Friday, April 30, 2021

Nagu kosest

Tulid külalised, mõlemad vaktsineeritud, aga pooled ka koroona läbi põdenud. Täpsemalt oli juhtunud, et 1 oli esimese süsti saanud, olles ise juba haigestunud. Teist laksu nüüd enam ei antagi. Niisiis tulid ja pidid meie õppekeskusse ära mahtuma. Suure toa põrand on arvutite, kõlarite, mikrofonide, kõrvaklappide ja vidinatega kaetud. Ega seal muidugi ainult kooliasju aeta, niipea kui pikemad pealtnägijad kaovad, avatakse mängusaal. Väikseim tahab loomulikult ka. Tavaliselt peab pileti jaoks magama, lugema ja õues käima, aga ta oskab ju salaja ka ligi hiilida. Seepärast muutuvad vahel paroolid. Eelmine oli "karburaator". See sai selgeks, nüüd on "entsüklopeedia". 

Kui ilus võib üks pusle olla... need tükid on igaüks isemoodi, suur osa ka teemaga seotud -- loomad-linnud-liblikad-puuoksad. Laseriga lõigatud, väga peen töö. Koolilapsed kuulsid tükkide kukkumist ja tulid krabinal kallale, seega ma ei teagi, kui kaua sellise kokkupanekuks üksinda aega kulub. Kõige väiksemad tükid on vaevu poole sendi suurused. Siit sai välja tõstetud karu ja rebane. Neile on laseriga jooned ka sisse veetud, et kehaosi paremini eristada. Tagantpoolt näeb neid, või vastu valgust.

Veeauk tahtis korralikku veenmist, aga on nüüd lõpuks läbitud, jalad märjutatud. Esimese katsega -- sadulas ja millegipärast kraavijulge Metsiku järel -- ei saanud muidugi ligigi. Sellele järgnes vana hea käekõrval korde ja kummikutega katse. Siis päris läbi ei saanud lasta, veepiir oli kummikuäärest palju kõrgemal, aga saba ja jalad said pika moosimise peale vette. Edaspidi on juba üsna lihtne olnud, ainult et hobune kukub alati seal vett kaanima. Loodetavasti kehtib ka tema puhul, et hobune rämpsvett ei joo, kui ta just hullus janus pole (ei tohiks kuidagi olla).


Öösel kell 00:41 saabub e-kiri koolilapselt: kodutööd on tehtud, tahaks robloxit ja wifit tagasi.

Mis mõttes neil tuleb koolivaheaeg?! Ise ei käi kooliski. Lähim puude kooliga oli toidupaki järel käies, aga see polnud isegi õpetlik üritus.

Lõpuks ometi on kõik jooksus olnud pakid kohal ja peale sadula enam midagi tulemas pole. Kergendus kohe. Muidu horzest tellides tuli hoida telefoni heli põhjas, et tootmises seda tähele paneks ega magaks kullerit maha. See tahtis ka ikka koju tulla, aga ma ju pole tööpäeviti seal. Jube tüütu, eksole. Aga nüüd ilmus pakk automaati ja null suhtlemist inimestega. Väga äge.

Meil oli jälle kahe hüppetreeneriga nädal. Hiireke oli jalgadega äkki palju kiirem kui muidu, ma ei oska midagi muud pakkuda, kui et kraavitrenn ja vähem sadulapäevi tegi triki. Kraavitrenni oluline osa oli kraaviäärne puhkus ja kui see ei sobinud, siis veidi eemal pidi voldi peal koondust proovima.

Mul on pikalt olnud idee, et võiks panna hobuse "jah" ja "ei" ütlema, nii et kehakeelepime ka aru saaks. Lõpptulemus võiks välja näha nii, et on 2 asja, millest ühe puudutamine tähendab eid ja teise -- jaad. Näiteks... must ja valge potsik. Põhimõtteliselt misiganes, aga proovisin siis potsikuga. Mingi paari minutiga õppis ära, et kui ninaga pütti puutub, saab porgandit. Siis tõstsin püti kaugemale ja nüüd proovis hobu algul kaelaga endises kohas sama liigutust teha. Kui see võitu ei toonud, siis läks jälle paar minutit, kui hakkas käima püti kallal ja tuli kohe porgandi järele. Nüüd siis proovin mõne päeva veel sama asja, vahelduseks pütti ringi tõstes ja ehk ka välja vahetades teise vastu. Eks ma tulemuste järgi siis otsustan, mis ja kuidas. 

Terve nädala võitlesin sureva testriga ja ikka ta kuigi pikalt elus ei püsi. Ehe näide teemal -- pole ***** vaja torkida, läheb haisema. No ei tahtnud kolida, ei tahtnud, aga nüüd on juba hilja tagasi võtta ja virelemine ei lõppegi kunagi ära. Kui just nädalavahetus äkki peale ei tule, aga see just juhtuski. Tuli ja käskis metsa minna. Õpilasele järjekordne uus asi. Panin Hiirekese esimesena peale ja jäin temaga treikusse jutustama, õpilase saatsin Metsikut tooma. Mingi mitme aja pärast ilmuski, hobune näpus. Otseses mõttes. Ega seal mingit nööri küljes polnud. Hea, et päitsedki pähe oli jätnud.  Õnneks on Metsik piisavalt mõistlik onu ja laadus viipe peale ära (võimalik, et keegi teine maiustas sees krõbinate kallal piisavalt ahvatlevalt). Järgmiseks poovis kätt kaardilugejana. Väga keeruline ei tohiks olla, ma olen harjunud umbes taoliste juhistega, et "4km pärast vasakule", ja midagi taolist väljastab ka waze või g-maps. Täna oli vähe erilisem. "Nüüd 15km otse". Kuna tallist oli sihtkohta u 17km, olin üsna üllatunud. Tõesti ei ühtki pööret? Aga mul oli kaardilugejat vaja just seepärast, et ma neid va pöördeid ei mäletanud ju. Tuligi välja, et mõeldud oli "kõige otsem tee siit on 15km".  See oli sel hetkel niigi iseenesest mõistetav, sest kui paar km on tehtud, siis ülejäänud on veel ees. Eriti kui minna seda lühemat teed, mis algul valitud sai. Siis ta teatas, et proovib kruusateid vältida, kuigi olin äsja maininud, et teekonna lõpp on igast küljest lähenedes kruusateene. Mul küll helikopterit käepärast polnud ja kuhu need hobusedki seal laadunud oleksid? Siis tuli ühte sirget pidi sõites välja, et see polegi otse. Sest see on jube künklik. Hea, et me kusagil kanuusõitu ei teinud, nii võiks ju põhjagi minna, kui kumbki kasutab arusaadavaid sõnu, aga erinevas tähenduses. Muidu oli nagu mets ikka, nagu karupoeg Puhhi raamatus, isegi mõned puud olid veel alles. Radade headust hindasime kabjajälgede olemasolu järgi -- kui ikka kestjad enne peal on käinud, ju siis kõlbab. Pärast rajajälgijat uurides selgus, et mingis kohas olid need kindlalt me omad jäljed olnud. [et jalutamise päev liiga igav poleks... vt ka sokke ]

Käiakse krossimas, tahaks ka. Kohe jubedalt tahaks. Koduhoovi asjakesed on nii õrnad, et eriti ei julge proovidagi, kuigi kraav-bankett-kummid-palgid on nagu peaaegu selged. Kraavi tegelikult kohe esimese hooga pole tulnud, algul on vaja ikka vastu vaielda.

Uuele sadulale on kohe uut vööd vaja ja jälle lükkub mõnus kasutamine kusagile edasi. Vanad jaluserondid näevad seal ka päris koledad välja, aga see ei sega. Ühtlasi oli kolmas potikatse päev. Hobune katsus ninaga ämbrit, sai autasu. Siis näitas peaga küna suunas, et ärgu ma lollitagu niisama, pangu ometi künasse need porksid. Kui ei pannud, siis läks ja toksis muudkui ämbrikest. Läheb sellele boksi teise otsa järele küll. Proovin veel samade vahenditega, aga äkki kusagil mujal kui boksis, siis saab kaugemale paigutada.

Jõuan talli hoovi ja näen, et hobused mõnusalt ukse ligi, hea hüppekaks üks hall sealt krabada. Ühel tondil lohiseb mitmemeetrise nööri otsas mingi riidekuhil kaasa. Lähemal vaatlemisel osutub see Metsikuks, kes tekijäänuseid, kant ümber kaela, järel lohistab. Päästan hobuse kiskja küüsist. Tekipusle lahendamise jätan pärastiseks. 

See kuuene spikerdas "entsüklopeedia" ühe raamatu seljalt maha ja seega oli jälle aeg parooli vahetada. Nüüd nutab suure häälega, et ei oska "kaaliumpermanganaat" kirjutada.

Lisasin mängu valge ämbri, algul üksikuna. Selle puutumise eest sai leivatüki. Niipea kui taipas, tegi kohe mitu tiiru jutti ämbri ja leiva vahel. Panin siis juba kaks ämbrit korraga, musta ja valge. Algul togis valget ja sai leivatükke. Proovis siis musta ka ja jäigi sinna porgandeid nõudma, kuni need otsa said.

Tuust tuules, nii ma seal sadulas lehvin. Kogu aeg on tunne, et lükkan seda "päris trenni" muudkui edasi ja sinnamaani on aina üks nahavedamine ja järele andmine. Küll ükskord tuleb jälle vastuseis, mida saan aktiivselt lahendama hakata. Ise ei oska kohe üldse pinget üles kruvida.

Õpilane hankis endale lõpuks ratsasaapad ja õnnistas need kohe kraavis sisse. Kaugelt vaadates võib juba äragi petta, täitsa tõetruu näeb vahel välja.

Surin tööl maha ega läinudki trenni. Kukkusin lihtsalt pikali ja jäin magama.

Järgmine metsaskäik tuli peale. Läksime suvaliselt tunde järgi kusagile. Sellest tuli üks eriti vinge ring välja. Hästi palju ronimist ja üllatusi. Suurema osa jalutasime, sest Metsikul on praegu väga rasked ajad. Iga hingetõmme on nagu trenn, aga hingama peab ju päev otsa ja järgmised ka. On konditsiooni kaotanud ja näeb lausa jube välja, kui täpsem olla. Vähemalt seal männimetsas sai lahedamalt hingata mõnda aega. Aga need üllatused siis -- jalgratturiga saime vestelda ja hoburakendajatega ka. Ilus hobune oli neil ees... Põõsassejooks oli alles teine reaktsioon, kui hirmutav kooslus Hiirekesele liiga lähedale sai. Metsik on rakendeid näinud küll, aga pidas ka paremaks eemalt uudistada. Ei jäänudki muud üle kui neid rattalisi mõnda aega jälitada. Mingi trikiga saime kadunud tõusudele ka pihta. Õpilane arvas lausa, et 90-kraadine oli üks. Vaidlesin vastu ja palusin neil all oodata, kuni Hiirega üleval ära käime. Poolel teel oli korraks tunne, et äkki käibki üle selja. Midagi tuli videosse ka, aga loomulikult tundub seal üsna lame see maa. Noh... ma siis mäletan enda peas, et tegelikult oli täitsa järsk. Hobusel käisid koivad külgedele välja, pingutas korralikult. Nüüd oleks vihma tarvis, maapind on juba päris kõvaks tõmmanud

Meelde tuli just -- lugesin mõni aeg tagasi uudist, et UK kõrgkoolides võib nüüd hakata viletsamat inglist rääkima, sest muidu õppurid äkki tunnevad end ahistatuna. Ööööö....  pole ju enam aprilli algus? Mida karvast röövikut, kas varsti saab juba korrutustabelis ka väärtusi ise valida?!

Nohja astusin pärast tööd apteegist läbi, võtsin suure purgi C-vitamiini ja kange päikesekreemi. Tädike vaatas mind mõistvalt, aga ta ei osanud aimatagi, et ma neid hobuse jaoks tahtsin.

Hiireke oli pärast vaktsiinipuhkust rongiks muutunud. Vasakule pöördeid polnud enam olemas ja üldse polnud mind eriti. Ja siis ma veel plaanin Kosele krossi harjutama minna. Võimalik, et selle aasta esimene kolmekas toimub Koordis. Vähemalt praegu on välja reklaamitud 70cm ja 90cm. Tahaks muidugi seda vähem madalat, aga tänane mingeid lootusi ei paku. Tont on tont on tont.

Lubatakse õud-ilma. Lumekruubid ja värgid. Järjekordne tekk läks letti, loodetavasti see ikka peab mõne aja vastu. Ma lihtsalt EI JÕUA neid nii palju juurde hankida muudkui, kui neid algosakesteks lahti harutatakse. Ei võinud siis seda üksikut koledat ilma vastu pidada, eksole, muidu tõmbavad ju ilma ringi. 

Kui ITile teeme "ei" ütlemise kiiruse graafikut, siis bossi jaoks on "mis veel" koguse tabel. Viimasel koosolekul oli see kogus 9. Nagu 1001 öö muinasjutte räägi, ikka jääb lõpus väheks. Mis veel?

Laupäevane reis pidi olema 4-kesi, praeguseks on 1 ära langenud. Siis pole mõtet ka seda üksikut kolmandat vedada. Tjahh.  

Õud-ilmaga harjumiseks sõitsin õues. Täiega mõnus oli, kui soojaks saime. Vesine õhkjahutus oli värskendav ja kuigi hobune algul märjast nägusid tegi, hakkas temagi millalgi lõpuks rahulikult tiksuma. Läksime pärast maneeži kuivama ja seal panin Õpilase halli otsa kaheksaid traavitama. Mingit hoiatust ta ei saanud muidugi, lihtsalt pidi kuidagi hakkama saama. Hetki oli, aga alla ei raatsinud ikka kukkuda. Äkki ta oleks niisamagi nõus selle tordi tooma? Pealt vaatamine ja suu liigutamine sooja ei anna, panin kõige märjemad riided nagisse tilkuma ja haarasin midagi kuivemat peale. Ikka oli jube külm. Püksid olid ju puha vetikad. Pärast kodus soe tee natuke aitas, aga tunne pole ikka liiga hea. Läheks õige kohe magama? 

Ja siis meil oli see Kose seiklus. Võtsin Õpilase ka kaasa, et näeb muud elu [see juhtum esimese ja tagumise otsaga]. Kui Lõunas oli tervelt 4 kraadi "sooja", siis põhjapool jäid neist vaid pooled alles. Teel sadas auto aknasse vett igas tema olekus, sh need uudistes välja reklaamitud kruubid. Nagu me meelega valiks just kõige tüütumaid olusid! (äkki valimegi?)  Milline oli aga üllatus, kui kella kolme paiku Kosel parklasse keerates leidsime eest tõelise melu. Krossiväljak rahvast täis, järgmised seltskonnad valmistumas ja, nagu peremees kinnitas, see polnud veel sugugi kõik, suur osa rahvast oli juba ära käinud. [vist juba aimab, mis juhtuma hakkab]

Vahel pole võistlustelgi nii palju rahvast koos. L oli meile M-i treeneriks sebinud ja kohe alguses sai selgeks, et ta kavatseb meid korralikult treneerida. Pidin ratsmed harjumatult lühikeseks võtma ja käed ette. Jalused läksid lausa 3 auku lühemaks (viimati sai niimoodi Kollionuga, kui ei pidanud roolimise pärast eriti muretsema; Hiirega ma ikka kardan, et äkki ei lähe kohtadesse). Tegime pika traavi, et hobune lõdvestuks ja samas sirgelt tööle hakkaks. Galoppisime poolistakus, vajadusel kergendades, tegime kokku-lahku. Hämmastaval kombel läks seekord vette kohe esimese korraga, kõheldes küll, aga läks. Mingil hetkel sattus nii, et ponid kihutasid pikas jorus läbi lombi meile vastu, kui veetagust toruhunnikut hüppama pidime. Siis sattus Hiireke hämmingusse ka, aga ei midagi hullu. Kirjeldaksingi nii, et polnud kaugeltki täiuslik, oli koledamaid hetki, sh tõrkeid (ühel juhul peksis rahe hobusele vastu vahtimist, ta lihtsalt ei näinud, kuhu läheb), aga umbes nii olin ma lootnud, et kogu lugu algab aasta tagasi: algaja ebakindel hobune, kes on valmis asju katsetama ja osavamaks saama. Ehk siis et nüüd ehk oleme valmis alustama kõige alumisemalt pulgalt. Jäin hobusega väga rahule, lõpuks ometi oli ta (peaaegu?) minuga ja seekord trenn kusagile pooleli ei jäänud ega edasi lükkunud. Tagasiteel leidsin autost istme ja kangiploki vahelt kohukese, kuu aega vana. Kõht oli tühi, panin nahka. See polnud üldse halvaks läinud, ainult veidi kuivanud ehk. Aasa  mooniseemnetega variant.


 




Elin pildistas ka,





Krossijärgsel päeval toimus kerge liigutamine, S-T-G, õpilasel isegi vähem, kuna tal läks jälle selg tuksi. Koduukse juures päästsid lapsed  asfaldilt vihmausse. Väitsid, et pidavat veel elusad olema. Teine duud üritab pappkastidest transformerit kokku panna, aga teip ei pea kohe üldse. Proovis siis niidiga. Homme äkki traadiga?

Õõh.... sain külma ja olemine on vilets. Aga kas siis trenni minemata sai jätta -- oh ei. Kross oli hobusele vist julgestavalt mõjunud ja oli päris mõnus hüpata, hoolimata korralikust lögast, mis pealtvaatajatele ja treenerile kapjade alt kallale lendas. Ja murdsin jälle väikese näpu ära (või oli varem teine käsi...?).  Igatahes on ta nüüd 2 korda jämedam ja väga valus. Ei, tegelikult see pole murd ka, kuna liigutada ju saan. Aga mis ta siis ragises ja paisus nagu pärmi peal? Peaksin kiiremas korras magama minema, kell on pool 3.

Suringi ära, nagu tööl 1 tester ja 1 "lemmik"rakis. Enam palavik alla 38 ei läinud ja lõpuks saabuski aeg iseenesele. Magasin nagu koomas terve päeva. Õhtul tegin testi ka, vähemalt koroona see pole. Millegipärast oli vaja töökirju ka lugeda ja pole sealgi paremat pidu, seadmed aina surevad järjest. Nagu mingi epideemia kohe.

Palavik püsib napilt 39 kraadi all ja näpp on üks koletu sinine sardell. Trenni ei läinudki, kuna juba püstiseismisega on veidi probleeme. Olen magamisest tüdinud. Nõmmel oli hoov üleni sile, igas nurgas pärani lahti väravad ja P tellis liiva. Mingid mööda jalutatavad koerad otsisid aiast tuttavat koera, aga teda polnud. Samal ajal Kohilas pesi ema kaubiku ja laeva summa taolist kolossi, valgete kahhelkividega kaetud. Arvan, et mind murdis puhkusepuudus, aga ka kurbus. Tööl käime kogu aeg maskidega, aga näed, gripi eest ikka ei pääsenud (no mis ta muu on, kui koroonatest oli neg?).

Thursday, April 1, 2021

Kaua võib

EHV-1 levib Euroopas võistluseid pidi, nii kange versioon, et surevadki juba järjest. Muudel põhjustel ka, päris hirmus üldse FB-s kolada, kui muudkui paugud käivad. Isegi 9gag pole enam ammu naljakoht, vaid poliitika- ja halakanal. Mis veel? -- nagu küsiks üks teatud pealik. Kütuse hind on kõrgem jälle (1.219 EUR/l), haigestujaid rohkem, pooleksrebivaid teemasid rohkem, kooliskäimist vähem. Poolitavate teemadega on veel eriti äge, et ega enne teagi, et selline lõhe kellegagi vahel on, kui teema kogemata üles kerkib. Isegi ilmselgeid tõdesid peab justkui hanguga kaitsma. Ähvardadakse, et tuleb katastroof ja 10k uut haigestujat päevas. Praeguse testide arvu juures ei suudetaks neid viirusekandjaid  isegi üles leida muidu kui rögistamise järgi. Huvitav on kakluste juures veel see, et vastaspooled kasutavad tihti samu tõendusmaterjale, aga lihtsalt tõlgendavad neid sobivalt (sh muidugi ka mingit muud kui harjumuspärast loogikat kasutades).

Hüppes püüdsin hoida energiat üleval, oli hulga lihtsam. Küll aga läks elevuse nahka paar pealesõitu, kui oli vaja tribüünipoolseid "kolle" karta.

Ajalooline nädal -- 2 treeneriga hüppekat. Neljapisel tuli hobune teravamaks saada ja nõuda liigutamist, mitte ns ringi kulgeda. Nii sobis, kuidagi jätkus ruumi sammugi timmida. Üks tõrge tuli siiski ära, polnud seda sääre tuge mingil hetkel peal. Järele mõeldes ma vist olen sõitnudki enamasti hobusele üsna palju vabadust andes ja siis vahel üllatudes, et kui äkki konkreetsem olen ja raskema olukorra läbi sõidan, siis hobune pingutabki ja sooritab midagi sootuks paremini. Maneežis oli tihe liiklus ja õpilane sõitis Metsikuga üksi õues. Esimest korda niimoodi hämaruses iseseisvalt, ei saanud hukka ega midagi.

Peame seinal graafikut, et kui kiiresti ITi "Ei!" ütleb. Päris tihti saab alla viie sekundiga hakkama (rekordtulemused lausa 1 sek!). Tegelikult on meil isegi oma nõksud, kuidas see "ei" kiiremini kätte saada. Näiteks tuleb ülakorrusele minna pigem tööpäeva lõpus, kui lõunast on möödunud piisavalt aega ja kojupääsemislootus kõrgel. Seega seadsid M ja S sammud ITi poole reede õhtul kella nelja paiku. Trepist üles ronides tabas neid üllatus: ITi tuli neile vastu. Märkas neid, ütles "Oh, kerse*" (*tegelikult algas ühe teise tähega), pööras otsa ringi, põgenes oma tuppa tagasi ja keeras selja taga ukse ka lukku. Kui siis M ja S ukse taga kobistasid ja abi palusid, tegi ITi korraks ukse lahti, ütles sealt vahet "ei" ja keeras uuesti ukse lukku. Põhimõtteliselt  saaksid ITid koju hiilida tagauksest finantsi kaudu, aga ju ei tasunud riski ja viimaks avanesid salakambri väravad lihtsurelikele. Me tahame vaid ühte asja! Uut jalga T-le! Selline palve ei saanud ühtegi kalki südant puudutamata jätta, nimelt on T suve lõpust ratastoolis olnud. ITi leebuski ja andis jala, et T saaks kodukontoris monitori millegi otsa kinnitada.

Maneežis sadas jälle lund. Ülimõnus tunne, kui lumepuru kuuma pead jahutab. Ainult silmi ei saanud korralikult lahti hoida, kuigi neid on ju ometi kokkupõrgete vältimiseks tarvis. Kaamerameest meil polnud ja ilmselt just seepärast saime tehtud esimesed 2 kiirvahetust. Pekkiläinud katseid oli muidugi ka. 

Järgmine päev sadas igal pool palju ja tormas ka. Olin kiirustades soojad püksid peale tõmmata unustanud ja kann külmetas igaks juhuks juba ette. Õpilane tükkis õue. Mul oli mitu vastuargumenti -- lumi sajab nii tihedalt, et ei näe, kuhu lähed (1), lumi on küll paks, aga mitte piisavalt, et külmunud konarusi summutada, mida pealegi ei näe lume alt (2), pärast peab varustuse kuivatama ja üle nühkima (3), külm kõva tuul, mida hobused ei armasta (4), püksid kodus mul (5), noh, küll ma oleks neid veel leidnud, aga... ikka kippus õue. Noh, olgu siis nii. Rammisime läbi tuisu, põsed pea külge kaanetanud. Tegelikult oli väga ilus see lumepuru hobuse karvades... vahepeal, kui midagi näha oli.

Kui kellelgi peaks kunagi kahtlusi tekkima, et kas maneež on sise- või välistingimus, siis peaks ta meile külla tulema. Nurgas 10cm paksune lumekiht, seinad paistavad läbi, lisaks külmkapiefekt -- maneežis on tihti külmem kui kusiganes. Ehk säilivadki asjad paremini... ah, ei, peeglid küll kadusid äkki ära. Igatahes -- kusagile tuleb ju välja jõuda -- igatahes tegime selles lumises maneežis natuke vahetusnalja, kusjuures samal ajal 1 tumepunane hobune hüppas taustal. 

Õpilane sõitis väljamõeldud skeemi, kus pidi pool diagonaali galopis läbima ja X-is traavile üle minema. Tegi siis enne X-i õhulise jalavahetuse, korrektse seejuures, ega saanud ise arugi, mis juhtus. Kas siis on saavutus, kui see polnud üldse kavas või ei saanud sootuks aru?

Lõpuks ometi on Eesti milleski maailma tipus: esikoht uute tuvastatud koroonahaigete hulk rahvaarvu kohta.

Maastikupäev! Tee oli ideaalselt lögane hobujalgadel läbimiseks ja väikene tibuvihm ära ei hirmutanud. Neli kraadi sooja ikkagi, saame hakkama! Esimene juhtum ei lasknud end kaua oodata, juba mõnesaja meetri pärast algas meeleavaldus -- hobused protestisid ägedalt metsalangetamise vastu (no on vast targad, silte lugema õppinud iseseisvalt). Kasutusele tuli vana hea kombinatsioon ümberpöörd-põgenemine. Mulle ka ei meeldi, et püstised puud enam moes pole. Küll varsti saab rahus hingata, kui enam midagi võtta pole. See aeg pole enam kaugel, kui mul pole just tekkinud imevõimet metsadest otse läbi vaadata. Teise hoiatusmärgi juures kasutasid  hobused sama taktikat ja mingil hetkel olin koos Hiirekese tagumise otsaga kraavigi vajumas. Metsik ka ei võinud appi tulla, pööritas kõrval silmi. Pärast, umbes poole ringi paiku, uude aeda tekkinud kolmest haukujast möödudes eputas küll, et tema neid karvaseid juba tunneb. Hiireke on seni ainult vaiksete versioonidega kokku puutunud ja oli seepärast üsna ärevil. Hea, et ikka aed ees oli ja teadjam sõber kõrval. Seitse kitsetaolist olendit spurtis mööda välja, pärast veel u 4. Kevad! Ka silmi tükkivad hobukarvad oleks kui kalendrit lugenud ja maneežis on lumi peaaegu sulanud. 



Ah kui kõrini mul sellest koroonavärgist juba on. Muudkui oota ja karda, et kuhu suunas pöörab. Aga juuksed ju ei oota. Mul omal pole probleemi aeg-ajalt jupp otsast maha saagida, aga see nukitsameeste kamp, mis meil ühtäkki kodus ringi sebis, ajas juba hirmu nahka. Laenasin pügamismasina ja hakkasin katsetama. Kõige väiksem sai alt otsast liiga lühikeseks, aga ta pole ise ka ju kuigi pikk. Küll kasvatab tagasi, muidu need mustad kõrvasisud paistavad liiga kaugele (kuidas tal küll õnnestub -- neis saaks kaks päeva pärast pesu juba porgandeid kasvatada). Pealmine tuust vajaks veel harimist, aga ma teesklen praegu, et nii on moodne. Teine pea oli juba peaaegu nagu päris, aga ikka ma ei arva ära, mis seal kõige kõrgemas otsas tegema peaks. Võimalik, et peaks teravamad käärid hankima, muidu raiu nagu vintsket maltsa. Kolmas pidi pärast töölkäimiskõlbulik olema. Õnneks kannavad seal turvavarustust, sh kiivrit, millega võimalikke iluvigasid varjata saab.

Klassikaline lahenduse ja tagantjärele-tarkuse juhtum. See hobuvahetus. Väljakutsete aegu Katiga katsetades polnud nagu lootustki korraga vahetada. Seal sadulas pole üldse ruumigi mingeid akrobaatilisi trikke sooritada, jalused paiknevad ebasoodsalt ja teine kere on lootusetult ees. Seega oli "uue" hobuse jaluse kasutamisega variant paras võit. Aga ma polnud rahul ja mõtlesin üks teine öö välja, et võib ju ka olemasolevaga alustada. Ainult see jaluserihm jääb segama... kui teda just valetpidi ümber jala ei mässi. Proovisime -- töötas! Videosse jäi siiski liialt kohmitsemist ja plaan oli jrgm kord jalad juba ette ära mässida. Aga üks kodune leiutas äkki, et võiksime ju alustada teist pidi, selg ees. Tohoh, et ma ise selle peale ei tulnud! Läksime õhinaga trenni, et järele proovida. Kuna me esialgu midagi ei filminud, siis kolmas katse oligi täitsa nagu päris. Traditsiooniliselt ei õnnestunud sama korrata, aga midagi ikka ja nüüd ei tundu kogu sebimine üldse millegi keerulisena. Sips ja valmis. Täitsa lahja kohe, nii kahju. 



Sellised ajad siis... spordiuudistes räägitakse vaid, et millistele treeneritele kriminaalsüüdistusi esitati.

Üks duolingo väljakutsetest on teemantliigas esikoht saada nädala arvestuses. Muidu polegi keeruline, aga alati ilmub ühtäkki keegi, kes palju rohkem punkte tahab saada. Nohja, võistlushimuline nagu ma olen, hakkasin kaasa rebima, ise magamatusest puhta sooda. Ei jõua kuidagi järele, tunde jääb päevas väheks. Võtsin siis teise keele lisaks, et hea alguses kiirelt laksida. Tuleb välja, et kõige tähtsam asi, mida alustuseks öelda peab oskama -- "olen sisukas suomalainen, minulla on saunassa kaunis kantele ja sininen undulaatti". Pupu, jee, kippis -- need ka. Enne lapsi, kasse ja koeri. Undulaatti ja pupu! Põhitegelaste nimed on Tyyne, Pyry ja härra Pöllönen. Naljakas on ja nukker ka, et see sõnu lugev hääl on nii kauge, külm ja emotsioonitu. Nagu lumine põld öösel. Tuleb veel välja, et soomlaste arvates on nad võlurid. Tegelikult vast siiski midagi nõiapoolsemat, või mis see velho õieti olema peakski... ingliskeelne wizard, mis ta pakub, pole nagu päris pihta.



Kuna eelmine nv oli maastikuringil natuke seiklusi, olin seekord paremini varustatud. Kannused ja porgandid ja mis veel. Juhtus see, mis alati, kui oled korralikult ette valmistunud -- ei midagi huvitavat. Isegi puulaadurist saime peaaegu sammudes mööda, kuigi selle juht meid isegi ei märganud ja muudkui tõstis edasi. Kui tahtsime olukorda jäädvustada, hakkas pühkima selline torm, et anna olla. Kevade teine päev oli ikka kohe väga jäist nägu. Nurga taga aga -- ei midagi, mõned helbed vaikselt langemas.

Sain tallist jälle sõnumi, et Hiireke on tekita koju tulnud. Hüppasime midagi ja proovisime sadulaid, aeg lendas kusagile, kuni oli kottpime. Päris vahva on pimedas muda vahel koplist tekke otsida. Tervelt kaks tükki leidus neid seal, ühte ma enam ei mäletanudki, et oli sinna kadunud ja teine siis see uuem ja värskem. Eest olid klõpsud lahti (kuidas??), kõik kõhu-jalarihmad kinni. Nagu hüljes oleks välja pugenud. Muidugi raske on uskuda, et tekk ikka enne korralikult kinni oli -- neid haake pole endalgi liiga lihtne lahti teha ju.

Kordetasin lennukit väliplatsil. Õpilane näitas Metsikuga uut iseseisvust, läks üle kollase lindi KS platsile.

Ka järgmisel päeval saime õues sõita, väliplats on mõnus (KS). Õpilane tegi keskliinil X-is galopitõstet ettenähtud jalast ja seinte ääres pidi tõestama, et oskab kergendada ette öeldud jalale. Õnneks sai hakkama, muidu oleksin pidanud veel kurjem olema kui juba olin selle duolingo nalja pärast. Kui olin mingi üüratu skoorini jõudnud (200-kordne päevakogus 4 päevaga), aktiveerusid mingid hullpealuud ja tegid veel palju rohkem otsa. Olgu siis nii, ma enam ei jaksanud. Ilmaaegu olin rebestanud. Nüüd ma vähemalt tean, et suudan ka võimatuid skoore teha -- vähemalt pool nädalat ikka. Tellisin jälle uue sadula. Mul on neid mingi miljon. Mis ma nende vanadega peale hakkan?!

Õpilane on katki ja hobune on katki, või isegi hobused. Esimesel on selg nii tuksis, et ei saa õieti käiagi, ühel kabjalisel hingamisraskused ja teisel verised koplimarkeeringud silma all, jalgadel ja kerel. Vabakava ei saanudki teha, nüüd on mitu päeva jutti ainult üks lilletamine olnud, sh 7-ne ring, kus osales ka talutatav hobune ja ringitormlev koer. Ringipealseid koeri oli ka, seal uues aias seekord ainult 1 ja see seekord ei haukunud, vaid kutsus Potsatajat niuksudes enda juurde. Mäepealne pikalt kadunud olnud koer oli tagasi, vait kui sokk, jälgis meid altkulmu. Varem oli ta selline tagant vargsi jalgadesse hiilija, nüüd vist ei julgenud.  

Hüppasime, kuidagi ei saa järje peale. Sammu ei näe, kindel pole, et kas hüppab või ei. Viimased kaks ringi oli veidi parem, kui enam nii palju kontrollida ei üritanud. Palju rohkem oleks vaja harjutada, aga hobust on vaid üks, ei saa teda ka ju rihmaks tõmmata. Probleemid aina korduvad, usutavasti on isegi sõnad lauses samad.

Viimane päev selles kuus, aga asjad puha pooleli. Maneež oli üritusi täis, seega tuli minna õue. Kusagile silme alt ära. Aga tuldi aina järele, kohe mitut tabas äkki kordekihk. Noh ja siis me seal võimlesime KS platsil autotee ääres. Muidugi oli vaja mitut katset ja tegelikult on õpilane ikka veel vigane, aga ma ei lubanud tal vingus nägu teha... kui poleks öelnud, ei saaks eriti arugi ju, ega? Hiirekesel on vist kevadväsimus, kusagile tal kiiret polnud, lihtsalt istus ja ootas oma porgandit, kuni me nihelemise viimaks ära lõpetasime. Isegi härra Metsik püsis enam-vähem joonel ja üritas head nägu teha. Nüüd ma ei taha mõnda aega mingeid kavasid teha... aga vähemalt on samapidiste hobuste vahetus nüüd lõpuks ometi päriselt tehtud, isegi kui suund saab vale. Mis nüüd?