Lumekuu

Lumes vedelemine sai ka tehtud. Ootamatult külm oli, või hakkavad talvepüksid vanaks jääma.

Hanno tuli jälle, tegime kiirelt ja tõhusalt. Ühe korra sattusin täiesti segadusse ka, kui sammu ei näinud ja mingit otsust ka enam võtta ei osanud. Ajasin hobuse hämmingusse ja ta jäi okseri ette seisma. Rohkem midagi hullu polnud, poolteist ringi sai isegi juba mõnusa rütmiga läbitud. Kusagil meetri kandis olemegi, siia-sinna. Pärast tuli veel loeng ka otsa, teemaks sõidustiilid ja süstimised (värskelt oli just Nauris ka tallis käinud, seega teema oli kuum).

Ütlen telefonile vastates oma nime. Võõras number, keegi küsib, et kas räägib J-i isaga. Noooh, mitte päris. Nagu see bussipeatuse küsimus "Poisid, kas suitsu on?". Äkki olengi hirmus mehine? Aga miks ma siis palju tugevam pole?! See viimane harjutus. Ma tean täpselt, kuhu jalad võiksid minna ja kuidas -- aga ei tõuse. Tema jällegi ei saa üldse aru, kuhu on sattunud, ja seepärast läheb jõud törts mööda -- ja ikkagi sooritab paremini. 

 

(https://www.youtube.com/watch?v=FSSNekGWkKI)

(Tegelikult käib see harjutus nii, et seal mingit aelemist pole, vaid peakski maanduma kohe õigesse kohta. Olen unistanud selles suunas juba poolteist aastat ja ka harjutusi teinud, et kõhulihased kaasa aitaksid, aga noh, mul lihtsalt nagu polekski neid. Siis üks teine päev näitasin Õpilasele paberhobuse peal, mida teha tahan, ja ta arvas, et ikkagi võiks proovida. Kaks päeva pusisimegi ja oli ka paremaid katseid, mis muidugi filmile ei jäänud. Ja kuigi tulemus on selline poolkõva või -vedel, siis millegipärast ma jätangi praegu nii)

Mõned kodused saavad homme pulga ninna. Sellest peaks mingi kindluse saama, et kelle kaudu võimalik rada jookseb, kui teises toas on veel ka üks koolis lähikontaktseks saanu. 1 on see väike duud, kes üks teine kord pärast testiga ähvardamist nõudis oma lubatud testi. Seesama, kes reedeni pandud arvutipuhkuse kohta ütles, et "aga teeme järgmise reedeni, aga nii, et laupäev ja pühapäev oleksid arvutipäevad". Selline kaupleja, et anna olla. "Osta mind ära, siis ma teen kõike, mida käsid".

Kui hõljukrongi pilet Kohilast Tallinna maksis 430 raha (või oli see 230?) ja ma terve igaviku taskutest rahasid kokku otsisin -- kusjuures suur osa oli välismaiseid sobimatuid --, siis mingil hetkel tüütas ära ja teleportisin ennast sealt rongist oma voodisse ära. Enne seda oli olnud vahejuhtum narivoodis, kus kellelegi kallati karbitäis lihapalle pähe. 

Õpilane läbis esimese miniparkuuri. Metsikul tuli lõpuks päris tuhin peale, kappas hoogsalt ja jalgu vahetades raja läbi. Esimesed korrad siiski kohapealt, loomulikult.  

Negatiivsed olid onud. Nüüd veel koolikontaktne ära oodata. Vahepeal on lihtsalt külm. 

Houdini ronis jälle tekist väja ja jättis selle ei-tea-kuhu. Improviseerisin järgmise katte, vatiiniteki Metsiku lapsepõlvest. Lapitud ja algeline, aga mis sa kiiruga teed. Puhkavad täna, ise käisin Tartus jahil ja pärast järvel uisutamas. Ainult kaugem kurv oli seal sile, mujal ragises jalgealune mõnuga. Sai soojagi... ikka on nagu midagi puudu, kui tallis ei käi. Teisalt on peas sootuks teised, palju tumedamad mõtted. Need, mis tavaliselt hilissügiseti tulevad. Või... Et vanaks ei taha jääda. Et vigastused ei parane enam nii kiiresti ja neist jäävad piiravad jäljed. Ja lõplikkuse taju... 

Ja ta lõhkus järgmise teki, kõhurihmad sootuks küljest, jalakummid pooleks. Houdini-Hiireke. Õmblesin eelmisele katkisele mõned jupid külge. Ehk veab ühegi päeva välja. Tal pole isegi mingit mammutikarva peal, mis häda on ometi niimoodi paljalt ringi tuustida, kui käes on kõige külmem aeg?!

See õmblus oli muidugi õhtuks lahti harutatud. kombineerisin mingi ühe vaevu küljes püsiva kõhurihmaga variandi (tõmbasin koos tekiga riiulist välja Megahiire, hiigelsuur, pekine ja läikiv. Panin korraks teki tagasi ja proovisin uuesti -- oligi sääred teinud). No on tont. Kui nii ilgelt palav on, jätangi ilma! Aga ei olnud ju palav, külm mis külm, isegi veel külmem. Tallgi oli külmahirmust tühi nagu kell, saime õpilasega natuke kekslemist proovida. 2 kavaletti 3-se sammuvahega ja 1 kavalett suunamuutuseks. Tegime kordamööda järjest neid, kuni lõpuks panin 2 kavaletti üksteise otsa ja tulin seda moodustist kummaltki poolt. Pakkusin õpilasele ka välja, et proovigu. Kõrgus oli küll suurem kui tal seni (maalati või miniristi kõrval tundus see 65-70cm natuke kõrgem tõesti), aga Metsiku jaoks lihtne ja pealegi oli tal julge päev parasjagu. Noh -- ja tuligi. Jäi ette seisma. Mõtlesin, et mis seal ikka, proovib uuesti, aga Metsik otsustas ise ja tegi kohapealt. Paigaltpõrke spetsialist ikkagi. Järgnes poole ringi jagu piiksumist, kuni jalused üles leiti ja hoog maha sai. Pärast tegi paar korda veel, et ikka ilus jääks -- KS sadula lisaboonust arvestades polnud vigagi. Imestas, et miks inimesed üldse hüpata tahavad, kui see nii hirmus ja vahel ka valus on, kuigi lennutunne olevat vägev. Tekipoode brausima ei jõudnudki, duolingo ja muud naljad tulid vahele.

Eneseisolaator käis ka testil ära, hommikul peaksid laekuma vahetulemused. Seni on olnud "palju kisa, vähe villa", aga parem ongi nii. 

Jah, oligi negatiivne. Nüüd võib oma toapimedusest jälle rahva sekka tulla. Tundub, et vajab juuksurit. Üks teine duud, lugesin FB-st, tegi täna sinise vöö eksami ära. Niimoodi pean siis teada saama või? Selline hea tähistamisvõimalus raisku lastud. Ehk siis homme. Tartu maratonile ei reganudki, heal juhul käin niisama suusatamas midagi. Äkki peaks homme Hiirekeselegi suusataja taha siduma...? Metsik oleks vast metsikum....? Kes teab, aga Kollionu moodi kõigetegijat neist kummastki pole. 

Ega jah, tegime lumepäeva, aga eemal kihutas ronkmust hobune, punane kelk kahe kilkava lapsega sabas ja droon veel kogu selle nalja kohal. Reaktsioonide järgi mul tõepoolest hetkel suusa-kelgu-lauahobust pole. Need lippasid teises suunas ja üsna hoogsalt, tippkiirus 34km/h. Jalad on väga karvased. Hobusel ka.

Ma ei tea, kas esitasin eilse loo kodus kuidagi kehvasti või paistis asi risti vastupidine -- aga esitati soov hobuse taga lauaga lohiseda. Mis sest, et olin mõttes käega löönud, et lähiajal kelguhobust pole, ja oma arust päris hästi ära põhjendanud, miks. Matu, musta hobuse pealik laenas veorihma ja läksimegi katsele. Kui nöör ainult ühte külge puutus, tegi hobune parklas mõnda aega piruette, kahe nööriga tundus miski äkki paika loksuvat ja lonkisimegi platside poole, laudur jalgsi sabas, laud süles. Veorihm on vägev leiutis, millegipärast tundub hobusele loomulik selle abil vedamine (või siis pidev porgandite pealevool). Rahunes isegi maha, kuni laudur ootamatult lauale toetus ja koorem seega äkki raskenes. Noh... lidus minema, külg ees, nöörid taga lohisemas. Õnneks mitte kuigi kaugele, varsti sai laudur üles korjatud ja sõit läkski lahti. Hiireke on täiesti mõistlik vedur, tuleb välja! Oli isegi paremini juhitav kui niisama lumes kahlates. Kui hiljem rakendi eemaldasin, jäi Hiireke veel laudurit silmadega saatma ja mulle tundus, et ta kahetses porgandipõhjustaja lahkumist. Taustal sai veel teist nalja ka, bitlessiga õpilane oli kogu aja Metsikuga meie ümber tiirelnud, et vajadusel kiirabi kutsuda, aga vahepeal proovis ka filmida selle pungsilmse ehmujänese otsast. Ei tulnud torti ka seekord mitte, kuigi hõngu oli nagu tunda mingil hetkel.

 

https://youtu.be/06c5t4crfm0 

Panin mingi päev tähele, et Hiireke teeb harvemini kurja nägu. Mida vähem naabrimehe boksi satun, seda rõõmsam see nägu püsib. Metsikust on nagu kahju, et temaga nüüd nii palju vähem tegemist teen, aga tal on praegu oma hooliv inimene täitsa olemas. Selline, mis valjaid pannes muretseb, et mis suunas need hobuse kõrvad õige liiguvadki, et aga võimalikult leebelt need rihmad pähe sättida. Saavad järjest iseseisvamaks. Nagu lapse kasvamise jälgimine.

Lubatakse sula, aga enne seda õige kanget külma kaks päeva. Kolmekümne kanti pidi langema. Mis mu vaene auto küll teeb siis? Pole mõtet unistadagi, et pärast veel käima läheb. Eile saabus Hanno, ajas palju poliitiliselt ebakorrektset juttu ja õpetas hüppamist -- noh, tavaline trenn. Mingi värk ratsmetega, et millal millise küljes tuleks rippuda ja millal vabaks anda. See koht oli igati loogiline, et tagasi võtmiseks tuleb enne järele ka anda, muidu nagu pole midagi võtta. Hiireke oli kuidagi jõuetu, kuigi rebis end igalt poolt üle. Isegi kõrgusi polnud. Ega tal ülemäära kerge nv polnud ka, see lumes sumpamine pole mingi naljaasi. Kui just pealpool ei istu ja nautida ei saa. Õpilane sai ka natuke karata, tegi kaheksaid üle latika ja okseri. Esimene okser tal ületada. Kui hobune pihta sai, mida teha on vaja, siis ta sammudest ülemäära ei hoolinud -- nii madal ikkagi -- ja tegi mõne pikema hüppe ka. Aga ei mingit torti. Need kaks Peaaegut olid täitsa lahjad, polnud õieti lootustki.    

Lugesin vahepeal mitu asja ära, sh kellegi koolikirjandust. Oh hoidku, kui masendav see veel oli. Pätid ja kaabakad puha, ja kõige põnevamal tegelasel läks lõpuks sillalt kukkudes pea pooleks. Koolikius ja elukius, loodetavasti ei masendu lapsed sellist asja lugedes täiesti ära. Või siis et ei võta õpikuna. Ehk nad pidid sealt aru saama, et tegelikult on rohkem väljapääse olemas, päris igasugust jama ei pea ka välja kannatama. Teise lapse raamatus oli hunnik eestikeelseid sõnu kokku aetud, segamini keeratud ja vahele "härra Paul" visatud. Või pani keegi lihtsalt oma unesid kirja. "Roosi nimi" tundus nende kõrval igati loogilise loona. Vähemalt "Tüdrukune" oli selline lihtsam ja põnevam lugemine, ei pidanud muudkui muretsema, et keegi hukka saab.

Üks teine teeb siin ka duolingot, jaapani ja vene keelt. Tal on seal hoopis eriline maailm. Õpib vene keeles ütlema, et ta hobune pole kunstnik, vaid arhitekt, ja küsima, et kelle hiir see on.  Ma suudan küll olukordi ette kujutada, kus täpselt selliseid lauseid tarvis läheb, aga neid ülemäära tihti küll ette ei tule. Nüüd on see esimene külm öö möödas ja käsil teine. Oli peaaegu 30 miinust ära küll ja hobused vahtisid päev otsa sees. Õhtul tegime neile pikema nöörikuuri, teemadeks õige paiknemine hobuse suhtes, poolte vahetus, sammu kvaliteet, tagurdamine, tempomuutused, lahtise hobuse liigutamine soovitud suunas teda puudutamata ja porgandit kasutamata, lõpuks veel kordetamise algtõed. Külm oli ikkagi. Tagasiteel oli Tõravere kandis juba 25 miinust. Aitab küll juba.

Taevas oli tume. Võis vaevu aimata suurte majade piirjooni. Ehk on pimedus abiks, et ei peaks nii palju tausta välja joonistama...? ...ahhaa -- see on uni. Nonii, ongi võimalus ära katsetada asjade tekitamine. Mul oli peos lumepall. Panin silmad kinni ja mõtlesin selle õunaks. Töötaski. Ehk mõni teine kord saab avasilmi ka.

Tartu maraton tähistas ennast sulamisega. Uduvihmatas terve päeva. Nüüd plaanib külmi öid ja sooje päevi. See peaks tähendama ohtrat uisutamist, enamasti mitte vabatahtlikku. Järvele enam ei tüki, pole minus seda talisuplejat. Aitame kevadel tulla!

  

Tuligi jääpäev, fb-d ja instad imepilte täis. Veekihiga jääl on päris lõbus edasi võidelda, kui just kummuli ei kuku. Oli isegi uudis, et iga kolme-nelja minuti tagant ilmub traumapunkti uus vigastatud inimene. Auto liputas saba ja tegi traversit -- see tundub nii, sest "vaade" (rool, rattad) on liikumise suunas ja rattaist jääb mitu jälge (3 v 4). Hanno hilines, aga kõik said ikkagi põhjaliku trenni. Mitte et ma neid kontaktivärke sõidu ajal läbi mõelda oleks jõudnud. Õpilase tordi ootel pakkusin hoopis ise asjatut lootust. Nii lähedal maaühendusele pole vist Hiirega varem olnudki.

(https://youtu.be/IDlJUQL3HIk )

(Et endale hiljem üle vaadates lohutust pakkuda, panen selle osa ka, kus mingit hüppamist siiski toimus)

(https://www.youtube.com/watch?v=_BYmjqAXnqc)

Traditsiooniline kevaduputus jõudis maneeži. Veel pole päris hukas ja sõita saab küll. Kui vaid see uni nii tugevalt ei murraks. Aga miks nad siis panevad keset nädalat seiklusfilme jutti telekasse?

Õpilane sattus vaatama 3* krossi kiivrikaamera vaatenurgast ja oli natuke vaimustuses. Pärast teatas, et ta on ka teel meistrikatele, et tegi ükspäev "seisva pea pööramist". Pööritasin hoogsalt silmi -- mis see veel on? "Pea vaatab ringi keskele ja tagumised jalad siis liiguvad külje poole," tuli selgituseks. Et siis pööre esiotsal. Tubli on.