Lapsed raadios tähtsatel teemadel: ma armastan ome peret, aga poisse ja selliseid mitte.
Täna neid pärleid ikka sadas vasakult ja paremalt. THT meister näiteks olevat öelnud, et nemad ei pea mingeid komponentide väärtusi vaatama. Noh... see seletab, miks vahel tekib kahtlusi, et ehk töötame pitsavabrikus.
Kui hobusel on ainult 3 jalga, pole ühtäkki enam millelgi mõtet. Magaksin päevad lihtsalt sodiks maha.
Selline vedeles netis ja tundus hiiglama naljakas. Sõna horse saab asendada millega iganes, ikka kehtib.
Nauris käis külas ja arvas, et ei pea hakkama hobupuslet kokku panema, sest tõenäoliselt venitas hobuke lihtsalt mõne lihase ära. Miski muu ei leevenevat nii kiiresti, päevaga kolmelt jalalt tagasi nelja. Aga šokk oli küll, kui koplist olevat rõõmsalt tulnud ja ma poole tunni pärast boksist kolmejalgse leidsin. Ei olnud nõus isegi toetama ühele jalale. Hunnik õnnetust. Kuna kusagilt altpoolt põlve polnud soe/paistes/valulik/auklik, kujutasin juba ette, et vaagen või puusad on kildudeks ja ongi otsas. Hommikuks aga oli jälle neljal jalal ja isegi maganud oli vigase poole peal. Käies polnud longet kusagil. Õhtul proovisin paar traavisammu ka -- jalg kukkus alt. Sellest veel päev edasi ja oligi Nauris platsis, katsus ja väänas, mingi ebamugavus ja reaktsioon painutusele oli, aga hobune lippas kordel ja oli ülemeelik, mõne aja pärast polnud isegi aru saada, et midagi oleks. Eks homme näe, mis seisud on, samm-haaval vaatame.
Meh.
Laupäeval juhtus paar asja minu jaoks täitsa esimest korda (küllap kellegi teisega kusagil mujal on varem ka nii olnud): üks võistleja tegi sissesõidu teisele poole ja tervitas tühja majaseina, mulle jäi vaid saba vahtida. Teine oli mu kirjutaja, kes sisenes energiliselt autosse, kinnitas turvavöö ja haaras paberid. Naersin ribadeks. Nii hull kindlasti ju polnud!
Sain ühe teise halli peale ükspäev. Vahelduseks on ikka hiiglama kasulik mujal käia vahel. Isegi Metsiku peale sattusin, kui tal mingi häda suundadega oli, aga tegelikult polnud. Tal on endiselt parim samm ja täiesti uskumatult mõnus kontakt eest. Nii lihtne ja stabiilne, ega muidu ei osanud ehk niiväga hinnatagi seda, aga kontrast kõigi teistega on üüratu. Galopp on ikkagi vedel, ikka ja alati. See proovihall on paras põrkekas, aga hästi mõistlik ja ka uudishimulik. Harjumatu, kuidas mõned elementaarsed nupud puuduvad, aga neid on tavaliselt lihtne installida, lihtsalt aega kulub ja kordusi. Kuulas mind huviga. Mingeid miniehmukaid oskab ka, kuigi üldse ette ei hoiata, aga ühtäkki miski nahast välja ehmatab. Õnneks peale väikese volksu midagi ette ei võta ja keskmiselt on ikkagi väga muhe vend.
Tänane päev on juba viis päeva kestnud. See Olustvere 3V. Kuna stardikas ütles, et peame natuke pärast 9 stardis olema, arvutasin kokku, et lihtsam on juba reede õhtul kohale minna. Võinoh -- olnuks, kui 1 väike onu poleks direktorit katsuma kutsutud. Koos lapsevanemaga. Ühega, sest kaks ei mahu saali ära. Polnud viisakas ära öelda ja seepärast jäi hobureisike ikka päris hiljapeale. Otse loomulikult avati kohe pidulikult pioneerilaager. Ja mul omal puudus ööbimiskoht. Ei jõudnudki välja mõelda, et mis teen, ainult magamiskoti haarasin kaasa nii igaks juhuks. Ja ühe pehmiku. Olukas oli juba pidu täies hoos, onudel keeled pehmed ja laulud suus, päris laulupidu kohe. Panin hobukese 50-sesse hotelli (toateenindus minu poolt) ja ise läksin krossiehituse inspektsiooni kaudu... autosse magama. Õnneks on tagaakendel võrgud ja lämbuma ei pidanud. Magamiskotist oli ka abi ja... noh, tegelikult selline virelemine sobib vist ikka noorematele. Ehk peaks ikka selle telgi lõpuks hankima või... Süüa ka polnud peale ühe pisikese pehmiku, aga kuna direktori katsumise eest oli ohtralt kooke jagatud, polnud ka mingit näljahäda. Mingi imetrikiga alistus kommipeksu võitmatu tase ja tuligi uni.
Vähemalt olin hommikul kohe kohal ja pärast sööki (hobune sõi, mina nälgisin) moondus hobuse karvarida patsideks. Kusagilt ilmusid soomlased ja uurisid, kuhu rahasid ja passe viia saaks. Kotiga metsa alla polnud sobiv variant ja tädi uuriski välja, et sekretariaat hakkab tööle kell 9. Stardid olid pool tundi hilisemaks lükatud, aga ikka nagu vähevõitu aega ja paljuvõitu käimist, seega haarasin passi hambusse, raha tasku, veepudeli kätte ja läksimegi juba hobusega. Palav oli ja KS soojendus tüütu. Hobune kippus vahel ruigama ja vembutama, aga üsna vedelalt. Plaan oli teha täpselt ja rahulikult, kuna muruplats oli üsna konarlik -- varasem kihutamisala ikkagi. Pole seal vaja koperdada midagi. Mulle tundus, et õnnestus ka. Ikkagi ei tahtnud talli tagasi ja siis jälle soojendama hakata. Ammugi olin juba soe ju. Tirisin siis jalused 4 v 5 auku lühemaks ja proovisin, kuidas poolistak tundub. Midagi ei tundunud. Tulin 2x latikat ja 1x okserit ja läksin hoopis kohe TS. Ennist olime murul mitu x libisenud ja seepärast hoidsin rahulikku tempot. Halbu mälestusi ei jäänudki. Ja nii oligi 38 minutit pärast võistluste algust mul juba 2 ala tehtud ja jalutasime puhkama. Tulemused olid toredad, aga ma juba teadsin, mida see tähendab -- kõrgemalt kukkumist muidugi. Ja seda, et allkorrusel oli 5-liitrine värvipott ümber läinud või siis jõulusiga ennatlikult veristatud. Mõnel võis küll vetsu ukse taga küsimusi tekkida, kui üllatunud ohkimist kuulis, aga plumpsu enne seda mitte. Käisin krossi läbi. Väga palju kihutamislõike oli ja siis sinna otsa mingid imepöörded, aga suurem osa takistusi tundusid pisikesed. Kõige jaburam pööre oli 16.-sse, alleelt maha keeramine, mis tundus sama keerukas kui ratsakooli hobusele sissetallatud rajalt kõrvale astumine -- ehk siis poolvõimatu. Käisin poes ja vajusin jälle ära autosse magama, kuni oligi krossiaeg käes. Mul need stardist väljumised on väga sakilised olnud ja seepärast käisime autoteel uurimas, et kuidas see esimene tõke välja näeb (asub piirde taga täitsa tee kõrval). Hobune arvas, et see on õuduste top 4-s vähemalt ja kalpsas tagurpidi minema. Päris kaval lüke oli vist, sest pärast päris stardis oli jõllitamist minimaalselt (võrreldes eelmiste kordadega siiski, mitte absoluutselt). Tegelikult võis see olla meie parim start seni ja ilmselt oleks ma isegi vähem pidurdada võinud -- ehk ta ei olekski asjadest mööda tirinud...? 5A,B olid nii kavalalt sätitud, et vale liin oleks võssa ajanud. Seal sihtisime hoolega ja tuligi ilusti (võimaluste piires muidugi), aga ratsmed läksid korraks ohjadeks ja ma isegi ei tea, kas sel mingit rolli oli, aga kuuenda tõkke ees, mida tegelikult polnud, istus onu maha. Inglise keeles oleks seda hea öelda: today he refused nothing. Twice. No seened juustuga, ma ütlen! Ei oleks imestanud, kui ka kolmas kord oleks kabjad maasse kaevanud seal augu ees, niivõrd resoluutne EI oli -- meenutas kunagisi kosekatseid. Tegelikult tõrkus pärast vetteminekut ka, aga see ei läinud arvesse, kuna polnud tõke, ja ülejäänud naljad tegi poolkuulekalt läbi. Võibolla oligi ehk mõnusaim kross seni, kui vahepealne istumine välja jätta. Katsu arvata, kas oli ohtralt rõõmu selle pärast. Vihje -- algab "e"-ga. Nohja muidugi päriselt olin ma kriipsu kaugusel üldse mitte kohale ilmumisest -- ei teadnud ju, kas vigane kann ikka kannab -- aga tegelikult oli ikkagi kasulik reis, sain jälle mõned asjad teada ja selgemaks. Igavene õppus, nii tundub. Võibolla ma ei tee isegi patse järgmine kord. No pole vahet, mis seal KS ja TS toimub (TS ma polnudki ammu KS sadulaga teinud, aga käis ju nii kah), põhikäkk kross sodib niikuinii kõik ära.
Mingi laps läks kapi otsa klaverisse mängima ja rippus ühtäkki pea alaspidi sealt kaane vahelt. Hiirega sõitsin krossi kordust Lasnamäel, teine tõke oli üle Narva maantee (jõudsin autode vahelt lipsata) mudane puhmatagune kraav, millest pool oli vihmaga minema uhutud. Eriti pihta ei saanud sellele ja pärast läbisime teise raja tõkke valelt poolt, mispeale meid (vist) maha võeti. Tõusin üles ja lõpetasin vareste kontserdi -- tuli lihtsalt rõdu uks kinni panna. Jube hea heliisolatsioon ikka.
Mõned tunnid on aega otsustada, kas/mida Ihastesse minna. Laupäeval ei saa ja pühapist sobiksid justkui 1m ja 1,1m. Näppude vahel on 10cm nii pisike jupike, miks siis mul jalad pehmeks lähevad, kui see jupike meetrile peale tuleb, aga meeter näeb enamasti juba lihtne välja?
Sain öösel lapse. Oli selline imepisike ja naerulohukestega.
Läksin Tiku Joosepi juurde ponirallit tagant lükkama. Google ütles, et veel 900m on minna, aga mingid tähtsad näod püüdsid mind kinni ja tahtsid parkimispiletit müüma hakata. Mul polnud mingit soovi seal ühtäkki parkima hakta, olgu või laat. Ponirallil oli hobuseid ka, tegid 4 ala: KS, TS, hobihobuste TS ja teatevõistlus. Kuna põhiiva oli oma tiimiga kõigi alade pealt kõige rohkem punke rebida, kalpsasid laste seas kahel jalal ka mõned natuke vanemad lapsed. Tegid seal passaaži ja üks isegi tõrkus. Lastel käitusid hobused hulga viisakamalt ja nad muidugi võitsid ka; puised Pepee ja Deffity pidid kõige rohkem vaeva nägema, kuna neid kõige rohkem laenati ja startide arv polnud neil piiratud.
Magasin pühapil kellata kaua ja pärast väikest einet veel edasi. Miks üldse võisteldakse...? Ah, olgu. Kui ei tee midagi, ei juhtu ka midagi. TS võistlused on sebimiste mõttes ühed lihtsaimad: ainult üks sadul, patse pole tarvis, trenniga võrreldes ainult valge püks ja pluus ja redikas lisaks. Mõnusalt lihtne. Hobune oli muidugi junnispaas käinud, pidi teist kuuma lapiga natuke rookima, aga mis seal ikka. Kuna abiline tuli ka, ei pidanud isegi parkuuri kõrvalt õppima, vaid sain ikka ise läbi käia. Oh Mikk, sellise raja kokku keerutanud?! Juba pöörded teisele ja kolmandale pidid olema kannakad ja seitsmendast viltusest üldse ei räägigi. Kihutama just ei läinud, mõtlesin töö käigus otsustada, mismoodi tulla. Mõnes kohas pidurdasin ka, et samme paika saada, aga tobehüppeid ei tulnudki. Ootamatult oli rool üsna korras ja sain ka kõik lühikesed pöörded teha justnagu võitjadki, aga nii kiire ma küll polnud. Saime siiski autasustamisel osaleda -- esimene ratsavariant Hiirekesele.
Mis järgmiseks... Olustverre panin ennast kirja ära, võitleme jälle madalas kusagil. Võibolla saab vahepeal ka ühel orienteerumisel käia, kui mott piisavalt tagant torgib. Hobust ei torgi -- on hakanud treikusõitu kartma millegipärast, kann väriseb all, kui seisab seal. Peab uurima, mis lahti on.
Tundub, et animaatoril oli päris tore klass. Kuna selle jutukusega on lood heitlikud (Kati vol.32), polnud mul koolielust erilist aimu ka, aga neil on suur mõju olnud sellele ex-väga lukus järeltulijale. Või oli see keegi muu? Lahkumiskokkutulekul valati pisaraid ja meenutati sündmusi, millest ainult osalised teadsid. Ja nad laulsid. Olevat tundideski teinud seda, ja sugugi mitte ainult laulutunnis. Hämmastav, kui palju noori (ja kenasid, khm) meesõpetajaid Elvas on. Ja veel hämmastavam, et õpilased neid nii hoidsid, nimetades neid lausa kooli-isadeks ja -vendadeks.
Viimasest Hiiumaast on ikka väga palju aega möödas. Tädil on Kassaris imeilus kohakene, kuhu ta lapselapsed lahti olid lastud, 2 põlvepikkust mehikest. Sellised, mis autos klassikaraadiot kuulavad ja õhtuti 8 paiku magama lähevad -- vähemalt tavaelus. Batuudil läks mingi hetk trügimiseks ja mu esimest suvevaheaega pidav koolilaps teatas: kui sa mind veelkord tõukad, siis annan sulle munadesse.
Tagasiteel olid kassipojad autoteel, mitu tükki kohe. Üks neist nägi eemalt välja kui tõrvaplekk, aga sain ikka mööda tast. Ilust must tont oli.
Teisipäeval tuli kuumaga suur pahvakas vett ka taevast alla, täielik troopika. Hobune oli boksis märg. Oli endal koplis päitsed ka maha ajanud, et kindlasti midagi segavat küljes poleks. Pärast otsides leidsin ühe teise Houdini omad ka, 2 kärbest ühe jalutuskäiguga. Trenni läksime ikka. Liival oli putukaid rohkem, seega tegime seal vaid skeemi ja ülejäänud sudimine oli murul, või õigemini kõhuni heinas. Seal nn krossiplatsil on veidi maad näha vaid takistuste ümber, mujal on metsik džungel. Kalpsasime üle maa-augu vähemalt 6 korda. Mitte mingit kõhklust ei täheldanud. Teisi asju tuli ka rõõmuga. Njah. Ennustamatu.
No comments:
Post a Comment