maale: Võtmeisik

See on juba mitmes aprill järjest, kui naljatuju pole kohe üldse. Plaanid olid küll ja nende arutamine kõlbas aseaineks ka kuidagi. Võibolla siis järgmine kord.

Külalised pidid tulema. Rabasime igaüks koristada, kuni jõudsime seisu, et näe -- oleks koristada vaja. Enne oli lihtsalt õudus. Pidime kokku saama põgenemistoas. Hommikul leidsin peegli eest keskmise onu, toimetas seal, käärid käes. Oli endal juukseid lõiganud. Oleks veel tonsuuri ka kusagile keskele kraapinud, oleks võinud mõnda keskaja näidendisse mängima minna. Kuna me ikkagi koos pidime minema igale poole, siis kasutasin freeze spelli kaugemale kahjustamise vastu ja koukisin jälle juukselõikuri välja. See siis päästis päeva, ma arvan. Põgenemistuba ("Hullumeelse pärand", uued tegijad) oli äge, aga pikemaid mõttepause tükkis ikka vahele ja vahepeal oli pimedas nägemisega raskusi. Pärast oli muidugi karjuv nälg -- pärast pliidi elektroonika plahvatust pole kodus kaua aega sooja sööki saanud --, aga kõik esimesed kohad olid rahvast pungil ja meie ei mahtunudki. Neljandasse alles saime löögile. Õhtul vaatasime raketti ja T sai esimesena teadusteatri vahendi valida. Siis mängisime sabotööri ja lärm kasvas üle pea. Jälle oli isehakanud sabotööre hulgas!

Kokku oli neli torti. Ma ei suuda väljagi mõelda, kui mitu trenni peaks nende tasandamiseks tegema. Hannot ka seekord pole, peab midagi ise kombineerima.

Kisub sinnapoole, et ma ei saagi sinna edasi lükatud Kosele, kuna seal oli juba üritus ees. Ebaaus noh! Viimases hädas lähen kasvõi niisama sinna harjutama, kui võimalus tuleb. Mingeid välismaiseid plaane ka ei taha kohe esimeseks asjaks teha, aga aeg juba tiksub ja järgmised võimalused on juba keset suve. Appiappi noh. Plaanid ei lähe plaanipäraselt.

Konnad tulid alt ja kured tulid pealt, pidin mitu korda pidurdama ja suunda muutma, praeguste kütusehindade juures! Aga vähemalt on soojemaid ilmu oodata. Kui sügiseti öeldakse, et kurgede minekule järgnevad kurjad ilmad, siis tulek peaks need kurjad ilmad minema peletama. Kui see nii ikka käib. Hobusel oli küll kevad peas ja südames, keksis ja ehmus kasvõi põhjuseta. Kohe kutsub võistlema, eksole. Seisin sadulas jalustel püsti 114 sammu, siis enam ei viitsinud. Niipea kui tagumendi maha toetasin, kargas hobu mingi metsaprõksu peale minema. Tont on tont. Raketis käis T duellil ja sai ilusa võidu.

Olen lõpmatult elevil, aga ei taha ka väga palju emotsiooni ära raisata. Nimelt tahan teha midagi, millest olen ammu unistanud ja nüüd paistab selleks olevat tekkinud võimalus. Ehk ikka ei tohi liialt ette rõõmustada, kui kõik on veel nii lahtine.

Kevadine päev ajas hoburahva õue. Mõni kippus kohe võidu kihutama. Meenusid lapsepõlve rallid, kui Sirje meid ringile saatis ja me pärast mudastena tagasi tulime -- kõik ei saa korraga esimesed olla ja tagumistele lendas musta pori näkku rohkem kui M.R. raamatus.

Ootamatult oli Hanno hüppekaski õues. Ilm oli ikka imeline oma 11-kraadise soojaga ja kuigi madala päikese poole polnud pulki eriti nähagi, sain lühikeste varrukate väel lõbusõitu teha. Algul tahtis hobuke ainult ringi kihutada, aga viimaseks ringiks rahunes maha ja oli eriti äge sõita. Üldse oli tal kohe algusest hea tuju, mulle tundus, et see oli tekivabadusest ja mõnuga mudas püherdamisest.

Järgmine päev oli hobuke veel rohkem ära püherdanud. Mudaklompide asukoha järgi võiks oletada, et oli päikest võtnud, jalad otse taevasse.

Kullo tuli ka, aga vihma mitte. Kaks korralikku hüppekat ühte nädalasse -- seda juba tihti ei juhtu. Nüüd oli juba hulga taltsam, aga ma olin ka ekstra tähelepanelik, et eest takistama ei hakka, isegi kui hoog suureks kippus.

Üks teine päev sattusin Ridalis purilennukisse. See oligi see, mille üle ette rõõmustada ei julgenud. Minu jaoks on hirmus raske võõraste inimestega ühendust võtta ja neilt midagi lunima hakata. Ah, isegi tuttavatega on raske. Igatahes. Neil olevat alles kolmas lendamispäev sel hooajal. Arutasid omavahel, et kas on vaja ära hirmutada või pakkuda lihtsat lendu. Ilm olevat olnud halb, aga sellest ma aru ei saanud. Tuul olevat liiga kõva, aga õnneks sobivas suunas, seega lennati ikka. Vedurlennuk käis aina üles-alla. Tassis purilennukeid u 600m peale ja tuli järgmise järele. Nii vaikne on see lend, ainult tuulemühin vastu klaasi ja maandumisel polnudki midagi kuulda. Ega mulle liialt armu antud, tehti korralikult kõhust õõnsaks. Need "hüpped" olid tegelikult täitsa OK, korraks oli nagu kaaluta olek, aga allapoole spiraal vajutas u 2G-ga pöördesse ja sellest läks süda pahaks (kotini asi ikka ei läinud :)).Umbes nagu karussellil, mida ka enam välja ei kannata, kuigi lapsemana polnud üldse mingit probleemi. Korraks sain ise ka juhtimist proovida, aga see oli muidugi nii moepärast. Juhtimine käib pedaalide ja kangiga, kuhupoole minna tahad, selle poole pedaali vajutad ja kangi kallutad, driftimine pole soovitav, see pidurdab ja rikub stabiilsust. Mulle tehti sõitu Puchacziga, mis poola keeles mingit sorti öökulli tähendab, aga uuem ja ägedam DG-1000 tegi kõiksugu trikke, surmasõlmi ja keeriseid, mida iganes. Pidi olema kellegi sünnipäev ja lõbusõit sõpradele. Huvitav, kas need pärast ka sõpradeks jäid. Seltskond oli muidugi väga tore, kamp fanaatikuid, kes nädalavahed lennuväljal veedavad, üksteist aitavad ja muudkui taevasse vahivad, kui just ei lenda. Niisama proovimiseks mingeid eelteadmisi olema ei pea, karta pole ka midagi ja lennurõõm ja silmailu on garanteeritud. Langevari on ka seljas, aga seda ei mäletatagi enam, et millal teda viimati tarvis läks. Purilend.ee on koht, kust alustada ja võib mõnel toredal nädalavahetusel Einarile helistada ja küsida, et kuis lood on selle lendamisega.

Sebisin enda asemele 2 entusiasti Kose ajaks Sakste juurde ja nüüd pole mul ühtegi vabandust, miks mitte seiklustesse sukelduda. Viimane skeem Kosel oli katastroof ja elu viletsaim KS skoor. Korra kodus on ka sellist nalja teinud, kui proovisin progressi pildile püüda, aga läks teisiti -- ja see oli vaevu nädal tagasi. Hobusel on kevad südames ja ta tassib mind mööda ilma ringi, külg ees. Ma saan ta küll pidama, aga siis ta stardib kohe veel jõulisemalt, seega tuleb lasta natuke tühjemaks joosta ilmselt. Eile silkasime 10km, sellest jäi küll väheks.

Järgmisel päeval oli ehk ainult grammike rahulikum. Kui mururingil tuli vastu kileriba, siis esimene reaktsioon oli -- põõsasse! Tegime siis palju künkaid ja ühe skeemi ja natuke latte ja veel mingi koguse galopikaheksaid, kus teine pool kontras. Pärast ei viitsinud hobuke ennast isegi porgandi peale rõngasse keerata, vaid lihtsalt sukeldus heina. Las ma ennustan, mis näoga mind täna vastu võetakse.... arvatavasti näeb see välja nagu saba.

Väga oleks vaja kusagile krossi harjutama minna. Kodused asjad on lihtsad, aga meil midagi kõrgemat polegi. Ja neist kodustest kõige hullem on ikkagi auk, see mittemidagi. Esimene kord oli muidugi vaja sinna ette tõrkuda. Vette läheb muidu ilusti, aga kuna ühes otsas ujuvad latijupid, siis tegime muudkui ainult ühelt poolt, kuni üks teine päev ta ütles, et lattide poolt ikka hea meelega ei läheks. Seepeale tuli muidugi ikkagi minna. Vahtis seal ja sudis, kuni lõpuks hüppega vette plartsatas. Käisin ka J trennis, tahtis jälle, et ma hobuselt palju rohkem nõuaksin kui tavaliselt. Ta tegigi kõike, aga ma iga päev küll niimoodi kubjastada ei tahaks... Metsaplaan läks ka katki, oli tuuline ja sadas vihma terve päev. Hobused kippusid tuppa ja töömeeleolu enne järgmist nädalat ei lubatud. Kui siiski.

Platsile oli tekkinud äkki naljakaid kombinatsioone, sh rippuvate palkide süsteem (nägi välja nagu 2 T-tähte, täitsa lahtised palgid üksteise otsas) -- arvatavasti Poola reisijate leiutised (seal on seekord terve delegatsioon, kogu rivi ei mahtunud ühele pildilegi). Tegime katseid, et kas saame suure kalde peal paigal seistud. Peaaegu saigi, aga telfifotokas oli juhtumite salvestamiseks liiga aeglane.

Rahvas on jälle uimasem trennidesse regama ja lõpuks ei tule liiga väheste osalejate pärast treener ka kohale. Kullo natuke nagu tuleb. Ütlesin, et enne poolt kuut ei jõua. Selge, tule siis poole viieks, öeldi.

Kui pole ammu võistlemas käinud, on ka pisikese asja pärast ärevus suur. See Luunja volber siis. Olen seal käinud nii Metsiku kui Kollionuga, nüüd oli siis Hiirekese kord. Magasin 12-ni, aga unevõlg vist päris kustutatud ei saanud. Uned ise olid nii jaburad, et neile seletust ei leidnudki. Plaanisin miinimumpingutusega üritusest läbi purjetada -- ei pesnud ega tuuninud hobust karvavõrdki (igas mõttes), isegi varustus oli täpselt sama kui eelnenud hüppetrennis. Ilusti arvutuste järgi sobivalt kohale jõudes selgus, et ajakava on 2h maas. Pärast kolme ala. Mis nali see veel pidi olema? Töllasime seal päikese käes liblekesi taga ajades ja eelmisi sõite vaadates. Noorte hobuste sõitudes mängiti kaks korda jupikest laulust "Free Falling". Soojenduses midagi huvitavat polnud, ainult takistuste kõrgus kippus kogu aeg muutuma, eriti pealesõidul. Hiireke ise oli üsna rahulik, jälgis ümbritsevat uudishimuga. Võistlusplatsil ärkas ellu, tõmbas kohe teise käigu sisse. Hea tunne oli. Võinuks isegi täitsa hästi minna, kui mul juba pärast esimest takistust kogu nali meelest ära poleks läinud. Sõitsin lihtsalt edasi, aju tühi nagu kell. Kuhu nüüd?! Takistuse nr 2 number oli temast nii palju eemal raja ääres, et ei leidnud niisama juhuslikult üles ka. Mälu taastus liiga hilja, kui olin juba tõkkest möödumas. Keerasin siiski peale, et ehk läheb niimoodi täiesti viltu kohapealt, aga ei. Pidin ringi tegema ja kiruma ennast seal. Kokku 8kp, 4 "tõrke" ja 4 aja ületamise eest. Lollakas, noh. Aa, ja ühtlasi kahtlustan, et neil seal oli mõõdulint nihkes, 90cm nägi välja nagu 80 ja meeter midagi 90cm kandis. Vähemalt koduplatsil on nagu palju kõrgem olnud. Millal ükskord tuleb see päev, mil rastutamise peaaegu selgeks saan ja rada ka see mõni oluline minut peas püsib? Vähemalt poolareisilistel on enamasti hästi läinud, meetris oli esimese 7 hulgas lausa 3 torikat ja 1 ESH. Kõrgematel on krossid veel ees.