No-thing-vember

Kohe-kohe saab Õpilasel esimene aasta täis. Peaaegu oleks uskumatu, et ta pidaski nii kaua vastu, aga kuna mul polnud mingeid erilisi ootusi, ei saa ka olla uskumatu -- läheb nagu minema peab. Nüüd on ta juba iseseisev ja paneb järjest rohkem asju tähele, mis hobuste juures olulised on. Lollusi teeb juba algusest saati kaasa, seega mängukaaslaseks ka igati sobilik. Ja istub juba palju sirgemalt ja roolib nööriga ja teeb vahet, kummale jalale kergendab (oh jeebus, mis draama meil sellega kunagi oli -- sammus näeb, mis jalg ees on, traavis ühtäkki mitte?!) ja on hobuse porgandimootoriks ümber ehitanud.

Sisehooaega mingeid võistlusi ei plaani, lihtsalt ei tõmba 4 seina vahele rüselema. Vahva, kui tuleks 3V laager, mingi plaan nagu oli, aga sinna paneb ka koroona oma kurja käpa ette. Koolidesse määrati kolmekordne laustestimine iga nädal, aga pisikoolika kool läks veel kaugemale, saatis lapsed koju. Mida see tont kodus teha oskab? Et hakkabki midagi õppima? Ei usu iialgi. Pigem loobib riided nurka ja sorib mu kapid-sahtlid korralikult läbi. Vahel on sest muidugi kasu ka, kui ma ise olen ära unustanud, kus miski on.

Hüppekas ei saanud kuidagi hobust käima. Või ennast? Kes enam tagantjärele teab. Eks ta muidugi tegi kõik naljad püüdlikult kaasa, aga noh, meh.

Kinos oli Tulilind, milles olid hobused ja isegi Arguse-Sirje! Täiesti hämmastav. 

Hobune on kuidagi kahtlaselt korralikuks hakanud. Teeb kõiki asju nagu mingi viieline koolilaps, aga mitte kuigi entusiastlikult. Seepärast sobis nuudlikull päeva lõppu suurepäraselt. Madistasime, kuni muud rahvast ka maneeži lisandus, siis tegime jalatõstekujulisi kõhulihaseid. Sellest läksid puusad  algul jube krampi, aga leebusid umbes kolmanda tõste juures.

Võibolla tegime selle aasta viimase ringi, kui maneeži oli liiga suur konkurents. Vihma küll tibutas, aga mitte kogu aeg. Õhk oli värske ja maa pehme ja hobuksed nunnud. Tallis oli üks vähem nunnu isend ka, see klobis lõputult uue tulija suunas vastu seina. Hommikuks on niikuinii auk seinas. E-võistlus on läbi, huh. Päris hull lugu, kui häid sõite on nii palju. Lemmik oli ka, see oli keegi ponikõrgune (vist), enam ei mäleta täpselt, aga vist ABC-s. Kõik lapsed (oli see üldse laps...?) võiksid niimoodi ratsutada ja siis saaks neil silmi puhata. Mu oma plaanid ei lähe päris nii sujuvalt kui nad võiksid. Võimalik, et võõra hobusega oleks lihtsam, teeks vajaliku ära ja asi vask. Oma on ometigi nii sõber, kuidas ma teda kubjastan küll?! Isegi pea usaldab nüüd sülle, kui algul oli "vaevu talun, et mind puutud". 

Nüüd läks hüppeka lõpuks käima küll, kaks viimast ringi olid juba sellised, millega annaks midagi peale hakata. Siis sai muidugi trenn otsa ja peab hakkama järgmist ootama.

Jubedalt krambitab viimasel ajal. Suvalised kohad jalgadel tavaliselt, aga ka näiteks silmalaud. Mingit magneesiumi tarbin, aga vahel on tunne, et rohkem vett ja Mg teeb neid krampe lausa juurde.

Katsetasime palliviset. Vanaema on meile terve kotitäie kuusnurksetest lappidest palle kokku õmmelnud, sellised head pehmed, mida korteris suuremate kahjudeta loopida annab. Ühel oli Veska vimpliga lapp ja selle võtsingi talli kaasa. Hulga paremini läks kui porgandiga. Isegi porgand töötas algul imeliselt, aga siis viskas hr M mulle teda ränga vindiga -- see nägi välja nagu hullunud propeller -- ja Hiireke tegi sääred. 

Koduteel metsavahel libises autotulede valgusvihk üle kahe kraavis kükitava  inimese. Olid nagu tondid seal kõrvu, tumedad väikesed kägarad kottpimedas. Küsisin, et kas neil on kõik korras. "Jaa, meil on lihtsalt puhkepaus!" Njah. Kõikidest kohtadest kaugel pimedas kraavis -- ja puhkavad seal.

Loopisime hobust ja neil poleks saanud olla rohkem ükskõik sest lendurist. Pigem läksid elevile võimalusest kodu poole kapata. Platsi pinnas oli lausa suurepärane, kahju, et nende tuledega väljas selline ikaldus on. Pikendaks välihooaega, aga vot ei näe. Päikese loojumise pilte sai küll, aga neid on mul juba ämbritäis.

 

 

Erakordne olukord, et hobune elab õues keset novembrit. Kahekesi ühe sarnase hingehädalisega vahivad pimedusest vastu oma hiilgavate silmadega. See on siis, kui neile autotuled suunata. Muidu ei näe pimedas küll kottigi. Et see pime aeg ikka nii pikk on... veel kuu aega ja natuke peale läheb veel pimedamaks. Tohutu uni on peal kogu aeg.

Kuu aega jõuludeni. Ilmad on ühtemoodi poolkülmad, muudkui kõigub nulli ümber. Lund on mõnes kohas juba ka, aga vähe. Tööl oli Suur Katkestus, suurim jama pärast MIR-i FTS-i. Tahaks nii väga valmis saada Lille, aga see on tehniliselt päris keeruline ülesanne ja mul pole õhtuti üldse aega nii intensiivselt jännata. Ühtlasi peab juba järgmise aasta plaane kokku panema. 3V on kalendris üsna hõre, peaaegu tundub, nagu peaks paar korda Poolas ära käima. Lollitama ei taha sinna siiski minna, enne vaja mingigi tase saavutada. Katseteni on pool aastat aega. Jõh-ker. Selle ajaga jõuaks KS alal edasi nügida, vahel mõni päev on tunne olnud täitsa lootusrikas. Naljakas, kuidas hobused hakkavad sarnaselt käituma. Nüüd trügib Hiireke ka vahel ukseauku, et hakkame aga juba minema. Kas ma tema kiitmisest ka väsin... ma varem pole proovinud, kuna arvasin, et pole valmis, aga siis 1päev katsetasime S-kujulist taandamist. Nii hästi taipas asja, et saime järgmisel päeval ka tagurpidise voldikaheksaga hakkama. Tegelikult polnud raskusi ka tagurpidi küljendustega, paremale läks veel eriti mõnusalt. Rohkem seda teemat ei puutu mõnda aega, muidu ei oska enam otse minna, pakub liiga agaralt neid muid suundi. Ega ta muidugi mingi lambuke ikka ole, vahel ikka kargab suvalises suunas minema. Ei saa lõdvaks lasta.

M tegi Hiirega mõned hüpped. Alla ei kukkunud, aga kuna ma olin KS sadula pannud, siis olid kellad.

Mõtlesin, et teeks ükspäev kontsentreeritult, võtsin madjaka kaasa. Hiireonu läks seepeale päris tobedaks, muudkui pakkus asju ega suutnud üldse enam otse joosta. Ma pole teda kunagi vitsutanudki, aga ikka kujutab asju ette. Või äkki oli kokkusattumus ja ta oleks niisama ka tobe olnud. Teistel lendasid ka hobused maneežis ringi, jalad vaevu maad puudutamas. 1 sõitis koguni libisevaga, mis on praegustel aegadel meie tallis üsna haruldane vaatepilt.

Shorts on jälle natuke teistsugune, veebikino avati alles pärast päris ürituse lõppu. Ülimalt mugav, vedeleme viiekesi suure toa pehmetel pindadel ja vaatame kahelt ekraanilt korraga. Tavalise võistlusprogrammi ajal tuleb kõige väiksem vahel minema peletada, aga ega ta väga vastu punnigi, kui järgmiseks päevaks lastekaid lubame ja krõpsu ja koolat. Suure kodukinotamise vahelt tegin kiire tallitiiru ka. Hiireke pidi esinema sadulata ja päitsetega. Täitsa hästi annab roolida, aga seljaprofiil pikka pidu ei luba ja ega ta just susse ka järele lohista, miska kuigi mugav see reis polnud.

Lumi tuli maha ja kuna maneež oli hüplevaid ponisid täis, kolisime õue. Vedrutrenn tuli, aga lumi seda just teebki. Pärast tundus, et tahtis lörtsilombist mööda hiilida ja jäime sinna arutama, et kas seal ikka on põhi all ja kas sinna astuda võib. Metsik läks pärast paari vingerdust suvalt läbi, Hiireke kahtles natuke pikemalt. Lubatakse külmasid.

Lund tuleb aina juurde. Lumevalge on see kõige ilusam valge. Kui ta veel ära poristatud pole muidugi. Hiirekesel on nüüd jälle valged sokid jalas ja siis veel et... ta on nii ilus, noh. Isegi selle pesemata sabaga. Varsti on hüppekas ja kui ma nii väsinud poleks, siis oleksin ärevil. Pikad (hüppe)pausid pole kindlasti tunnetusele hästi mõjunud. 

OK-NOKtoober

Füsioteraapiat tehakse väikeste kooli kõrval uues spordihoones. Sinna minnes nägin noorimat koolikut kellegagi koos ümber kooli jooksmas, seletas talle siis, et "emme kolab linna peal".

So-me andmetel tuli veel luumurrulisi lisaks. Võibolla mu fookus on muutunud, aga tundub küll, et kohe kuidagi eriti rohkelt on neid murde see aasta. Aga miks siis? Ma enda puhul võin pakkuda näiteks, et äkki mõjutas midagi see nn long-covid. Olin õnnetuspäeval üsna hingetu, vaevu jaksasin ära lõõtsutada harjutuste vahel, turvavest ka surus eriti agaralt ribisid kokku. Tagantjärele -- loll, et siis natuke vesti krõpsudest lõdvemaks ei lasknud.  

Juhtub imelikke asju, UK-s on kütusejärjekorrad ja -paanika, USA-t ähvardab pankrot, teised ei tule praegu meeldegi. Ise magasin päeva üsna maha, kuigi oleks saanud TIHS-i ülekannet vaadata. Lõpuosaks peaaegu jõudsin kohale, see lühike GP on ikka paras pähkel. Vanasti pandi selliseid kombinatsioone KÜR-i, kui taheti raskusastet tõsta (nt piruett-ühetagalised-piruett keskliinil). 

Rogain algas suurejooneliselt, rebisime punkte plaanitust kiiremini. Seljakotti muidugi polnud, kuna aeg oli pooleks, seetõttu ka vähem tassimist. Ilm oli ka ilus, soe ja päikseline. Kuni ühel hetkel kadus mul parem jalg alt. Pole varem niimoodi lõplikult alla andnud. Enam kõverdada ei saanud teda ja kui sattus kõverasse, ei kandnud üldse. Jõhkralt valus ka, nagu närv oleks kusagile vahele jäänud või... ma ka ei tea. Pidime katkestama hea seisu pealt, tagasi sain küüti, kuna omil jalgel oleks veel mitu tundi komberdanud. Autosõit tagasi möödus pisarakardina taga, nii valus oli. Mis nüüd homme saab?!

Sai varajane ärkamine ja põlvetoe proov, see jala ümber ei mahtunud. Hiireke ja Metsik Setomaale! Kas tõesti pole pühapi varahommikul muud teha kui kusagile piiri äärde metsa sõita? Metsiku ratsanik Õpilane oli öösel ainult paar tundi magada saanud ja teda murdis uni vahepeal mahagi. Kokkulepitud kümne ajal kuigi palju rahvast veel kohal polnudki. Pidid ikka kohe-kohe jõudma. Tulidki, autotäis igasuguseid hobuseid, põhiliselt eestikad. Hobused läksid nöörikoplisse sööma ja olid kohe eluga rahul. Mul kadus jälle jalg ära ja sellisena poleks mingi trikiga sadulasse saanud, aga õnneks andis mõne aja pärast järele. Esimene ülesanne oli teha nöörpäitsed (need pildil ka), millega pidi hobuse kusagile kohale tassima. Töö käigus moondus ülesanne lihtsamaks, kuna enamjaolt kippusid tekkima varsapäitsed ja need poleks kohapeal kellelegi pähe läinud peale Maria koera. Kellel valmis, sai asuda orienteerumisrajale. Aitasin Õpilasel viimased sõlmed paika ajada ja läksime koos, kuigi võistlus oli individuaalne. Pole vaja, et keegi metsavahele üksi kusagile maha sureb. Esimeses punktis anti ülesanne minna 2800m 46 kraadi suunas ja leida üles seal asuv teede ristumine. Punkt tuli registreerida nutilogi äpiga ja see vedas taaskord alt. Kraapisime seal punkti peal kasvõi näpud villi, aga ikka oli ainult teade, et punkt on 10km kaugusel. Puhas vale! Igaks juhuks käisime veel mõned teeristid läbi, kui millegipärast meetrid nii kohutavalt mööda oleksid olnud, aga ei midagi. Eh. Noh. Lähme siis järgmisse punkti Tinaliivale. Oi seal oli äge, 5 ülesannet: slaalom, pall kaenlas; värav, mis tuli avada, läbida ja sulgeda, nööriots kogu aeg peos; kollirada nöörile riputatud õhupallidega, voolikupusaga jalgades,  kiletakistusega; vaenlase pea teibasse ajamine (lillepott, liiva täis); kolm takistust hüppamiseks. Hiireke läbis need kõik mängleva kergusega, isegi lillepott-peast maha robisev liiv  kannatati ära. Uh, aga mida see Metsik teeb? Hakkasin just Õpilast lohutama, et võib ka maast neid ülesandeid lahendada (vähemate punktide eest muidugi), aga ta tegi need kõik eeskujulikult ära! Ainult ühe pulgakese ajas maha, kui seda kohapealt ületas. Isegi õhupallidega nööri alt läks läbi. Mida imet. Lõpuks ometi oli kusagil kasu sellest, et kõigile oma hobustele igasuguste nikerdamiste talumist olen õpetanud. Aga et ka õpilane suutis need naljad ära teha -- oh ma olin üks uhke kanaema. 

[Metsik ja Õpilane vaenlase pead teiba otsas tassimas. See oli mu lemmikpilt sealt, alumine näeb täitsa nooruslik välja ja ülemine püsib positsioonidel. Päris palju ägedaid pilte oli, arvatavasti pildistas Reigo Teervalt, vähemalt Maria postitusest oletasin nii. Tänud :)]
Järgmine punkt oli jälle asimuudi ja meetrite juhatatud. Koha leidsime kiirelt üles, aga ükski maailma näperdamine seda punkti ära ei loginud. Pildistasime siis hoopis. Sealt järgmisse punkti me enam ei jõudnudki, vaid seiklesime ühte ja teist haru pidi üle nähtamatu jõe, vahepeal tagasi viimasesse tuttavasse kohta tulles. Tegelikult oli korraldaja mu liikumist äpis jälginud ja proovinud isegi helistada, et polnuks tarvis õigelt teelt tagasi keerata -- aga ma arvasin, et H on jälle levist väljas ja tema otsijad on mulle suundunud. Mingi tuhande ja poole aja pärast olid hobused juba veidi väsinud, meie ikka eksinud ja otsustasime tagasi minna. Kõige suurem kahju oli sellest, et ei saanudki teisi ülesandeid lahendada -- ka need olid põnevad olnud. Hobustega võis igati rahule jääda, nad olid suurepärased seikluskaaslased, isegi soisel pinnal hiilisid edukalt ringi. Lõpus oli veel püssilaskmine ja muidugi söömine, see osa tuli päris hästi välja. Seega sai nädalavahetus täis ilusa ilmaga ebaõnnestunud orienteerumist. Tagasi mõeldes -- rogaini osa ma ette ei saanudki näha ja kui see jalg kadus, siis kadus, teha polnud midagi. Hobusega variant -- see läks nutilogi äpi ja kehva kaardi nahka. Mittetöötav äpp võttis enesekindluse ära ja kaardi tüüp polnud just parim valik. See oli paberist ja märgised orienteerumiseks sobimatud. Eriliigilised teed olid kõik ühesuguse pidevjoonega tähistatud, aga metsasihid hoopis halli paksu katkendjoonega. Pidasin neid mingiteks maaüksuste piirjoonteks -- noh, põhimõtteliselt nad olidki metsakvartalid -- aga ma ei taibanud millegipärast seda kohe ära. Kõrgusjooni polnud, selle asemel mingid varjutatud mügarad. Paberkaardil polnud neid pärast mõningast nätsutamist kuigi palju nähagi. Noh, järgmine kord ehk paremini. Hooaja lõpuüritus on kahe nädala kaugusel. Selleks ajaks peab välja mõtlema, kellega minna. Kas Metsik peaks vastu selle pikema raja?

Läksin hüppesse, eelmisest korrast oli kaks kuud. Kõrgustesse muidugi ei sihtinud, püsisime alla meetri. Ma seal suurt midagi roolida ei suutnud, hobune tegi ise kõik ära ja mul tuli vaid küüdis püsida (oh ta on ikka nii kuldne).

Algas kümnes nädal pärast kukkumist. Ikka veel on öösiti valus (piirideni liikudes ikka päeviti ka) ja käe liikumisulatus on oluliselt piiratud. Ka jõud pole vist poolenigi taastunud. Igavene ikaldus. Ja siis loed, kuidas ühel ravineb õlavarreluumurd kolme nädalaga. Palju õnne, eksole. Käisin ka konveierülevaatusel Tallinnas. Kirurg sonkis kruviotsapiirkonnas näpuga, ütles, et niisama mingeid juppe välja võtma ei hakata ja pangu ma nüüd täiskoormus peale. 75% ulatuses taastunud, ütles ka. Kõõritasin röntgenpilti ja asjad seal olid kuidagi väändes. Aga ehk ma ainult kujutan ette. Siiski kuulasin kenasti sõna ja läksin käele koormust andma. Proovisin sadulat tõsta ja siis see hüppetrenn muidugi ka. Sees pole suurem asi see ratsutamine, hobuke uppus liivaputru lootusetult ära. Oijeebus, pean homme tööle tagasi minema!

 

Elektriauto on tore küll, aga seda laadimist on ikka tohutult liiga palju trt-tln-trt liinil. Võib ju ka näiteks rikkuriks hakata ja Teslaga ringi sahiseda, siis poleks probleemi, aga kas ma jaksan nii palju lotot mängida -- näkää.

Parem kui sügiseti vihma kätte ei jääks, aga see juhtus jälle. Tundus ju, et kohe läheb see udukas mööda, aga ei. Hobunegi pahurdas ja pakkus vahel kodusuunda või kartis põõsakolle. Sõitsime ühe kiire skeemi ja jätkasime katuse all, aga jälle soojaks saamine andis ennast pikalt oodata. Pärast väänasin pusa varrukast loigutäie vett välja. Metsik läks ööks õue; pimedas polnud nähagi, kas koplikaaslane ikka kohal oli, seepärast keerasime autotuled umbkaudu heinarulli pihta. Sealt vaatas vastu kindlasti rohkem kui 1 paar silmi. Hea, et nii kuiv sügis on olnud, eelmistel aastatel on hobused ammu juba tuppa kolinud selleks ajaks. Metsik on oma kevadiselt äramineku äärelt vapralt tagasi tulnud, ta on jälle ilus, või isegi -- terve suve on olnud. Paar korda olen sinna peale ka sattunud ja ta on ikka imeliselt lihtne sõita. Tundub, et õpilane on suure osa ajast pühendanud hobukallistamise peale, kuna need Metsiku kaelakallid on jube jõuliseks läinud. Hiilib aga ligi, kerib oma kaela ümber ja enne minema ei lase, kui porgand kusagilt välja kukub. Ja siis kerib kohe uuesti.

Tüütan juba iseennast ka selle käe pärast virisemisega, aga no ei lähe kohe kuidagi paremaks. Täna oli ratsutamine ka jälle valusam. Ma pole neid käeharjutusi enam kuigi agaralt teinud, kuna pärast tööd ja trenni jaksan ainult pikali kukkuda. See pole veel sugugi kurnatusest kokku varisemine, vaid teadlik püüd natuke tervislikumalt (pikemalt!) magama hakata. Aga kes siis raamatu ära loeb? Ja ajalehe? See viimane tülitab ainult kuu aega, siis saab jälle rahu.

Köögis sadas sooja vihma. Üleval, kus vahel ponisid karjatatakse, polnud kedagi ukseavamisvõimelist kodus. Tegelikult algas sadu isegi kõrgemalt. Loodetavasti ei kuku lagi alla. Teel talli helistas perearst ja hakkas jõuliselt reklaami tegema ja tallis unustati hobused õue. Ehk siis nagu ikka, kui on sündmused, siis on nad kuhjas koos. Nagu ülejärgmiselgi päeval, kui esmakooliku arenguvestlus ja ühistu koosolek kokku sattusid. Ja siis ma lõikasin minikooliku juuksed lühikeseks. Võibolla peaks tihemini harjutama, sest... ma nüüd pead ei anna, aga vist on paremini ka välja tulnud.

Valimised on läbi, maskid maas. Või mõnel juhul veel kõvemini ees. Arusaadav, et tahetakse vaktsineerima meelitada, aga täisjabur on, kui tõendatult hetkel terve inimene luku taha jääb, aga vahetpolemisseisus teised võivad paberi lehvides kuhu iganes minna.

Hommikul läks väike tont kooli asemel teise tuppa legodega mängima ja hilinemise vältimiseks läks käiku plaan auto. Hüppasin ka peale ja siis tööjuure ukse taga meenus, et võti oli koju jäänud. Võtit ei olnud tahtnud eilsele koosolekule kaasa võtta, aga et ta silma kargaks hommikul, olin ta suure värvilise paela rippu jätnud. Aga see oli kellegi jope taha peitu läinud. Ühel teisel, kes pidi koolireisile minema, olid mõlemad joped sootuks kadunud, vihmakas ja paks. Ja tööl tegi 1 toode muudkui enesetappu ja paha päev oli ka muidugi.

Esmakooliku arenguvestlusel küsiti, kuidas ta omaarust koolis hakkama saab. "Hästi." Aga mis kõige paremini välja  tuleb? No ei olnud arvutamine, lugemine või jooksmine. Oli hoopis "kooliarvutisse sisse logimine". Ega olegi nali, mõnele pidi päris keeruline ülesanne olema, sest kuhu see pisike laps ikka niiväga logima on pidanud. Meie oma on hästi treenitud, praegust kodust parooli "distsipliin"  ei pea enam ammu sõnaraamatust maha spikerdamas käima. Peakski muutma jälle...

On reede. Öösel oli torm ja rahe, aga muretsema ei pidanud üldse, sest hobused olid sees. Loodetavasti on pühapäeval ka üleelatav ilm -- oleme Õpilasega orienteerumisse registreerunud. Lubatakse külma ja märga.

Ecu KS toimuski kõigest vihmast hoolimata. Lõpuks ometi sai see plats parasjagu kastetud, et natukenegi kandma hakata. Järgmise päeva orienteerumiseks oli ilm jälle ilus päikeseline, aga külm siiski, vaevu paar kraadi "sooja". Hommikul sujus kõik nii hästi, et kohe oli selge: mingi jama tuleb. Stardivahed olid nii väikesed, et kui me alles stardimäest alla saime, kihutasid järgmised (tulevased võitjad, 1 neist seejuures Metsiku sugulanegi) meist täishooga mööda ja meie kabjalised põrutasid täiega järele. Me polnud jõudnud veel kaardil tuvastadagi, et kus üldse oleme. Pärast sudisime 20 minutit esimeste punktide vahel, mida enam optimaalselt võtta ei andnud ja aeg oli raisus. Teine ajaraisk tuli 15. juures, kus me punkti üles ei leidnudki. "Teede vaheline ala"?! Seal oli küll selliseid, aga kollast linti mitte. Kaart oli pisikesel paberil ja 1:25000, äkki olid need teed siis kõik ühes hunnikus? Lisaks keeldus nutilogi just seal töötamast, enam ei saanudki svaipida. Liiga palju kulutasime aega, aga mõned punktid krabasime ikkagi juurde,

kuigi oli selge, et õigeks ajaks me üle turbaväljade tagasi ei jõua ja siis tulevad karistuspunktid. Ega ta kerge rada olnud, ikkagi hooaja viimane. Mõnel juhul tundus lausa uskumatu, et rajameister meid just sellisesse kohta ajada tahab -- no näiteks teeradadeta punkt järsul nõlval. See oli nii järsk, et Hiireke ütles 2 korda "ei", kui talle teel alla erinevaid radu pakkusin. Hobustele tundus siiski kogu seiklus meeldivat, need ei tahtnud pärast nöörikoplist koju tullagi -- muru oligi päriselt mujal rohelisem. Järgmise päeva tervisekontrollis olid mõlemad kõbusad, aga puhkepäeva said ikkagi. Nüüd ongi hooaeg igati läbi ja peab hakkama jälle mänge välja mõtlema. Peaks klikkeri hankima. [no küll on lahe, et neid metsaseiklusi keegi pildistab. Hobused sobivad metsa niivõrd hästi, kuidas on üldse võimalik nendega sinna mitte minna?]

Kuidas käsi käib? Ühel üritusel keegi ütles, et ega ta kunagi päriselt käima hakkagi. Mis mõttes?! Järgmine päev läksin tööl trenniruumi varbseina külge rippuma. Võinoh, proovisin minna. Üks käsi siiski ei ulatunud. Kangutasin ta kuidagi jõuga kohale sinna ja hakkasin läbi valu venitama. Nüüd teengi seda 3x päevas ja mulle vähemalt tundub, et abaluu on paremini käima läinud. Vahel ma juba isegi unustan, et vigane olen, aga küll siis jälle valu meelde tuletab. Igatahes ei tunne ma enam, et mingeid tohutuid piiranguid peal oleks.

On reede, 29.okt. Rippusin toru küljes 2 sekundit. Nädal tagasi poleks uskunud, et see võimalik on. Ilm on suvine, 12 kraadi sooja ja vihmavaba. Mahe värk. Tegin midagi elus esimest korda. Kahte asja isegi. Üks oli pimeduses maastikuringil käimine. Lihtsalt et see ilm ja need olud. Alustasime loojangul, lõpetasime tähevalgel. Helkurvestid olid igaks juhuks seljas, aga ühtki sõidukit me ei kohanudki õnneks. Metsik pidi pärast koplisse ööbima minema, aga teist hobust ei ilmunud kusagilt. Läksime asja uurima. Maakivitall oli pilla-palla laiali, tuled põlesid, uksed (sh sadulakuuri oma) lahti, mõnel hobusel fliistekk lahtiselt peal lipendamas. Lapsi ei kusagil.

Koroonauudised paljunevad. Homne harrastajate SMV ikkagi toimub ja rahvast on seal ka palju. Noh, kuniks võimalust... Paljud tuttavad on haigeks jäänud ja paljud ka juba tervenenud. Varsti peaks küll ju suurem osa karjast immuunsed olema, või mis?

Kullo tuli, hüppasime. Nii palav oli, et tegin t-särgi väel. Hobusel ka paks talvekarv peal, ligunes seal. Aga hüppas. Ja oli lihtne. Küll on armas elukas see Hiirekene... Miroslavi öine junniseiklus oli ka pärast. Elu on imelik. 

Uus parool on "koalitsioon". Kütus maksab 1.368€/l.

Viimane aabits

Muudkui aja näpuga järge, et kes mis kell väljuma peab. Keskmise lapse kool on aknast vaadata ja loomulikult selgus 3 minutit enne kohalejõudmist (s.t. uksest väljumisel), et jalg on ühtäkki veel numbri võrra kasvanud 43,5 peale ja minu kossid enam välja ei päästa. Tahaks lihtsalt magada, aga viimasel ajal ei tule see kohe kuidagi välja. Ühest neljani öösel kulutan oma 3 kõige vähem valulikku asendit ära ja siis on kõik. Nihele kuipalju tahes, enam magada ei saa. Kas see käsi ikka peab niimoodi valutama? Siis ei taha netti ka sügada, unemati ei lase silmigi lahti teha. Mis seal uudistes oligi eile... unehäirete raviks tuleks õhtul 1 koorimata õun süüa.

Halli ratsanik andis öösel teada, et ta on katki ega saagi ratsutada mõnda aega. Nagu nakkushaigus, noh. Ehk suudan ise juba kordetada? Proovisin üleeile ära, et valjaid ma praegu pähe ei saa, aga päitsetega poleks asi äkki piisavalt kontrolli all. Teisalt ei jõuaks ma kordet ühe käega kuigi kiirelt kokku-lahti lapata, seega ohutum olekski, kui hobusel suus midagi pole.

Kordetasingi. Käitus viisakalt, aga eks ta üks tulega mängimine ole. Ei saa edasi ajada ega tagasi kutsuda muidu kui häälega. Võibolla.... äkki ma ikkagi ronin sinna peale varem kui plaanis oli.... 

Guugeldasin ühe korraliku sessiooni jagu. Millal siis ikkagi tagasi sadulasse trügitakse? Loetud lugudes need luud ei paranenud, 6 nädalat kuni 5 kuud istuti valuvaigistite otsas, mõni läks veel 3 kuud hiljem opile, alles 12 kuud hiljem saadi enamvähem joonele (tagasi hobuse otsa). Ehitan mõttes käe mudeleid ja proovin aru saada, kuhu millised jõud rakenduvad. Pöial püsti asendis tundub, et aktiivne on tagumine lihas, triitseps, see, mis kätt tahapoole (sirgeks) tõmbab. Muudes asendites lisandub biitseps, mis mul on rängalt puudulik.

MisAsja, jälle pioneerilaager?! Äsja ju oli... mmm... 4 nädalat tagasi, kui ühest käest sai kaks, oli neil ka suurem pralle. 4 nädalat! Laupäeval juhtus veel muid asju ka. Nagu (ära loodagi aru saada, kui aru ei saa) istumiskohtade puudus, vanaisa kappi ununenud kell, kellakulleri kirjutajaks haaramine, etenduse kõrval lahtiste hobuste võidusõit, korrapidamatus, aiapikkuse isereguleerumine, medõe kõrvalamet kirjutajana, lehtede kuhjumine, kaitsme eksirännakute lõpp, ..... Pärast läksin talli mõttega hobust käekõrval liigutada. Jalad toimivad, tunni ikka jaksan sebida. Pole 4 nädalat juukseid kinni saanud panna, ühe käega ei mängi välja. Nüüd tõstsin lödi käe vasaku põlve abil pea juurde, kus ta kokku voldituna ebameeldivalt kiskus igalt poolt, kahmas siis juuksed hunnikusse ja parem käsi tõmbas juuksevedru peale. Soh! Valmis! Aga nüüd ma saaks ka...., ja ma ronisin hobuse otsa proovima, et kuidas oleks sammu teha. Olgu või tund aega järjest. Aga traavi? Liikumine ei sega üldse, aga selgus, et paremale sõites ma ei saagi pidama, kuna vasakul käel pole enam toimivaid lihaseid. Pean hakkama teisiti, rohkem kehaga märku andma. Murd ise polegi ainus pahandus, lihasvigastused on täitsa võrdselt pildil. Kruvide sisenemise õmblusjälgede juures on nahk ja lihasjäänused kottis, pingutades ei jaksa kätt ennastki eriti tõsta. Peab rohkem proteiine tarbima ja pidevalt treenima. Harjumatu on olla niimoodi võimetu ja vilets. 

Koolialgaja kippus meil muudkui kaduma minema. Leidis vahel uusi sõpru ja läks nendega seiklema, nii et on tulnud autoga linnapeal otsimas ja hüüdmas käia. Kinkisime talle siis kella, et ta vähemalt helistamiskaugusel oleks. See tont hakkas ise muudkui helistama. Tore küll, et vanaisaga suhelda tahab, aga kas just peab kooli ajal ja iga 5 minuti tagant.

Järgmine päev -- see oli üldse kolmas "päris" koolipäev -- unustas ta kella koju. Millalgi keset päeva vaatasin aknast välja ja ta seisis majanurga juures, kust mõne hetke pärast taandus, selg ees. Selge, olen juba sassi kamminud, praegu alles eelviimane tund pooleli ja kujutan endale asju ette. Duud tuli koolist jälle mitu tundi hiljem. Kus olid? -Käisin kellatorni kella vaatamas ja lasteaias, et kas uus mänguväljak on valmis. Mis süüa oli? - Täna ei antudki süüa. Hmmm. Mõne aja pärast selgus, et kuigi hommikul uksele viidud, polnudki ta kooli läinud. Hulkus niisama tundide kaupa linnapeal ringi.

Läksin jälle talli. Proovisin, et kas saan ise hobuse valmis. Sadula saan selga, kuigi peab kohe õigesti minema, sest kohendada on äärmiselt raske. Valjastega on sootuks keeruline, kui hobune otsustab pead tõsta. Kui üks käsi hoiab kuklarihmast, siis teine käsi kõrgete kõrvadeni ei ulatuks. Täna ei tõstnud pead, saingi pähe! Jalutasime, traavitasime. Kuni ehmus mingi tuvi peale ja minema galoppis. Reflekside vastu ei saa, vasak üritas tagasi tõmmata ja midagi natuke ragises õlas. Piisavalt hull polnud, seega proovisin veel. Otse polegi võimatu, aga pööretega ei saa üldse hakkama. Vähemalt see eelis maneežil on, et sunnib neid pöördeid ise ka peale. Kahju kohe neid ilusaid ilmasid sees ära raisata, aga alternatiiv oleks pikali maas vedeleda ja hobuvideosid vaadata. Päris füsioteraapiasse sain aja alles paari nädala pärast.

Terve nimekiri on asju, mida 1-käelisel on väga palju raskem teha. Praegu on viies nädal pooleli ja alles nüüd sain ühed seljatagused haagid ise kinni panna (valuuuus). Alles nüüd saan katkise käe pea taha panna (patsitamiseks, aeglaselt). Alles nüüd saan kõhuli magada nii, et käsi üle voodiserva alla ei ripu, või üldse, alles nüüd saan oma voodis magada (muidu olid ehitised diivanil). Hambaniit, vinnid, purgi avamine, soki jalastamine, varruka üle käe tõmbamine, pärast pesu rätiku õlgadele saamine (enam ei pea hambaid kasutama), poes kaalukraamiga majandamine, kapjade puhastamine, need ka. Ja siis see nahk. Tegusal käel pole teemat olemas, aga katkisel koorub peopesastki rullide kaupa. 

Käisin õues ratsutamas. Palju valusaid hetki oli. Olen pettunud, et niisugune tobe katkine pean olema. Teistpidi võiks nagu tore olla, et suudan hobuse (viletsalt siiski) ära ratsutada... aga no ei ole. 

Järgmine päev vedrutas hobune murul ja küngastel ja nüüd oli küll mõnus. Igasuguste minu puuduste tõttu pikk nagu lõõtsaga buss, aga ikkagi. Njah... vahel ma tahakski endale sildi peale panna, et andke andeks, ma lihtsalt ei saa praegu paremini ratsutada, ärge vaadake. Arvatavasti kujutan endale üldse ette, et muidu parem on, hahhaa, ee... või nuuks. Küll aga on nüüd 5 nädalat paugust möödas ja taastumine peaks olema poolepeal. Aeg läheb nii aeglaselt, aga kiirelt ka. Särkas jäid võistlused vihma pärast ära, Kilgis pladistasid ikkagi. Seal said harrastajad olümpiavärvides rosette (mitte rõngaste, vaid päris selleaastaste rosettide järgi) ja uhkelt süüa. Underdogidest updogideks, vähemalt seekord kindlasti.

Üks imelik asi veel. Katkise käe näpuotste tundetäpsus on teine. Ühe käega katsudes on mingi pind sile ja siidine, teisega -- krobeline. Rikkis käsi näikse tundlikum olvat.

Kinotasime, vee peal. Oli hea, kuigi hobuseid oli vähevõitu.

Järjest külmem on ja mingist kütmisest pole veel juttu. Tirin muudkui fliise peale. Öösel libises käsi selja taha ja ma ei saanudki teda sealt kohe kätte. Valus oli ka. Tahaksin endale röntgensilmi, et vaadata, kas tükid ikka on juba kokku kasvama hakanud. Vahel on kahtlus, et pole.

Kosele on ühtäkki tekkinud 90 registreerunut. Peavad küll päikesetõusuga koolitama hakkama, muidu ei jõua enne järgmist pimedat päevaga valmis. Või siis hüppavad tulevalgel. Mul veel tõsiseid hüppemõtteid pole. Ehk saaks otse ees asuvast asjast ikka üle ka, aga pärast seda tuleks ilmselt kusagile keerata, kiiremini kui järgmise seina juurest.

Juhtus jälle sedamoodi. Millegipärast maast kõrgemaid kägaraid -- soola otsas, künas, tekitoru peal -- ei märgata.

 

Mingi jama, kuidagi viletsamaks läheb või ...? Täna olin pööretega rohkem hädas kui muidu. Hobusel oli hoogu ka natuke üle mu võimete ja põõsas olid muudkui sündmused. Eelmised olid platsile latte puistanud ja ühe pisikese latika. Polnud lihtsalt võimalik proovimata jätta. Hüppaski, kontaktipuudega ja puha. Veel jämedamaks on läinud, putukaid enam pole ja muru on kuri. Korralik paks karv on ka peale tulnud, palju tumedam kui suvekate. Kas siis on külma talve oodata? Pean juba kahe ja poole tunni pärast ärkama, et õigeks ajaks Kosele jõuda. Oot, aga selleks tuleb ju enne magama minna. Teengi seda kohe.

Jälle 1 kahe võistlusega nädalavahetus, aga nüüd peaks vähe rahulikum aeg hakkama. Mulle tekkis saatusekaaslane, kah õlavarreluu poolitaja. Koselt meeldis kõige rohkem Ottardi, sedamoodi rõõmus ja lihtne võikski see ratsutamise värk olla -- või kõrvalt vaadates tunduda. 6. nädal on nüüd läbi. 4 veel (sest paranemine teab ka neid graafikuid peast). Ah ja torikaid päästetakse, või midagi sarnast.

Füsioteraapias mõõdeti liigeste liikuvust igatpidi, omal jõul ja abiga. Ei ole vaja jõnksutada seal piiril, rahulikult lõpuni ja natuke üle, siis tagasi. Otse ette liigub kõige paremini, küljele  ja kõvera küünarnukiga kõrvale vähe, selja taha kõvera küünarnukiga veel vähem. Mulle tundub küll, et iga harjutuskorraga justkui paraneb, aga mingist hetkest saab käel küll ja siis ei saa enam üldse midagi. Kui nüüd unedes ratsutan, ei saa hobusega üldse hakkama, sõidan läbi piirete ja vahel kukun mahagi. Ükskord sõitsin libisevaga ja isegi siis ei  saanud hobust pidama, ta keeras oma pea minu poole ja see oli inimese pea, aga ilma suu ja ninata. Lihtsalt sile oli.

Sain lapse, pisike beebi oli, mis oskas algul kohe natuke rääkida. Aga siis ühel hetkel oli tal ka suu ja nina asemel sile plats. Küsisin, kuhu ta suu läks. Seepeale tekkis talle tasapisi suu, aga kas ta midagi ütles -- ei mäleta. Miks see teema mind niimoodi kummitab..?

Sain tellise otsa vedelaks vajutada ja puulaua keskelt pehmeks teha ja siis kokku väänata. Olin eriti rahul endaga.

Tähistasime üht 15-list, kel äsja jalg suureks oli plahvatanud. See oli tõesti 43+, täpsemalt 45. Keegeldasime ja sõime. Läksin kusagilt poole pealt ikkagi kahekäeliste klubisse üle, no pole seda kuuliveeretamise annet. Küll aga lõhub nüüd käsi valutada. Ei saagi aru, kas lihas või miski muu, nagu näiteks luu... 7. nädal on läbi, pärast järgmist nädalat võin hakata mingeid raskusi rakendama. Füsios rebisin juba kummilinte. Äkki sai liiga vara liiga palju?

Täna teibiti õlg ära, jätkasin kummilindikavaga. Valus on ikka.

Nädalavahetusel on TIHS ja ka rogain toimub jälle. Need justkui käivadki koos kui sukk ja saabas. See aasta on esmakordselt võimalik lühemalt metsas müterdada, 4 tundi. Võtsimegi selle variandi, pehmod nagu me oleme. Seda siis laupäeval. Pühapäeval tahaks ikkagi minna ratsaväelaste mängudele, kuigi vastust ma ei saanud, et kas sinna poolvigastel ka asja on. Noh, kätekõverdusi või lõuatõmbeid ma ei tee, isegi maast selga saamisega on tegu (olen ainult Metsikule läinud, Hiireke on tema kõrval juba suur (tervelt 1-2cm kõrgem, haha)), aga mitut muud asja saan juba teha küll.

Regasin ikkagi ära, mis seal ikka. Teen nii palju kui suudan. Ja kui ei suuda, kondan niisama hobusega metsas, see kah tore.

 

Pooleks

Nädal aega kannatusi veel, siis algab puhkus. Hääl on juba mitu päeva kadunud olnud ja kuna vait olla ei saa/oska, siis ta ka ei taastu. Olümpial tegid britid 3V-s ülikõva tiimikulla ja individuaalselt võitis Julia Krajewski. Varem polegi naised võitnud, kuigi poti ümber ohtralt hiilinud küll. Mis, kõigekuulsama Ingridi vigastuse tõttu Julia üldse (vist?) löögile pääseski ja vaat veel kuidas. Chipmunki-draama (takistus kukkus õnnetust ärahoidvalt alla siis, kui hobune oli sealt juba mitme sammu kaugusel) oli ja Jeti draama :( ka.

Viskasin hunniku raha suulisesobitaja pihta. Proovis umbes 5 varianti ja oligi tõepoolest suur erinevus, mismoodi see ratsutamisele mõjus. Ma lõpuni müüdud pole, et ideaalvariant tuli, aga väljavalitu andis hulga stabiilsema kontakti ja hobune tõstis end eest kõrgemale. Ühe eest aga tõmbus sootuks rulli ja oli kurigi, kuigi silma järgi ei oska öelda, mis seal nii erilist oli. Järgmine päev oli kohe põnev proovima minna, aga Hanno ei tulnudki ja teiste järel ootamine võttis nii kaua aega, et jõudsin juba ära unustada, et miks üldse ratsutatakse. Üsna jama kontakt oli ka, kuigi kael oli rõõmuga kõrges nagu eilegi... aga täna siis jõllitamas risuhunniku mootorsaagimist. See aasta on üldse kõik maru agarad risukoristajad äkki. Enne vedelesid roikad rahuga mitu aastat, kellelgi polnud vaja neid. Onu teeb tööd igaks juhuks teisel pool hunnikut, ju kardab aktivistide rünnakut. Ise nad norisid tüli, eelmine katse oli kevade kandis, kui loomadel olid kutsikad ja lindudel pesitsemine pooleli. 

Pärast kolme ala võib olümpiaga juba rahule jääda. Nii 3V kui TS võitsid kolmevõistlejad. Kolmest alast kaks võitsid naised. Iga ala tipus olid imelised sõidud. Mõni hobune nägi välja kui poniklubi ponku, aga medalid tassisid auga koju (nt Pumpkin ja All In). Hobueestlastestele sai kaasa elada ja... Kui sakslased olid KS ja britid 3V kunnid, siis rootslased tegid TS-is imet. Kuuest teise vooru puhtast sõidust 3 oli nende jagu ja ka ümberhüpped olid puhtad. Ja siis et nende 2 parimat olid raudadeta hobused. See oli nii ootamatu, aga ometi ülimalt äge, et ei läinudki veel 20 aastat, enne kui kõige tipum tipp ära julgeb proovida. Nii palju tervislikum, lihtsam ja õigem oleks juba ammu see vanaaegne naelutamine ära lõpetada. Pealegi osatakse hobustelegi vajadusel eemaldatavaid jalanõusid teha, aga harjumuse/mugavuse/hoolimatuse jõud on võimas. 

Näis, kuidas homme saapad jalga saab. Mul kipuvad sinna ämblikud sisse kolima. Kapi-koibikul olid lapsed ja need aina trügivad kordamööda pikkadesse ja poolsaabastesse, oleneb, kummaga ma paar hetke ei ratsuta. Või tegelikult ei olenegi, nad kolivad kohe sisse niipea kui trenn läbi. Pooleldi läbipaistvad sellised ja jube järjepidevad.

Tartu on rahvast täis. Tartuffiks liitusin ma ka, kuigi midagi vaatan ilmselt veebikinost. Ja viisin lapse batuudikeskusse sünnipäevale. Ise seekord ei jäänud, käisin hoopis hobust kordetamas, kuna vihmasajus näis olevat väike paus. Tallis on tühjenemiskuur. See jalgadega hääletamise värk. Kõige ekstreemsemal juhul tehti lausa oma koju hobupidamise võimalus, suure väliväljakuga ja puha (noh!).

Väike tont hakkas ükspäev rääkima, et uut beyblade'i on vaja. Ise oli kuu aega tagasi sünnipäeval 2 uut saanud. Uurima hakates  tuli välja, et oli vurrid õue sõbrale mängida viinud. Ei tea mismoodi see siis veel mängib, et tükid taga? Selgus, et oli teinud vurridele teste. Üks oli olnud tugevustest. See oli olnud kõrgelt kukkumisega. Kui kõrgelt siis? Noh, kolmandalt korruselt asfaldile. Ei olevat testi läbinud.

Ebaõiglane see TS tiimivärk oma vahetustega, aga vähemalt said rootsid oma kulla kätte. Kõik kvalifikatsioonid, individuaalsed ja meeskonnasõidud, ümberhüpped mõlemas -- kolme peale ainult 2 latti alla! Oleksid kulda juba pärast teist individuaalset janti kuhjaga väärt olnud.

Ootasin Kosele regamisega, kuna tahtsin enne ikka ära katsetada, kuidas see meeter umbes on. Kosel on rajad püsti, sinna enam ei saanud, seega Niitvälja. Jube tüütu pikk sõit sinna ja veel tüütumad ringristmikud, aga kohale me saime ja katsed algasid. Võtsime käimasaamiseks lihtsamaid liine ja otsa mõni väljakutset pakkuv. Hobusel oli algul jube hoog sees, pani korralikult rongi. Saime siiski täitsa talutavalt roolitud neid dog-lege ja allahüppeid. Vasakule pööramine oli ikkagi raske, aga sellega annab tööd teha. Kargasime põhilist jokkerit -- nurka --  ka, sellist päris suurt kobakat. Sellel kippus jõuhüppeid tegema, aga hoogu ka nagu üles ei jõudnud enne võtta. Ja kitsast sai kenasti üle ja siis ootasime oma viimast tiiru, mul ratse pikk ja vahtisin niisama ringi, kui ühtäkki hobune spurtis alt vastassuunas.  Jäin liikumisest kõvasti maha, reisisin veel tükk aega kusagil kaugel sadulast ja hobuse hoog aina suurenes. Enam siit tagasi ei roni, mõtlesin, ja lasksin lahti. Siis oli see kukkumise pauk ja lootus, et hobuse jalgadega pihta ei saa. Kontroll: pea - terve, jalad - terved, käed - üks liikus ja teine vedeles mu kõrval mingis veidras asendis. Proovisin teda liigutada, ta ei teinud väljagi ja mängis sülti. Tõusin ettevaatlikult istuli - käsi hakkas tõmblema, tegi haake. Selge, tuli liigesest välja. Paneks tagasi? Ta nagu ise vahepeal üritas, aga kuidas see käib? Ootasin kiirabi. Nad otsisid meid hirmus kaua, kuna Niitvälja-nimelisi asutusi oli sealkandis mitu. Paldiskist tuldi, lähemad ekipaažid olid olnud hõivatud. Pärast mu ülekere putukamürgiga töötlemist viskas onu silma peale ja ütles, et õlavarreluu murd. Nojah, sellest siis see veider nurk mu õla all... Pärast kolme miljonit aega ootamist, röntgenit, kiirkipsi ja veelkord röntgenit võeti vered ja topiti pulk ninna. Nüüd ootan jälle, et kusagilt ilmuks müstiline ortopeed. Kell on pool 11 õhtul. Kas ta ikka tuleb üldse? Praegu ei taha liigutada, kuna luuotsad krudisevad üksteise vastu ebameeldivalt ja mul on tunne, et ülemine käeosa üritab tõusta, aga alumine ei tule. Nagu liigutaks kätt tihkes vees, aga näha on, et ta päriselt ei liigu. Vahel tulevad kurbusehood ja siis nutan ja nuuskan nina. Ja ootan. Üllatus-üllatus, natuke enne südaööd võeti mind ette. Tuhat aega sättisid mu väheseid värke ja lugesid taskus rahasid üle, opisaalis oldi pahased, et see inventuur võttis terve tunni. Juba oli ootel üks lahtine luumurd. Nüüd ma olen Terminaator, metallkäega. 

Seega Kose jääb ära mu jaoks. Vähemalt sain teada, et võinuks peale minna küll.

See lugu algas "nädal aega kannatusi veel...", aga tegelikkuses just siis need piinad algasid. Valuvaba asendit pole. See tunne, kui tuigud väsimusest, aga pikali minna ei saa, sest valus. Ma ei saa isegi aru, kas õlg üldse liigeses püsib, seal miskit logiseb korralikult ja lõhub valutada. küünarnuki kant on rämedalt paistes. Ja mul on mõne tunni pärast hambaarst.

Kaugelt vaadates ei paista asi üldse hull. Mingit megakipsi pole, ainult 1 pehme ortoos, mis üsna palju liikumisvabadust annab. Näpud töötavad ja ringi saan vabalt liikuda. Ainult siis see pidev näriv valu ja korralik paistetus.  Ja et katki. Ja alles teine päev taastumisest, mis kestab 2 ja pool kuud. Kui hästi läheb. Ülehomme võib pessu minna, seni haisen.

Neljas päev. Öö oli lühike ja piinarikas. Ainult tunni sain jutti magada, isegi valuvaigisti ei aidanud enam. Päeva edenedes midagi ei parane. Küünarnukipiirkond on kohutavalt kuum ja paistes. Võtsin plaastrid maha -- õmbluste juurest on nahk pingule tõmmatud. Nagu lõkkesse visatud sardell. Valutuid asendeid endiselt pole. Vaatasin päev otsa olümpiasõite järele, pea käib ringi. Huvitav, et peatus-taandamine mõne jaoks nii raske oli.

5. päev. Hakkavad tekkima hetked, kui ei tunne midagi. Ah kui mõnus. Käsi läheb lillamaks. Mul on nüüd uus kõige suurem hirm: et keegi hüppab selle katkise käe peale või misiganes põhjusel läheb ta jälle pooleks enne kui terveks saab.

6. päev. Pallasel. Mõnes klassis on tase nii kõrgele tõusnud, et hea sõit ei garanteeri veel midagi. Küll aga tuleks hakata läänevirulaseks ja siis tiitlit jahtida. Rosetid-medalid-muu nodi on tasemel. Päev ise oli täitsa talutav, aga õhtul jälle piinad puha. Paistetus on veel ilgem (kuidas see üldse võimalik on?!), randmeni on nagu kaldale uhutud vaal -- sinine, jäme, ei liigu. Magada tahaks.

7. päev. Kosel krosse vaatamas. Päris palju ilusaid sõite oli. M tegi Supermani, lendas lõpuosas maa kohal mõne meetri. Krossi selle pärast katkestama ei hakatud, järgmine oli juba ammu peal, vaevu 2 tõket enne jõuti lamajad kokku kühveldada ja eemaldada. Tahaks juba hobuse otsa.

8.  päev. Käisime kinos. Sai vähemalt mõneks ajaks unustada... Õhtul jälle tuttav õla- ja (vist) biitsepsivalu. Päeval pole justkui üldse hull, mis tal öösel ometi hakkab?! Dina sõitis skeemi mootorsaaniga, ei saanud keskliinilegi pihta ja kiirustas (khm). Pärast oli pahane, et sai ainult 90%.

9. päev. Puhas piin, päev otsa aina närib, ei mingit rahu. Pärastlõunal midagi nagu rebenes õrnalt ja pärast seda on valu vähem, aga nüüd siis külm ja suriseb. Paistetus annab vähehaaval järele. Teen ettenähtud harjutusi, ainult pooliku käe eemaletogimist kepiga pole veel proovinud.

10. päev. Sain tunnikese magada selili. Kui pagana mõnus tunne oli korraks seljale puhukust saada...! Hind oli pool tundi valulikku taastumist. Muidu sätin ikka poolistukile, kombineerin diivanipatju erineva kalde tekitamiseks, vahel mitu tundi jutti, kuni väsimusest lihtsalt ära vajun. Iga ärkamine on valus. Tööl on kiired ajad -- aga mitte mul. Külmlao-uudised.

11. päev. Sain mitu korda magada, aga ikka sellised tunnised jupid. Unedes olen ka katki, ilmselt siis valu päris välja ei lülitu. Tarbisin rohkelt vedelikke, tasuks õhtul  mitmetunnised krambihood. Vastupidi peaks olema ju. Maskiuudised.

12. päev. Magamatus pidavat sarnaselt purjutamisega mõjuma. Mul oleks siis nagu pool pudelit haljast sees. Sakstes skeemitati, vaatasin pealt ja sain jälle mõneks ajaks unustada. Tähistame päeva kamatordiga.

13.-14. päev. Paistetus on läinud, tunnen jälle küünarnukis liigest ja selle nukke. Magada on ikka keeruline, tunni või pooleteise kaupa kõige rohkem. Näriv valu, mis enam valuvaigistit ei vaja, aga lahedalt olla ka ei luba. Uned on eriti pöörased ja ulmelised. 2 nädalat 10-st peaaegu tehtud.

15. päev. Käisin perearsti juures niite välja võtmas. Panin oma siniroosa süldi lauale ja õde hakkas ette valmistama. Puhastas kõigepealt. Siis oli kõne, arutas järgmise katkisega midagi, tuli tagasi minu juurde ja hakkas puhastama. Kõik umbes neli sissetungipaika kutaseptitas üle. Tuli kõne, veel üks katkine vajas nõu. Laual vedeleval singikesel oli jahe. Õde pääses toru otsast, puhastas niidipusade ümbert. Jõudis tööriistadki pakendist välja koukida enne järgmist kõnet. Singikesel oli juba täitsa külm ja näpud ta küljes hakkasid kangestuma. Kui õde nüüd tagasi tuli, lubas mõnda aega kõnesid mitte vastu võtta. Mu käsi pole enam nagu suitsusink.

16.-18. päev. Magamine on ikka tülikas. Teen harjutusi, sh käe kepiga eemale togimine ette ja kõrvale. Kumbagi pidi olen jõudnud 90 kraadi juurde. Pärast magamist liigub nagu paremini. Vist. Kuidas ta kunagi igale poole jõudma hakkab? Osa lihaseid on puudu ka. Nüüd, kolmanda nädala lõpuks alles hakkab pildile tagasi hiilima biitseps. Seni vahtis niisama, isegi ei tuksatanud mu käskluste peale. Nüüd suudab rippes käe kõikuma saada. Kui aga käsi on mu ees laual, peopesa üleval, siis küünarvars ei tõuse. Vedeleb niisama. Kui pöial on üleval, siis küünarnukist saan kätt liigutada ette-taha ja rusika suudan kokku suruda. Ratsutamiseks ehk minimaalselt piisab?? Pean veel küll vähemalt kuu aega ootama selle kiire asjaga. Leidsin Hiirele ratsutaja, aga kuidas nad sobima hakkavad? Proovisõidul oli Hiireke üliviisakas...  

19.-20. päev. Niikuinii ei saa magada, aga lisaks pole nagu aegagi -- kõik nädalalõpud on olnud üritusi täis. Täitsa tavaline on käia 2 KS vaatamas ja lisaks midagi veel. Selle nv midagiveel oli H tööjuure 30 sünnipäeva tähistamine. Küll need alles oskavad, olgu siis koroona või misiganes. Testid ja passid ja värgid muidugi olid, aga ka 3 muusikalist koosseisu, kellest kõik olid kuulsad (ja Chalice meeldib väga ka), sissejuhatuseks kirve-noa-risti-panni(?!) jm kraami pakku loopimine, vibulaskmine ja odaloopimine, mündivermimine. Ja siis suures välitelgis söömine ja firmateemaline Eesti mäng päris Rohke Debelakiga. Töötajate tänamine muidugi ja naljavideo, tants ja trall ja kõige lõppu isegi ilutulestik (ei jõudnud ära oodata, hommikune pikk autosõit lähenes liiga kiirelt). Ja söögid muidugi... oeh... veeresin vaevu koju.

21.-22. päev. See käsi kaalub justkui 50kg, nii raskelt ripub küljes. Pean veel nädalajagu ortoosi kasutama, siis võib ilma, aga lasen tal üsna tihti juba nüüd niisama tolgendada. Ja siis ta ongi tohutult raske. Mingi paarikümne kraadi jagu jaksan küünarvart tõsta, aga nagu tõmbaks teda läbi vedela mee ja pingutus ajab lausa higistama. Ülehomme algab kool, ühel kolmest täitsa esimest korda. Peaks tähistamiseks ühe kirju koera kokku keerama. Presidendi valimisega ei saadud hakkama, ikka vaja mingeid mänge mängida.

23. päev, kuu viimane. President valiti ikkagi ära. Käisin tallis ka, koogiga, et kukkumisjumalatega sotid sirgeks saaks (haha, olgu, ma pole ebausklik, aga teiste kukkumistest tahaks kooki saada küll, seega on igati aus ise ka panustada). Metsiku kabjad said ka riivitud, ma olin seekord juhendaja rollis. Noorhobuste võidusõit kuulutati välja. Huvitav, kes sinna kuuestesse üldse läheb? Kvalifikatsioon peaks olema neljal, aga 1 neist on Hiireke ja tema sinna rongile ei jõua. Teistest 1 on praegu välismaal ja 1 on SP (aga tihti on pisikese hobuse sees sellevõrra suurem hing).

 

 

Kuumarabandus

Nagu ikka, inimestel on erinevad eelistused. Näiteks mõni tahab ainult platsiääri triikida ja on seepärast hüppajate pihta kuri, kui need latte platsi nurkadesse ei vii, vaid lihtsalt äärtesse, kus nad 10-20cm platsi poole oma otsaga sihivad. Kui nüüd üks seinatriikija ühtäkki hüpata soovis, ootasin pärast trenni huviga, et mis tunnetega ta neid latte kõrbekuumuses ringi lohistab. Aga vot tünks -- läks lihtsalt minema ja jättis teistele (noh, mulle ja trennilastele) korjata.

Külalised käisid ja ühtäkki olid kõik kohad Madiseid täis. Nii palju tõid porgandeid, et kohe mitmeks päevaks muretu. Metsik teeskles, et on jube vahva õppehobune. Jäin täitsa uskuma. 

Tegime metsatiiru, sest kusagil oli vaja see galopp ära sõita. Eksisin lugematu arv kordi ära, aga kuna lapilistel olid laskmispühad, siis oleksime kodutee kindlasti ka GPS-ita leidnud. Paugutasid nagu aastavahetusel seal lasketiirus. Veeaugu otsisime ka üles, kuna jalad vajasid jahutust, aga mingit pikka lõbu seal polnud -- musttuhat parmu laskus meile vaibana peale. Need, kes otse nahale ei pääsenud, parkisid end riietele ja valtrappidele ootama. Juuu-beee. Muidugi hea nali, et seekord ei vajanud hobune mingit veenmist, vaid tiris otse vette. Ega tahtnud sealt enam väljuda, kuigi putukad teda rängalt siplema panid.

Heinasaagil pole viga, nii tundub, või vähemalt on kogus päris suur. Püüdsime trenniks 10 rulli kinni, 5 vasaku ja 5 parema ringiga. Võidu peale muidugi. Täiesti kohutav, mis parmuuputus. Rämedast rämedam. Mingid viis varblasesuurust ründavad korraga, teised passivad läheduses järjekorras. Väiksemad susserdavad sadadena vahel, neid nagu enam eriti ei märkagi. Hobune küll pillub takka üles, aga kõigi peale enam isegi ei jõua. Jubetumalt paks ka praegu pole, küllap lidub päev otsa elu eest. Olustveres pole varasemalt putukapuuduse üle kurtma pidanud, ilmselt läheb nii ka nüüd. Loodetavasti pole nad veeauku valmis saanud, see oleks vinge parmumagnet. Võistlejaid ülemäära palju kokku ei tulnud, ehk oleks tahetud veel madalamat sõita?

Harjutasin jälle juuste ärastamist elektrilise abivahendiga. Inspiratsioon jooksis silme ees, pooled olid ITAd ja teised ESPid. 1-1 pealt läksin ära magama. Ja nüüd ma magangi. Peaaegu. Sest enne veel tõmban vist mõned näputäied 9gagi.

Lõputu kõvakettavõitlus ja ränk palavus, millel lõppu ei paistagi. Plätu andis ka lõpuks alla, aga uusi hankida on üsna keeruline, kui netis ei taha tuhnida ja kohalikus poes on vaid jubedad plännid reas. 

On üsna tavaline enne võistlusi murelik olla, aga seekordne väljareklaamitud 35 soojakraadi lihtsalt ei luba midagi head loota. Öösiti ei saa juba praegu välja magada, aknast õhku ei tule, aga sääski küll. Mis kellani pean ootama, et üldse trenni teha?

Kääk!!! Päev enne on isegi tall täis jõhkraid kõrilõikajaid, hobused on põgenemisest surmväsinud ja tülpinud. Ma ei taha minna homme mitte kusagile.

Ma siiski pakin midagi kokku, aga kinnitan endale, et igal asjal on lõpuks piir. Sõidan hommikul talli ja vaatan siis, kas koju tagasi või mis. Kell pole kaheksagi, aga hobused on juba õue lastud. Kodutallis on võistlused ja hoov on võõraid täis. Kraban ühe halli varjualusest ja tassin ta tuppa puhastusse. Ei tee patse. Vahet pole. Võibolla sõidan kohale ja kohe tühjalt tagasi. 28 sooja on juba, kui ma pole veel kusagile jõudnudki. Olgu, teen need tobedad patsid, aga teen vähe. Tavalise 11-12 asemel 7. Taevas on lootusetult pilvitu. Kohapeal võtame hobuse maha puude vilus. Tohoh, polegi  nii võimatult kuum...? Sooh, misse...? Ai! Ja siis ta hakkas. Halastamatu rünne tiivuliste poolt, need juba kohta ei valinud ja langesid hordidena inimestele ja hobustele. Küsisin kõrval parkivatelt tüdrukutelt, et kas ikka võib redikata (sest 3V-tajad on lootusetud sadistid/masohhistid). Need ütsid, et panid redikaga ja eelmine ka. @#!&€ ma ütlen! Selga kohe ei pannud, aga kaasa võtsin ikka, ja lisaks pudeliga tavalist kraanivett -- see ei kleebi suud kokku. Sammu kuigipalju teha ei saanud, nagu üldse viimastel aegadel, hobune aina vehkis kaelaga, aga skeemi sõitsime ära ja kõige hullem ei saanudki. Vahepeal päikeses praadides oli küll tunne, et süda ei pea niimoodi vastu. Järgmine jupp pidi olema kell 8 õhtul. See tähendas 7 tundi üleliigset praeahju-aega. Boksi mul polnud (100 ööpäeva eest on nagu paljuvõitu...?). Proovisime abilisega algul, et kas suudaksime selle aja kuidagi ära vireleda, hobune nööri otsas. Noh, esiteks otsiks koha, kuhu saaks vaiad maha lüüa ja hobusele nööri ümber tõmmata. Kuna üritus toimus mõisas, siis mingit metsikut koplit kusagilt võtta polnud. Parklaplats aga oli muru poolest vaene ja lennukite poolest silmipimestavalt rikas. Käime siis vähemalt poeski ära? Vaevu 50m teel sinna hobune metsistus, pistis jooksu, tagus vampiiripeletusvõttena tagant ja abiline sai heleda laksu vastu tagumist poolt. Seepeale oli selge, et me ei saa niimoodi hakkama. Laadisime hobuse peale ja... noh, kasvõi sõidame treikuga niisama ringi. Igaks juhuks uurisin, et kuigi ainult ööks oli Kildul boks, et kas saaks ka varem sinna varjuda. Õnneks kildupealik lubaski. Mul pole vist kunagi nii hea meel olnud hobusest lahti saada. Piinad muidugi jätkusid, aga vähemalt mitte surmaohtlikuna. Termomeeter ütles, et 39 on sooja. Kui viimane ala algab 8 õhtul ja tall on sealt 16km ja järgmisel hommikul algab asi 9, siis tuli loobuda ka kojuminekuplaanidest. Liiga pikk sõit ja liiga varajane ärkamine hommikul. Sebisin öömaja. Tegelikult oleks olnud kõige õigem valik lihtne telk, või õigemini selle võrguosa, sest kusagil konditsioneerimata tubades pole niikuinii piisavalt õhku, aga hingata ju nagu tahaks. Pärast autos ja murul vedelemist ja krossikõndimist ja tuhandet tundi ahjus tõime hobuse takistussõiduks tagasi. Kui esimese stardini oli 10min, polnud soojendamas kedagi peale ühe soomlase. Ma ei saanud välkstarti lubada, sest tont on vahel liiga värskena ikka päris tont kohe. Kartis seal krossitõkkeid ja vahtis ringi, isegi juba aias sees kartis liputajat ja põõsaaluseid koolisõiduaia juppe. Parkuuris aga oli vahva, ettevaatlik ja tähelepanelik, päästis ka mõnes raskemas kohas, kui pidi liiga alt välja ronima. Tõusime oma nulliga 15. ->5. Nagu ajalugu on näidanud, vahet pole. Mida kõrgemale 2 alaga jõuame, seda suurem kukkumine krossiga. Kui hobune oli öömajale toimetatud, käisin veelkord krossi läbi. Tegelikult ju täitsa mõistlik ja sõidetav, kui vaid see hobune vähe koostöölisem oleks. Õpilaskodus olid toad umbsed ja õhuvabad. Mul käis toas vähemalt väike aken lahti ja sealt immitses isegi midagi sisse peale Jaagupi karaokejõrina (äkki oli keegi teine?).

Hommikul oli Hiireke hirmus ärev ja üritas isegi poole söögi pealt uksepraost põgeneda. Kuhu ometi? Treikusse kuigi rõõmsalt ei läinud ja järgmine väljapääs oli jälle parmujaamas. Hobune olla pole üldse lihtne. Jälle polnud kedagi madalamaid soojendamas, kui mul hakkas juba poolkiire. Tegin seal kiiret ja aeglast, hüppasin midagi, hobune kaldus muudkui paremale. Nüüd oli eesmärk kõigist asjadest esimese korraga üle saada. Kohe täitsa väga keskendunult ainult üle, olgu see hoog mistahes. Kellagi ei pannud käima, oleks veel viimati tähelepanu ära tirinud. Ja panin baucherid. Ja võtsin madjaka. Ja tõmbasin hobusel näo naerule. Esimesel vingerdas korralikult, aga mujal isegi kuigipalju mitte. Kiirküljendusi ei ühtegi! Kui ka kusagil jooksma lasksin, siis tõmbasin enne tõket varakult hoo maha, et ikka eriti kindel oleks suund. Eks ta muidugi ajas silmi pungi mitmes kohas ja aeglase tempo tõttu ei sattunud sammud alati kuigi hästi, aga igatahes hakkama saime! Esimene põõsareisideta kross! Ja ainult poolteist aastat kulus! Oeh. Ma lootsin seal olla juba eelmisel aastal... Aja eest sain korralikult, aga seda oli ka oodata. Grrrh, küll oli hea tunne lõpetada. Pool teed koju olin koomas ega mäleta sest midagi. Asjade rookimisel selgus, et üks kaitse oli tulnud kaasa teisest margist kui minu oma. Pekk noh. Kodus kestis kõikumine selle ja teise ilma vahel tundide kaupa. Lihtsalt ärkasin ja avastasin end limaloigust, kohe üldse ei püsinud silm lahti. Lapsed olid vahepeal veel võtmeid kaotanud ja mul on tunne, et kellelgi seal väljas on meie võtmeid nüüd rohkem kui meil endil.

[Eelviimasel läks natuke kaugelt lendu. See ja eelmine pilt: Elin]

Keeldun midagi tõsisemat ette võtmast, kui see tobe soe ära ei lähe. Isegi hüppesse ei lähe. Las teised kargavad pealegi seal kõrbes. Ihaste ühepäevasele ka ei lähe... tänase seisuga... Tobe tont, ära unistagi. Tööl kustutasin ühe olulise faili ära, aga see käkk ei töötanud juba enne seda ka. Nüüd siis -- enam ei hakka ka tööle.

Ainult lõputult aega ja karjakaupa nurjunud katseid, aga käima ta läks, see süsteem. SCSI kettaid millegipärast ei vedele üldse iga nurga taga, et saaks nendega vabalt mängida. Ja krokodill-lindilugeja tuleb välja vahetada, ta hammustab suvalisel hetkel lindi lihtsalt pooleks.

Ongi tehtud see klassikokkutulek. Pool rahvast oli kohal. Räägitud lugude põhjal võiks oletada, et käisime eri koolides üldse. Ja kui olin arvanud, et miljoni aasta pärast on ära tundmisega raskusi, siis polnud midagi sellist. Lisaks veel see, et muutused olid pigem paremuse poole... olime vast alles kutsikad neil vanadel piltidel. 

Selle nädala sõidud kurnasid korralikult ära. 2x Eesti teise otsa ja tagasi. Pluss veel ootamatu külaskäik, kus sai näha upwordsi hoopis uut tõlgendust, kuna reeglileht oli kaduma läinud. Sõnad võisid joosta suvalistes suundades, mitte ainult ülalt alla või vasakult paremale. Jälle rohkem võimalusi. Siis oleks olnud ka võimalus korralikult ujuma minna nagu teised. Aga ei, vaatasin lihtsalt pealt, kuidas kõik supivees lõbutsesid. Ja siis jalutasin täies riides vette. Ujumine läheb järjest lihtsamaks, enam ei pea isegi kõigi jäsemetega siputama. Pärast oli küll külm ja märg, aga õnneks laenas 1 meestest kuiva särgigi.

Kose ei teegi vahepealseid klasse, vaid esimene avatud on 100. Noh. Pekk. Aga... no ma saaksin minna ja teha ära KS ja TS. Ja siis jääda krossi harjutama. Või siis isegi algul päriselt proovida, et kui kaugele välja jõuab -- kasvõi esimesest üle?

Tall tahaks peremehe kätt tunda saada. Kõik on nii jäänudki kui alguses tehti ja hooldus on olnud ikka tagantjärele. Õige oleks teha ennetavalt, see hoiaks tegelikult kokku nii rahas kui närvides. Ma tahaks, et:

 * hobustel oleks puhas vesi ja väärtuslik söök. Enamasti süüa/juua on ja isegi regulaarsus on hea. Heina kvaliteet on väga kõikuv, hallitus ja tolm on pidevad külalised. Kaer on lindudele vabalt ligipääsetav, nokivad/kakavad suvalt seal.

* võimalus õues kablutada. Seda saab, kuigi kopleid ei hooldata ja elektrita traadid eriti kinni ei hoia, kui kellelgi rännukihk peale tuleb.

* võimalus liigikaaslastega koos olla. Ka saab, kuigi vahel lastakse uued ette hoiatamata peale ja kui need esimese 5min jooksul midagi ei korralda, jäetaksegi omapead. Ja siis juhtub asju...

* hobusel oleks peavari. Koplis on varjualune ja tall on olemas. Varjualuse 1 tala on pooleks nühitud ja tala alusest turritavad kinnitused välja. Tallis puudub ventilatsioonisüsteem ja lagi hallitab. Saepuru pannakse kokkuhoidlikult ja seegi tundub olevat vineeritöötlusjääkidest, ehk siis liimine. Mu kopsuhoolikust hobune sureb seal mitmel põhjusel tuhat surma.  

Edasi hakkavad juba taolised unistused nagu et võiks olla jalasõbralik(ud) plats(id) ratsutamiseks, pesuboks, hooldusboks, lasipuud õues, valtrapi/tekikuivatuspuud, eelistatult mujal kui sadularuumis, peeglid maneežis,  jne.

Eile oli mingit sorti läbimurre -- või oli see juba kunagi varem toimunud ja eile oli lihtsalt kontroll -- sain Hiirekesega sadulata ja päitsetega S-T-G ära roolitud. Üldse ei läinud närvi ja kui algul aru ei saanud, mis see nöörirool tähendab, kuulas selgitused ära ja hakkas kohe oskama.

Tjahh. Järgmine päev oli täitsa tobe ja metsik, kõik oli uus ja huvitav. Tuulise ilmaga ikka juhtub, aga päevad ja vennad ja ei. Hüppasin korra ka Metsiku selga ja kuna ma seal pole terve igaviku käinud, tundus kontrast veel eriti suur. Sammus aerutab igas suunas, hästi lahtine -- Hiirekest peab muudkui tagant nügima, et üldse kusagile astuks (ta pigem jookseks). Traav on kusagil kaugel all, ei mingit lendu, aga kõrvalt näeb mõnus välja -- Hiirekese oma on seljas toredam kui kõrvalt. Aga kõige suurem erinevus on kontaktis -- see on nii stabiilne ja rahulik ja pehme ja tore, null sodi. Nagu tormiselt merelt oleks tuulevaiksele järvele astunud.

Peame derbytrenniplaane ja kaevame takistusi kõrgest rohust välja, lakime kaste ja valmistame ette planke. Maa on vabaks lõbutsemiseks siiski liiga kõva, peab ettevaatlik olema. Välja on kuulutatud Dina start: 12:57. Kohalikel võistlustel võiks olla telekas, kust vaadata saaks.

Derbytrennis tegi hobune mitu üllatust: hüppas neid ilusti, mida ma ise kahtlesin, ja tegi ootamatu tõrke plangu ees, mis üldse ohtlik välja ei näinud. Siiski on ta tore sõita, järjest lihtsam.

Dina tegi selle ära, enam ei pea muretsema, et mingi jama kuidagi esinemise ära tühistab. Valmis on. Isegi halvasti ei läinud, kuigi 1 suur ja paar väikest viga tuli sisse. Samal ajal toimus üks poolmaratonvõistlus, mis palju küsimusi tekitas. Enamasti selliseid, et miks mõned inimesed teistega nii halvasti käituvad ja ikka puhta nahaga pääsevad.

Õnneks tuli kohe üks parem üritus peale -- Vooreküla orienteerumine. Algul oli ikka suur hämming, et kuidas me üldse midagi üles leidma hakkame, kui kõik punktid metsas tähistatudki pole. Alustuseks tuli lisapunktide võitmiseks läbida viguritega rada (slaalomid ja sättimised). Kaart anti kätte koos stardipauguga. Tavaliselt antakse ikka enne, et jõuaks ka natuke plaani pidada. Punktid olid üsna tihedalt koos ja maa-ala polnud kuigi suur, seega mingit kihutamist poleks nagu pidanud olema. Aga kas mu hobune sest hoolis. Ta polnud nõus sentimeetritki tiimikaaslasest Casast  maha jääma, või ka mõnest muust meeskonnast, kui me nendega kokku juhtusime. Seega ikkagi kihutasime ja pidurdasime vaheldumisi. Vahepeal oli tunne nagu saunas viheldes, aga kuusega ja näkku. Või nagu keeglimäng, meie oma "sportpüssidega" keset teed, eestikad kahte lehte laiali kargamas. Ja 2 korda panin otseses mõttes puusse, kui hobune üritas lompi vältida. Parem põlv sai korraliku obaduse ja käenahk jäi sinna metsa maha. Orienteerumine ise tuli ootamatult hästi välja, kõik asjad leidsime üles ja kohad olid vinged. 1 lõkkeplats oli lausa püstloodis ronimise taga, hobused tegid üllatunud nägu, kui ühtäkki end lakke ronimas leidsid. Kaardivälise lisapunkti võtsime ka. Muidugi kusagil poolepeal selgus, et logimisäpp pole üldse usaldusväärne. Väga raske oli eristada, et kas luges nüüd punkti ära  või mitte. Kompassi ei läinudki tarvis, kuna päike paistis ennastunustavalt. Lõpusirgel sain nagu kivipritsiga näkku (Casa kapjade alt algas), pärast kukkus püksist ka kive välja. Meil oli peaaegu et fotofiniš, ei tahtnud üleaja eest miinuseid saada. Kas nüüd äpiviperuste pärast, aga pärast kokkuaetud punkte ei teadustatudki. Saime edasijõudnute rajal 3. koha, aga paremini ilmselt polekski saanud, sest esimesed olid igivõitjad ja o-ürituste korraldajad. Täiega ägedad auhinnad olid ka ju! 

Olen jälle lömmis kuidagi äkki. Haavad ja sinikad ja see näpp, mis ei paranegi kunagi,... kurgus kriibib ja ilmselt on ka palavik. Isegi kui ma juba 10 magama lähen, ikka enne poolt üht ei lähe asjaks. Ikka on vaja seda telefoni sügada. Ärge pildistage välguga, hüüdis üks võistleja pahaselt. Aga äikesetormi juba ei käsuta, see sähvis edasi ja virutas vihmavalingu ka otsa.

Anna kannatust

Avastasin, et tase ongi praegu selline, et seda pole. Lihtsalt olen üritanud mõnest probleemist mööda vaadata, umbes et küll läheb üle, see tühine. Näiteks olen lubanud ikkagi trennis liiga palju molutada. Tegelikult peaks kohe algusest olema suund selge, marsi nüüd! Olen sõitnud liiga palju sirgeid ja kaartel lubanud omasoodu kusagile vajuda. Pean hoopis rohkem kandilisi tegema, polügoone. Sirge-pööre-sirge-pööre jne. Veel rohkem üleminekuid. Traav-peatus-taandamine-traav. See on hea kiirparandusteks. Mis ma selle traavi lõhkumisega küll teen? Pärast galoppi ei taha üldse traavis püsida, aina pakub, et paneme kiiremini. [Elini pildistatud; edukas lõpusirge NV Ihukurnajal, pahandused on selleks ajaks juba valmis tehtud]

Homme -- mis pole üldse kaugel muide -- pean kodust välja sõitma kell 6, et enne 9 kohal olla. Magamine ongi nõrkadele. Õnneks leidub tallis inimesi, kes hommikused rohumajandused Metsikuga ära toimetavad, õhtuks jõuan jälle ise kohale. Täna oli hobusel lõpuks silmnähtavalt parem olla. Ta on selline kaval ikka ka, panen inhalaatori nina otsa, aga tont hakkab hinge kinni hoidma. Täitsa rahulikult ei hinga tükk aega. Ja siis enne sissetõmmet niheleb minema. Kibedat rohtu ka ei taha. Proovib suus hoida, et see välja lödistada, aga ma olen ikka valvel ka, hoian pead püsti, kuni kõrisõlm sodi alla pumpab. Köhijaid on veelgi. Ühel oli jõusööt kurku läinud ja toru ära ummistanud. Lahenes küll ära, aga nüüd köhib nagu hobune või isegi kaks. Varem polevat üldse mingeid hädasid küljes olnud. Õrnakesed on need hobused.

Kui ma ise olin juba tükk aega CHI sääskesid toitnud, teatati tallist, et nad ei saa hobust kätte. Eemalt vaadates ei hakka need rohud ikka kohe üldse külge. Ju siis on hobusel juba nii tore olla, et jaksab sammust kiiremini eemalduda. Kui nüüd mõne peki ka peale kasvataks sinna ribiradiaatorile. See pole ka kerge ülesanne, kui palavus katuse alla varju peletab -- seal midagi söödavat ju pole. Täna on plaan veel Kosele krossi harjutama minna. Eriti ei jaksa järjekordset pikka sõitu ette võtta, aga mis sa hädaga teed.  Kõigepealt vaatan Dina ja teiste esinemised ära. 

Dina ja teised. Äkki ma vaatasin neid teisi ainult poole silmaga, aga tegelikult ikkagi Dina võitis. Lihtsalt et oli kõige ilusam sõit. Vigu ka polnud. Teistel natuke oli. Nojah, paranemise kohti on alati, aga igatahes see piaffee kõlbab maailmale näha viia küll. Selline, kus esimene ots kerkib kõrgemale kui tagumine ja tundub võimalik õhkutõus. Mitte see lendpe*setamine, mis nagu natuke moes tundub olevat. Et ainult tagumine ots teeb piaffitrenni ja esimene käib ainult "pikendamas" ja kumbki teise trenni ei trügi. Mismoodi kerkivad piaffeel tagumised jalad esimestest kõrgemale?! Kükitabki niimoodi nagu maanteeline nõgestes kakahädal? Ja seal "pikenemisel" ei pikene mitte midagi tegelikult. Kael on otse taevasse püsti nagu malendil, tagumised jalad lohisevad vaevu kaasa, isegi üle ei astu vahel. Ainult mingid pulgad lendavad hobusele vastu nina, esijalgade moodi sellised. Või äkki ei tohigi kritiseerida midagi? Suund ameerika tv poole. Üks poissmehe jagamise saade oli, kus naljaviluks kaasa võetud kummist dildo oli hägustatud ja loomadelt kukkus tagumisest otsast musti ruute ja ristkülikuid. Asjad toimuvad, aga see on saladus. Siis sattuvad farmi ja kaebavad loomad kohtusse, sest need kakavad päriselt, mitte ei väljasta musti kuubikuid.

Kosel oli soe ja rohekollaste sääskede festival. Tegin jalused veel ühe augu võrra lühemaks, eelmine kord oli kaks. Harjutasin kambast eemaldumist ja nina tõstmist. L harjutas bankette ja seda lausa kahe hobusega, kuna teine L oli Pärnu kandis tallipealikuks olemisega hõivatud. 

Kuum ilm väsitab hobuse sootuks ära, boksi pääsedes kukkus kummuli ja magas kohe mõnuga, isegi kaela pani maha. Nohja siis aja sellist taga. Ise ka ei viitsiks ringi liduda, vereimeliste parv sabas.

Hüppasime. Pean otsustama, kas minna Ecus meetrit või 90+meetrit. Ei tahaks nagu kohe kõrgemaga ehmatada, aga see plats oli viimati päris sügav ja mingis kuumuses ära kurnata ei taha ammugi. Seega ootan hoopis viimase hetkeni ja vaatan, mis tunne on. Niitu panin küll juba kirja ära, kuigi seal tuleb garanteeritult raske päev. Kõrbepalavus või lausvihm, muudmoodi pole nagu olnudki. Pluss muidugi putukad. Hiireke neid kindlasti vaikides ei kannata, kukub vehkima ja laamendama.

Sattusin ajahädas olles valesse poodi. See oli täitsa rikkis. Harjumuspäraseid asju polnud ja teised olid ka valedes kohtades. Arve oli 4.36. Panin viielise letti. 

-Sente pole või? 

-Ei ole. 

-Mul ka ei ole! 

Isegi naljakas oli see tõre tädi, just õigesse ametisse sattunud.

Laupäevaks lubas kindlat vihma. Lootsingi juba, et miski natukenegi maad pehmendab ja ka ECUs putukaid taltsutab. Aga ei siis, nüüd on juba õhtukaheksa ja siinkandis kõrbekuiv. Hobune oli vahva täna, kopliski tuli vastu ja treikusse laadus ilusti. Soojendus oli maneežis ja seal oli veel lämbem kui õues päikese käes. Hobune kukkus algul ringi vehkima, justkui kiirustaks viimasele rongile. Tegin siis palju kandilisi pöördeid ja millalgi rahuneski maha. Rada polnud kuigi lihtne, seotud vahesid oli palju ja 4-5 pööre oli seinapõrkest. Kõige rohkem kartsin vist, et äkki jääb midagi jõllitama seal, kuigi kõigil klotsidel olid ikkagi pulgad ka peal. Tegelikult natuke jõllitaski -- herdleid, mis justkui seda lihtsamat sorti kinnised võiksid olla. Madjakas oli ka igaks juhuks kaasas ja herdli peal pidingi sellega natuke sudima. Hea otsus oli ainult 100cm teha, nii ei kulutanud sodiks ja hästi läks ju ka, puhas sõit, ühtlasi esimene ERL sajane. Elagu kandilised nurgad, need aitasid täna tublisti kaasa. Ka teistel meie tallilistel läks hästi, olid sajas puhtad. Pärnus toimub samal ajal hulga kõrgemal tasemel üritus, kus muidugi ka kauaoodatud vihma sajab ja meie omad võidavad. Kui just mõni lätlane või leedukas ette ei trügi.

Ihastes oli pühapil pikk päev. Kava järgi KS, aga toimus ka TS, vähemalt kolmel juhul. Pärnu TS-i võitis Paul, ei lasknud võõramaalasi ligi.

Kaalun tööl paberi letti löömist. Ma lihtsalt ei jaksa enam nii. Tööjaotus pole õiglane ja muud tilulilud. Ainult et kui ma juba murdun, siis kohe korralikult. Õnneks see hobumaailm on teises dimensioonis, ei pea kordagi mingitele teistele asjadele mõtlema. Hüppekas oli nagu ikka -- algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Vist rebaseni oli rahulik ja siis kangutas kaane serva lahti -- aga ei lennutanudki pealt. Kandilised nurgad töötavad veel. Pean natuke veel baastempot kasvatama, et ei peaks nii palju timmima. Rebane. See kutsikas vahtis meetri kaugusel pealtvaatajatest täitsa platsi kõrval. Vahel kadus võssa ja ilmus siis tagasi. Hiirekese silmad kasvasid supitaldriku suuruseks. Ta on ju tegelikult nagu koer, see rebits, mis seal niimoodi jõllitada on? Pärastpoole oli etendus "maamees otsib maanaist, aga ei leia" (võtab mingi ribakese oma märja salvrätina rippuvasse kätte ja on hetkega kurnatud) ja veel pärast seda ajasime hobuseid mööda heinamaad taga. Uue hobuse lisandumine oli karja reisima ajanud. Kahlasime jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohus, kus rinnustsaadik kiikus kastehein, saime mõne tondi kättegi ja toimetasime vastvalminud aiaauku tagasi. Pool karja sees -- pool väljas, loomulikult ühinesid seesmised hoogsalt jälle välimistega ja muumitank, kelle küljes mina rippusin, tõmbas mind kummuli. Tagaajamismäng sai jätkuda, vähemalt uustulnuk oli lõksu jäänud ja see toimetati silme alt ära. Järgmise ringiga tõmbas mind kummuli tumepruun harjaslakaline, aga kuna tal päitseid polnud, vaid ainult jalutusnöörist impro-peakorv, siis polnud ma isegi üllatunud. Kunagi pärastpoole võtsin reisist väsinud Metsiku nööri otsa ja viisin ta rohtu hingama. Üsna kiirelt on taastunud, ribid on juba kergelt polsterdatud. Vahetasime infot, kuidas kummalgi päev oli läinud ja läksime laiali.

Kui varem oli plaan nädalavahetusel kusagile hüppevõistlusse sukelduda, siis ilmateade lükkas selle plaani pikali. Peaksin jah muudkui uusi kohti ja olukordi hobusele tutvustama, aga sellises leitsakus -- pigem ei. Eile oli 29 sooja ja järgmisel nädalal peaks sinna veel 7 otsa tulema. Kuidas me niimoodi üldse ellu jääme?

Ka selle aasta Elva südaööjooksu medal on imeilus. Hea kohe, kui on lapsi, kes selliseid koju toovad. Muidu oleks veel ise pidanud oma tööst ja trennist väsinud koivad proovile panema. Küll aga läks virtuaalse variandi starti Õpilane. Tal oli ka töö ja trenn, aga jalad ikka hulga nooremad ka. Ja siis et Dinal on päris olümpiapilet käes! Üliäge, noh.

Võistluste asemel ründasime metsa. Ei mingit päikest lagipähe, aga putukad andsid oma parima, et me lõdvaks lasta ei saaks. Algul, kui hobu oli veel kepsakas, kippus ta iga laudjale maanduja pärast tagant üles keksima, pärast enam ei viitsinud. Kestvusamatsoon Mari tuli meile teejuhiks ja üldse ei jõudnud maastikku jälgida selle kihutamise kõrvalt, mis Pleyoni esituses parasjagu aeglane sörk välja nägi. See kihutas traavi 25km/h, meil tagapingis ähk-puhk-galopp. Liivaronimiste piirkonnas pidime teed andma valgele maasturile. Ronis ka alla-üles seal põlvini liivas. Kaasaegne metsaskäik siis. Ja suur vaskuss oli põiki teel ees. Loodetavasti igati terve, ringi vaatas küll, aga püsis miskipärast paigal. Pärast 15km -- teeme täna lühemalt, ilm na kuum -- mindi karjääri jalgu jahutama. Hiiretont vaidles algul vastu ja pidin tal vahepeal kõrvade taga reisima, kui ta oma parimat spinni esitas (raudselt kukun lõpuks, mõtlesin, aga ta keeras end soodsas suunas ja sain tagasi ronida maad puutumata). Pärast vehkis küll ja lõbutses. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama, justnagu eestlasele kohane, kuigi ta pole ju. Kestja kutsus kestmisüritusele 9.okoobril, sealsamas metsades toimuvale Kurista karikale. Tegi üleskutse ära ja teatas, et tal veel pool trenni tegemata ja nii nad tagasi metsavahele kadusid. Meie reisisime koju tagasi asju pesema, kuigi palju polnudki juurde märjutada vaja, eeltöö oli korralik. Mu saapad kaalusid 3kg rohkem kui hommikul.

Kaks päeva vaid, ja saabaste sisse oli kolinud ämblik ja välja -- hallitus. Ära polnud ikka kuivanud. Juhatasin koibiku kapi alla ja nühkisin saapad puhtaks. Ilm ei luba plaani järgi treenida ja hobune pistab soola kahe suupoolega. Pärast jaani peaks jälle midagi hingata olema, seni on üks virelemine puha. Selge siis, et ühtäkki tahtis pesamuna oma sünnipäeva batuudikeskuses tähistada. Siiamaani oleme ilma pääsenud ja nüüd siis! Vettimispidu. Juua läks kannude kaupa ja jäätisemasin oli kõige popim külaline. Lubatud äike jõudis ka lõpuks kohale, öösel. Oo kõikvõimas Õhk, mis äkki kusagilt tekkis. Hommikuks oli läinud ka. Sõitsime mustas konditsioneerita autos Eesti teise otsa. Me olime nagu supp seal karbis. Isa juures oli maasse käike uuristatud, naabri vahelt aed kadunud, kastide kaupa maasikaid ja sudoku MM. Ja sõnamäng. Jälgisime lähenevat äikesetormi ja pärast imestasime, et see meid nii märjaks tegi.

 

Võistlusega seoses mingeid erilisi sooje tundeid pole. Päev otsa virelemist, tase madal ja isegi seal ma suudan jube osavalt käkke kokku keerata. Kraadid pole enam küll laes, aga lämbe on ikka. Viimaste päevade trennid on suures osas koosnenud rahmeldamisest ja pukitamisest parmude pärast. Pikk soojendus aitaks elevust vähendada, aga see Niitvälja on ikka jube kaugel, niigi pean hakkama kell 7 tallist sõitma, et kohale jõuda, aga miskit tunnist soojendust sinna plaanida -- liig mis liig.

 

Talli pääsukesed on pesast lahkumiseks valmis, aga vahivad ikka äärel. Maa on nende söögijäänustest valge, aga täna nägin, kuis vanempääsuke ühest tagumendist ilmunud paki kusagile minema viis.

 

See niidukas oligi viimaseni tüütu. Vara tõusmine, hilja koju jõudmine, vahepeal puhas piin. KS oli enamvähem, ainult korra või kaks pakkus galoppi, TS oli puhas, mingit lainekest natuke jõllitas ka. Lubatud pilvealust ilma polnud, põletas ikka jõhkralt lagipähe auke. Siiani pea tuikab. Vasaku käe väike näpp on endiselt kutu, nüüd sõitis sinna meeskonda ka pöial. Nagu liiges oleks nihkes või mis, aga põrgulikult valus. Sain ka jalusega vopsu vastu lõuga ja tuju oli laes. Ebatraditsiooniliselt läks krossi esimese täitsa sujuvalt, aga teisel võttis sihiku hoopis kõrgema klassi takistusele ja oli selgelt häiritud, et peab hoopis madalat minema. Tõmbas siis parem põõsasse. Neljas oli wanker, mida ka Metsikuga mitu x hüpanud oleme, sh muidugi kohapealt, aga no kussa. Hoog oli liiga suureks lastud ja kui juba möödatõmbamiseks läks, siis kohe põhjalikult. No kohe mitte ei saa niisama rahulikult otse sõita. Miski künka ees küljendas ka järsema nurgaga võssa kui KS gp-s. Pidingi sootuks nurga tagant hüppama, kuigi mõeldud oli otse künkast. Selle järel kaldus ka nagu treiku tugeva küljetuulega... mis värk ometi on nüüd?! Vahetasin madjaka teise kätte ja hobune kaldus kohe jõuliselt vastassuunas! Maha ka ei hakanud pulka loopima, hoopis võtsin mõlemad ratsmed kõvemini kätte ja rippusin hobusel näos, et ta ühtki viilimiskohta üles ei leiaks. Nõme lugu, aga nii ta oli küll nõus asju tabama. Isegi vette läks täiesti mõistlikult, aga see oli korra eelnevalt muidugi läbi käidud ka (ja siis ta küll kohe ei sukeldunud). Pealik-emotsioon oli pettumus. Jälle nii. Nnnngh! Kas on vaja tobedat panna, kui nii lihtne oleks otse üle ju.  Põgenesin minema, kadunud motti otsima. Või siis tühjusesse ja mittemidagi tegema. Seepärast ei näinud pealt ka järgmise klassi sündmusi, mida oli ka parasjagu, küünarnukitunne ja... ja... peaksime ratsanikena rohkem suud lahti tegema, kui takistusel front kohe üldse ei eristu vms. Tuhat aega kestis see kojusõit ja siis veel asjade rookimine. Põllul lõksutas traktor ja oli öö. Küsisin hobuselt, kas tahab ööseks õue. Igatahes! Jaa! Tegi seal voldi ja palus sisse tagasi. Imelised vereimelised.  NVkarik ehk Ihukurnaja oligi läbi ja ma ka. Surnd. Lössis. Muserdatud. Unemati lajatas seekord 1-toalise korteri suuruse rändrahnuga, ei jõudnudki välja mõelda, et mis nüüd siis saab.

Olustvere muutus rahvuslikuks ja osa lisasekeldusi haihtus õhku. Küll aga jäi samaks boksi hind -- 100 raha ühe öö eest! Või siis kolme, aga ma nii kaua küll seal olla ei tahaks. Sebisin ööbimise mujale ja regasin jälle ära. Isegi kui just paar päeva tagasi mõtlesin, et oleks pausi tarvis. Et teeksin muid asju vahepeal. Ainult et... ma neid muid asju ka nagu ei taha. Lihtsalt KS -- vara veel. Lihtsalt TS -- jah, aga ei, liiga... kuiv või... ma ei teagi, lihtsalt praegu ei kutsu. 3V praegu ka rõõmu ei tee, sest see peaala ei tule seal kuidagi välja. Ja mis veel kõige hullem -- isegi metsa ei taha minna, sest seal tahavad mingid tegelased vere ära võtta. Vähemalt on nüüd talli heinamaad niidetud. Ehk õnnestub kõrred rulli ka ajada enne vihmasid, siis saaks hakata kasvõi näiteks hullunult ringi kihutama, isegi kui ka see ei kutsu.

 

 

Aeglane kiirrong

Jätkan lödisemist, olemine kui keedetud vihmaussil. Hommikul tuli töölt kõne, et põhijaamas on kõik seisma jäänud, 4 toodet korraga line stopis. Korjasin abivahendid kokku ja roomasin kohale. Vahetasin peksasaanud juppe välja ja mõned keerasin teistpidi. Vähemalt korraks sai tööle, ega ma sinna pikemalt passima jääda tahtnudki. Pärast oli tegu kodutrepi alistamisega. Igasugune illusioon võimalikust trennist kadus kusagile teise päeva.

Perearst uuris kohe, et kas tegin ikka "päris" testi või kiirvariandi. Ja saatis mind igaks juhuks vardaid ninna lööma. Arvasin, et pääsen veel paari koduse päevaga, aga ei, nädala pärast võtku ma aga ühendust ja vaatame, mis edasi. No nii kaua ma küll kodus kudeda ei jaksa, isegi kui viitsimine midagi teha on maapõhjas. Võtsin uuesti ette "1984" -- miks küll! See on nii masendavalt masendav ja ma pole veel koledate kohtadeni jõudnudki.

Mu vaene väike Metsik on nii kohutavaks rääbiseks läinud, et teda pole nutma hakkamata võimalik vaadatagi. Süüa saab rohkem, aga see läheb nagu mutiauku. Keegi töötajaist mainis, et jätab kaera alles, aga tegelikult pole see päris kaer, mis seal alles jääb, vaid tohutus koguses mingeid musti pisikesi teri (põldsinep? maitses kibedalt). Ehk tal siis polegi seda sodi tarvis, panin hommikuteks hoopis müslit. 

Hommikul äratas mind reibas mehehääl ja teatas, et minu koroonaproov osutus - väike dramaatiline paus - positiivseks. Olin kerges hämmingus ja kaalusin variante, seega ta jätkas vene keeles. Olin variantidega juba igale poole välja jõudnud, aga hääl tahtis veel inglise keeles ka üle korrata. Lõpetasin kõne. Noh aga... noh aga... see kiirtest oli ju negatiivne, kuigi selle tegemise ajal olin olnud täielik laip! Nüüd siis, kui olemisel enam suurt viga pole, äkki positiivne. Meh. No vähemalt pole mul neid lähikontaktseid kuigi palju, või mis seal sellise plönniga ikka kontakteeruda.

Et aga pärast moodsast haigusest paremat mälestust omada: nahk valutas, mingi reielihas valutas (täitsa üksinda), palavik 38 pluss, tühi hingetuks tõmbav köha seeriate kaupa, isutus, piparmündilõhn kadunud (aga see-eest leidusid mujal mingid uued lõhnanüansid), lemmiktee (talvekas) maitses kui õudne solk, apaatia, jõuetus, soovimatus üldse midagi teha.

Hobune sai ohtralt molutada ja vahelduseks võõrratsanikku proovida. Jälle põnev -- kui mind tol hetkel piisavalt huvitanud oleks -- kas käitub korralikult? kas kuulab sõna? Kuuldavasti oli üsna viisakas olnud. On ju ometi tore, kui hobune teistelegi ratsutatav on... Ma ise olin jälle hobuse otsa saades paras lödipüks. Isegi puhastamine oli keerukas, kuna näpp on ikka tuksis. Seljas olin lihtsalt reisija, hobune rongitas uljalt ringi. Vireledes kaotatud 5kg andis tunda. Köhides kõhnaks! Eks ole hea uus dieet. Üks kosering jäi tegemata ja äkki enam ei jõuagi kusagile enne selle aasta esimest kolmekat. Koordid hüppasid, nagu neil vahel ikka juhtub, alt, seega esimene laks on äkki hoopis Kosel. Kuuldavasti on rahvuslikke klasse plaanis kaks, 80 ja 100cm, millest esimene on vähe ja teine veel palju. Pole enam võistlusharjumust ja kui isegi treeningvõistlusele mõtlemine peksab juba adrenaliini üles, siis... viimane aeg on tegutsema hakata. Ihaste?

Oh jah, aga see hüppetrenn. Juba soojendades oli selge, et minul mingit sõnaõigust olema ei hakka. Hobune küttis ringi nagu soovis, hea kui natukenegi  suuna osas kaasa rääkida sain. Einoh, ega ma kade ju ka ole, lipaku siis! Ainult et nii ma ju ei saa mitte millelegi pihta. Tagatipuks olid mul kindad jooksu läinud ja sellise toreda soojaga nagu äkki taevast kaela sadas olid näpunahad poole tunniga positsioonidelt lahkunud. Sain viimaseks ringiks laenukindad käte otsa ja see oli niiii mõnus. Roolisin ikkagi võssa, aga see polnud enam vähemalt valus. Muidugi on nüüd kindlam kusagile mujale proovima minna... noottt! Ikkagi peaks. Ja orienteeruma ka. 

FB-s jagati arhiivist välja kaevatud fotosid kunagisest üritusest Õismäel. Ega sest suuremat mäletagi, et mis või kuidas, aga kukkusime suure musta läikiva Hiiresega seal kummuli. Võimalik, et isegi kaks korda. Üks kord trollipeatuses asfaldiääre vastu koperdades ja teine kord keset esinemist galopipiruetil või väiksel ringil.

Mul oli veel peas uus uhke silinder, mis kui kilukarbikaas pealt lõhenes, igavene jama. Mis imenippe ma pärast parandamiseks välja pidin mõtlema... Millegipärast on nagu mälestus, et vähemalt ühe korra tulime ka läbi loomaaia. Või oli neid esinemisi sootuks kaks...? Noh, ei mäleta enam.

 

Kuna ma pole oma vaese hoburondi pärast juba mitu ööd magada saanud, tegin plaani täna kohe pärast tööd kokku kukkuda ja mitte enam lähiajal ärgata. Aga kussa! Mingisugune mitmekesisuse nädal tuli äkki peale ja oli vaja meie kambaga orienteeruma minna. Mis sa teed ära, kui auhinnaisu on nii suur. Isegi ristsõna täitsin ära, kuna selle eest pidavat stressipalli saama. Stress on juba kohal, pea see pallgi ära tule. See Elva peal ringi tuiamine oli hea üritus küll, ilm mõnus, jooksma ei pidanud ja hr. S. tegi jätsi välja. Teele jäi üksik luik, pisema lapse trenn, kuhu teda oli kohale viia unustatud ja hiljem see laps ise, kui ta jalgrattaga vastu vänderdas. Lasteaiakas on praegu tubli, aga need teised kodusõppijad puhta hukka läinud. Hinded on madalad nagu tahaks limbo stiilis järjest üle teha -- mida madalam, seda etem.

 

Ööl enne Ihastet sain mingil tööjuure spordiüritusel 2 medalit, olin kusagil kiiresti jooksnud. Äratuskella mul vahelduseks polnudki, kuigi tahtsin 10:15-ks talli jõuda. Vahel ma ikka imestan, et miks see Hiireke end nii sinisilmselt kinni laseb püüda, kui hommikune visiit kunagi puhkust pole tähendanud. Otse loomulikult hakkas ka sadama. Ajakava kehtis ilusti, kiirustama ega ootama ei pidanud. Soojendusplatsi liiva sisse oleks võinud uppuda, nii sügav oli. Hiireke vahtis ringi ja ehmus erinevate asjade peale, aga kõik püsis kontrolli all. Kuni esimese soojendusokserini, kuhu samm ei klappinud ja arvasin, et nkn paneb kaugelt lendu ega hakanud enam segama -- aga ei, ronis alla ja jäi sinna kinnigi, kuigi olin just jõudnud mõelda, et las siis ukerdab alt, kui nii paremaks peab. Pärast seda hakkas sujuma. Võistlusplatsi pinnas oli vähemalt korralik ja seal enam mingeid kolle polnud. Olin vist üsna ettevaatlik, tegin pikad pealesõidud (aga seal olidki pikad vahemaad). Neljas oli nurgast välja kolmik ja see tuli hobusele ootamatult. Õnneks tundus see 90cm jube väike, ainult astu üle. Tegime oma puhtale ringile kohe teise ja natuke kiirema peale ka. Hobune käitus igati hästi, seega see meie esimene ühine ts oli kordaminek. Algul oli plaan törts kõrgemaid teha, aga eelmine hüppetrenn ei lubanud. Nüüd jrgm nv kodus peaks siis tõstma natuke.

 

Uurisin kalenderplaani ja leidsin, et Kose üritus on hoopis reede-laupäev, mitte nv, nagu tavaliselt. Ju on seotud rahvusvahelise klassi plaanidega. Maksin litsentsid ja regasin ära, et masside kogunemise pärast ilma ei jääks. Kui arvestada, et Kosel nii palju harjutamas käidi, võiks tulla isegi 30 madalamasse ja 15 kõrgemasse, pluss rahvusvahelised.

Jälle ei saanud piisavalt palju galoppi teha. Seekord oli põhjus, et hobune oli nii mõnus sõita. Kuidagi ei raatsinud juurde kiusata lihtsalt. Riivisin tal pärast kabjaääred maha, aga teist jalakomplekti sinna otsa enam ei jõudnud. Metsik on uskumatult räbalas olukorras, aga kabjad on endiselt tohutu kõvad klotsid. Võimas materjal seal all, aga nii mannetud kopsud. Võimalik, et ongi aeg teha üks eriti raske otsus... Tänagi, küna kraami täis, aga ta pole nõus seda siirupit tarbima. Ütlesin talle, et peab -- või muidu...! Ja ta sukeldus peadpidi künasse. Muidu vahib ikka niisama, koplis ka, kuigi kõik on nüüd nii roheline. Äkki ta ei jaksagi enam. Suhtleb seni veel meeleldi ja M.  käib temaga jalutamas, ühe murututi juurest teise juurde. Mingeid nõudmisi talle enam pole, saab teha, mida jaksab/tahab.

Tuli ära, mis juba aastaid (4? 5? 6? kes teab) oma korda ootas: kukkusin hobuse otsast alla, otse takistusse. Võimalusi on vahepeal ikka olnud, aga millegipärast on õnnestunud  päris pikalt kukkumata olla. Nagu ikka, kõrvalt vaatajale käis asi kiirelt, aga omal oli aega pikalt mõelda. Näiteks et oh, nüüd sattusin küll päris kaugele sadulast välja (olin siis kusagil kõrvade vahel), vist enam tagasi ei vinna siit, aga vaatame järskude liigutuste lõpuni (veel kaugemal üle pea). Pots oli pehme (videost mitte niiväga) ja ainukesena sai lisaviga mu niigi pekkis näpp, mis nüüd meenutab veel rohkem sardelli -- jämedam ja punasem. Jälle on kindlam tunne nv võistlustele peale lennata... noottt! Onu ei taha pingutada. Nohjah, ei tulnud see samm välja, aga oli täitsa tehtav. Noh, vähemalt oli viimane skeemikatsetus peaaegu hea.

Tööl on hullumaja. Kõik asjad kuhjuvad ja kõike tahetakse korraga ja kohepraegu, eriti mõnda aruannet või süvaanalüüsi. Homse elab ehk üle, kuigi plats on lögapuder. Pinnase säästmiseks keerlesime murul tohutu poniparvega läbisegi. Muidu oli hobune isegi nagu veidi äraolev ja mitte kuigi energiline, aga ühtäkki kihutas mööda kruusateed meie karussellipeole üks tume poni. Minu silmis oli tegu üsna trenniliste sarnase olendiga, aga hobune nägi mingit ilmutist. Tiris põgeniku poole kui supermagnetiga ja puhises auruvedurina. Ehk sai inspiratsiooni? Pühapäev aga... see tuleb pikk. Kust see 122 starti nüüd niimoodi äkki?! Pole inimesi lisaks ka võtta, kui need Leetu ja mujale põgenenud on.

 

Laupäevane koduvõistlus on läbi. Ilma taltsutamiseks viisin kohe päeva alustuseks kohtunike putkasse vihmavarju ja kilejope. Aitaski! Kuigi ilmateade oli ähvardanud enne lõunat algava sajuga, mis pidi kestma... ummm... nädala? --, ei tulnud seal taevast peale pilvetaguste päikesekiirte midagi alla. Soojendus oli KS platsil ja seal oli kõik hukas. Sammu ei näinud ja ega seda olnudki, okserit lausa tõrkus u 3x. Suurel platsil aga -- teine lugu. Läks ja laulis. 90cm-s hoidsin ehk liialt tagasi ja üritasin midagi timmida seal, olin lausa aeglane, aga igatahes puhas. Panin hobuse pooleks tunniks boksi, kuigi oleks võinud ju lihtsalt sööta selle aja, aga oligi hea otsus. Parkuuri ikkagi muudeti ja ma poleks muidu seda uurima saanud. Soojendusel piirdusin mõne hüppega, okserit hüppasin ainult päkapikkusena. Polnud rohkem tarviski. Hiireke tõmbas end korralikult käima ja mul oli plaan seekord mitte eriti takistada. Pöörded venisid hiiglaslikeks, aga mõnus oli sõita. Onu on osav! Mis kõige huvitavam -- enne sõitu olid muidugi jälle need "miks ma seda üldse teen", "lihtsam oleks lihtsalt kodus vedeleda", "eelmise trenn läks pekki, äkki tõrgub ja kukun hunnikusse" jt, aga olin just hommikul Hobumaailmast lugenud Jussi vaprusejuttu ja see päriselt aitas. Istu ja sõida! Lihtne ja geniaalne (eks seal HM-is oli ikka vähe tõhusam selgitus taga ka).

Õhtul oli eurovisioonivärk ja mulle ka kirjutati mingeid sõnumeid poole ööni, seega mingit välja puhkamist ei tasunud lootagi. Nojah, tõusingi pool 6 vihmakrabina peale. Ja hakkasin muretsema hobuste pärast, kelle vihmatekid olin suveks eemale vedanud. Ei olnudki muud teha kui veel enne 7-t tallis tekke sättida ja sealt siis maratonüritusele roolida. Algul polnud platsil isegi lompe, aga juba esimene klass oli peaaegu 50-ne ja selle lõpuks oli ujumisvõistluseks üle mindud. Kes virutab kabjaga suurema lahmaka vett õhku ja kelle hobuse kõhule moodustub kõige paksem porikilp. Kui keegi hommikul hobusel jalgu pesi -- noh, raisatud vaev.

Tuli Hanno trenni andma. Mingite ootamatute ümberkorralduste tõttu venis soojendus peaaegu tunniseks, aga hüpete ajal oli hobune ikkagi rong. Ah et ärgu ma mingu kaasa ega ajagu takka. Ei ajanudki ju, hobune sai selle kihutamise asjaga täitsa iseseisvalt hakkama. Nii kui tõket näeb, kihutab sinna kallale. Misjaoks ometi küll! Duud! Rahune maha. Alles viimane ring tuli enam-vähem talutav välja. Mulle väga ei meeldi idee hobune lihtsalt sõidetavaks ära väsitada. Raiskamine.

 

Osalejaid praegu kirjas 39/24. Mõni jääb arvatavasti ära ka, sest hobused. Rajad on väljas, minu klass on täiesti nunnu. Kas hobune ka nii arvab -- eee.... noh. Reedene päev kestab pikalt, aga pimedaks kindlasti ei jõua minna.

 

Tööhullumaja on jõudnud faasi, kus ma olen korraga koosolekul, lahendan linestoppi ja debugin protosid. Vähemalt... sain täna ühel pausil ka käia. Jee.

Hüppasime lögasel platsil Kulloga. Sel välihooajal, mis pole ju veel kuigi pikk olnud, olen pidanud varustust nii palju puhastama, et ei jõua kokku lugeda. Liiv lendab kõikjale, piisab isegi vaid hobuse sabasipstist, kui kraevahel kihiseb. Homme algab kohe, aga ma pole jõudnud veel midagi kokku pakkida. Isegi nimekirja veel pole. Tulin tallist ja kukkusin kummuli lihtsalt. Liiga palju asju toimub praegu korraga ja ma ei jõua seda karusselli hallata. Eks millalgi ärkan ja hakkan tubliks.

...Ei hakanud. Või... Ma ju siiski pingutasin, aga kõik mis tuksi minna sai, seda ka tegi. Jutt siis Kose võistlusest. Magasin hommikul ega kiirustanud teeleminekuga. Start ju alles pärast poolt viit õhtul. Üksi reisides on vähemalt ruumi laialt käes ja ladusingi igaks juhuks asju lisaks. Varuks võetud paar tundi kulutati kohapeal kiirelt käest. Rahvusvahelise osa pärast tuli hobuseid herpesehirmus 10 päeva ette kraadida ja kohapeal taheti seda tulemustabelit näha. Leidsin boksi, aga sel ei käinud ukseriiv korralikult ja pidin päitsenööri tööle panema. Läksin siis uurima, et kas on lootust enne KS ka parkuur ära näha. Kuna niikuinii oli kavas aia lühikeseks tõstmine ja viimane sajaline hüppas juba oma TS ära, siis tundus kohe selline täitsa õigustatud lootus. Aga ei, juba alustaski 1. madalik oma KS stardiga, kui ma pidin 8. olema. Puhastasin seal hobust ja üritasin riideid vahetada, millest osa oli ühtäkki kadunud kui vits vette. See nüüd ongi nagu mu unenägudes, jõudsin just mõelda, kui helistas Laura ja ütles, et  3 pärast ongi juba minu kord. Juukseklamber ei hakanud kinni ja kindad olid haihtunud, tormasin sületäie sadulakraami ja peatäie varesepesaga hobuse juurde. Nagu taeva õnnistus leidus seal Lisette ja ta isa, kes aitasid hobuse varustusega üle kallata. Traavisin platsile ja ikka oli 3 aega. Vähe, aga mis sa teed, serpentiinisin ja liinitasin midagi ja hobune oli tore. Selline mõistlik. Üsna lennukas, aga püsis kontrolli all. Kui minu kord oli, panin kella peale keskliini pihta ajama, aga siis ütles kohtunik, et tema igatahes kella pole andnud. TS platsi kellukesele olin reageerinud! Ma ei tea, kas see imelik pidur ja otsast algamine või mis, aga hobune vahetus äkki nagu ära. Rahmeldas oma peaga ja püüdis muudkui nina sügada, lõi üleminekutel tagant  üles ja proovis aiast põgenedagi. Mitte ükski harjutus välja ei tulnud, see oli mu elu kõige viletsam skeem. Ometigi olin tulnud üsna kindla tundega, et lõpuks ometi saan näidata seda toredat hobust nagu Hiireke on -- asjalikult ja taltsana valge aia vahel ringi hõljumas. Kui mööda ikka. Olin nii hämmingus, et laiutasin skeemi keskelgi käsi: mis ometi toimub?!

Kaalusingi varianti kohe ts ka ära teha, vahet pole see ks sadul. Aga vajasin mõttepausi. Läksin ja mõtlesin siis. Parkuuri õppisin aia tagant hobuse otsast, aga kuna sealt kõike ei näinud ja kedagi muud starti tulemas ka kohe polnud, läksin platsile uurima. Seepeale löödi kiirelt kella ja tervitasin alles pärast seda. Vähemalt see tavaline ts on hobusele arusaadav ja vist ka lihtne, nullitas seal. Olin ikkagi surnud nii seest kui väljast, põgenesin pärast krossijalutust ja hobuhooldust isa juurde öömajale. Sain kuulda tema nägemust viletsast päevast, mille jooksul hukkus kaks plätut ja üks muruniiduk, isegi mitte omavahel seotud lugudes. Teiste ebaõnned tunduvad palju lahjemad. Mida suudab mõni surmvana plätu minu skeemikäki vastu, kus pmst pole muud kui mõned 20m ringid ja paar diagonaali suuna vahetamiseks, ja ikkagi ei saa hakkama. Sain horisontaali lausa samal päeval -- milline luksus!

Krossihommikul jõudsin Kosele u 7. Hobusel oli veel kõrsigi alles ja ta oli pikali maganud, tubli. Sain kodutallist kõne, et Metsikuga on lood halvad. Kõik muud asjad hakkasid äkki ebaolulised tunduma. Kõmpisin tujutult krossi läbi, ma vist õieti ei näinudki seda. Ilusti olid pandud need klotsid, ainult kaks kohta tundusid natuke keerulisemad. Üks oli tagurpidi sild metsavahel, mida hobune pidi vaevu mõned sammud ette nägema ja teine -- hobusekujuline asi, mis u-pöördest liivaplatsile hüpitas. Kaks veekombot oli ka,  mõlemal enne ja pärast lompi tõke. Ma seekord vete pärast eriti ei muretsenud, kuna oleme seal varem juba kabjad suurema kakluseta märjaks saanud (noh, eks kaklus oli ka, aga see juba aasta vana). Ajakava lubas kõrgemad sõidud kõik ära vaadata ja ikkagi jäi veel aega pikapoolseks soojenduseks. 40 min on päris pikk ju. Juba hommikusel jalutus-proovikäigul oli hobune olnud aastajagu targem ja enam hullunult ringi ei lennelnud, küll aga ei suutnud metsapoolset sirget kordagi sirgelt läbida. Vingerdas kui ussike. Oli siiski igati juhitav ja isegi ei tõrkunud midagi. Ju hoidis krossiks, sest kohe esimesel tegi oma küljele ära tõmbamise trikki. Juba kaugel enne tõket otsustas, et ei lähe sinna. Pärast vaidlust millegipärast sai mindud küll. Mujal esimestel pidin kogu aja arvutama, et kusagilt mingit üksikut ratset tirima ei jääks ja nagu toimiski. Pärast neljandat pani tuhatnelja plagama ja ma unustasin suures sammuanalüüsituhinas (vaata aga, jooksebki, kiire, aga kuidagi lühikesed sammud...?) enne palki tagasi võtta ja hobune tõmbas paremale võpsikusse. Naate oli seal ja... puid ja...). Teisel katsel muidugi ei mingit häda, kuni veeni. Seal tegi konnahüppe ja ma kaotasin jalused. Aga teine takistus oli ju ka veel. Kõõlusin nagu mingi jonnipunn, aga kukkumispäev ka polnud. Mõned järgmised olid lausa muretud, aga siis äkki olin keset välja ega teadnud, kuhu edasi. Töllasin seal sammus niisama, kuni mingi tuhande aasta pärast meenus, et teine vesi vaja teha. Oijahnoh. Pärast hiljem oli see raske metsavaheline, sellele saime pihta. Teistele vahepealsetele ka, isegi kui korra läks veel meelest, aga siis tuli veel üks pauk. Kõige viimasel takistusel, mis oli väike kui vanaemade marjakorjamispink, oli ikka vaja paremale põõsasse panna. Seal polnud ruumigi, peaaegu oli traadimaitse juba suus. See tõmbamine on nii kiire ja jõuline, et ma lihtsalt ei saa enam kuidagi liinile tagasi. Vist tuligi jälle rekordvilets tulemus, aga mitte niipidiseid rekordeid ei taha ma teha. Ja ma ei jäänud isegi viimaseks, sest väljalangenuid oli päris hulgaliselt. Ma pole nõus nii madalal tasemel nii kott olema! Aga vähemalt kadus igasugune kahtlus, et oleks vaja kõrgemale ronida. Vara veel. Ja Metsiku viisin kliinikusse pärast veel. Hea üldse, et on niimoodi viia kusagile.

 

Paari päeva pärast sain hobuse tagasi. Oli veel kõhnemaks jäänud (kuidas see üldse võimalik on?!), aga ta polnud enam kuivanud ja silm säras peas -- andke süüa! Kliinikuline küsis, et kas vajan abi hobuse laadimisel... aga ei, temaga juba mitmeid aastaid mitte, õhkõrn oli mul nööri otsas ja läks kuhu iganes tarvis. Rookisin sabaaluse puhtaks, toppisin esimese otsa rohte täis ja saatsin oma inimsõbraga rohelusse, et enne koplit veel mahlasemaid kõrsi koguda saaks. Jalad ei lohisenudki seekord järel, hoopis talutajal oli kohati raske sammu pidada. Näis, mis see raviplaan suudab. Kohe tulevad kurjad putukaparved ka kohale, pole see kosumine nii lihtne ühti.

Tester nõudis vereohvri, kui ICA-l K11 kokku jooksis ja seda vahetama pidi, laps jäeti klassiekskursioonist maha ja sai ainult lahkuvat bussi pealt vaadata, hüppeka sadulavöö on pärast võistlust kadunud, inhalaator raiskab doose oma suva järgi, jälle ma ei läinud magama ja nädalavahetuseks lubasin end ilmaaegu ametisse, kuigi oleks saanud krossi harjutada. Böö. Ja see viinernäpp näeb ikka kole välja. Ja keegi ei näi uskuvat, kui ütlen, et enam ei jõua, et võtan palgata puhkuse.

Lõin Hiirekese viimase saavutuse võistluste koondarvestuse tabelisse. Istus seal oma miinuspunktide rekordiga. Aga siis märkasin, et krossis oli tegelikult ületatud aeg hulga väiksem kui viimane kord, ja sinna oli mahtunud 2 tõrget, mille teised katsed tulin mittekiirest sammupöördest, lisaks veel kaks unustamist, millest üks nägi välja nagu jalutuskäik murul. Mingis mõttes siis ikkagi s*** vähenes. Khm. 

Järgmine hüppekas oli vahelduseks peaaegu lihtne. Hobusel oli vist palavusväsimus, aga tobedat kihutamist polnud. Proovisin rohkem välimise ratsmega pöörata ja pöörete vahel hobuse sirgeks saada. Tundus nagu toimivat, aga kõigi nende "nippidega" on nii, et  nad alati ei toimi.

 

Elin tegi Kosel pilti ka. Hobusel olid kogu aeg kõrvad ja mul kollinägu ees, isegi selle ilusa delfiinitakistuse peal. Üks teine kord olen mina ka igatahes ilus ja teen korraliku skeemi ja läbin krossi vigadeta.