[See valge linnuke on Duo Discus. Seal sees olen mina ja üks eriti tore inimene veel. Pildistaja kogus samal "keerdtrepil" ASH 26-ga kõrgust, aga kõigest sellest hiljem...]
Olen nii eksinud, oleks peaaegu nagu mõni orienteerumisüritus. Massid
sebivad mu ümber, kõik justkui teavad, millisest masinast mida saab. Ühest
mitmekeelsest küsisin rongipiletit CDG-st Gare de Lyoni. Ütles, et 112
raha. Selleks ma nüüd küll valmis polnud, proovisin prantsuskeelsest
ühe-pileti-maadist uuesti. 10.90 eest kühvelda kasvõi päev otsa
metroodpidi [hiljem selgus, et oleks teisest terminalist 5x odavamalt saanud]. Astusin sisse R-kioski analoogi -- siin on ta Relay -- missiooniga leida kohalik hobuajakiri. Poes mängis Ewert kahe draakoniga (nii äge :)) ja
oli lausa 2 ajakirja, spordi- ja vabakasvatusteemaline. Pidin kohe
lennujaamas hankima ka internetikaardi, aga no polnud sellist poodi seal [teises terminalis oleks olnud],
pigem mingid lõunakomboputkad võiku, joogi ja koogiga. Seega ei saanud
ka end hädast välja guugeldada. Helistasin hoopis kohtadesse (kodune logistikakeskus, seesama, mis metsast ühe kindla puu oskab leida) ja küsisin abi.
Rongijaam oli
nagu mitu rongijaama üheskoos. Kõikjalt väljus midagi, liinid numbrite, tähtede ja
värvidega. Istuda kusagil polnud, lõpuks toetasingi tagumise otsa
maha kivipõrandale ja vaatasin ülbevõitu tuviga tõtt. Kõik inimesed,
kes seni tutvust olid üritanud teha, olid tahtnud raha (peale ühe,
kellest üldse aru ei saanud, mis tal vaja oli. Tahtis mu telefoniga
midagi guugeldada justkui..?). See tuvi vahtis, nagu peaksin ulatama vähemalt
seemnetega saia. Ei saanud -- lasi lörtsaka sinnasamma kõrvale. Mõne
minuti pärast lajatas keegi oma koti täpselt lögakuhja otsa ja isus ise kõrvale. [intelligentne prügikast Pariisis]
Sõidan rongiga 299km/h, see eriti ei kõigugi ja liigub nii vaikselt. Kiirteel 130km/h sebivatest autodest mööda nagu postidest. Pool tuhat kilomeetrit nagu niuhti.
Lyoni hotellis oli lift, umbes pinalisuurune. Ma polnud veel paksuks söönudki, aga vaevu mahtusin oma seljakotiga ära sinna. Dušinurgas pidin jalad põhjaruudukese peale diagonaalis
sättima, et ära mahtuda. Tundsin end Gulliverina liliputtide maal. Panin kardina kinni ja kukkusin ära vist juba
enne kümmetki. Tõusin kahe paiku, sest maja värises. Tore, saan hambadki
ära pesta. Aga tümistamine jätkus, hääle järgi pidid olema liikvele
pääsenud jõmisevad mäekollid. Pidin hommikul nii vara liikuma hakkama, et hotellis süüa veel ei saanudki, aga olin poest kohalikku kraami kogunud. Avastasin, et puuviljapüreed on popid ja kuuma ilmaga sobivad need suurepäraselt. Proovisin ka kohalikku salatit -- njam. Mingeid majoneesilisi ei näinud üldse kusagil, olid sellised tervislikud seemnete ja läätsede ja kinoaga näiteks.
Küll ikka vanasti osati maju teha. Kivised ja igati ära nikerdatud. Ei mingit klots-klaas konstruktorit.
Ma eksin igal võimalikul juhul ära.
Linnas GPS-iga jalutamine -- täismõttetu üritus. Muudkui sumiseb ja
suunab ümber. Tegin ükspäev endale 4,4km-st pimeda usalduse tõttu kuue.
Tegelikult on parim meelde jätta, mis tänavalt järgmine pööre on ja
vahepealset paanikat ignoorida. Täna pidin ju Chambery lennuväljale saama 5,4km
jalutamisega. Lihtsalt et buss jõudis nii palju varem, et polnud millegi
muuga aega sisustada niikuinii. Linn on jalakäijate jagu, aga ääre
poole nihkudes mine või põõsasse või kraavi. Ühel hetkel lõppes
jalg(ratta)rada ka lihtsalt otsa (olin valinud jalutamiseks jõe varjulisema külje) ja no
õpi või lendama. Ühtäkki olin kellegi hoovis ja tee ees püsti. Ronisin
jõepõhja läbi kõrrepuhma. Miskit okkalist haaras kätest-jalust ja sain
neid pärast tükk aega nahast välja tõmmata. Lennujaam oli pisike nagu mõne supermarketi parkla. Istusin kivile, lugesin ajakirja, ootasin. Gabriel tuligi kohale. OMG.
Kangutasime angaari uksed lahti ja veeretasime ühe teise lennuki eest ära, et kätte saada Stemme S10-VT. Kui mootorita purilennuk kõrvalise abita õhku ei saa, siis sel peaks paberite järgi lausa 1500km autonoomiat olema ja ei tohiks nagu kusagil hätta jääda. Isegi langevarju ei pidanud selga ajama, küll aga hapnikutoru ninasse lükkama, sest pidime minema lolliksajavatesse kõrgustesse. Sõitsime mootoriga lumiste tippudeni välja, et seal siis vaikselt ringi sahistama hakata. Mootor läks lennuki ninasse peitu
Sain
siis päris palju lennukit ise juhtida, kuigi minusugune padualgaja midagi huvitavat katsetama ei hakanud, tavalised üles-alla-vasakule-paremale ja siis proovida kiirust hoides otse minna, mis pole üldse nii lihtne nagu kostab. Seal on nagu õppeautos, aga peale
pedaalide on ka juhtkang dubleeritud, liiguvad mõlema sõitja omad koos.
Kui pedaalid pööravad (hobust! ma tahtsin siia hobust kirjutada :))
lennukit vasakule-paremale, siis juhtkang tõstab ja langetab nina ja
tekitab külgkallet, umbes nagu motikas kurvis. Seega pöörates tuleb nii
pedaale kui kangi timmida, muidu hakkab driftima ja see pole
energiasäästlik. Purilennukiga on energiat vaja mõistlikult kulutada, mägede külgede tõusvad õhuvoolud oleksid meil lubanud kasvõi kogu
päikesega aja ümber mägede tiirutada. Õppisin, et kui liialt pidurdada, võib allagi kukkuda ja edaspidi hoidsin kogu aeg 100+ km/h. Täpselt üle kantav hobundusse -- ei saa koondada midagi, millel pole hoogu. Mont Blanc, tegime täitsa mitu
tiiru seal ümber, nägime ka ronijad ja nende baaslaagrit. Lumi oli nagu
vahukommikiht seal peal, mõnest kohast lennukatest kõrbeliivadest
kollaseks või roosaks värvunud. Lendasime ümber pilve ja siis sellest
läbi. Mul oli vist küll suu kogu aeg kõrvuni ja silmad nagu tõllarattad, et kõike võimalikult palju ära vaadata. Gabriel arvas, et kõik tipud on niikuinii juba inimeste poolt vallutatud (aga neid tippe oli seal tohutult, raske kokkugi lugeda). Pärast
lendu sain küüti linna tagasi (juhuu, oli kohutavalt palav ilm ju). Mul polnud enam ühtki plaani, püüdsin
natukenegi seedida, mis just juhtunud oli ja muutusin emotsionaalsekski
seal keset linna üksi kivil istudes. Mõtlesin, et midagi nii ägedat ei
juhtugi minuga enam kunagi. Aga nüüd -- ei sihti, ei ööbimist, midagi.
Ei olnud ju ette teada, et kuidas ilm on ja kas üldse peale saan, olin
jätnud mitu päeva igaks juhuks varuks. Sain aga kohe ja varuga... Niisiis -- otsin järgmise lennuvälja! [mul polnud selleks hetkeks mingeid kokkuleppeid veel... täiesti uskumatu, kuidas mul ikka vedas pärast] Sinna saamine on juba keerukam, valisin
vahepeatuseks Grenoble ja... panin rongi lõppjaamaks vale peatuse, sealt
oleks peaaegu 7km seljakottimist. Jäi ära, kuna leidsin sobiva trammi, mis mulle pika linnatuuri tegi.
Hea, et valele poole ei tõmmanud sellega. 1,7 euri ja see andis tunnijagu
sõiduõigust [valideerida siis veel ei osanud, selle jaoks olid igas peatuses postid. Nagu ikka -- mitu erinevat, et oleks segasem]. Nüüd olen hotellis pikali, pmst surnd, silm püsib vaevu
lahti.
Ei saa öelda, et siin on prussakad. Nägin ju vaid ühte. Äkki on ka reisil ja täitsa üksi? Hommikusööki algul isegi ei näinud, niivõrd vähe oli kõike justkui. 2 sorti saia, mini-croissantid, kõige lihtsamad maisihelbed. Minikapis kooritud keedumunad, singitükk, juustukuubik. Apelsinimahl ja kohviautomaat. Dušinurga uks vedeles maas viltu, panin tagasi siinidele. Dušiotsik vedeles ka maas, hoidja oli üldse kadunud, seda ei parandanud.
Kuna
terve pühapäeva pidi vihma kallama, plaanisin endale muuseumipäeva.
Läbi vihma paar km
vantsida, mis ta ära pole. Esimese hooga jalutasin möödagi, kui oli vaja puid imetleda. Muuseum oli äge. Algas 500
aastat vanade maalidega ja lõppes kaasajas. Kõik sildid ja juhised olid
prantsuskeelsed, aga neist sai üsna hästi arugi. Ei tea, kas vanasti ei
suudetud modelle paigale sundida, aga ikka kehtis see, et mida liikuvam
objekt, seda peletislikum. Lapsed ja loomad olid lausa uskumatud
jubetised. Ei saanud ilmselt ka hiiglaslikke pilte niisama minema pilduda, kui
mõnes nurgas asi selgelt kiiva kiskus. Ühel jahikoeral olid justkui
algul vaid lõuad ära maalitud, aga kere sedapidi ei mahtunud, sai endale
siis mingi pöördkoonu. Imelised marmorskulptuurid ja metallist ka, ühte jõllitasin vist 10 minutit jutti -- see hobune oli lihtsalt nii võimatult ilmekas ja päris. Tahaks ise ka nii osata.
Hommikusöök oli veel lahjem kui
tavaliselt, aga... kui on olemas reisikõhukinnisus, siis seekord pole see veel
peale tulnud, kõik on parimas korras. Üldse näikse rõhk olevat mujal...
ilumajanduse poode on kõik kohad ääreni täis ja kui on mingi
tiimari-taoline pisividinate segapudru, siis põhiteema on ikkagi kõikvõimalikud vedelikud, kreemid, palsamid,
maskid, lakid, mis iganes. Vaheldumisi kommidega näiteks.
Hääletasin
end Tesla peale, mis viis järgmisse lennukohta. Enne sõitsin varakult
trammiga kusagile äärelinna, kus mitte midagi peale minu ekslemise ei
toimunud. Mingid pühad jälle. Oodatud Tesla oli laadimisgraafikutest
maha jäänud ja sain juba täitsa murelikuks minna. Alpid on võimatult
ilusad, ehk eriti minusugusele lamemaalasele. Oleksin muudkui pildistada
tahtnud, aga mul see telefon just parim vahend selleks pole, aeglane jm jamad.
Uskumatu, kuidas vooluga kaasa minnes jõudsin välja sellisesse olukorda, aga kusagil eikusagil Vinon-
sur-Verdoni linna taga
on murused lennuväljad (välja näeb nagu tühi põld kohatise madala
taimkattega) ja rahvad kogunevad sinna oma purilennukitega Alpisid
vallutama ja ma sain ka ühe seltskonna toimetamistele lähedalt kaasa elada. Ööbitakse "liikuvates" elamutes (hea kui ikka on veel rattad
küljes), telkides (viimastel aegadel pigem harvemini) või ka hotelllis.
Minu seltskonna staap oli "Chez Heidy", kus söödi ja plaane kokku pandi. Mul pole pärast lastelaagreid ühelgi puhkusel nii range kord olnud. Õhtusöögi peent koreograafiat oleks nagu aastaid harjutatud. Äkki oligi. Hommikuti kell 10 toimus tornis briifing, kus ilmaolude jm lendamisega seotud infot jagati, aga lendurid teadsid juba niikuinii suuremat osa ette. Vaatavad seal värvilisi pilte ja mühisevad kooris, kui mõni spetsiifilisem koht ette hüppab (väga meenutas mõnda suurt KS võistlust täisareenidele, kus teadjamad pealtvaatajad üheskoos mingites kohtades õhku ninast välja lasid, aga tavainimese jaoks mitte midagi teistmoodi ei tundunud). Need inimesed vaatavad taevasse ja teavad, kus termikaid leidub. Termikad on üldse kõige A ja O. Need on nagu taeva-keerdtrepp või tasuta kütuse jaam, tõusvad õhuvoolud. Jahitakse tõuse 5m/sek, aga kõlbavad ka nõrgemad, siis on vaja lihtsalt rohkem tiirelda. See on ikka ränk töö kohe, kui intensiivset karussellitamist niimoodi nimetada saab. Kuna ilmateade ähvardas vähemalt kahe äikesetormi-ilmaga, tuli sisseelamispäev edasi lükata ja mindi kohe lendu. Ma sain ka peale! Juhhuuu! [pildil stardijärjekord, kaks lennukit tirisid sealt järjest lennukeid õhku]
Selliseid traadipusasid on terve lend täis (need väikesed sakid ülemisel pildil), kui just kohe alla tagasi liuelda ei taha. Muidugi see ka veel, et keerutamisi need purilendurid distantsi mõõtmisel arvesse võtta ei taha. No ma ei tea, mina igatahes läbisin kõik need meetrid ja sain kokku ikkagi 267km Duo Discusega ja ~350km Stemmega (ei hakanud kohe salvestama, ei tea täpselt). Algul ei osanud ära arvata, kuidas seal üleval riides peaks olema. Maa peal oli üle 30 kraadi sooja, ei hakka ju ennast pusasse mässima? Tegelikult sattus kuidagi vaheldumisi kuuma ja külma, esimest, kui päike põletas, ja teist, kui aknast krõbekülm õhuvool peale sattus. Tuli kuidagi parajaks timmida. Maandudes oli igatahes selg märg. Aga, nagu hobusegagi, tuleb sõiduvahend korralikult kokku panna ja ära toimetada, eriti kui tormiga ähvardatakse. Muidu oleks võinud tiivad külge jätta ja lennuki maatrossi külge kinni siduda, aga nüüd tuli kõik juppideks tagasi moondada ja treilerisse toppida. Need tiivad on ikka päris rasked, isegi kui 4 inimest korraga tõstab. Kuidas nüüd viisakalt seda öeldagi, aga s-taks hea meel on, et peale sain.
Hotell oli kraami tihedalt täis, allkorrusel oleks isegi klaverit mängida saanud (mis teema nende klaveritega on sel aastal?! Lennujaamades olid ka püsti kõigile mängida) ja raamaturiiulite vahel diivanisse uppuda -- kui selleks aega oleks olnud. Hoovis jalutasid paabulinnud ja hommikuseks äratuseks röökis kukebande (oli nii kukeleegut kui kikerikiid), oli ka eresiniselt sillerdav bassein. Pärast selgus, et see oli smurfivann, põhjavärv tegi varbad siniseks mitmeks päevaks.
Järgmisel kahel päeval tegi Christoph meile ringreisi läbi kohtade, millest eelnevalt üle olime lennanud. Mul kõik need nimed meelde ei jäänud, nii palju oli tegemist lihtsalt vaatamisega. Pole ime, et Prantsusmaal nii palju kuulsaid maalikunstnikke oli/on, seal lihtsalt peab hakkama kuidagi jäädvustama kõike ümbritsevat, muidu on jube raske olla. Panen mõned pildid kõige lõppu, aga nüüd väike video mõlemast lendamisest ka:
Järgmine hetk Nizza (Nice?) lennujaamast: 3 õde, kindlasti alla kümnesed, väikseim veel lutiga,
Terve linnatuur oli nime saanud selle monumendi järgi -- "elevantide jälgedes" või midagi taolist
Ongi kõik. Jäänud on mälu- ja telefonipildid. Pekki, ma pean olema elus midagi hästi teinud, et sellisele reisile sattusin.
Ühtlasi olen nüüd natuke rikutud, sest ühtäkki leian end vaatamast, kuidas paberlennukiga pliidi kohal igavesi termikaid mängida -- noh, vähemalt 5 aasta taguste elektrihindadega.
https://www.youtube.com/watch?v=t2sozrof3HY
No comments:
Post a Comment