Pooleks

Nädal aega kannatusi veel, siis algab puhkus. Hääl on juba mitu päeva kadunud olnud ja kuna vait olla ei saa/oska, siis ta ka ei taastu. Olümpial tegid britid 3V-s ülikõva tiimikulla ja individuaalselt võitis Julia Krajewski. Varem polegi naised võitnud, kuigi poti ümber ohtralt hiilinud küll. Mis, kõigekuulsama Ingridi vigastuse tõttu Julia üldse (vist?) löögile pääseski ja vaat veel kuidas. Chipmunki-draama (takistus kukkus õnnetust ärahoidvalt alla siis, kui hobune oli sealt juba mitme sammu kaugusel) oli ja Jeti draama :( ka.

Viskasin hunniku raha suulisesobitaja pihta. Proovis umbes 5 varianti ja oligi tõepoolest suur erinevus, mismoodi see ratsutamisele mõjus. Ma lõpuni müüdud pole, et ideaalvariant tuli, aga väljavalitu andis hulga stabiilsema kontakti ja hobune tõstis end eest kõrgemale. Ühe eest aga tõmbus sootuks rulli ja oli kurigi, kuigi silma järgi ei oska öelda, mis seal nii erilist oli. Järgmine päev oli kohe põnev proovima minna, aga Hanno ei tulnudki ja teiste järel ootamine võttis nii kaua aega, et jõudsin juba ära unustada, et miks üldse ratsutatakse. Üsna jama kontakt oli ka, kuigi kael oli rõõmuga kõrges nagu eilegi... aga täna siis jõllitamas risuhunniku mootorsaagimist. See aasta on üldse kõik maru agarad risukoristajad äkki. Enne vedelesid roikad rahuga mitu aastat, kellelgi polnud vaja neid. Onu teeb tööd igaks juhuks teisel pool hunnikut, ju kardab aktivistide rünnakut. Ise nad norisid tüli, eelmine katse oli kevade kandis, kui loomadel olid kutsikad ja lindudel pesitsemine pooleli. 

Pärast kolme ala võib olümpiaga juba rahule jääda. Nii 3V kui TS võitsid kolmevõistlejad. Kolmest alast kaks võitsid naised. Iga ala tipus olid imelised sõidud. Mõni hobune nägi välja kui poniklubi ponku, aga medalid tassisid auga koju (nt Pumpkin ja All In). Hobueestlastestele sai kaasa elada ja... Kui sakslased olid KS ja britid 3V kunnid, siis rootslased tegid TS-is imet. Kuuest teise vooru puhtast sõidust 3 oli nende jagu ja ka ümberhüpped olid puhtad. Ja siis et nende 2 parimat olid raudadeta hobused. See oli nii ootamatu, aga ometi ülimalt äge, et ei läinudki veel 20 aastat, enne kui kõige tipum tipp ära julgeb proovida. Nii palju tervislikum, lihtsam ja õigem oleks juba ammu see vanaaegne naelutamine ära lõpetada. Pealegi osatakse hobustelegi vajadusel eemaldatavaid jalanõusid teha, aga harjumuse/mugavuse/hoolimatuse jõud on võimas. 

Näis, kuidas homme saapad jalga saab. Mul kipuvad sinna ämblikud sisse kolima. Kapi-koibikul olid lapsed ja need aina trügivad kordamööda pikkadesse ja poolsaabastesse, oleneb, kummaga ma paar hetke ei ratsuta. Või tegelikult ei olenegi, nad kolivad kohe sisse niipea kui trenn läbi. Pooleldi läbipaistvad sellised ja jube järjepidevad.

Tartu on rahvast täis. Tartuffiks liitusin ma ka, kuigi midagi vaatan ilmselt veebikinost. Ja viisin lapse batuudikeskusse sünnipäevale. Ise seekord ei jäänud, käisin hoopis hobust kordetamas, kuna vihmasajus näis olevat väike paus. Tallis on tühjenemiskuur. See jalgadega hääletamise värk. Kõige ekstreemsemal juhul tehti lausa oma koju hobupidamise võimalus, suure väliväljakuga ja puha (noh!).

Väike tont hakkas ükspäev rääkima, et uut beyblade'i on vaja. Ise oli kuu aega tagasi sünnipäeval 2 uut saanud. Uurima hakates  tuli välja, et oli vurrid õue sõbrale mängida viinud. Ei tea mismoodi see siis veel mängib, et tükid taga? Selgus, et oli teinud vurridele teste. Üks oli olnud tugevustest. See oli olnud kõrgelt kukkumisega. Kui kõrgelt siis? Noh, kolmandalt korruselt asfaldile. Ei olevat testi läbinud.

Ebaõiglane see TS tiimivärk oma vahetustega, aga vähemalt said rootsid oma kulla kätte. Kõik kvalifikatsioonid, individuaalsed ja meeskonnasõidud, ümberhüpped mõlemas -- kolme peale ainult 2 latti alla! Oleksid kulda juba pärast teist individuaalset janti kuhjaga väärt olnud.

Ootasin Kosele regamisega, kuna tahtsin enne ikka ära katsetada, kuidas see meeter umbes on. Kosel on rajad püsti, sinna enam ei saanud, seega Niitvälja. Jube tüütu pikk sõit sinna ja veel tüütumad ringristmikud, aga kohale me saime ja katsed algasid. Võtsime käimasaamiseks lihtsamaid liine ja otsa mõni väljakutset pakkuv. Hobusel oli algul jube hoog sees, pani korralikult rongi. Saime siiski täitsa talutavalt roolitud neid dog-lege ja allahüppeid. Vasakule pööramine oli ikkagi raske, aga sellega annab tööd teha. Kargasime põhilist jokkerit -- nurka --  ka, sellist päris suurt kobakat. Sellel kippus jõuhüppeid tegema, aga hoogu ka nagu üles ei jõudnud enne võtta. Ja kitsast sai kenasti üle ja siis ootasime oma viimast tiiru, mul ratse pikk ja vahtisin niisama ringi, kui ühtäkki hobune spurtis alt vastassuunas.  Jäin liikumisest kõvasti maha, reisisin veel tükk aega kusagil kaugel sadulast ja hobuse hoog aina suurenes. Enam siit tagasi ei roni, mõtlesin, ja lasksin lahti. Siis oli see kukkumise pauk ja lootus, et hobuse jalgadega pihta ei saa. Kontroll: pea - terve, jalad - terved, käed - üks liikus ja teine vedeles mu kõrval mingis veidras asendis. Proovisin teda liigutada, ta ei teinud väljagi ja mängis sülti. Tõusin ettevaatlikult istuli - käsi hakkas tõmblema, tegi haake. Selge, tuli liigesest välja. Paneks tagasi? Ta nagu ise vahepeal üritas, aga kuidas see käib? Ootasin kiirabi. Nad otsisid meid hirmus kaua, kuna Niitvälja-nimelisi asutusi oli sealkandis mitu. Paldiskist tuldi, lähemad ekipaažid olid olnud hõivatud. Pärast mu ülekere putukamürgiga töötlemist viskas onu silma peale ja ütles, et õlavarreluu murd. Nojah, sellest siis see veider nurk mu õla all... Pärast kolme miljonit aega ootamist, röntgenit, kiirkipsi ja veelkord röntgenit võeti vered ja topiti pulk ninna. Nüüd ootan jälle, et kusagilt ilmuks müstiline ortopeed. Kell on pool 11 õhtul. Kas ta ikka tuleb üldse? Praegu ei taha liigutada, kuna luuotsad krudisevad üksteise vastu ebameeldivalt ja mul on tunne, et ülemine käeosa üritab tõusta, aga alumine ei tule. Nagu liigutaks kätt tihkes vees, aga näha on, et ta päriselt ei liigu. Vahel tulevad kurbusehood ja siis nutan ja nuuskan nina. Ja ootan. Üllatus-üllatus, natuke enne südaööd võeti mind ette. Tuhat aega sättisid mu väheseid värke ja lugesid taskus rahasid üle, opisaalis oldi pahased, et see inventuur võttis terve tunni. Juba oli ootel üks lahtine luumurd. Nüüd ma olen Terminaator, metallkäega. 

Seega Kose jääb ära mu jaoks. Vähemalt sain teada, et võinuks peale minna küll.

See lugu algas "nädal aega kannatusi veel...", aga tegelikkuses just siis need piinad algasid. Valuvaba asendit pole. See tunne, kui tuigud väsimusest, aga pikali minna ei saa, sest valus. Ma ei saa isegi aru, kas õlg üldse liigeses püsib, seal miskit logiseb korralikult ja lõhub valutada. küünarnuki kant on rämedalt paistes. Ja mul on mõne tunni pärast hambaarst.

Kaugelt vaadates ei paista asi üldse hull. Mingit megakipsi pole, ainult 1 pehme ortoos, mis üsna palju liikumisvabadust annab. Näpud töötavad ja ringi saan vabalt liikuda. Ainult siis see pidev näriv valu ja korralik paistetus.  Ja et katki. Ja alles teine päev taastumisest, mis kestab 2 ja pool kuud. Kui hästi läheb. Ülehomme võib pessu minna, seni haisen.

Neljas päev. Öö oli lühike ja piinarikas. Ainult tunni sain jutti magada, isegi valuvaigisti ei aidanud enam. Päeva edenedes midagi ei parane. Küünarnukipiirkond on kohutavalt kuum ja paistes. Võtsin plaastrid maha -- õmbluste juurest on nahk pingule tõmmatud. Nagu lõkkesse visatud sardell. Valutuid asendeid endiselt pole. Vaatasin päev otsa olümpiasõite järele, pea käib ringi. Huvitav, et peatus-taandamine mõne jaoks nii raske oli.

5. päev. Hakkavad tekkima hetked, kui ei tunne midagi. Ah kui mõnus. Käsi läheb lillamaks. Mul on nüüd uus kõige suurem hirm: et keegi hüppab selle katkise käe peale või misiganes põhjusel läheb ta jälle pooleks enne kui terveks saab.

6. päev. Pallasel. Mõnes klassis on tase nii kõrgele tõusnud, et hea sõit ei garanteeri veel midagi. Küll aga tuleks hakata läänevirulaseks ja siis tiitlit jahtida. Rosetid-medalid-muu nodi on tasemel. Päev ise oli täitsa talutav, aga õhtul jälle piinad puha. Paistetus on veel ilgem (kuidas see üldse võimalik on?!), randmeni on nagu kaldale uhutud vaal -- sinine, jäme, ei liigu. Magada tahaks.

7. päev. Kosel krosse vaatamas. Päris palju ilusaid sõite oli. M tegi Supermani, lendas lõpuosas maa kohal mõne meetri. Krossi selle pärast katkestama ei hakatud, järgmine oli juba ammu peal, vaevu 2 tõket enne jõuti lamajad kokku kühveldada ja eemaldada. Tahaks juba hobuse otsa.

8.  päev. Käisime kinos. Sai vähemalt mõneks ajaks unustada... Õhtul jälle tuttav õla- ja (vist) biitsepsivalu. Päeval pole justkui üldse hull, mis tal öösel ometi hakkab?! Dina sõitis skeemi mootorsaaniga, ei saanud keskliinilegi pihta ja kiirustas (khm). Pärast oli pahane, et sai ainult 90%.

9. päev. Puhas piin, päev otsa aina närib, ei mingit rahu. Pärastlõunal midagi nagu rebenes õrnalt ja pärast seda on valu vähem, aga nüüd siis külm ja suriseb. Paistetus annab vähehaaval järele. Teen ettenähtud harjutusi, ainult pooliku käe eemaletogimist kepiga pole veel proovinud.

10. päev. Sain tunnikese magada selili. Kui pagana mõnus tunne oli korraks seljale puhukust saada...! Hind oli pool tundi valulikku taastumist. Muidu sätin ikka poolistukile, kombineerin diivanipatju erineva kalde tekitamiseks, vahel mitu tundi jutti, kuni väsimusest lihtsalt ära vajun. Iga ärkamine on valus. Tööl on kiired ajad -- aga mitte mul. Külmlao-uudised.

11. päev. Sain mitu korda magada, aga ikka sellised tunnised jupid. Unedes olen ka katki, ilmselt siis valu päris välja ei lülitu. Tarbisin rohkelt vedelikke, tasuks õhtul  mitmetunnised krambihood. Vastupidi peaks olema ju. Maskiuudised.

12. päev. Magamatus pidavat sarnaselt purjutamisega mõjuma. Mul oleks siis nagu pool pudelit haljast sees. Sakstes skeemitati, vaatasin pealt ja sain jälle mõneks ajaks unustada. Tähistame päeva kamatordiga.

13.-14. päev. Paistetus on läinud, tunnen jälle küünarnukis liigest ja selle nukke. Magada on ikka keeruline, tunni või pooleteise kaupa kõige rohkem. Näriv valu, mis enam valuvaigistit ei vaja, aga lahedalt olla ka ei luba. Uned on eriti pöörased ja ulmelised. 2 nädalat 10-st peaaegu tehtud.

15. päev. Käisin perearsti juures niite välja võtmas. Panin oma siniroosa süldi lauale ja õde hakkas ette valmistama. Puhastas kõigepealt. Siis oli kõne, arutas järgmise katkisega midagi, tuli tagasi minu juurde ja hakkas puhastama. Kõik umbes neli sissetungipaika kutaseptitas üle. Tuli kõne, veel üks katkine vajas nõu. Laual vedeleval singikesel oli jahe. Õde pääses toru otsast, puhastas niidipusade ümbert. Jõudis tööriistadki pakendist välja koukida enne järgmist kõnet. Singikesel oli juba täitsa külm ja näpud ta küljes hakkasid kangestuma. Kui õde nüüd tagasi tuli, lubas mõnda aega kõnesid mitte vastu võtta. Mu käsi pole enam nagu suitsusink.

16.-18. päev. Magamine on ikka tülikas. Teen harjutusi, sh käe kepiga eemale togimine ette ja kõrvale. Kumbagi pidi olen jõudnud 90 kraadi juurde. Pärast magamist liigub nagu paremini. Vist. Kuidas ta kunagi igale poole jõudma hakkab? Osa lihaseid on puudu ka. Nüüd, kolmanda nädala lõpuks alles hakkab pildile tagasi hiilima biitseps. Seni vahtis niisama, isegi ei tuksatanud mu käskluste peale. Nüüd suudab rippes käe kõikuma saada. Kui aga käsi on mu ees laual, peopesa üleval, siis küünarvars ei tõuse. Vedeleb niisama. Kui pöial on üleval, siis küünarnukist saan kätt liigutada ette-taha ja rusika suudan kokku suruda. Ratsutamiseks ehk minimaalselt piisab?? Pean veel küll vähemalt kuu aega ootama selle kiire asjaga. Leidsin Hiirele ratsutaja, aga kuidas nad sobima hakkavad? Proovisõidul oli Hiireke üliviisakas...  

19.-20. päev. Niikuinii ei saa magada, aga lisaks pole nagu aegagi -- kõik nädalalõpud on olnud üritusi täis. Täitsa tavaline on käia 2 KS vaatamas ja lisaks midagi veel. Selle nv midagiveel oli H tööjuure 30 sünnipäeva tähistamine. Küll need alles oskavad, olgu siis koroona või misiganes. Testid ja passid ja värgid muidugi olid, aga ka 3 muusikalist koosseisu, kellest kõik olid kuulsad (ja Chalice meeldib väga ka), sissejuhatuseks kirve-noa-risti-panni(?!) jm kraami pakku loopimine, vibulaskmine ja odaloopimine, mündivermimine. Ja siis suures välitelgis söömine ja firmateemaline Eesti mäng päris Rohke Debelakiga. Töötajate tänamine muidugi ja naljavideo, tants ja trall ja kõige lõppu isegi ilutulestik (ei jõudnud ära oodata, hommikune pikk autosõit lähenes liiga kiirelt). Ja söögid muidugi... oeh... veeresin vaevu koju.

21.-22. päev. See käsi kaalub justkui 50kg, nii raskelt ripub küljes. Pean veel nädalajagu ortoosi kasutama, siis võib ilma, aga lasen tal üsna tihti juba nüüd niisama tolgendada. Ja siis ta ongi tohutult raske. Mingi paarikümne kraadi jagu jaksan küünarvart tõsta, aga nagu tõmbaks teda läbi vedela mee ja pingutus ajab lausa higistama. Ülehomme algab kool, ühel kolmest täitsa esimest korda. Peaks tähistamiseks ühe kirju koera kokku keerama. Presidendi valimisega ei saadud hakkama, ikka vaja mingeid mänge mängida.

23. päev, kuu viimane. President valiti ikkagi ära. Käisin tallis ka, koogiga, et kukkumisjumalatega sotid sirgeks saaks (haha, olgu, ma pole ebausklik, aga teiste kukkumistest tahaks kooki saada küll, seega on igati aus ise ka panustada). Metsiku kabjad said ka riivitud, ma olin seekord juhendaja rollis. Noorhobuste võidusõit kuulutati välja. Huvitav, kes sinna kuuestesse üldse läheb? Kvalifikatsioon peaks olema neljal, aga 1 neist on Hiireke ja tema sinna rongile ei jõua. Teistest 1 on praegu välismaal ja 1 on SP (aga tihti on pisikese hobuse sees sellevõrra suurem hing).