Tahtsin esimesed kaks ala võimalikult kiirelt läbida -- tehtud! Nii hästi tehtud, et sain lausa kohe koju minna. Teise ala teise takistuse juures hakkasid äkki kellad lööma -- ei tohi enne kella alustada. Noh... tegelikult oli lippuril lipp püsti ja see tähendab starti. Videos on ka, aga määrustikke lugenuna tean, et mitteametlikud videod eriti ei loe. Öeldi, et ei tervitanud kohtunikku. Ega ma ausalt täpselt teadnudki, kes seal kohtunik on, aga käisin telgi ees, nina vastu nina, tutvustasin ja tervitasin, mind kutsuti välja ja kõik oli nagu timm -- ja kurtidele ongi see püstine lipp kinnitus, et võib. Nii nagu KS kohtuniku püsti tõusmine. Aga mis sest enam. Järgmine kord, kui see peaks tulema, olen tähelepanelikum. Tunnen end hirmus rikka ja võimsana, käin tulikuuma parmuilmaga A-skeemi sõitmas suure raha eest, millega saanuks 2-3 mingit muud starti teha. Pffft.
Ah see hispaania keel on hea: pusle = rompecabezas = katkipead! (olgu, ka eesti keeles on olemas pea murdmine...)
Sattusin ühtäkki Soome. Ega see nii libedalt läinudki kui ühe nii lähedase sihtkoha puhul arvata võiks. Esiteks pidin ühist süsteemi kasutades hotelli ja laevasõidu registreerima, aga ühe jaoks polnud mul krediitkaarti ja teist valikut polnudki saadaval. Pidin ka ööks isa juurde valmis minema, et päris pool neli hommikul sõitma ei peaks hakkama. Kolm tundi magamist siis. Ja sadam oli üles tuhnitud ja teed teiseks veetud. Peatumine-parkimine ka keelatud, et kellegi käest küsima minna ei saaks. Lasin mingil taksol enda peale tuututada oma tiirutamiste pärast ja poetasin auto kusagile bussi taha seisma ja kappasin asja uurima. Tädike ulatas kaardi -- vaat sinna mine. Sõitsin jälle mõned ringid igal pool, enne kui õige otsa kätte sain. Vähemalt sai laevas magada. Kohapeal oli kõigil tegemist katkiste seadmete elustamisega ja mind jäeti päris üksi. Niimoodi on üsna raske kedagi koolitada, aga panin siis vähemalt ületoodud asjad käima. Olin juba viiest üleval ja näljane, aga söögiteemat ei kusagil. Tavaliselt ju viiakse külalised lõunale ja näidatakse, kus igasugused olulised kohad on -- aga ei, ainult kõhukorin. Paastumine pidavat tervislik olema, tahaks nüüd näha, kuidas tervis mühinal kallale tuleb. Igatahes pidin endale ise midagi otsima pärast tööd kella kuue paiku. Järgmisel päeval tehti kõik tasa, oli nii publikut kui süüa-juua, ja jõudsin tagasiteel isegi hobupoest läbi hüpata. See vedelike tarbimine... autos oli ka natuke KK-d alles [tegelikult oleks KKK = Kange Külm Kraam = kokakoola, ainult et polnud enam külm] ja sisse ta läks, kuni ühel hetkel oli laevasabas ikka kohe väga vaja kusagile minna. Otsisin juba pudelit või kasvõi kilekotti, aga seal kinnisel alal oli päriselt wc olemas. Parim ehitis, mida viimasel ajal näinud olen, täielik lemmik, isegi sellise pool-ummistunu ja möödalaskmiste ohvrina. Seekord oli laev rahvast täis ja magamisest ei tulnud midagi välja, ma lihtsalt ei oska püstijalu, hobuse kombel. Polnud seal õieti istumiskohtigi. Ja sinna otsa veel kojusõit mitu tundi. Jõudsin koju alles järgmisel hommikul, jälle magamata, kuna roolis nagu ei või. Olin päris sooda. Mingid tunnid magasin tööle sisse ja sealgi oli rahmeldamist kolmejagu. Sellisest seisust pidi tulema öö-ratsaorienteerumine. Juhhuu!
Et siis see öine orienteerumine, ratsa veel pealegi. Selliseid pole arvatavasti kunagi kusagil veel olnud, seega võtsime kui seiklust. On ju mõistlik minna pimedasse metsa midagi otsima paigas, mis nii endale kui hobusele võõras. Tegime Ruunaraipel hobustele puude vahele miniaediku ja valmistusime stardiks. See pidi meil olema 00:15. Kui pimedaks on selleks ajaks juba läinud? Rohelised helendavad pulgad kaardilugemiseks. Nutilogi (ränk tont). Helkurvestid. Pealambid muidugi. Need läksid otsaette. Kõigi teiste tuled pimestasid ja seepärast valisin endale natuke mahedama -- ega päris pimedaks ju ei lähegi, suveöö ikkagi? Aga hakkas vihma sadama ja läks veel palju pimedamaks. Stardi-finišipaigas on maailma parim püherdamisala. Meie hobud tegid end trühvliks pärast sõitu, aga mulle tundus, et halli jalad vetrusid seal juba varem. Üks hobune läkski kõige sadulaga kummuli seal, õnneks rullima ei jõudnud hakata. Talli tagasi jõudsime kell 5, koju 7. Polnudki kaua aega päikesetõusu näinud. Panen ehk öise orienteerumise eripärad nimekirjana:
* Pealambita unusta ära, pole lootustki. Minu valik nõrgema lambi kasuks oli jama
* Pealamp valgustab ühes suunas. Kui vaatad rada otsides kõrvale, on otse ees kottpimedus ja hobune ka enam ei näe, kuhu minna, hakkab valguse suunas kalduma (= kraavi). Tegime nii, et üks ratsanik vaatab otse, teine kõrvale
* Vahemaid hinnata on ülikeeruline. Lihtsalt ei näe neid sihtmärke, mida muidu kasutaks (umbes et "see puu seal ees on u 150m kaugusel")
* Väikesel metsarajal pead valgusvihu suunama hobuse jalge ette, et ta minna näeks. Kaarti saab vaid kõõritada. Meie leppisime kokku, et esimene vaatab teed ja tagumine ütleb, kuhupoole minna, jättes liikumistee otsimise täielikult hobuse hooleks -- ta tolknes niikuinii esimese tagumikus
* Hobused on pimedas sebides uskumatult osavad, aga ega nad neid salaroikaid ja auke ikkagi ei näe. Palgid-kraavid-madalad oksad ei tundunud millegipärast üldse hirmsad, väga mõnusalt said hakkama
Ka järgmise öö magamine nihkus parasjagu edasi, kuna Tartus autovabaduse teel oli minutifilmide vabaõhukino. Ja siis oli AHAA ees vaja minielektriautot õhku tõsta. Õnneks pole hommikul tõusta tarvis, magan kasvõi lõhki.
Tasapisi hakkan juba taastuma neist järjestikku sattunud magamata öödest. Väga palju näen unesid. Näiteks mingil mürgiste vetega välismaal käies ei saanud sealt maalt enne minema, kui pidi minema läbi põlvesügavuse suure lombi. See vesi võttis kokkupuutekohtadest päevituse ka maha ja seal ujusid elektri-millimallikad. Pärast laeval tahtsin muidugi kohe jalad ära pesta, aga kõik pesukohad olid jalapesijatest hõivatud. Ühes vabas aga oli vesi tasuline, mobiiliäpiga sai vee jooksma tellida. Millegipärast seal midagi veel jooksis ja hakkasin kiirelt küürima. Ja siis oli seal kabiinis vee all hiigelkrokodill. Sellepärast siis oligi niimoodi jooksma jäänud see vesi. Tegin ka sääred.
Pole midagi kirjutanud tükk aega. Lihtsalt tuju pole. Jäin unes kekatundi hiljaks ja kui läbi kaheosalise koolimaja (unes on alati taoline) olin seigelnud ja alla keldrisse veel ja kekade uksel küsisin, et kas siin koolikatel tundi ka on parasjagu, siis teatati, et jaa, on algkoolikatel, tahad äkki tundi anda neile? Esimene kord, kui unes tööpakkumise olen saanud. Vist. Niisama tööd olen teinud küll ja veel.
Ihaste 3V läks karuauku jälle. See pidi olema viimane võimalus kvalli päästa, kuna eelmine aasta ootamatult poolikuks jäi. Aga mida ei tule, seda ei tule. Olen igavesti sunnitud päkapikutasemel virelema. Ja õige ongi, eksole, sest mida see hall siis tõrkuski? Kraavi näiteks. Madalam kui paljud murud (sügavust tegelikult ei mõõtnud), vähemalt see maapealne osa. Noh, jah, oli triiki vett täis ja pärast pikka mõttepausi loivas ikka üle. Põõsasseminekut. See oli ainult põõsa kõrgune ja ei pidanud isegi üle minema! Step-upini isegi ei jõudnud kohe esimese hooga, sest vahepeal oli paremal piima järel ära käia vaja. Vägisi tekib tunne, et ehk ikka ei peaks teda pressima läbi -- kuidas seda öeldaksegi -- ussi mingi koha. Aga mida ma siis peale hakkan?
Vaatasin ära "the inbetweenersi" kõik osad, hulga Ismo nalju ja ongi minipuhkus läbi, asjad vaadatud. Alustasin duolingos hispaania kõrvalt rootsi keelega. Han = meessoost tema. Hansson on siis tema poeg. Tean mitut tema poega.
Ahsoo, natuke veel Ihastest. Seal olid ponidel meistrikad. 1 polnud pärast esimest stardikate avaldamist enam equipes üle lugemas käinud, aga pärast tõsteti 2 klassi ümber. Nüüd ongi tihti nii olnud, et päeva olulisim sõit tuleb kõige enne ja arvestades ilmaolusid oli see kõige loogilisem valik niikuinii. Nimelt lubas terve päeva vihma kallata ja niigi lombilisel murul olukord vähemalt sel päeval millalgi paraneda ei kavatsenud. Igatahes jäi see üks lootusetult hiljaks ja pidi oma KS osa tegema avatud 90-te lõpus ja just siis hakkas sadama. Selleks ajaks kui ta hüppesse läks, ilmus kohale kõige rängem tormpadukas, aga nad said hakkama, ajasid ainult 1 pulga alla. Jama kui palju, aga hiljem said napikalt kulla ka. TS-is oli ainult 1 veider pööre, muidu oli rada lihtne, aga krossis oli neid pähkleid ikka mitu. Näiteks 6ab, viltuste hekkidega süsteem, aga mitte paralleelselt viltu, vaid eri suundades, et oleks lihtsam vahelt välja lipsata. 9. oli auk-herdel (tavaliselt nii madalates klassides selliseid pole üldse) ja kohe otsa valge kast, suunaga otse kuplisse, kui otse tulla. 12. oli allasõiduga veekraav ja sinna ette jäi nii mõnigi mõtteid mõlgutama. Lisaks mitu allahüpet, kus pidi hoolikalt tagapingis istuma, kui just muru maitsta ei tahtnud. Olgu, et mul täistuksi see üritus läks, oli mitu head asja ka, või vähemalt midagi, mida meenutada. Näiteks et sain 17 minutiga kaks esimest ala puhtalt tehtud. Sellest enam kiiremini küll eriti ei saa, ma arvan. Siis see, et kuna boksis oli piisavalt saepuru, kukkus hobune sinna kohe pikali. Oskab mugavusi hinnata... siin 1 ekstreemsem näide värskelt tehtud koduboksist (tavaliselt on paar lusikatäit rohkem):
No comments:
Post a Comment