Detonaator

Juba kaua aega praadis mõte teha üks korralik nuudlipidu. Igasuguseid harjutusi mõtlesin välja, kohati tundus see nagu tantsuetenduse koreograafia leiutamine. Päriselt oli kõik muidugi teisiti, kuigi nuudel peos ratsutamise pidid välja kannatama nii Metsik kui Hiireke ja maas vedelevaid torusid oskasid nad ka ületada. Näiteks juhtus üks teine päev, et jagasin äkki makaronid pihku Katile, Õpilasele ja endale --  kavatsusega natuke kulliharjutusi teha -- aga seepeale ronisid koolihobused mööda seinu üles ja pööritasid silmi, mispeale kõigi terviste huvides värvilised pulgad peitu tagasi viisin.

Nuudlikull on tehtud! Polegi nii lihtne kui peas ja plaanides, aga nalja sai küll (osalejad KÜLM). Aeglane pöörab hästi, aga ei jõua põgenema, kiire stardib paugust, aga ei saa seisma. Reeglid olid, et klohmida võib ainult ratsanikku ja kui poolest maneežist välja valgub või keegi rammib, saab ka kulliks. Pärast tegime paar muud katset veel:

Kallutatud jõud ütlevad, et Hiireke on hirmus nunnu. Rõhk sõnal hirmus. Mida rõõmsamalt püsti Metsiku kõrvad on, seda tigedamaid lõustu kõrvalboksis tehakse. Ei meeldi talle see musimaias naeratav naabrimees kohe üldse või kogu tähelepanu, mis mujale kui talle endale langeb.

Ladusime maneeži latte täis ja panime hobused mõtlema. Hiireke sai mõnusalt hakkama, tal need jalad ikka kohe mahuvad. Isegi paremast jalast galopis püsis, vist kordagi ei vahetanud ära. Algul kui üritasin ise rohkem roolida, läks vähe keema ja pidin ratsme sootuks minema pilduma korraks, et ta ise asjad selgeks mõtleks. Ma ei saa talle ka kogu ajaks rooli anda, ei usalda nii palju. Äkki tegelikult on rängalt tark ja mina ainult segan? Pärast tegi esimest korda kaelakaheksa paremale. Osav kutt tõesti.

Samal ajal kui me pulkadega maadlesime, toimusid Rahulas harrastajate kohalikud maailmameistrivõistlused. Blingi oli ja vingeid hobuseid, draamat muidugi ka, kuidas muidu.

Viisin Õpilase esimest korda ringile. Juhtumisi oli teisi esimesi ka, nagu sadulavöö pingutamine seljast, liikuvast autost möödumine, künkale galoppimine.

Nagu karta oligi, ei juhtunud keeleõppe lõpus (ikka see speakly) midagi ja suure tõenäosusega pole sinna keegi kunagi jõudnudki. Vist ka autorid mitte, sest vigu oli küsimustes järjest rohkem ja kuulamisülesandeid vähem (ei ühtegi), pikkade lugude kadumisest rääkimata. Maha magatud võimalus ma ütleks, võinuks ju saavutuse rõõmuhetke pinnalt mulle midagi maha müüa. Järgmine keel või midagi.

Alustasime HOMM IV turniiriga. Alguse hero on traditsiooniliselt kole nagu öö ja lahingus osav nagu vihmauss.

Kookospähklitega on vahepeal mitu seiklust olnud. Enam pole ahjuuksega kaklema läinud, aga kordamööda olen sattunud maailma parimate ja rämedalt käärima läinute, enamvähem mädanute peale. Üks headest koorus nii, et sisu jäi ilusaks terveks munaks. Mmmnjam.

Tööl lõin hommikul alustuseks endale maski silma. Valus oli.

Täna oli külm ja tähemäng Õpilasega. Päris hea koordinatsiooniharjutus. Edasi arendades saab sellega palju nalja saada. 

Tegime Liisiga Y-harjutust. Selline usalduse proov, hobune läbis edukalt. Isegi roolimisvea andestas ega kõhelnud täislollilt kohalt hüppesse minna. Korra kartsin juba, et maandume pukki. Tegelikult maandusin oma väikese näpu otsas, mis läks mingit moodi tagurpidi ja nüüd algamise kohas on peopesa paks ja nahaalune smurfisinine.

Totilas läks minema.  

Õhtul sai vanematel lastel rangelt ära keelatud magama minemine, muidu ei jõua kohe üldse seda herot taguda, kui pool rahvast nii hilja koju jõuab. Kodusõpe oli juba esimese  rünnaku teinud, edestades isegi ministrite välkotsuseid. Järgmine nädal tuleb karm, sest erinevalt kevadisest eriolukorrast olen mina nüüd ju kogu aeg tööl. Kodus siis kakeldakse arvutite pärast ja  kardetavasti üldse mitte koolitöö nimel, vaid pigem mängimise. Jõuluvedelemiseni polegi enam kuigi kaua aega, ainult 12 päeva või 65 töötundi, kui lõunad sisse arvutada. Pühapil saaks taevas meteoriidisadu vaadata, kui pilvi ees poleks.   

S*tateadlaste jõuluteemalisel koosolekul kirjutasime soojenduseks "FRIKADELLIKADRILL", "SAAPALIIMIVABRIK" ja "ALLVEEKALA". Torusoojendustele kinni seotud loomakesed tekitasid rohkem elevust. Hobused tegid seal kooriskartmist. Viimaks tuli pulgahüpe ka, ilusti sünkroonis tegid ja õpilane ei saanudki pihta. Hirmus tubli tüüp ikka, hakkas poolistakut õppima ja koonusemängu proovi tegi ka. Torti, paistab, ei taha kergekäeliselt tuua, kuigi korraks tekkis soodne võimalus alla kukkuda.

Meie s*tateadlaste seltskond on mõnevõrra muutunud, seega arutasime enne, et mida see E küll võiks teha oma alles kasvava hobupojaga. Lohiseda kordel järel?! No ja tuli välja, et osaliselt nii oligi, aga sai ikkagi kõigil aladel kaasa teha. Siia komplekti oleks kuulunud veel ka nuudlikull, aga seda keegi ei filminud. Ja ämbrivõitlus on ka alles tegemata.

Esimest korda juhtus, et keegi hüppas Metsikule tagant peale. 

Ikka ei jõua videoid kokku liimida. Ehk nv-l. Niikuinii on kõik rohkem kui lukku keeratud ja minna pole kusagile. Tõenäoliselt ründavad hordid poode ja pole seal kärbselegi hingamisruumi.

Sain napilt enne aegumist ühe kinkekaardi realiseerida. Huvitav, kui suur osa kinkekatest jääbki kasutamata?

Kui õpilane kargab hobuse otsa nii küljelt kui tagant, siis kus on õiglus, ah?! Pean ka vähemalt selle küljevärgi käppa saama. Täna proovisin, hea kui 10cm maast lahti saab. Väheks jääb. Panin taskud poole kilogrammi porganditega nagisse rippu ja jäigi hulga vähem puudu. Homme proovin uuesti. Pärast põgenemistuba. Tööl tehti ka töötubasid ja üllatuseks üks põgenemistuba, mis päriselt oli akvaarium. Meid kinnitati käeraudadega laua külge ja pool tundi anti aega, et lõunale põgeneda. Lukuvahetuse seiklus olekski meid täitsa nälga jätnud, aga vikat päästis ära -- lukud olid vahetusse läinud. Pole hullu, kui sellest jutust ainult mõni inimene aru saab.

Põgenesime Arbimäel selles uues kohas (vähemalt meie jaoks), päris naljakas oli. Eriti see koht, kui pealik hoiatas, et me töö käigus pead ära ei lööks, ja et imelikul kombel just hoiatades keegi lööb ikkagi pea lömmi, hoolimata hoiatavast märgistusest. Lootsin, et see pole mina. Aga olin muidugi. Ja siis see hämmeldunud naisterahvaga video, hahhaa. Siis päris kohe ei saanudki talli minna, kuna herod olid ees natuke. Peakollil on kaks korda kõrgem tase, ränk armee ja võitlusest põgenemise vastased käerauad, seega meie edetabel muudkui muutub. Nohja... siis tüki aja pärast ma hüppasingi Metsikule külje pealt otsa! Kahe päeva peale umbes viieteistkümnendal katsel, kalaliigituste abil. Jippii! Sain ka bitlessid Metsiku peal ära katsetada ja leidsin, et nende ebamäärasus ja vähene täpsus häirib mind. Niisama päitsetega sõites on kergem leppida, et rool on puudulik, aga niimoodi kahe ratsmega tahaks nagu kohe kontrollima asuda -- aga ei saa. Hobusele muidugi sobib, et mingit kola suus pole. 

Üle pika aja sai jälle õues solberdada, murul käisin ainult memme joonistamas, aga ks plats oli täitsa mõnus. Hiireke tegi kontrakaared kenasti ära, aga kas mingit skeemisõitu praegu kannataks välja -- pigem ei. Pärast galoppi ei taha kuidagi traavis püsida, muudkui sudib oma galopiga vahele.

Pärast 5-6 ebaõnnestunud katset sain 2x järjest küljelt selga joostud. Metsik kaalub ilmselt seltskonnavahetust. Hiirekese lasksin õpilasega sahmimise ajaks lahti, aga ta kõndis kaasa. Jälle muutus. Varem ta oleks kõhklematult eemaldunud. Mis puutub Õpilasse... selle olen ilmselt sodiks kurnanud. Kui arvutada, et tavaline usin algaja heal juhul 1-2x nädalas harjutamas käib, siis tema käib pigem sinna 4-5x nädalas kanti ja uute olukordadega harjumine nõuab kerelt üsna suurt pingutust. Viimati vaja sundpuhkusele suunata?! Teisalt on jube mugav küll küüti jagada ja hobusel kasulik lasta olla. See on Metsikul esimene inimene nullist õpetada. Ega ta tasuta midagi anna, aga on vähemalt selline leebe ja sõbralik tont, tundub, et isegi naudib lisatähelepanu. 

HOMMis lõime kamba peale peakolli maha ja kohe tuli uus kaart peale. Niimoodi ei jõua midagi kasulikku ära teha ju. Ainult lõuatäie piparmünditeed küpsistega segi ajada ja ongi öö. Ja siis töö. Ja öö. Ja nii edasi. Mingi aeg sai teises toas klick'n'grow potis piparmünti juurde teha. Päriselt võiks selle seadme nimi olla 3D herbaarium või taimekuivati. Seda see oskab. Kui vett piisavalt peale ei vala. Äkki keegi käib seal salaja joomas?

Lapsed üllatasid laulmisega. Ühe puhul arvasin, et laulukooris selgeks drillitud lugu, aga ei, oli ise asja ette võtnud. Nagu ükskord neljasena, kui ootamatult terve raamatu peast esitas. Põnev täitsa, kui kunagi ette ei tea, kas parasjagu on laua all häbenemise aasta või midagi muud. 

Hommikul oli esimese asjana vaja hüppav kameeleon kokku panna. Kõik kruvid ja pulgad valati mulle voodisse. Üks hall pulk, tuli välja, oli kogemata sootuks ära visatud. Õnneks oli isal prükkar ukse juures alles ja jupike leiti üles. Siis oli väike must kruvi kadunud. Kõik olid käpuli maas ja otsisid. Mul miski segas talla all, aga sussis nagu midagi polnud. Talla all oli hoopis püsti. Leiutatakse vast veidraid mänguasju. Hiljem (sõime end jälle lõhki ja) mängisime ahvide arhitektuuribürood. Arhitekt on tumm, töödejuhataja kurt ja ehitaja pime.  Lisaks üks sabotöör, kellest mängujuhendis küll juttu polnud, aga see trügis igasse ametisse ja ajas kõik sassi. Hea mäng muidu. Unot tagusime ka, seda flipi versiooni. Ja pool 12 läksid lapsed õue lumega mängima. Mitte päeval. Väiksemal lõppes sessioon veel sama päeva sees ära, kuna ta läks lumiseid kindaid vihmaveetünni puhastama. Lumi kadus tõesti hetkega, aga vesi tuli täies ulatuses asemele. Täitsa hea päev sai. Tore teadmatus ees ootavast...

Hiirekesel on auk jalas. Selline paras näpuotsa suurune. Kust sai, ei tea, aga oli endale jalaverega punase kulmu värvinud. Tegin pulgatrenni kaasa hoopis Metsikuga. See mäletas vanadest aegadest küll, kuidas asi käib. Sai pärast mashi lakkuda (ei oskagi luristada?). Hiireke lakkus haava (kas hobused peaksid nii tegema?). Jalg oli jrgm päev koledasti paistes ja jooksusoov vähene. Jalutasime umbes miljon aega tasakesi hiirekiirusel. Otse loomulikult sattus samale ajale suurem lõhkiminek ka tööl. Ootan varuosa, võtmete komplekt käes püsti stardivalmis. 

Kaks nädalat olen nüüd Duolingot mänginud -- jälle hispaania keel -- ja olen rahul. Sõnu korratakse lõpmatuseni ja ehk nii jääbki midagi kõvemini meelde ka. Varem mujal harjutatu teeb asja oluliselt lihtsamaks, saan mõnuga võtta. "Mängimine", sest seal on elud, mida eksimise korral kaotada saab. Ja edetabelid ja mingid liigad. 

Kurjustasin Õpilasega rohkem kui muidu, näis, kas ta üldse enam ilmub kohale. Oleks kahju kui ei, aga see pole enam minu valik. Miks üldse inimesed hakkavad ratsutama vanast peast? Võistlussportlaseks hakata on hilisema stardi puhul hulga raskem, aga loomulikult mitte võimatu. Suurte olenditega sõnatu suhtlus, äkki see? Muust maailmast pakku pääsemine? See kehtib küll ikka edasi, et hobusega olles pole midagi muud enam üldse olemaski. Ainult mina ja tema.

Aasta viimane päev ongi käes. Võtan rahulikult, sest mine tea, mis tal veel varuks on. Või teeks ikkagi mingit nalja hobustega... Hiirekese jalg hakkab tavapärast kuju võtma, aga praegu veel tuterdame tasakesi. R-I postitas oma aastalõpu ja see oli piisavalt potisinine, et naljatuju kaugemasse tulevikku ära lükata. Õpilane ilmus kohale ja proovisime õigele jalale kergendamisele pihta saada. Sammus saab aru, kumb õlg parasjagu ees on, aga traavis mitte. Mingi maagia ja nõiakunst, aga nii on. Olen segaduses ja tema ka. Ilmselt filmin need õlad üles ja vaatame asja korralikult üle. Äkki tal ei liigu kere ja silmanägemine sünkroonis?! Tegime terve perega see päev kätekõverdusi. 100 tükki tuli ära teha, aga neid võis päeva peale laiali jagada. Ainult ühel jäid mõned puudu, sest see sai alles õhtul teada ja megasabotöör andis endast kõik, et pingutus tuksi keerata ja siis tuli uus aasta peale.

Kas see on normaalne, et ta nii teeb?