegi kompass kaasas, tegelikult isegi kaks. Need näitasid küll umbes 32 kraadi erinevates suundades, aga valisime siis uuema. Kahel korral läkski magnetmeistrit tarvis, 1 kord tee suunas veendumiseks ja teine kord päriselt suuna paika panemiseks ja rajatusse metsa sukeldumiseks. Hobune on nii osavaks saanud, põikles ümber mätaste ja okste, vahepeal hüples lausa nagu agilitykoer. Ma ei pidanud kordagi sadulast mahagi ronima seekord. Meil olid rollid vahetuses, Manna luges punkte ja ma kaarti. Saime kõik punktid kätte ja aega jäi veidi ülegi. Nii mõnus lõpp hooajale. Miks ometi ei lenda rohkem rahvast kohale sellisele üritusele?! Maitsed on erinevad, aga mets ometigi ja hobune, ja patse ei pea tegema, aga ometi on võimalus teistega mõõtu võtta või iseendale väljakutseid panna. Või niisama sillerdada. Tervelt neli orienteerumist sel aastal! Mu suhe hobusega on sest palju kasu saanud, hakkan end tundma seal hiiresadulas nagu kodus ja see on ütlemata tore tunne. Metsiku tasemeni on veel aega, see on nagu mõtete lugemine või... 

Mul kukkus juukseklamber kapi alla. Tegin telfi taskulambiks ja läksin pika varrega kammiga otsingutele. Kapialune oli paksult täis Draakoni kommi pabereid. Tühjad muidugi. Marsin teise tuppa.

-- Kes tegi, sina?! 

-- Ei olnud mina.

Mõtlesin veidi ja jõudsin järeldusele, et oli ikka küll tema. Ei tahtnud prügisse viia pabereid, muidu oleks kohe vahele jäänud.

-- Aga ma tean, et olid sina!

Väike onks majandab arvutihiirega edasi, aga pobiseb nina alla

-- Said mulle jälile. Kuidas sa mulle kogu aeg jälile saad?

Kas kuuesed peaksid nii rääkima? 

Tatikoll.

Sõitsin õhtul pimedas lasteaia poole ja midagi oli nagu teisiti. Ja kaugtuled ei tahtnud peale tulla. Katki?! Aga ei, mul polnud üldse mingeid tulesid, siis need kauged ei tahagi tulla. Kuidas ma siis enne midagi üldse nägin...?

Alla trennis saime mõlemad.... eem... täpsemalt mina ja hobune nahavahe korralikult märjaks. Jalad kiiremaks, ratsmed lühemaks, käed enda ette, küünarnukid kontrolli alla, tekitada ja säilitada tõmme. Lendasime pooleldi lae all ringi, paar korda tuli ka tõrge peale -- ülemäära tugevast käest -- ja külge keeras ka ette. Hea tunde sain ka kätte vahepeal, kui jalgadel polnud mõttepuhvrit vahel ja kael polnudki niiväga rullis. Veel oli äge, et sain hobuse ilusti üksi treikusse 2x, tagasiteel ei teinud vahetki laiaks. Minnes hobukesel kann siiski värises all ja mul polnud midagi lohutuseks ka pakkuda. Ei seltsidaami ega kedagi. Järgmine reis võiks ka Alla trenni olla, ma ilmselt kusagile hüppesse ei lähe vahepeal. Või võiks...?

Jrgm päev oli korde, siis lamemaa ja veel jrgm - Kulloga hüppekas. Mul on küll need 2 viimast seljapäeva suu üsna kõrvuni olnud, sest Alla maagia kestab veel. Mind rõõmustab üliväga, kui hobune õiges asendis (mitterull, aga ilusti koos) püsib ja kiiremaks saanud jalg annab palju lisaväge. Teen nüüd palju rohkem kokku-lahku ka, keskendudes kätele, et need ei tiriks tagasi. Ja siis see hüppekas. Meil pole teabmis kõrgused, vast nii meetri kanti, aga mõne aja tagusega võrreldes ikkagi mäed. Hiireke aga ei tee üldse nägusid, vaid hüppab igast asendist. Püsib ilusti kaane all ka seejuures. Päris kaua aega läks selle tunde saavutamiseks... ta on veel palju rohkemaks võimeline!

Kiro-Tiina väänas hobuse kaheksasse. Ma ei teadnudki, et ta võib selline kringel ka olla. Ütles, et järjekordne kasvufaas käsil, 3-4cm võib veel visata. Minu poolest visaku, aga ta on juba nüüd enamvähem paras oma 165-ga.

Metsikul käis õpilane. See päev polnud kabjajäljed kuigi hirmsad, aga see uus seljakott...! Sammus marssis igati kuulekalt, aga traavikatsetel poetas kandami korra maha ka. 

Toppisin taskud maheporgandi jupikesi ja leivatükke taskud täis ja läksin Hiirekesega ringitama. 2 korda pidin maha ronima. 1 kord tuuletõmbes ellu ärganud kollast linti taltsutama ja teine kord porgandeid ja leiba korjamas. Need olid taskust üle maneeži laiali lennanud, aga vähemalt mitte veel kasvama läinud.

Õpilane ilmus uuesti kohale, sai juba traavirütmile pihta ega kukkunudki maha, hoolimata poollahtisest sadulavööst. Isegi galoppi tegi kordel mõned sammud, see on Metsikul lihtne ja mugav.

Koroona möllab järjest jõulisemalt. Ostsin ka korduvkasutatavaid maske paar tk, muidu seda risu kasvab nagu maltsa.

Maagia on vist lahtunud, aga lõbutsen galopi lõõtsatamisega, ikka kokku ja lahku.

Hüppasime Liisiga, oli äge jälle. Lust ja lillepidu, kui täpsem olla. Ei mingit närveldamist, hobune teeb kõik rahulikult kaasa. Seljas on tegelikult tunne, et veidi jõuetult lendab, kuigi täiesti vabatahtlikult ja väljapeetult. Video ütles, et paneb lõdvalt ja varugagi. Ehk taaskord ei lähe pilt ja tunne ülemäära kõvasti kokku. Mõnus on ikkagi, ja mulle tundub, et ka hobune tunneb nii.

Õpilane on tubli olnud, sõitsime ka juba pimedas õues (enne oli ometi valge?!). Saab hobuse puhastatud ja peaaegu valmis (valjaid veel ise ei saa, Metsik  segab vahele), saab hobuse seisma ja liikuma, suudab juhtida sammus ja traavis, kergendamine sujub järjest paremini, viimane kord suutis teha juba "2 sammu püsti, 1 istu" (tohoh, noh). Kabjarookimine, varustuse eemaldamine, suulisepesu ka selged. Oleks võinud progressi filmida, aga ma algul ei teadnud, et ta nii agaralt harjutamas plaanib käia.

Tallikoosolek oli, teemad on aastast aastasse samad, aga rõhuasetus erinev. Sõltub ikkagi rahvast, et mis hetkel kõige olulisem tundub. Maneežipinnas sisehooajal -- see on alati pildile pääsenud. Vähemalt on nüüd hooldus regulaarne ja materjali piisavalt, aga hoolimatuid kordetajaid ja lõhkujaid on ikka. Nüüd taheti isegi püherdamine ära keelata. Oeh... aga see on ju hobusele endale oluliste asjade nimekirjast. Preemia ja lõõgastus, eriti tekihooajal nende sissevajutatud äärte väljasügamine. Pikalikukkumisele eelnevat augukaevamist saab ju ometi takistada.

Õpilane sai lõpuks iseseisvalt valjad ka pähe. Veidi sohk on, aga töötab -- teeb põserihma lahti ja paneb kõrvad kõige esimesena. Joonistasime õue hiirekese, turnisime küngastel ja siis ta harjutas kergendamist. Eemalt lähenes ähvardavalt must pilv,  pakkusin välja, et võime sisse galoppi proovima minna, seal hea korde otsas ellu jääda. Aga ei, tahtis õues proovida. Jala- ja häälkäsklused segamini -- saigi hakkama. Või vähemalt tegi mõned poolsirged Metsiku mugavuimast galoppi. Ja siis läks ilm korraga mustaks ja hakkas meid rahega peksma. Jooksime talli, kus sadulad kuivama riputasime ja vetikad maha jalutasime. Vist ei lähe väga tavapäraselt see hobumaailma sisenemine, aga kumbki pole veel nutma hakanud, seega vaatame edasi.

Pöffi shorts anima ex animated dreams (nii palju ilusam nimi oli varem, nuuks) oli seekord sootuks eriline. See tuli nimelt koju kätte. Suure võitlusega muidugi, aga tuli. Reklaamiti välja, et pileteid saab varem ette osta ja vaatama hakata mõni tund pärast esilinastust. Sealt omakorda on paar päeva aega asi ära vaadata ja kui oled juba alustanud, siis on aega 30h kasvõi lõhki jõllitada. Kui ma aga õigel tunnil vaatama asusin, selgus, et piletid olid juba mitu päeva tagasi vananenud. Noh, ma olin veidi ärritunud, kui pehmelt väljenduda. H väljendus vähe teisiti ja saatis korraldajatele pöördumise (helifail), mida kenasti "emotsionaalseks" nimetati. Neid pöördumisi sai kokku täitsa mitu (järgmised sõnumid ei olnud enam piiksuga), aga kokkuvõttes tuli ikkagi arvestatavalt mõnus elamus -- nüüd saime kõiki asju koos vaadata ja läbi arutada. Varem olen pidanud kinno kaasa kutsuma ja pigem ükshaaval. Kuna filmid olid kõik hunnikus ja kuuluvust mingisse programmi polnud kohe näha, sai üksjagu nalja ka ära arvamisega, et kas oli ikka laste VP-sse kuuluva teosega (kõige väiksem põhi-VP-d eriti ei vaadanud). "Pesumasin" oli selline piiripealne, aga "Horacios" läks reha inimese pähe kinni ja see tekitas kahtlusi. Muidugi oleks kinos olnud võimsam elamus, aga see kambavärk tegi kõik puudused tühiseks ja fänn olen ka edasi. 

Ühel varasemal päeval, kui kuuene eriti agaralt ahvitas magamamineku asemel, ähvardasime perearstile kaevata, et tal on koroona. Siis saadetaks ta testile ja see on teadaolevalt üsna ebameeldiv protseduur -- vot paras siis! Järgmisel õhtul löödi käed pahaselt puusa -- ise lubasite koroonatesti, aga ei midagi! Peab mõne tõhusama piitsa välja mõtlema.

Nüüd tuli vahele selline hüppekas, kus kõik jutti tuksi läks. Juba galopp oli vedelapoolne ja kuidagi ei saanud neid jalgu kiireks. Ühel juhul lõppes hoog sootuks keset lendu ja maandusime takistuses. Hämmastaval kombel oli Hiireke ikkagi nõus jätkama, või mis, ega seal enam pikalt olnud, lihtsalt lõppu midagi, et päris tobe ei jääks. Katsun talle rohkem puhkust anda, ehk läheb rõõmsamaks. Esmalt muidugi vaja see laupäev üle elada. Boksis porgandi järele on ikkagi üliagar väänlema, isegi tülikalt agar kohati.

Nüüd see õpilane üllatas mind jälle. Tegi kätekõverdusi nii:

No kes see teeb nii?! Aga ta teeb ja see on tore. 

Hiireke sai jälle Ecus trenni teha, AllaDina olid seal külas. Nautisin täiega. Saime jätkata pooleli jäänud kohast, või isegi kaugemalt, sest kodutööd tegin ju ka. Tahaksin ise keskelt veel palju tugevam olla. Tegin kuu aega kätekõverdusi, iga päev 1 rohkem. Kõhulihaseid tegin ka, aga kuna õpilane on Metsiku üsna ära kaaperdanud, on need nüüdseks unarusse jäänud. Pean uue koha leidma. Tribüünil istudes, teise korruse põranda küljes rippudes jalatõsted võiksid täitsa toimida.

Võtsin sihiks see vene keele värk kiirelt lõpuni teha. Umbes 700 sõna veel. 

Venitasin, et postitus videoga lõpetada, aga las ta olla siis. Viimati unuvad juba uued asjad oodates ära