Saturday, April 30, 2022

Võtmeisik


See on juba mitmes aprill järjest, kui naljatuju pole kohe üldse. Plaanid olid küll ja nende arutamine kõlbas aseaineks ka kuidagi. Võibolla siis järgmine kord.

Külalised pidid tulema. Rabasime igaüks koristada, kuni jõudsime seisu, et näe -- oleks koristada vaja. Enne oli lihtsalt õudus. Pidime kokku saama põgenemistoas. Hommikul leidsin peegli eest keskmise onu, toimetas seal, käärid käes. Oli endal juukseid lõiganud. Oleks veel tonsuuri ka kusagile keskele kraapinud, oleks võinud mõnda keskaja näidendisse mängima minna. Kuna me ikkagi koos pidime minema igale poole, siis kasutasin freeze spelli kaugemale kahjustamise vastu ja koukisin jälle juukselõikuri välja. See siis päästis päeva, ma arvan. Põgenemistuba ("Hullumeelse pärand", uued tegijad) oli äge, aga pikemaid mõttepause tükkis ikka vahele ja vahepeal oli pimedas nägemisega raskusi. Pärast oli muidugi karjuv nälg -- pärast pliidi elektroonika plahvatust pole kodus kaua aega sooja sööki saanud --, aga kõik esimesed kohad olid rahvast pungil ja meie ei mahtunudki. Neljandasse alles saime löögile. Õhtul vaatasime raketti ja T sai esimesena teadusteatri vahendi valida. Siis mängisime sabotööri ja lärm kasvas üle pea. Jälle oli isehakanud sabotööre hulgas!

Kokku oli neli torti. Ma ei suuda väljagi mõelda, kui mitu trenni peaks nende tasandamiseks tegema. Hannot ka seekord pole, peab midagi ise kombineerima.

Kisub sinnapoole, et ma ei saagi sinna edasi lükatud Kosele, kuna seal oli juba üritus ees. Ebaaus noh! Viimases hädas lähen kasvõi niisama sinna harjutama, kui võimalus tuleb. Mingeid välismaiseid plaane ka ei taha kohe esimeseks asjaks teha, aga aeg juba tiksub ja järgmised võimalused on juba keset suve. Appiappi noh. Plaanid ei lähe plaanipäraselt.

Konnad tulid alt ja kured tulid pealt, pidin mitu korda pidurdama ja suunda muutma, praeguste kütusehindade juures! Aga vähemalt on soojemaid ilmu oodata. Kui sügiseti öeldakse, et kurgede minekule järgnevad kurjad ilmad, siis tulek peaks need kurjad ilmad minema peletama. Kui see nii ikka käib. Hobusel oli küll kevad peas ja südames, keksis ja ehmus kasvõi põhjuseta. Kohe kutsub võistlema, eksole. Seisin sadulas jalustel püsti 114 sammu, siis enam ei viitsinud. Niipea kui tagumendi maha toetasin, kargas hobu mingi metsaprõksu peale minema. Tont on tont. Raketis käis T duellil ja sai ilusa võidu.

Olen lõpmatult elevil, aga ei taha ka väga palju emotsiooni ära raisata. Nimelt tahan teha midagi, millest olen ammu unistanud ja nüüd paistab selleks olevat tekkinud võimalus. Ehk ikka ei tohi liialt ette rõõmustada, kui kõik on veel nii lahtine.

Kevadine päev ajas hoburahva õue. Mõni kippus kohe võidu kihutama. Meenusid lapsepõlve rallid, kui Sirje meid ringile saatis ja me pärast mudastena tagasi tulime -- kõik ei saa korraga esimesed olla ja tagumistele lendas musta pori näkku rohkem kui M.R. raamatus.

Ootamatult oli Hanno hüppekaski õues. Ilm oli ikka imeline oma 11-kraadise soojaga ja kuigi madala päikese poole polnud pulki eriti nähagi, sain lühikeste varrukate väel lõbusõitu teha. Algul tahtis hobuke ainult ringi kihutada, aga viimaseks ringiks rahunes maha ja oli eriti äge sõita. Üldse oli tal kohe algusest hea tuju, mulle tundus, et see oli tekivabadusest ja mõnuga mudas püherdamisest.

Järgmine päev oli hobuke veel rohkem ära püherdanud. Mudaklompide asukoha järgi võiks oletada, et oli päikest võtnud, jalad otse taevasse. 

Kullo tuli ka, aga vihma mitte. Kaks korralikku hüppekat ühte nädalasse -- seda juba tihti ei juhtu. Nüüd oli juba hulga taltsam, aga ma olin ka ekstra tähelepanelik, et eest takistama ei hakka, isegi kui hoog suureks kippus.

Üks teine päev sattusin Ridalis purilennukisse. See oligi see, mille üle ette rõõmustada ei julgenud. Minu jaoks on hirmus raske võõraste inimestega ühendust võtta ja neilt midagi lunima hakata. Ah, isegi tuttavatega on raske. Igatahes. Neil olevat alles kolmas lendamispäev sel hooajal. Arutasid omavahel, et kas on vaja ära hirmutada või pakkuda lihtsat lendu. Ilm olevat olnud halb, aga sellest ma aru ei saanud. Tuul olevat liiga kõva, aga õnneks sobivas suunas, seega lennati ikka. Vedurlennuk käis aina üles-alla. Tassis purilennukeid u 600m peale ja tuli järgmise järele. Nii vaikne on see lend, ainult tuulemühin vastu klaasi ja maandumisel polnudki midagi kuulda. Ega mulle liialt armu antud, tehti korralikult kõhust õõnsaks. Need "hüpped" olid tegelikult täitsa OK, korraks oli nagu kaaluta olek, aga allapoole spiraal vajutas u 2G-ga pöördesse ja sellest läks süda pahaks (kotini asi ikka ei läinud :)).Umbes nagu karussellil, mida ka enam välja ei kannata, kuigi lapsemana polnud üldse mingit probleemi. Korraks sain ise ka juhtimist proovida, aga see oli muidugi nii moepärast. Juhtimine käib pedaalide ja kangiga, kuhupoole minna tahad, selle poole pedaali vajutad ja kangi kallutad, driftimine pole soovitav, see pidurdab ja rikub stabiilsust. Mulle tehti sõitu Puchacziga, mis poola keeles mingit sorti öökulli tähendab, aga uuem ja ägedam DG-1000 tegi kõiksugu trikke, surmasõlmi ja keeriseid, mida iganes. Pidi olema kellegi sünnipäev ja lõbusõit sõpradele. Huvitav, kas need pärast ka sõpradeks jäid. Seltskond oli muidugi väga tore, kamp fanaatikuid, kes nädalavahed lennuväljal veedavad, üksteist aitavad ja muudkui taevasse vahivad, kui just ei lenda. Niisama proovimiseks mingeid eelteadmisi olema ei pea, karta pole ka midagi ja lennurõõm ja silmailu on garanteeritud. Langevari on ka seljas, aga seda ei mäletatagi enam, et millal teda viimati tarvis läks. Purilend.ee on koht, kust alustada ja võib mõnel toredal nädalavahetusel Einarile helistada ja küsida, et kuis lood on selle lendamisega.

Sebisin enda asemele 2 entusiasti Kose ajaks Sakste juurde ja nüüd pole mul ühtegi vabandust, miks mitte seiklustesse sukelduda. Viimane skeem Kosel oli katastroof ja elu viletsaim KS skoor. Korra kodus on ka sellist nalja teinud, kui proovisin progressi pildile püüda, aga läks teisiti -- ja see oli vaevu nädal tagasi. Hobusel on kevad südames ja ta tassib mind mööda ilma ringi, külg ees. Ma saan ta küll pidama, aga siis ta stardib kohe veel jõulisemalt, seega tuleb lasta natuke tühjemaks joosta ilmselt. Eile silkasime 10km, sellest jäi küll väheks.

Järgmisel päeval oli ehk ainult grammike rahulikum. Kui mururingil tuli vastu kileriba, siis esimene reaktsioon oli -- põõsasse! Tegime siis palju künkaid ja ühe skeemi ja natuke latte ja veel mingi koguse galopikaheksaid, kus teine pool kontras. Pärast ei viitsinud hobuke ennast isegi porgandi peale rõngasse keerata, vaid lihtsalt sukeldus heina. Las ma ennustan, mis näoga mind täna vastu võetakse.... arvatavasti näeb see välja nagu saba.

Väga oleks vaja kusagile krossi harjutama minna. Kodused asjad on lihtsad, aga meil midagi kõrgemat polegi. Ja neist kodustest kõige hullem on ikkagi auk, see mittemidagi. Esimene kord oli muidugi vaja sinna ette tõrkuda. Vette läheb muidu ilusti, aga kuna ühes otsas ujuvad latijupid, siis tegime muudkui ainult ühelt poolt, kuni üks teine päev ta ütles, et lattide poolt ikka hea meelega ei läheks. Seepeale tuli muidugi ikkagi minna. Vahtis seal ja sudis, kuni lõpuks hüppega vette plartsatas. Käisin ka J trennis, tahtis jälle, et ma hobuselt palju rohkem nõuaksin kui tavaliselt. Ta tegigi kõike, aga ma iga päev küll niimoodi kubjastada ei tahaks... Metsaplaan läks ka katki, oli tuuline ja sadas vihma terve päev. Hobused kippusid tuppa ja töömeeleolu enne järgmist nädalat ei lubatud. Kui siiski.

Platsile oli tekkinud äkki naljakaid kombinatsioone, sh rippuvate palkide süsteem (nägi välja nagu 2 T-tähte, täitsa lahtised palgid üksteise otsas) -- arvatavasti Poola reisijate leiutised (seal on seekord terve delegatsioon, kogu rivi ei mahtunud ühele pildilegi). Tegime katseid, et kas saame suure kalde peal paigal seistud. Peaaegu saigi, aga telfifotokas oli juhtumite salvestamiseks liiga aeglane.

Rahvas on jälle uimasem trennidesse regama ja lõpuks ei tule liiga väheste osalejate pärast treener ka kohale. Kullo natuke nagu tuleb. Ütlesin, et enne poolt kuut ei jõua. Selge, tule siis poole viieks, öeldi.

Kui pole ammu võistlemas käinud, on ka pisikese asja pärast ärevus suur. See Luunja volber siis. Olen seal käinud nii Metsiku kui Kollionuga, nüüd oli siis Hiirekese kord. Magasin 12-ni, aga unevõlg vist päris kustutatud ei saanud. Uned ise olid nii jaburad, et neile seletust ei leidnudki. Plaanisin miinimumpingutusega üritusest läbi purjetada -- ei pesnud ega tuuninud hobust karvavõrdki (igas mõttes), isegi varustus oli täpselt sama kui eelnenud hüppetrennis. Ilusti arvutuste järgi sobivalt kohale jõudes selgus, et ajakava on 2h maas. Pärast kolme ala. Mis nali see veel pidi olema? Töllasime seal päikese käes liblekesi taga ajades ja eelmisi sõite vaadates. Noorte hobuste sõitudes mängiti kaks korda jupikest laulust "Free Falling". Soojenduses midagi huvitavat polnud, ainult takistuste kõrgus kippus kogu aeg muutuma, eriti pealesõidul. Hiireke ise oli üsna rahulik, jälgis ümbritsevat uudishimuga. Võistlusplatsil ärkas ellu, tõmbas kohe teise käigu sisse. Hea tunne oli. Võinuks isegi täitsa hästi minna, kui mul juba pärast esimest takistust kogu nali meelest ära poleks läinud. Sõitsin lihtsalt edasi, aju tühi nagu kell. Kuhu nüüd?! Takistuse nr 2 number oli temast nii palju eemal raja ääres, et ei leidnud niisama juhuslikult üles ka. Mälu taastus liiga hilja, kui olin juba tõkkest möödumas. Keerasin siiski peale, et ehk läheb niimoodi täiesti viltu kohapealt, aga ei. Pidin ringi tegema ja kiruma ennast seal. Kokku 8kp, 4 "tõrke" ja 4 aja ületamise eest. Lollakas, noh. Aa, ja ühtlasi kahtlustan, et neil seal oli mõõdulint nihkes, 90cm nägi välja nagu 80 ja meeter midagi 90cm kandis. Vähemalt koduplatsil on nagu palju kõrgem olnud. Millal ükskord tuleb see päev, mil rastutamise peaaegu selgeks saan ja rada ka see mõni oluline minut peas püsib? Vähemalt poolareisilistel on enamasti hästi läinud, meetris oli esimese 7 hulgas lausa 3 torikat ja 1 ESH. Kõrgematel on krossid veel ees.

[Metsik teeb täpselt nagu kästakse. Iseasi siis, et mida just kästakse. Kõik harjutused kipuvad olema söögipausidega]



[Hiireke tahaks alati kiiremini. Ripun lakas]












[Kõigepealt tehti kontroll-lende -- iga hooaja alguses või pärast pikemat pausi vaadatakse üle, kas lennuoskused on veel alles]

[Kohe tõmmatakse meid õhku. Ei kulunud 100 meetritki, kui jalad maast lahti tulid]


[Viimased hetked enne vabakslaskmist]
[Trikilennuk]


Friday, April 1, 2022

Duran-Duran Baden-Badenis

Mu silmad on doomscrollimisest väsinud. Äkki ikka ärkan sest lollakast unenäost?

Oleme Šveitsis Badenis. Just lõppesid mingid karnevalipidustused, mille käigus tänavad konfette täis loobiti. Poestki võis kaasa krabada 2kg-stes pakkides paberipuru, kuigi näiteks paberihundi töö tulemus nägi isegi ilusam välja. Küsisime -- mida tähistate? Öeldi, et seda ei mäleta enam keegi, rõõmustavad niisama. Siin on nii vaikne ja sujuv, autod pisikesed ja bussid elektrised, isegi tänaval kõndimine on kuidagi helitu. Ainult meie läpakakotid kääksuvad sammutaktis. Hommikuti sõidame rongiga 5 minutit maad, millele autoga kulutaks pool tundi. Pileteid keegi ei kontrolli. Rongis on maskid ees, aga poodides ja söögikohtades on vabadus. Jube kallilt annaks siin elada. Täna nägin ühes menüüs 36-rahalist burgerit, kurss on peaaegu 1:1 euroga. Meie võõrustajad on äärmiselt lahked ja sõbralikud, kõigile probleemidele leitakse lahendused ja õhkkond on hirmus asjalik. Suitsetamine tundub olevat rohkem levinud kui meil, sh ka kanepi. Mitte kordagi kogu reisi jooksul ei küsitud isikut tõendavat dokumenti (mhm, kõik lennud said tehtud pardakaardi pildiga telefonist). Ainult hotellis lasime ID kaardilt nimesid lugeda, nii oli palju lihtsam broneeringuid üles leida. 

1,699€/l. Tõus on olnud kiire. Ehk annab see tõuke väiksemate autode kasutamise suunas?

Sööklas uudiseid lugedes keeras sees. Ma ei taha teada, millisel hetkel valge lina alt paistev lapsekäsi kedagi külmaks jätab.

1,859€/l. Hind jõuab kiiremini kerkida kui ma sissekandeid teha. Kevad ei taha kuidagi tulla, jube külm on.

Meil on üle pika aja šotlased külas ja nalja saab mitme kuu jagu. Nagu olekski üks püstijala-sõu hommikust õhtuni. Ma tunnen või näen vahel asju ette ja see tunne ütles, et hüppetrennis võib midagi imelikku juhtuda. Halvim pilt oli, et jään hobuse alla ja mind muljutakse surnuks. Osutus, et trennikavas oli sama raja hea rütmiga sujuvalt korduvalt läbimine, kõrgused püsisid madalal. Noh, jääme ellu ju? Ja siis ma sundisin hobust kaugelt süsteemile, aga ta ei läinud, vaid vajus sinna okserisse sisse. Ma vist istusin ta kaelal, mis oli maas sirgu, aga kuidagi hakkasid jälle jalad alla tekkima ja mingi imetrikiga olin liigutuste lõpus sadulas tagasi. Ainult sädelevad putukad tiirlesid pea ümber. Järgmine sündmus on Ihaste 2V, milleks meil on nüüd enesekindlus laes... või oli see lae vastas olev koht. 

Ihaste jääb ära hobuomaniku viletsa plaanimisvõime tõttu. Pole isegi eriti kahju, kuigi oleks tahtnud skeemi kohta tagasisidet. See oleks ju Hiirele jälle kõrgeim võisteldud tase olnud. Teisalt võiks sarnases e-koolisõidu katses osaleda, aga no näis.

1,949. Tehti päris kenasid sõite ja umbes kolm korda pidin "vau!" ütlema, seega päev läks asja ette. Oma hobusega tiksusin natuke sadulata. Väljas oli 3 kraadi sooja, tuvid suplesid jäises loigus, hiir jooksis mööda söödaruumi seina üles ja sadularuumis parkisid kuivanud kassijunnid. Unevõlg tahab tasumist, aga mõtted on marsi peal. Uudised on nii masendavad, et ei tahagi neid enam lugeda, aga asjadega kursis tahaks olla.

E-etteütlus. Seekord oli veel hullem joru kokku keeratud, täiesti arulage. Pole mingit võimalustki kõiki ära arvata. No vähemalt sõnu endid ma oskan, aga kas keegi mingit lõiku seal ütles või kas oli koolon, mõttekriips või sootuks hüüumärk -- kes teab. Vahva on, et sel aastal tegi tööjuur lausa üleskutse osaleda, aga kas nüüd keegi võimalusest haaras... kodukontorlased ehk? Ma olen tavaliselt endale koosoleku teinud, et rahus ja üksinduses kuulata saaks.  // Nonoh, kokku-lahku vigu oli juba 2! Teisi ka midagi.

Kui tuleb, siis ikka mitu asja korraga, aga ma ei lähe veel närvi, natuke on aega selle kiire asjaga. Regasin ennast igale poole.

Hüppekas oli kohutavalt rabe. Kõige kummalisem, et takistused näisid maast vaadates madalamad kui hobuse pealt. Tegelikult käib ju vastupidi. Kunagi alles kõige viimasel ringil tuli juba midagi välja. Ma ei tunne üldse ära, et kas hobu tahab kaugelt minna või alla teha, kui samm välja ei tule, või ei taha sootuks minna, vaid suusatab sisse. Hädasti oleks enesekindlust juurde saada kuidagi. Kunagi aitas juba isegi see, kui tänaval üle varjude käies samme arvestasin. Võibolla aitaks isegi välja magamine.

Sattusin Kosele lume keskele ja Seppot kuulama. Oleksin oodanud rohkem nägusid -- ma ise päris täpne sihtgrupp veel pole, kuna 3V kohtunikuks hakates peaks olema valmis võtma suurema vastutuse, kui ma omaarvates valmis olen. Ja see, et tahan ju ise ka veel sõita. Seega ala parem tundmine tuleb ainult kasuks. Õhtul oli isa juures raketi vaatamine ja upwordsi turniir, sobivalt neljakesi ja keegi välja jääma ei pidanud. Loomulikult läks poole ööni ja ma muudkui võitsin (see pole enam ammu tavaline). Kui muudes asjades ka see edu niimoodi kohale jõuaks... 

Üks keegi ütles, et takistussõidus polegi koondust tarvis enne kui 140cm pluss klassides. Noh ja ma siis mõtlesin, et mis ma oma meetriga üldse jaman ja andsin hobusele vahelduseks vabamad käed. Sai hulga parem.

Pluss 6-ga saab juba mõnusalt õues sillerdada, isegi kui hobune on kevadiselt tobe. Rebaste peale ehmumisest  saab veel aru, aga mingeid nähtamatuid tonte leidus lausa lugematul arvul. Igasugused hüpped meenutasid ühte suvist olukorda ja päris lõdvaks ei saanudki lasta. Üks teine tont keetis veekannus piima. Tulemus nägi ülalt välja nagu vahuplahvatus, alt nagu pruun kivipannkook.

Tallinnas oli ks kohtunike ja treenerite koolitus, korralik tööpäev täis tihedat infovoogu. Tegime määrustikutesti (oli lihtne, aga suutsin ikkagi vigurdada, kuna ei lugenud küsimust läbi, baah) ja arutasime videohindamiste tulemusi, eriti neid kohti, kus erisused olid suurimad.

Äratame hommikuti minikoolikat kommiga. See on ainuke variant, mis selle ussikese liikuma paneb, silmad kinni, kempsu suunas näiteks. Täna hommikul oli kommi sisestamisega raskusi: voodi oli tühi. Kooliriideid ka polnud, koolikotti ka mitte ega õueriideidki. Duud oli juba koolis. 7:10. Vot sulle kellakeeramist.

Nüüd ma tean, kuidas Hiire kõrvad ette saada: tuleb kaks päeva eemal olla. Siis ta tuli ise ja suhtles ja keris kaela mu ümber. Järgmine päev tervitas mind taaskord klassikaline "jälle sina" nägu. 

Mitte "who let the dogs out", vaid pigem "who let the cat in". Päriselt ka, Ossu võiks õues hädal käia.

Kullo käis meil ja pani meid ahhetama. Tegime aeglaskiireid kannapöördeid. Seda et.... natuke pean seedima, aga tundub, et mu hobune oskab asju.

Oih, kuu on läbi saanud.

Külm ja rahulik. Kujutasin ette, kuidas seda jõge hobusega läbida oleks.
Liftiga loodusse.
Nii suuri puid pole ammu näinud, milliseid selle silla jaoks vaja oli. 
Ummik Badeni moodi, punased ja valged tuled.
Sõin ainult silmadega.
Need 3 sööki olid kokku üle 100€. Õnneks saime enamuse kaetud nn roheliste kupongidega -- neid jagati selle eest, et meie tube ei koristatud iga päev.