Nagu kosest

Tulid külalised, mõlemad vaktsineeritud, aga pooled ka koroona läbi põdenud. Täpsemalt oli juhtunud, et 1 oli esimese süsti saanud, olles ise juba haigestunud. Teist laksu nüüd enam ei antagi. Niisiis tulid ja pidid meie õppekeskusse ära mahtuma. Suure toa põrand on arvutite, kõlarite, mikrofonide, kõrvaklappide ja vidinatega kaetud. Ega seal muidugi ainult kooliasju aeta, niipea kui pikemad pealtnägijad kaovad, avatakse mängusaal. Väikseim tahab loomulikult ka. Tavaliselt peab pileti jaoks magama, lugema ja õues käima, aga ta oskab ju salaja ka ligi hiilida. Seepärast muutuvad vahel paroolid. Eelmine oli "karburaator". See sai selgeks, nüüd on "entsüklopeedia". 

Kui ilus võib üks pusle olla... need tükid on igaüks isemoodi, suur osa ka teemaga seotud -- loomad-linnud-liblikad-puuoksad. Laseriga lõigatud, väga peen töö. Koolilapsed kuulsid tükkide kukkumist ja tulid krabinal kallale, seega ma ei teagi, kui kaua sellise kokkupanekuks üksinda aega kulub. Kõige väiksemad tükid on vaevu poole sendi suurused. Siit sai välja tõstetud karu ja rebane. Neile on laseriga jooned ka sisse veetud, et kehaosi paremini eristada. Tagantpoolt näeb neid, või vastu valgust.

Veeauk tahtis korralikku veenmist, aga on nüüd lõpuks läbitud, jalad märjutatud. Esimese katsega -- sadulas ja millegipärast kraavijulge Metsiku järel -- ei saanud muidugi ligigi. Sellele järgnes vana hea käekõrval korde ja kummikutega katse. Siis päris läbi ei saanud lasta, veepiir oli kummikuäärest palju kõrgemal, aga saba ja jalad said pika moosimise peale vette. Edaspidi on juba üsna lihtne olnud, ainult et hobune kukub alati seal vett kaanima. Loodetavasti kehtib ka tema puhul, et hobune rämpsvett ei joo, kui ta just hullus janus pole (ei tohiks kuidagi olla).

Öösel kell 00:41 saabub e-kiri koolilapselt: kodutööd on tehtud, tahaks robloxit ja wifit tagasi.

Mis mõttes neil tuleb koolivaheaeg?! Ise ei käi kooliski. Lähim puude kooliga oli toidupaki järel käies, aga see polnud isegi õpetlik üritus.

Lõpuks ometi on kõik jooksus olnud pakid kohal ja peale sadula enam midagi tulemas pole. Kergendus kohe. Muidu horzest tellides tuli hoida telefoni heli põhjas, et tootmises seda tähele paneks ega magaks kullerit maha. See tahtis ka ikka koju tulla, aga ma ju pole tööpäeviti seal. Jube tüütu, eksole. Aga nüüd ilmus pakk automaati ja null suhtlemist inimestega. Väga äge.

Meil oli jälle kahe hüppetreeneriga nädal. Hiireke oli jalgadega äkki palju kiirem kui muidu, ma ei oska midagi muud pakkuda, kui et kraavitrenn ja vähem sadulapäevi tegi triki. Kraavitrenni oluline osa oli kraaviäärne puhkus ja kui see ei sobinud, siis veidi eemal pidi voldi peal koondust proovima.

Mul on pikalt olnud idee, et võiks panna hobuse "jah" ja "ei" ütlema, nii et kehakeelepime ka aru saaks. Lõpptulemus võiks välja näha nii, et on 2 asja, millest ühe puudutamine tähendab eid ja teise -- jaad. Näiteks... must ja valge potsik. Põhimõtteliselt misiganes, aga proovisin siis potsikuga. Mingi paari minutiga õppis ära, et kui ninaga pütti puutub, saab porgandit. Siis tõstsin püti kaugemale ja nüüd proovis hobu algul kaelaga endises kohas sama liigutust teha. Kui see võitu ei toonud, siis läks jälle paar minutit, kui hakkas käima püti kallal ja tuli kohe porgandi järele. Nüüd siis proovin mõne päeva veel sama asja, vahelduseks pütti ringi tõstes ja ehk ka välja vahetades teise vastu. Eks ma tulemuste järgi siis otsustan, mis ja kuidas. 

Terve nädala võitlesin sureva testriga ja ikka ta kuigi pikalt elus ei püsi. Ehe näide teemal -- pole ***** vaja torkida, läheb haisema. No ei tahtnud kolida, ei tahtnud, aga nüüd on juba hilja tagasi võtta ja virelemine ei lõppegi kunagi ära. Kui just nädalavahetus äkki peale ei tule, aga see just juhtuski. Tuli ja käskis metsa minna. Õpilasele järjekordne uus asi. Panin Hiirekese esimesena peale ja jäin temaga treikusse jutustama, õpilase saatsin Metsikut tooma. Mingi mitme aja pärast ilmuski, hobune näpus. Otseses mõttes. Ega seal mingit nööri küljes polnud. Hea, et päitsedki pähe oli jätnud.  Õnneks on Metsik piisavalt mõistlik onu ja laadus viipe peale ära (võimalik, et keegi teine maiustas sees krõbinate kallal piisavalt ahvatlevalt). Järgmiseks poovis kätt kaardilugejana. Väga keeruline ei tohiks olla, ma olen harjunud umbes taoliste juhistega, et "4km pärast vasakule", ja midagi taolist väljastab ka waze või g-maps. Täna oli vähe erilisem. "Nüüd 15km otse". Kuna tallist oli sihtkohta u 17km, olin üsna üllatunud. Tõesti ei ühtki pööret? Aga mul oli kaardilugejat vaja just seepärast, et ma neid va pöördeid ei mäletanud ju. Tuligi välja, et mõeldud oli "kõige otsem tee siit on 15km".  See oli sel hetkel niigi iseenesest mõistetav, sest kui paar km on tehtud, siis ülejäänud on veel ees. Eriti kui minna seda lühemat teed, mis algul valitud sai. Siis ta teatas, et proovib kruusateid vältida, kuigi olin äsja maininud, et teekonna lõpp on igast küljest lähenedes kruusateene. Mul küll helikopterit käepärast polnud ja kuhu need hobusedki seal laadunud oleksid? Siis tuli ühte sirget pidi sõites välja, et see polegi otse. Sest see on jube künklik. Hea, et me kusagil kanuusõitu ei teinud, nii võiks ju põhjagi minna, kui kumbki kasutab arusaadavaid sõnu, aga erinevas tähenduses. Muidu oli nagu mets ikka, nagu karupoeg Puhhi raamatus, isegi mõned puud olid veel alles. Radade headust hindasime kabjajälgede olemasolu järgi -- kui ikka kestjad enne peal on käinud, ju siis kõlbab. Pärast rajajälgijat uurides selgus, et mingis kohas olid need kindlalt me omad jäljed olnud. [et jalutamise päev liiga igav poleks... vt ka sokke ]

Käiakse krossimas, tahaks ka. Kohe jubedalt tahaks. Koduhoovi asjakesed on nii õrnad, et eriti ei julge proovidagi, kuigi kraav-bankett-kummid-palgid on nagu peaaegu selged. Kraavi tegelikult kohe esimese hooga pole tulnud, algul on vaja ikka vastu vaielda.

Uuele sadulale on kohe uut vööd vaja ja jälle lükkub mõnus kasutamine kusagile edasi. Vanad jaluserondid näevad seal ka päris koledad välja, aga see ei sega. Ühtlasi oli kolmas potikatse päev. Hobune katsus ninaga ämbrit, sai autasu. Siis näitas peaga küna suunas, et ärgu ma lollitagu niisama, pangu ometi künasse need porksid. Kui ei pannud, siis läks ja toksis muudkui ämbrikest. Läheb sellele boksi teise otsa järele küll. Proovin veel samade vahenditega, aga äkki kusagil mujal kui boksis, siis saab kaugemale paigutada.

Jõuan talli hoovi ja näen, et hobused mõnusalt ukse ligi, hea hüppekaks üks hall sealt krabada. Ühel tondil lohiseb mitmemeetrise nööri otsas mingi riidekuhil kaasa. Lähemal vaatlemisel osutub see Metsikuks, kes tekijäänuseid, kant ümber kaela, järel lohistab. Päästan hobuse kiskja küüsist. Tekipusle lahendamise jätan pärastiseks. 

See kuuene spikerdas "entsüklopeedia" ühe raamatu seljalt maha ja seega oli jälle aeg parooli vahetada. Nüüd nutab suure häälega, et ei oska "kaaliumpermanganaat" kirjutada.

Lisasin mängu valge ämbri, algul üksikuna. Selle puutumise eest sai leivatüki. Niipea kui taipas, tegi kohe mitu tiiru jutti ämbri ja leiva vahel. Panin siis juba kaks ämbrit korraga, musta ja valge. Algul togis valget ja sai leivatükke. Proovis siis musta ka ja jäigi sinna porgandeid nõudma, kuni need otsa said.

Tuust tuules, nii ma seal sadulas lehvin. Kogu aeg on tunne, et lükkan seda "päris trenni" muudkui edasi ja sinnamaani on aina üks nahavedamine ja järele andmine. Küll ükskord tuleb jälle vastuseis, mida saan aktiivselt lahendama hakata. Ise ei oska kohe üldse pinget üles kruvida.

Õpilane hankis endale lõpuks ratsasaapad ja õnnistas need kohe kraavis sisse. Kaugelt vaadates võib juba äragi petta, täitsa tõetruu näeb vahel välja.

Surin tööl maha ega läinudki trenni. Kukkusin lihtsalt pikali ja jäin magama.

Järgmine metsaskäik tuli peale. Läksime suvaliselt tunde järgi kusagile. Sellest tuli üks eriti vinge ring välja. Hästi palju ronimist ja üllatusi. Suurema osa jalutasime, sest Metsikul on praegu väga rasked ajad. Iga hingetõmme on nagu trenn, aga hingama peab ju päev otsa ja järgmised ka. On konditsiooni kaotanud ja näeb lausa jube välja, kui täpsem olla. Vähemalt seal männimetsas sai lahedamalt hingata mõnda aega. Aga need üllatused siis -- jalgratturiga saime vestelda ja hoburakendajatega ka. Ilus hobune oli neil ees... Põõsassejooks oli alles teine reaktsioon, kui hirmutav kooslus Hiirekesele liiga lähedale sai. Metsik on rakendeid näinud küll, aga pidas ka paremaks eemalt uudistada. Ei jäänudki muud üle kui neid rattalisi mõnda aega jälitada. Mingi trikiga saime kadunud tõusudele ka pihta. Õpilane arvas lausa, et 90-kraadine oli üks. Vaidlesin vastu ja palusin neil all oodata, kuni Hiirega üleval ära käime. Poolel teel oli korraks tunne, et äkki käibki üle selja. Midagi tuli videosse ka, aga loomulikult tundub seal üsna lame see maa. Noh... ma siis mäletan enda peas, et tegelikult oli täitsa järsk. Hobusel käisid koivad külgedele välja, pingutas korralikult. Nüüd oleks vihma tarvis, maapind on juba päris kõvaks tõmmanud

Meelde tuli just -- lugesin mõni aeg tagasi uudist, et UK kõrgkoolides võib nüüd hakata viletsamat inglist rääkima, sest muidu õppurid äkki tunnevad end ahistatuna. Ööööö....  pole ju enam aprilli algus? Mida karvast röövikut, kas varsti saab juba korrutustabelis ka väärtusi ise valida?!

Nohja astusin pärast tööd apteegist läbi, võtsin suure purgi C-vitamiini ja kange päikesekreemi. Tädike vaatas mind mõistvalt, aga ta ei osanud aimatagi, et ma neid hobuse jaoks tahtsin.

Hiireke oli pärast vaktsiinipuhkust rongiks muutunud. Vasakule pöördeid polnud enam olemas ja üldse polnud mind eriti. Ja siis ma veel plaanin Kosele krossi harjutama minna. Võimalik, et selle aasta esimene kolmekas toimub Koordis. Vähemalt praegu on välja reklaamitud 70cm ja 90cm. Tahaks muidugi seda vähem madalat, aga tänane mingeid lootusi ei paku. Tont on tont on tont.

Lubatakse õud-ilma. Lumekruubid ja värgid. Järjekordne tekk läks letti, loodetavasti see ikka peab mõne aja vastu. Ma lihtsalt EI JÕUA neid nii palju juurde hankida muudkui, kui neid algosakesteks lahti harutatakse. Ei võinud siis seda üksikut koledat ilma vastu pidada, eksole, muidu tõmbavad ju ilma ringi. 

Kui ITile teeme "ei" ütlemise kiiruse graafikut, siis bossi jaoks on "mis veel" koguse tabel. Viimasel koosolekul oli see kogus 9. Nagu 1001 öö muinasjutte räägi, ikka jääb lõpus väheks. Mis veel?

Laupäevane reis pidi olema 4-kesi, praeguseks on 1 ära langenud. Siis pole mõtet ka seda üksikut kolmandat vedada. Tjahh.  

Õud-ilmaga harjumiseks sõitsin õues. Täiega mõnus oli, kui soojaks saime. Vesine õhkjahutus oli värskendav ja kuigi hobune algul märjast nägusid tegi, hakkas temagi millalgi lõpuks rahulikult tiksuma. Läksime pärast maneeži kuivama ja seal panin Õpilase halli otsa kaheksaid traavitama. Mingit hoiatust ta ei saanud muidugi, lihtsalt pidi kuidagi hakkama saama. Hetki oli, aga alla ei raatsinud ikka kukkuda. Äkki ta oleks niisamagi nõus selle tordi tooma? Pealt vaatamine ja suu liigutamine sooja ei anna, panin kõige märjemad riided nagisse tilkuma ja haarasin midagi kuivemat peale. Ikka oli jube külm. Püksid olid ju puha vetikad. Pärast kodus soe tee natuke aitas, aga tunne pole ikka liiga hea. Läheks õige kohe magama? 

Ja siis meil oli see Kose seiklus. Võtsin Õpilase ka kaasa, et näeb muud elu [see juhtum esimese ja tagumise otsaga]. Kui Lõunas oli tervelt 4 kraadi "sooja", siis põhjapool jäid neist vaid pooled alles. Teel sadas auto aknasse vett igas tema olekus, sh need uudistes välja reklaamitud kruubid. Nagu me meelega valiks just kõige tüütumaid olusid! (äkki valimegi?)  Milline oli aga üllatus, kui kella kolme paiku Kosel parklasse keerates leidsime eest tõelise melu. Krossiväljak rahvast täis, järgmised seltskonnad valmistumas ja, nagu peremees kinnitas, see polnud veel sugugi kõik, suur osa rahvast oli juba ära käinud. [vist juba aimab, mis juhtuma hakkab]

Vahel pole võistlustelgi nii palju rahvast koos. L oli meile M-i treeneriks sebinud ja kohe alguses sai selgeks, et ta kavatseb meid korralikult treneerida. Pidin ratsmed harjumatult lühikeseks võtma ja käed ette. Jalused läksid lausa 3 auku lühemaks (viimati sai niimoodi Kollionuga, kui ei pidanud roolimise pärast eriti muretsema; Hiirega ma ikka kardan, et äkki ei lähe kohtadesse). Tegime pika traavi, et hobune lõdvestuks ja samas sirgelt tööle hakkaks. Galoppisime poolistakus, vajadusel kergendades, tegime kokku-lahku. Hämmastaval kombel läks seekord vette kohe esimese korraga, kõheldes küll, aga läks. Mingil hetkel sattus nii, et ponid kihutasid pikas jorus läbi lombi meile vastu, kui veetagust toruhunnikut hüppama pidime. Siis sattus Hiireke hämmingusse ka, aga ei midagi hullu. Kirjeldaksingi nii, et polnud kaugeltki täiuslik, oli koledamaid hetki, sh tõrkeid (ühel juhul peksis rahe hobusele vastu vahtimist, ta lihtsalt ei näinud, kuhu läheb), aga umbes nii olin ma lootnud, et kogu lugu algab aasta tagasi: algaja ebakindel hobune, kes on valmis asju katsetama ja osavamaks saama. Ehk siis et nüüd ehk oleme valmis alustama kõige alumisemalt pulgalt. Jäin hobusega väga rahule, lõpuks ometi oli ta (peaaegu?) minuga ja seekord trenn kusagile pooleli ei jäänud ega edasi lükkunud. Tagasiteel leidsin autost istme ja kangiploki vahelt kohukese, kuu aega vana. Kõht oli tühi, panin nahka. See polnud üldse halvaks läinud, ainult veidi kuivanud ehk. Aasa  mooniseemnetega variant.

 

Elin pildistas ka,

Krossijärgsel päeval toimus kerge liigutamine, S-T-G, õpilasel isegi vähem, kuna tal läks jälle selg tuksi. Koduukse juures päästsid lapsed  asfaldilt vihmausse. Väitsid, et pidavat veel elusad olema. Teine duud üritab pappkastidest transformerit kokku panna, aga teip ei pea kohe üldse. Proovis siis niidiga. Homme äkki traadiga?

Õõh.... sain külma ja olemine on vilets. Aga kas siis trenni minemata sai jätta -- oh ei. Kross oli hobusele vist julgestavalt mõjunud ja oli päris mõnus hüpata, hoolimata korralikust lögast, mis pealtvaatajatele ja treenerile kapjade alt kallale lendas. Ja murdsin jälle väikese näpu ära (või oli varem teine käsi...?).  Igatahes on ta nüüd 2 korda jämedam ja väga valus. Ei, tegelikult see pole murd ka, kuna liigutada ju saan. Aga mis ta siis ragises ja paisus nagu pärmi peal? Peaksin kiiremas korras magama minema, kell on pool 3.

Suringi ära, nagu tööl 1 tester ja 1 "lemmik"rakis. Enam palavik alla 38 ei läinud ja lõpuks saabuski aeg iseenesele. Magasin nagu koomas terve päeva. Õhtul tegin testi ka, vähemalt koroona see pole. Millegipärast oli vaja töökirju ka lugeda ja pole sealgi paremat pidu, seadmed aina surevad järjest. Nagu mingi epideemia kohe.

Palavik püsib napilt 39 kraadi all ja näpp on üks koletu sinine sardell. Trenni ei läinudki, kuna juba püstiseismisega on veidi probleeme. Olen magamisest tüdinud. Nõmmel oli hoov üleni sile, igas nurgas pärani lahti väravad ja P tellis liiva. Mingid mööda jalutatavad koerad otsisid aiast tuttavat koera, aga teda polnud. Samal ajal Kohilas pesi ema kaubiku ja laeva summa taolist kolossi, valgete kahhelkividega kaetud. Arvan, et mind murdis puhkusepuudus, aga ka kurbus. Tööl käime kogu aeg maskidega, aga näed, gripi eest ikka ei pääsenud (no mis ta muu on, kui koroonatest oli neg?).