Hüppes püüdsin hoida energiat üleval, oli hulga lihtsam. Küll aga läks elevuse nahka paar pealesõitu, kui oli vaja tribüünipoolseid "kolle" karta.
Ajalooline nädal -- 2 treeneriga hüppekat. Neljapisel tuli hobune teravamaks saada ja nõuda liigutamist, mitte ns ringi kulgeda. Nii sobis, kuidagi jätkus ruumi sammugi timmida. Üks tõrge tuli siiski ära, polnud seda sääre tuge mingil hetkel peal. Järele mõeldes ma vist olen sõitnudki enamasti hobusele üsna palju vabadust andes ja siis vahel üllatudes, et kui äkki konkreetsem olen ja raskema olukorra läbi sõidan, siis hobune pingutabki ja sooritab midagi sootuks paremini. Maneežis oli tihe liiklus ja õpilane sõitis Metsikuga üksi õues. Esimest korda niimoodi hämaruses iseseisvalt, ei saanud hukka ega midagi.
Peame seinal graafikut, et kui kiiresti ITi "Ei!" ütleb. Päris tihti saab alla viie sekundiga hakkama (rekordtulemused lausa 1 sek!). Tegelikult on meil isegi oma nõksud, kuidas see "ei" kiiremini kätte saada. Näiteks tuleb ülakorrusele minna pigem tööpäeva lõpus, kui lõunast on möödunud piisavalt aega ja kojupääsemislootus kõrgel. Seega seadsid M ja S sammud ITi poole reede õhtul kella nelja paiku. Trepist üles ronides tabas neid üllatus: ITi tuli neile vastu. Märkas neid, ütles "Oh, kerse*" (*tegelikult algas ühe teise tähega), pööras otsa ringi, põgenes oma tuppa tagasi ja keeras selja taga ukse ka lukku. Kui siis M ja S ukse taga kobistasid ja abi palusid, tegi ITi korraks ukse lahti, ütles sealt vahet "ei" ja keeras uuesti ukse lukku. Põhimõtteliselt saaksid ITid koju hiilida tagauksest finantsi kaudu, aga ju ei tasunud riski ja viimaks avanesid salakambri väravad lihtsurelikele. Me tahame vaid ühte asja! Uut jalga T-le! Selline palve ei saanud ühtegi kalki südant puudutamata jätta, nimelt on T suve lõpust ratastoolis olnud. ITi leebuski ja andis jala, et T saaks kodukontoris monitori millegi otsa kinnitada.
Maneežis sadas jälle lund. Ülimõnus tunne, kui lumepuru kuuma pead jahutab. Ainult silmi ei saanud korralikult lahti hoida, kuigi neid on ju ometi kokkupõrgete vältimiseks tarvis. Kaamerameest meil polnud ja ilmselt just seepärast saime tehtud esimesed 2 kiirvahetust. Pekkiläinud katseid oli muidugi ka.
Järgmine päev sadas igal pool palju ja tormas ka. Olin kiirustades soojad püksid peale tõmmata unustanud ja kann külmetas igaks juhuks juba ette. Õpilane tükkis õue. Mul oli mitu vastuargumenti -- lumi sajab nii tihedalt, et ei näe, kuhu lähed (1), lumi on küll paks, aga mitte piisavalt, et külmunud konarusi summutada, mida pealegi ei näe lume alt (2), pärast peab varustuse kuivatama ja üle nühkima (3), külm kõva tuul, mida hobused ei armasta (4), püksid kodus mul (5), noh, küll ma oleks neid veel leidnud, aga... ikka kippus õue. Noh, olgu siis nii. Rammisime läbi tuisu, põsed pea külge kaanetanud. Tegelikult oli väga ilus see lumepuru hobuse karvades... vahepeal, kui midagi näha oli.
Kui kellelgi peaks kunagi kahtlusi tekkima, et kas maneež on sise- või välistingimus, siis peaks ta meile külla tulema. Nurgas 10cm paksune lumekiht, seinad paistavad läbi, lisaks külmkapiefekt -- maneežis on tihti külmem kui kusiganes. Ehk säilivadki asjad paremini... ah, ei, peeglid küll kadusid äkki ära. Igatahes -- kusagile tuleb ju välja jõuda -- igatahes tegime selles lumises maneežis natuke vahetusnalja, kusjuures samal ajal 1 tumepunane hobune hüppas taustal.
Õpilane sõitis väljamõeldud skeemi, kus pidi pool diagonaali galopis läbima ja X-is traavile üle minema. Tegi siis enne X-i õhulise jalavahetuse, korrektse seejuures, ega saanud ise arugi, mis juhtus. Kas siis on saavutus, kui see polnud üldse kavas või ei saanud sootuks aru?
Lõpuks ometi on Eesti milleski maailma tipus: esikoht uute tuvastatud koroonahaigete hulk rahvaarvu kohta.
Maastikupäev! Tee oli ideaalselt lögane hobujalgadel läbimiseks ja väikene tibuvihm ära ei hirmutanud. Neli kraadi sooja ikkagi, saame hakkama! Esimene juhtum ei lasknud end kaua oodata, juba mõnesaja meetri pärast algas meeleavaldus -- hobused protestisid ägedalt metsalangetamise vastu (no on vast targad, silte lugema õppinud iseseisvalt). Kasutusele tuli vana hea kombinatsioon ümberpöörd-põgenemine. Mulle ka ei meeldi, et püstised puud enam moes pole. Küll varsti saab rahus hingata, kui enam midagi võtta pole. See aeg pole enam kaugel, kui mul pole just tekkinud imevõimet metsadest otse läbi vaadata. Teise hoiatusmärgi juures kasutasid hobused sama taktikat ja mingil hetkel olin koos Hiirekese tagumise otsaga kraavigi vajumas. Metsik ka ei võinud appi tulla, pööritas kõrval silmi. Pärast, umbes poole ringi paiku, uude aeda tekkinud kolmest haukujast möödudes eputas küll, et tema neid karvaseid juba tunneb. Hiireke on seni ainult vaiksete versioonidega kokku puutunud ja oli seepärast üsna ärevil. Hea, et ikka aed ees oli ja teadjam sõber kõrval. Seitse kitsetaolist olendit spurtis mööda välja, pärast veel u 4. Kevad! Ka silmi tükkivad hobukarvad oleks kui kalendrit lugenud ja maneežis on lumi peaaegu sulanud.
Ah kui kõrini mul sellest koroonavärgist juba on. Muudkui oota ja karda, et kuhu suunas pöörab. Aga juuksed ju ei oota. Mul omal pole probleemi aeg-ajalt jupp otsast maha saagida, aga see nukitsameeste kamp, mis meil ühtäkki kodus ringi sebis, ajas juba hirmu nahka. Laenasin pügamismasina ja hakkasin katsetama. Kõige väiksem sai alt otsast liiga lühikeseks, aga ta pole ise ka ju kuigi pikk. Küll kasvatab tagasi, muidu need mustad kõrvasisud paistavad liiga kaugele (kuidas tal küll õnnestub -- neis saaks kaks päeva pärast pesu juba porgandeid kasvatada). Pealmine tuust vajaks veel harimist, aga ma teesklen praegu, et nii on moodne. Teine pea oli juba peaaegu nagu päris, aga ikka ma ei arva ära, mis seal kõige kõrgemas otsas tegema peaks. Võimalik, et peaks teravamad käärid hankima, muidu raiu nagu vintsket maltsa. Kolmas pidi pärast töölkäimiskõlbulik olema. Õnneks kannavad seal turvavarustust, sh kiivrit, millega võimalikke iluvigasid varjata saab.
Klassikaline lahenduse ja tagantjärele-tarkuse juhtum. See hobuvahetus. Väljakutsete aegu Katiga katsetades polnud nagu lootustki korraga vahetada. Seal sadulas pole üldse ruumigi mingeid akrobaatilisi trikke sooritada, jalused paiknevad ebasoodsalt ja teine kere on lootusetult ees. Seega oli "uue" hobuse jaluse kasutamisega variant paras võit. Aga ma polnud rahul ja mõtlesin üks teine öö välja, et võib ju ka olemasolevaga alustada. Ainult see jaluserihm jääb segama... kui teda just valetpidi ümber jala ei mässi. Proovisime -- töötas! Videosse jäi siiski liialt kohmitsemist ja plaan oli jrgm kord jalad juba ette ära mässida. Aga üks kodune leiutas äkki, et võiksime ju alustada teist pidi, selg ees. Tohoh, et ma ise selle peale ei tulnud! Läksime õhinaga trenni, et järele proovida. Kuna me esialgu midagi ei filminud, siis kolmas katse oligi täitsa nagu päris. Traditsiooniliselt ei õnnestunud sama korrata, aga midagi ikka ja nüüd ei tundu kogu sebimine üldse millegi keerulisena. Sips ja valmis. Täitsa lahja kohe, nii kahju.
Sellised ajad siis... spordiuudistes räägitakse vaid, et millistele treeneritele kriminaalsüüdistusi esitati.
Üks duolingo väljakutsetest on teemantliigas esikoht saada nädala arvestuses. Muidu polegi keeruline, aga alati ilmub ühtäkki keegi, kes palju rohkem punkte tahab saada. Nohja, võistlushimuline nagu ma olen, hakkasin kaasa rebima, ise magamatusest puhta sooda. Ei jõua kuidagi järele, tunde jääb päevas väheks. Võtsin siis teise keele lisaks, et hea alguses kiirelt laksida. Tuleb välja, et kõige tähtsam asi, mida alustuseks öelda peab oskama -- "olen sisukas suomalainen, minulla on saunassa kaunis kantele ja sininen undulaatti". Pupu, jee, kippis -- need ka. Enne lapsi, kasse ja koeri. Undulaatti ja pupu! Põhitegelaste nimed on Tyyne, Pyry ja härra Pöllönen. Naljakas on ja nukker ka, et see sõnu lugev hääl on nii kauge, külm ja emotsioonitu. Nagu lumine põld öösel. Tuleb veel välja, et soomlaste arvates on nad võlurid. Tegelikult vast siiski midagi nõiapoolsemat, või mis see velho õieti olema peakski... ingliskeelne wizard, mis ta pakub, pole nagu päris pihta.
Kuna eelmine nv oli maastikuringil natuke seiklusi, olin seekord paremini varustatud. Kannused ja porgandid ja mis veel. Juhtus see, mis alati, kui oled korralikult ette valmistunud -- ei midagi huvitavat. Isegi puulaadurist saime peaaegu sammudes mööda, kuigi selle juht meid isegi ei märganud ja muudkui tõstis edasi. Kui tahtsime olukorda jäädvustada, hakkas pühkima selline torm, et anna olla. Kevade teine päev oli ikka kohe väga jäist nägu. Nurga taga aga -- ei midagi, mõned helbed vaikselt langemas.
Sain tallist jälle sõnumi, et Hiireke on tekita koju tulnud. Hüppasime midagi ja proovisime sadulaid, aeg lendas kusagile, kuni oli kottpime. Päris vahva on pimedas muda vahel koplist tekke otsida. Tervelt kaks tükki leidus neid seal, ühte ma enam ei mäletanudki, et oli sinna kadunud ja teine siis see uuem ja värskem. Eest olid klõpsud lahti (kuidas??), kõik kõhu-jalarihmad kinni. Nagu hüljes oleks välja pugenud. Muidugi raske on uskuda, et tekk ikka enne korralikult kinni oli -- neid haake pole endalgi liiga lihtne lahti teha ju.
Kordetasin lennukit väliplatsil. Õpilane näitas Metsikuga uut iseseisvust, läks üle kollase lindi KS platsile.
Ka järgmisel päeval saime õues sõita, väliplats on mõnus (KS). Õpilane tegi keskliinil X-is galopitõstet ettenähtud jalast ja seinte ääres pidi tõestama, et oskab kergendada ette öeldud jalale. Õnneks sai hakkama, muidu oleksin pidanud veel kurjem olema kui juba olin selle duolingo nalja pärast. Kui olin mingi üüratu skoorini jõudnud (200-kordne päevakogus 4 päevaga), aktiveerusid mingid hullpealuud ja tegid veel palju rohkem otsa. Olgu siis nii, ma enam ei jaksanud. Ilmaaegu olin rebestanud. Nüüd ma vähemalt tean, et suudan ka võimatuid skoore teha -- vähemalt pool nädalat ikka. Tellisin jälle uue sadula. Mul on neid mingi miljon. Mis ma nende vanadega peale hakkan?!
Õpilane on katki ja hobune on katki, või isegi hobused. Esimesel on selg nii tuksis, et ei saa õieti käiagi, ühel kabjalisel hingamisraskused ja teisel verised koplimarkeeringud silma all, jalgadel ja kerel. Vabakava ei saanudki teha, nüüd on mitu päeva jutti ainult üks lilletamine olnud, sh 7-ne ring, kus osales ka talutatav hobune ja ringitormlev koer. Ringipealseid koeri oli ka, seal uues aias seekord ainult 1 ja see seekord ei haukunud, vaid kutsus Potsatajat niuksudes enda juurde. Mäepealne pikalt kadunud olnud koer oli tagasi, vait kui sokk, jälgis meid altkulmu. Varem oli ta selline tagant vargsi jalgadesse hiilija, nüüd vist ei julgenud.
Hüppasime, kuidagi ei saa järje peale. Sammu ei näe, kindel pole, et kas hüppab või ei. Viimased kaks ringi oli veidi parem, kui enam nii palju kontrollida ei üritanud. Palju rohkem oleks vaja harjutada, aga hobust on vaid üks, ei saa teda ka ju rihmaks tõmmata. Probleemid aina korduvad, usutavasti on isegi sõnad lauses samad.
Viimane päev selles kuus, aga asjad puha pooleli. Maneež oli üritusi täis, seega tuli minna õue. Kusagile silme alt ära. Aga tuldi aina järele, kohe mitut tabas äkki kordekihk. Noh ja siis me seal võimlesime KS platsil autotee ääres. Muidugi oli vaja mitut katset ja tegelikult on õpilane ikka veel vigane, aga ma ei lubanud tal vingus nägu teha... kui poleks öelnud, ei saaks eriti arugi ju, ega? Hiirekesel on vist kevadväsimus, kusagile tal kiiret polnud, lihtsalt istus ja ootas oma porgandit, kuni me nihelemise viimaks ära lõpetasime. Isegi härra Metsik püsis enam-vähem joonel ja üritas head nägu teha. Nüüd ma ei taha mõnda aega mingeid kavasid teha... aga vähemalt on samapidiste hobuste vahetus nüüd lõpuks ometi päriselt tehtud, isegi kui suund saab vale. Mis nüüd?
No comments:
Post a Comment