Mingeid lubadusi ei tahaks kirja panna siia, unistusi ammugi mitte, aga üks on kindel: kätekõverdusi ma ei tee. Aitab. Ma ei jaksanud varem vist viitki ära teha, seega sest aasta viimasest sajasest päevast jätkub küll ja veel.
Täitsa üldises plaanis peaks alanud aastaga olema jõukohane Hiirekesega jõuda Lr kanti ja meetristel hüpetel mugavaks. Kõrgusi taga ei aja, las mehike kasvatab enne jalad kõvemaks.
Aasta esimene trennipäev oli õues lumel, hobune vedrutas mõnusalt ringi ja Õpilanegi suutis 2 nurka järjest galopis püsida. Kütus maksab 0,979€/l (diisel), haigestujate arvud teevad ikka veel rekordeid, uut aastat tahetakse ette kordetada. Bring it on.
Sirje on Eestimaa Spordihing 2020! Kui äge see veel on?! Jälle kord pean ära mainima, et ta on ka minu treener kunagi olnud. Selline inspireeriv ja mitte iialgi igav. Kõige suurem erinevus teistest oli, et ta pani meid mängima. Igasugused stoilod ja kullid ja vigurid. Mõju kestab siiamaani vist, sest mänguhuvi pole kusagile ära kadunud.
Lund tuli juurde ja sõitsime jälle õues, isegi pime pole enam kuigi pime nii.
Liiga palju filme on vaja järele vaadata ja ette ei öelda, kas on väärt ajakulu.
Nüüd juhtus küll midagi ootamatut... kk lõpetamisest saab sel aastal veerand sajandit ja lõpuks ometi hakkas keegi kampa kokku ajama. Kindlasti oleks igal muul juhul midagi juba varem juhtuma hakanud, aga me klassijuhataja suri peagi pärast meie laialilendu ja seega kadus see liim enne kui midagi muud üldse tekkida jõudis. Huvitav, kuidas neil kõigil läinud on? Mõni on nii kuulus, et vahel saab uudistest lugeda, aga kõik ülejäänud? Võimalik, et ei tunneks rahvast ka siis ära, kui mõni varbale astuks. Mul polegi üldse koolikokkutulekuid. Põhikoolikad mind ei kutsu, sest nemad jätkasid koos kk-s ja seltskond muutus. Ülikoolikate kampa ei tekkinud ka kunagi, või vähemalt ei tea ma sellest midagi. Mõnega oleme siiski koos nt keeglikuuli veeretanud. Iiiigatahes -- ei ühtegi koolikokkutulekut seni. Kes teab, kas nüüdki asjast asja saab, aga vähemalt algatus on tehtud.
Hiirekesel oli tekk kadunud. Boksiesine tühi, sadularuumis tühjus. Leidsin katkise esijala vastasjalalt pikad kriimud. Äkki puges tekist välja ja pani selle kusagile koplisse hoiule? Hobused. Tegime eile latte, või vähemalt oli plaan lihtsalt midagi natuke teha. Hobune hüppas kahekaupa maas lamavaid kui oksereid. Mul olid üllatusest juuksed laes, peaaegu otseses mõttes. Õpilane hüppas traavis ristist üle, ühelt ja teiselt poolt. Niimoodi saab vähemalt asjadele pihta.
Jaaa ta on jälle katki. Just oli kõik sile ja külm ja kõva ja ilus kui -- uuesti! Täpselt sama koht verine ja jalg paistes! Arusaamatu täiesti, miks, kuidas. Ühtlasi on praegu tohutu tülpimus ja tüdimus peal, tahan rahu ja vaikust... või isegi enam...
Õpilane õppis galopis püsimist. Ütleb, et tal jalad ei ulatu hobuseni. No nii kõhnaks see Metsik ju ometi pole jäänud, hiljuti tögati (pole just esimene kord), et ehk on sootuks tiine. Olime maneežis neljakesi, kaks ratsa, kaks käekõrvalistega ja kellelgi polnud suulisi.
Keskmist last manitsesime omal ajal vähem lärmitsema ja ähvardasime Kuslapiga. Nüüd väikseimat -- relvastatud naabrionuga (teemal õudsed uudised).
Hiir üritab vist endal jalga maha võtta. Jälle värske veri!?!
Jalutan ja jalutan muudkui, ei teagi, millal jälle trennitamiseni jõuab. Hiireke on küll üliagar, aina väänleb porgandilootuses.
Tuvastatud jalatapjakandidaat: sool. Ripub teine nööri otsas soodsas kohas, või täpsemalt küna kõrval, kus jalaga maad kaapsata vaja söögi ajal. Rumal lugu küll, kui selline põjus ongi. Kuidas sest terveks üldse ravitakse? Ei saa igal söögikorral vahtimas ka käia. // Täiuslik talveilm ja mina maadlen lainstoppidega kusagil akendeta karbis.
Mmmnojah, sool võis neis hilisemates lömmides osaleda, aga katki läks ju ikkagi koplis. Päriselt ta käib seal kokkukasvavas haavas hammastega sügamas. Nii nunnu. Mitte.
See võiks vabalt ka uni olla, kui sõidan trennist tagasi lumekukkumispimedas ja nii paras ja mõnus on olla, et nagu polegi midagi. Jalg tõmbub endasse ja hiirelend tirib suunurki üles. Keegi teine kirjutas blogis meie jalajuhtumi detailideni täpselt üles, aga see polnud ikkagi meist. Kumma-liine.
Külmast krudisevat lund pole küll ammu olnud. Raske on traavi teha, kuigi hobuksel pole selle vastu midagi -- aga endal tahab nägu otsast kukkuda. Käepurikad ei saa porganditki taskust kätte. Vastusõitvate autode tuled teevad kaks toru taevasse ja langev lumepuru sädeleb nagu koolisõiduvaljaste otsaesine rihm IG-s. Ja valge sai aasta juurde, juhhuu! Oranži osakaal ta pealmises kihis kasvab siiski muret tekitava kiirusega.
Näed, nii vanaks elanud, aga ikka saan hämmingut tunda. [siin oli väljaelamine s***-teemal, aga kustutasin ära, las ta olla] Ööh... mmm... nojah.
Hanno tuli trenni andma üle miljoni aja ja natuke peale. Viimasest korralikust hüppamisest on tükk aega möödas ja külmadega oli niikuinii ainult kerge liigutamine, mitte päris trenn. Seda arvesse võttes läks täitsa mõnusalt. Spurte ja pidurit võiks vähem olla, millegipärast ei püsi nüüd hoopis vasakus jalas. Sõita on ikka hea. Peaksin ikka hulga nõudlikum olema kohati, aga nii raske on kuri tädi olla. Ma vahel ju nagu oskan või...?
Õpilane hüppas Metsikuga ristikest. Algul tegi traditsioonilist horisontaalkapriooli, kohapealt muidugi, aga hiljem kunagi tegi mõned päris hüpped ka. Jälle torti ei saanud. Peab midagi keerulisemat välja mõtlema.
See tänane jäävihm oli küll klass omaette. Toksisin nagu mõni rähn auto akende kallal. Jube kiire oli päkatsi transaga aiast trenni, seepärast oli ühel suunal välja vaatamiseks ainult kitsas pilu. Olin rooli taga kõver nagu kalakonks.
Käisime järvel uisutamas, ega see lumi ja jää talviti nii iseenesestmõistetavad olegi. Enne mõõtsime suplusaugu äärelt ära, et inimese kandmiseks on jää ikka piisavalt paks. Ja kelgutasin ka! Isegi haiget ei saanud. Sinna otsa tuli veel tallitiir, kuigi magasin sinna sisse. Jäin lihtsalt korraks diivanile puhkama ja korras oli. Napilt jäin jälle tordist ilma, kui Metsik õpilase alt 2m kõrvale teleporteerus. No ei ole nõus kukkuma. Mis sa teed sellisega. Panen ju küll teda teiste vahel skeemi sõitma ja minikaid hüppama, aga ei midagi. Järgmine väljakutse on juba olemas. Näis, mis ta sellega peale hakkab. Kodune draama läks talliga täitsa meelest, üks riidepõlgurist järeltulija rahmeldas mitu tundi poolpaljalt lumekolossi kallal ja tuppakutse peale olevat sootuks metsa põgenenud. Õnneks siiski ei pidanud teda söödapalakeste reaga toani meelitama, sai ikka ise millalgi kodutee kätte. Noh, aga ta ongi alati eriline olnud. Üks teine eriline -- kuuene selline -- kõõlus mul tüütult kukil, kui arvutisse logisin, ja siis sobival hetkel vajutas "reveal pw". Ha-haa, nüüd ma tean su parooli! Mida pekki noh! Telfi mustri vahtis lihtsalt üle õla ära ja nüüd siis järgmine. Sama onks, mille eest salakomme pidada ei saa. Raske on see elukene.
Näitasin Õpilasele rootsi koolisõitja Carl Hedini instavideot, kiitsin tolle head vormi ja ütlesin, et tehku ka samamoodi. Nohet ma saan kindluse mõttes hobust eest kinni ka hoida. See Õpilane ei ole vist veel jälile saanud, et mu antud ülesanded alati päris tavapärased pole, aga teisalt -- ta on ka alati kõik ära teinud, millest see kahtluski peaks tekkima. Vaadata kindlasti heliga (saab küll olla uhke ja naljakas ja kurb korraga):
https://www.youtube.com/watch?v=mrU6QdvXUew
Teised panevad ka segast, Laura oli vist hullude penerolli unes näinud (kes see ilmsi sellise peale tuleb) ja laduski 7 latikat otsakaarele. Ja siis me kõik ründasime seda monstrumit. Isegi hukka ei saanud keegi.
Taevas oli jääs ja sain ühe kindluse või muuseumi katuselt sinna peale jalutama minna. Peagi tundus, et jää on liiga õhuke ja arvatavasti kukun kohe läbi, ronisin katusele tagasi.
Tobetrenn tuli vahele. Kui elevust oli rohkem kui tavaliselt, aga sain Halli ikkagi uksealuse jäälombi ja tribüünielanikuga leppima, siis värskelt lisandunud ratsu jalaheited ajasid kõik lörri. Mingi mõttetu jauramine ja jõllitamine, null keskendumist minule. Dilemma, et kas sõita jõulisemalt edasi -- siis ehmub harvemini, aga see-eest eriti teravalt -- või pigem rahulikus tempos lõdva ratsmega -- siis kahtlustab ja liigub kõveriti. Keeldus end ka tribüüni äärde parkimast, justkui tahtnuksin teda sinna istuma ajada. No me gusta. Maneežis oli 3 risti piki keskliini ja neid pidi serpentiini pidi ületama. Proovisin ka, kuigi tribüünipoolseni ei jõudnudki ja KS sadulast põrutas mind korralikult lahti. Äkki hüppas hoopis liiga kõrgelt? Ei tea, ei näinud kõrvalt. Kuna Metsik oli ennist maalatte ületanud ja vastu ta ei vaielnud, sai ka õpilane ülesandeks ühe risti ületamise. Mõne korra sai madalat proovida -- ja kuna sammud klappisid ja tasakaal oli talutav, pidi ühe korra ka kõrgemast ristist üle saama. Hirm tuli kaaslaseks ja lükkas hobuse varem lendu (ühe sammu oleks veel mõnusalt ära mahutanud), mispeale ka ratsanik natuke tagumisse poolde hoogu juurde sai, aga no ikka ei, kuidagi ei kuku maha, kuigi tordilõhn oli juba ninas. Ega ma tegelikult ikka niiväga tahagi, et ta kuidagi hunnikusse kukuks, aga äkki hakkab veel arvama, et ratsutamine ongi nii lihtne.
Ei tahtnud täna ratsutada, aga korraks ikka maandusin hobuse peal. Tegime niisama harjutusi, jalusteta traavi, galoppi, kükkis-sokkis ja põlvili hobusel, kääre tegime -- õpilasele oli esimene kord ja tal olidki pigem küünekäärid (jalad kõveras) --, peatust, taandamist (viimased 2 selg ees). Tööl oli teamsis sakslase poolt veetud üritus, mille käigus prantslane ütles algul merge* ja peagi lisas heisse* (*mõned tähed muudetud).
See täiuslik lumi! Lumivalge! Tiirutasime midagi, veendusime, et lennujaama tee on vaid maasturitele läbitav ja paar galopitriipu tõmbasime ka. Küll ikka vedrutab lumel uhkelt. Kui traavis tundus täitsa taltsas ja ehk veidi väsinudki lõpuks, siis galopitõste lükkas katuse pealt ja jalad laiali. Õnneks saime ikka enne pimedat pidama.
Vanim järeltulija leidis ristsõna. Kaardimast? ÄR--? Ma mõtlesin, et nalja teeb ja niisama kommenteerib ja pakkusin talle "ÄRNI". Ja ta kirjutaski nii. Mis mõttes?! Ise pidavat veel bridžiringis käima. Kui tõesti käibki, siis mida imet ta seal küll teeb...?
Hobusele puhkekas, endale suusakas. Nüüd on selle talve põhiasjad tehtud, uisutamine, kelgutamine, suusatamine, lumememmetamine ja lumesõda. Aijaa, lumes selili vedelemist veel pole, see kuu enam ei jõua ka. Panen midagi talve mäletamiseks. Nagu öeldaksegi: mälu on mul väga hea, aga kahjuks lühike.
No comments:
Post a Comment