Paha tunne läheb kunagi alati üle, vähemalt leeveneb. Järgneb 2 nädalavahet mugavustsoonist kaugel väljas, siis peaks korraks jälle lihtsam olema. On üks tore lehekülg, millelt mõtteteri korjata: https://www.myvirtualeventingcoach.com/search?category=37&searchfrom=250
Seal ei peaks korraga kõiki ette võtma, vaid tasapisi ja läbi katsetades. Näiteks, et põlved tuleb kõrvadest eemal hoida. Mitte isegi et lõug üles või pea püsti. Tunne on hoopis teine. Ja siis et "think of landing into your heels over every fence that you jump". Seal on nii palju selliseid pisikesi juhiseid, mis palju muuta suudavad. Kui meeles püsivad. Seepärast siis see läbikatsetamine, siis on kõige suurem tõenäosus, et midagi külge ka jääb. Palju asju teen/teeme intuitiivselt õigesti, aga tavaliselt pole tarvis seda sõnadesse panna või isegi teadvustada. Teisalt vahel ma ei tahagi asju kirjeldada, see kirjeldus võtab justkui osa võlu endale.
Hüppasime jälle. Mul on tunne, et see üks vahepealne võistlus haris hobust kuidagi ootamatul moel. Ei mingit rahmeldamist nagu tavaliselt algusepoole, nüüd ta vaatas neid tõkkeid kuidagi teise pilguga. Rahulikult. Aga hüppas kui põrkepall, tegi ka kaugemaid äratõukeid kuju kaotamata ja oli üldse igati tore.
Vahel ajame hanesid lendu, neid on sadu seal põllul korraga. Järeldan hobukese julgusest, et küllap tülitavad ka koplis. Seal on vist väiksemad linnud tavapärasemad külalised, istuvad otsas ja jätkavad junnikringli maha. Taevas oli jälle selline, mida joonistatuna kommenteeritaks, et nii see küll ei käi -- nii palju erinevaid alasid, nagu oleks katsetatud, et kuidas õige oleks.
Sain laupäeval võimaluse kurta, kuidas meil lõunas ks-treeneritega üsna kitsas lugu on ja külaliste kohta infot ei jagata, vaid heal juhul näen pärast instast kokkuvõtteid ja et kõige lähedasem ks-koolitusele on Kullo hüppekas ja... Tuli välja, et Kullo käib regulaarselt Alla trennis ja kui ma veel mõned Kullo harjutused ette lugesin, tuli välja, et need tulevadki otse Allikast. Ma olen varem ka mitu mõtet pühendanud sellele, et vaat kui kasulikud harjutused ja võtted Kullol on ja et iga kord on väga abiks olnud, aga eks profid ju peavadki asju teadma ja veel parem, kui edasi anda oskavad. Aga et me oleme sedamoodi ka Alla kooli saanud -- kas pole mitte hiiglama vägev treener, kes niimoodi kaudseltki mõjub?!
Sain täna sõita autoga, mis läheb sajani 5 sekundiga. See vajutas selgapidi istmesse nii ootamatult, et meenutas veidi purilennupäevagi. Läbipaistev esiklaas, teed valgustavad tuled, igasugust luksust oli ka veel lisaks. Oma valge Mike sai 450 000km täis, kah tubli.
Jaaa kõik haridus oli järgmiseks hüppekaks kadunud kui tina tuhka. Hall kihutas mööda väljakut ringi, nagu oleks tuli saba all. Ah et ära hakka ajama. No ei hakanud, ausalt, üldse mitte, täitsa ise lippas minema. Ehk oli kusagilt salaja turbotablette hankinud. Õnneks talle see hüppamise värk ikka meeldib. Murul võtan vahel kõik künkad (5tk) jutti galopis ette ja see tahab mõnes kohas päris täpselt manööverdamist -- ega nad ju ilusti reas ole ometi -- ja siis ükskord jäi kummirida pooleldi pöördele ette. Hiireke tõmbas kohe peale sinna ja hüppas üle nurga"torni". Väga julgelt siiski Kosele peale ei lähe, kuna päris krossitrenn jäigi ära. Ainult metsas käisime ja sattusime üles-alla kitsale motikarajale, mis vahel isegi pildistama pani, kuigi tõusud-langused ei jää kunagi arusaadavalt peale. Mingis kohas tuli üle juurikate väga järsult ja pikalt alla astuda ja ma ei hakanud Metsiku ratsanikule igaks juhuks ütlemagi, et see on nüüd see päris kondiproov, loodetavasti mitte otseses mõttes. Otse ja tasakesi, nendest juhistest pidi piisama. Aga Metsik etendas kaljukitse ja tuli ülimalt elegantselt selle raja, ratsanik ei saanud ilmselt arugi, millega ta hakkama oli saanud. Lõikasin Hallilt pahmaka jalakarvu maha, et krossil õhutakistus väiksem oleks (haha), aga ühtlasi lõikasin pöidlasse, nii et helepunast verd lahmas nagu oleks mul seda kangesti üle. Kuna trenni oli kiire, tõmbasin lihtsalt kinda peale, et ei peaks seda lögapidu pealt vaatama.
Duolingo ukraina keel on jaburalt tihe ja keeruline, aga vene keele pealt täitsa tehtav. Seni on lemmikleid, et venekeelne karu on medved, aga ukraina -- vedmid. Ilmakaared kopeerivad vastassuundi, peaks välja uurima, mis need tüved tähendavad. Põhi -- північ ("öö pool"), lõuna -- південь ("päeva pool"), ida -- схід, lääs -- захід, kirre -- північний схід, kagu -- південний захід, ...
Nii ränk uni ja külm ja kurnatus oli, et läksin külla magama. Viimane uni oli, et võistlusalal ratsutas üks hüljes pardiga, endal suus pikk heinakõrs. Ajas sellega hobuseid taga ja hirmutas neid, sh Halli, kuni allkorrusel mindi vaidlema, kas Unos peab maast võetud sobiva kaardi kohe maha panema. //..// Ja kui ma nüüd pärast võistlust siia lugema-kirjutama ilmusin, siis tundsin kohe ära selle hülgehetke... nii läkski, kuigi ühtki osalist peale Halli päris elu variandis polnud. Nii tüütu on iga kord sama laulu laulda, aga need kolmevõistlused kipuvad ikka samamoodi kulgema viimastel aegadel: mida kõrgemale jõuan 2 esimese alaga, seda rängem kukkumine krossiga. Need 2 oleksit, et kui vaid stardis paremini minema oleks saanud ja 12. ees koos hobusega mitte teleporteerunud, siis mis kõik olla oleks võinud. Väga hea rada oli tegelikult hooaja alustamiseks, palju lihtsaid pealesõite ja ka seotud vahed võimaldasid ilusti samme seada, aga mingist mõnulemisest oli asi ikka päris kaugel. Ikka kippus jõllitama ja liinilt kiirpõigeldes maha kukkuma. Ma isegi ei lasknud kihutama, aga tundub, et natukegi suuremal kiirusel see mõte ei jõua hästi järele. Nii tohutu vahe on TS ja krossi vahel. TS see hobune justkui teab täpselt, mida teha vaja, võtab vastu otsuseid ja tassib mind olukordadest läbi -- ma olin seekord vägev sabotöör, aga ta sai ikkagi ilusti hakkama. Kross aga... nii palju peab vaeva nägema, et üldse saaks seal vilets olla. Olgu, seekord ma ei saanudki ühtki krossitrenni ette teha ja see kuidagi kasuks ei tulnud, aga päriselt ka, need tõkked on niiiii madalad, miks ta lihtsalt ei võiks lõpuks..! Et siis tõrge + lisaaeg. Jälle. Kõige suurema hüppe, parimas mõttes, tegi seekord hoopis KS. Me pole veel ligilähedaseltki seal, kuhu sihime, aga midagi ikka.Jõudsime koju -- juhuu, nüüd saan hakata netti tagasi lugema, jätkata raamatuga, teha duolingot... oot, viskan siin enne mõnusalt selili... ja nii ma sinna jäin, läpaka, telefoni ja raamatuga kaetud, magama.
Ma veel isegi ei maininud, et Timm ju võitiski selle Raketi ära. Eks ma teadsin juba paar nädalat ette, kuigi ta ei öelnud. Lihtsalt et oli mõningaid vihjeid... näiteks nagu telefonist tabatud meeleolu, kui rääkisime pärast finaalsaadet. Ja siis natuke andis ära see lahmakas plakat, mis keldrisse peitu läks. Kahju, et taustalugusid ei tehtud seekord, oleks saanud kaamerate ja mikrofonidega Elvasse tulla ja kasvõi näiteks Geili ja Evelini näidata natuke.
Homme on viimane päev regada, aga Ecus on nimekirjas ainult 2 startijat. Tea mis siis nüüd lahti on, kõik ootavad viimast hetke? Ise olen kahevahel, Kildu registriväline või Ecu. Või mittemidagi. Vahel kohe on selline tunne, et mitte midagi ei taha teha.
Olen sinine.... ei, eesti keeles see ei kõla kohe üldse. Pole isegi esmaspäev. Võibolla ei peaks nii kurbasid lugusid kuulama/ lugema.
Ecu tühistatigi. Kütuse hind langes üle pika aja natuke. Mingi tohutu litsentsijama sai lahendatud, vähemalt esialgu. Päriselt oleks piisanud umbes kahelauselisest juhendist, et pooleteise nädala pikkust agooniat üldse vältida, aga kussa ja kesse. Teisalt saime nüüd kaevuda peensustesse ja oleme vist targemad. Või kes teab kah. Kui saaks välja magada, ma ei mõtle praegu selgelt. Hommikul ajasin minikoolika üles ja vilksatus peeglisse ütles, et ei pea pessu minema, võib veel 14 minti magada. Pärast seda lisaaega oli pilk veidi selgem ja... noh... koll mis koll, aga parandada polnud enam midagi.
Sõitsin pooleteise tunni kaugusele, et esineda seal puhta sõiduga 1 minut ja 4 sekundit, olla esimene mittaauhinnaline ja sõita jälle tagasi poolteist tundi. "Lõbus," ütleks J ja me teeks graafikusse ühe kriipsu juurde (rekordpäev seni - 12 kriipsu). Meeter on olnud nüüd kole lihtne. Kole minu poolt ja lihtne hobuse. Peaks justkui kõrgemale ronima nüüd nii umbes 10cm võrra, aga pole nagu sobivat kohta.
Millalgi juulis peaks tulema öö-orienteerumine. Tahaks minna ju. Aga kellega? Või täpsemalt -- keda kaasa võtta? Metsiku ratsanik on hoogu tagasi võtnud ja hobuse hingamine ka just hiilgav pole, seega küsimärk. Kahju muidugi, sest Metsiku-onu on täiega metsakunn.
Graminaatorid röövisid Kullo ära, aga ta tuli ikkagi poolöösel meile ka. Isegi liiva ei pidanud sööma tänu Inxi spaaüritusele. Meil olid madalad read, kuhu pidi eriti väikseks vahele ära mahtuma ja kui ma enam hobusel end sadulast välja tirida ei lasknud, läks ta päris mõnusaks vedruks kokku ja pidi kõvasti pingutama nende põlvekõrguste peal. Ja siis oli üks kõrgem latikas. Viimasel ringil sai Hiireke oma sadulaaluse kõrgeima hüppe teha ja... ma arvan, et see oli senisest kõrgeimast üle 10cm rohkem, aga ikkagi oli hea peale tulla ja ilusti pihta ja polnud kahtlustki, et hakkama saab. Võibolla oli abiks ka üks trenninipp juba eelnevalt soovitatud hunnikust: tee osa galopitööd kiiremas galopis (canter vs gallop), et hobune ei arvaks, et kiirem tähendab alati pukitamist ja kihutamist. Seda olingi siis eelmine päev katsetanud. Panin kiirema käigu sisse -- ah see on see pukitamine ja kihutamine, pakkus hobune. Mingi aja pärast sai aru, et midagi ei juhtu, suutis rahulikult ka kiirustada. Tal on nüüd tööhingamine tekkinud, peaaegu kohe alguses nohiseb keskendunult kaasa. Varem vahtis ikka palju ringi ja sahmis, kuni keegi härra J ütles, et ma sõidan teda nagu neljaaastast ja võiksin ikka rohkem nõuda. Võtangi nüüd juba varakult kontakti (ka pika ratsmega) ja hoian tähelepanu trennil. Natuke on nagu kahju ka (oma väike nunnukene), aga ta toimib niimoodi palju paremini ja vastu tal ka midagi ei näi olevat. Pehhh-mooo olen, vaat mis. Sääsehooaeg hoiab siiski närvid pingul, jube näljased on.
Nüüd ergutas närve jooksuläinud mära oma varsaga ja mingite õukondlastega. Kõik neljajalgsed pealtvaatajad jooksid ja puhisesid, kui just kedagi pealpool ei istunud ja seda jooksmise osa maha ei tõmmanud.
Millalgi märtsi lõpus sai kellegagi elektriautodest räägitud ja ma siis arvasin, et Teslaga sõidust võin ainult unistada. Enam ei pea unistama -- tehtud! Oli veel see "performance" variant, mis lähimat sõiduajalugu vaadates oli oma võimeid üsna intensiivselt demonstreerinud. See läkski sajasse 4 sekiga. Foori taga sellisega tüli norida pole mingit mõtet. Ma muidugi väga pikalt mängida ei saanud, aga esimene hetk oli üllatus: kus kõik vidinad on? Konsool tühi nagu trepiaste, roolil vaid kaks nuppu ja kaks kangi. Kogu sättimine käis ekraani kaudu ja meenutas arvutimängu. Kas kõik on ikka päriselt? Aga oli, sudisid ekraanil õhuvoolusid ja päriselt nad tegidki samamoodi. Rooli 2 nuppu tegid eri asju, sõltuvalt olukorrast.
Sain võistlustel külma, kui korduvalt vihmas liguneda tuli. Nüüd oleks vaja paar päeva vedeleda, aga ei saa. Ka hobune tundub tujutu, teeb küll kõik ära, aga särts on puudu. Võistlusteni on veel aega, aga suur mururing on lukku pandud. Pole kusagil kihutada ja mets on juba kõva, vihm läheb kui mutiauku.
Teiste sisse ei näe ja olukordi ei oska eemalt hinnata, aga toimus 1 emotsionaalne edasiandmine/loobumine/kohanemine. Enamus asjaosalistest saab rõõmus olla, aga vähemalt 1... noh... no vähemalt hakkab nüüd raha uksest ja aknast sisse pressima, peab ainult välja mõtlema, kuhu see uputus suunata.
Kuu lõpus juba uued pahandused (kasutaksin ka sõna "šokk"), aga neist hiljem.
No comments:
Post a Comment