Randy Feltface. Meeldib. Kui muud mitte, siis võiks näiteks selle ära vaadata: Randy Writes a Novel
Käisime Tartuffil, aga see ju lõppeb üsna hilja. Kodus oli keegi väike tont vales arvutis ja toksis seal salaja. Vaatasin otsinguajalugu:
Kandik ras
gandy gras
känndy kras
Naersin natuke. Mitu korda. Salaja.
Üks teine päev ootasin küüti, mis Tartu viiks, aga ei jaksanud enam kauem ja hakkasin vastu jalutama. Kusagil metsavahel tuli Suur Sipelgarünne. Olin ühtäkki nende pesaotsijatega kaetud, jaburalt täis neid ajutiselt tiivulisi lendureid. Midagi teha nagu ka ei saanud, neid robises igast küljest kõikjale, jalalabast juusteni. Pärast tuli neid autos ka peotäite kaupa taga ajada ja aknast välja loopida.
Inglise keeles on mingi ütlemine, kuidas hobundus õpetab "to be humble", mis eesti keelde otse ei lähegi. Pole sellist sõna. Eesti keeles kuulsin hiljuti midagi teistsugust: hobused õpetavad pettumist. Jah. Nii ongi. Üks pettumine teise järel. See Kose kolmepäevane. Sain olla tervelt poolteist tundi teisel kohal pärast KS ja krossi (puhas ja ajas!). Enne ei vaadanud equipe'i. Seal oli pärast kirjas tõrge. Määrustikus defineeritakse tõrget kui olukorda, kus hobune jääb takistuse ette seisma. No ei jäänud seisma ja see külg-vingerdus-serpentiinipoeg oli niipalju eemal tõkkest, et sain seda galopist ületada. Hobune tõesti vingerdas, aga ei olnud seda seismajäämist või ümberpööramist või isegi tagasi astumist, mille tõttu esialgu see katse puhtaks loetigi. Käisin videoga jutul ka, aga nagu seinaga rääkisin. Tädi rõhutas enne vaatamist, et "aga kui peaks kriipsugi tagasi astuma, siis" -- ja tõmbas pöidlaga üle kaela -- aga pärast see kuidagi nagu ei lugenud. Ju siis pole määratud päkapikust välja pääsema. Algul mõtlesin, et ei tulegi üldse TS. Et milleks. Aga esitati argumente nagu et "oled juba maksnud" ja "pärast krossi on TS teistmoodi". See teine võitis. Isegi kaugemale kui järgmisse päeva kandub see krossi mõju. Kui oleme pärast krossi Hanno hüppekasse sattunud, kihutame seal pööraste soolikatena ringi. Hallil tuli soojenduses ka mitu korda naljatuju peale, väänles ja vigurdas seal. Vahtis kõige esimesel soojendushüppel ringi ja oli mõtetega mujal, kolistas lati maha, aga siis edaspidi ei puutunud ka midagi. Nagu Hanno ütlebki: laske hobustel teha neid vigu, pole vaja kogu aeg välja päästa -- aga see kõik käib siis trennide ja ettevalmistuse kohta. Võistlusel lubab just teha, mida iganes tarvis. Tavaliselt kui baastempo ja vedruenergia on paigas, ei peagi midagi päästma.
Hiirel pidi olema võistlusjärgne lõdvestustrenn, aga kussa! Muudkui põrkas ringi ja oli suisa ulakas -- tiris ratsmeidki käest, et murusse sukelduda. Kust ta selle ühtäkki leiutas? Pole ju iialgi omal algatusel lubatud olnud?! Ühel hetkel leidsime end pööraselt kihutamas, kui Metsik halli mööda lasta ei tahtnud ja mõlemad lidusid, jalad kaela taga. Mitte ähmast lootustki polnud hoogu pidurdada, null. Ehmatasime trennilapsedki kivikujudeks. Üritasin hobust vähemalt otse hoida, kui põõsad tohutu kiirusega lähenesid -- väikegi kõrvalpõige ja oleksin katapulteerunud platsipikkuse jagu. Vähemalt selline tunne oli.
Puhkus algas. Plaan 1: magada! Jõhkralt magada! Esimene päev ei saanud, kuna pidime hommikul Tartusse mu ID-kaarti ära tooma minema. Teine... mingi 7 läbi natuke hakkas kurgipilte sadama, 7 sõnumit taustalugudega, telefon aina kõrises. Mässisin ta fliisirulli ja keerasin külge, kõmakas! Oli, tont, mu jalasirutuse tagajärjel voodiäärelt alla sadanud. Noh, homme siis vast.
Põgenen nüüd tundmatusse ja mugavustsoonist kaugelekaugele välja. Kui muidugi kõik läheb (mingi) plaani järgi.
************************************
- what a fine piece of art you are
- too expensive and useless?
-no, inspirational
************************************
Tagasi Eestis, tundus kõik nii tühi ja lapik. Puid oli vähe ja need vähesed allesjäänudki peenikesed, maastikku polnud üldse nähagi, isegi autotee oli igav hall. Miks meil üldse turistid käivad? Prantsusmaal on kõike rohkem ja palju võimsamalt. Tjah...
Mõte ratsutamisest tundus võõras. Kuidas see üldse käib? Hall tuli ligi küll nagu ikka, aga oli justkui väiksemaks/vaiksemaks jäänud. Valmis pannes ronis ukseauku: lähme juba! Trennis üritas igati meelejärele olla, arvas, et äkki tahan jalavahetusigi ja pakkus lahkelt mõne. Oli tunne, et ta salamisi muheles -- näed, mis oskan!
Lõikasin papist rõngad, kleepisin teibikodarad peale. Kutsusin abiväe kaasa ja tuli trenn, kus kõigele ühtäkki silmad või rattad külge tekkisid. Esimene kord tõmbaski pidurisse. Vana tont! Edasi enam mingit probleemi polnud. Üldse. Nagu võistlustelgi. Jeebus küll, pean nüüd mingid uued rattad tegema kähku, et oleks jälle natuke hirmus. Hobune oli pärastlõuna vist boksis vahtinud ja siis ööks õue tassitud. Pärast trenni ta enam igatahes välja mina ei tahtnud, kasvatas juured alla.
Madis tegi ka oma versiooni rattasilmadest. Panime kummide külge ja hiilisime hobustega ümbertnurga ligi. Mõlemad said kohe üle. Nüüd ei teagi, kas oli eelmisest korrast juba silmatreenitud või oli lihtsalt liiga lämbe vastuvaidlemiseks.
Arvutasin välja, et kohviruumi mahuks umbes 980 000 000 hammast.
Olemasolevad kettad ei mõju enam hobusele kuidagi, ei jõudnud midagi juurde leiutada. Niidu rada tundub lihtne jälle, aga nii see pisiklass olema peabki -- ahvatlev. Enam isegi ei põe millegi pärast, läheb kuidas läheb.
Eino see wanker oli nende hulgas, mida ilusti hüppas. Tõrkus hoopis kõige esimest, mis oli TS soojendusväljakul. Üks emotsioonidest oligi hämming. Ma olin nii kindel, et seekord kõik toimib. Millegipärast. Aga miks? Kuidas üldse on võimalik niimoodi tuhat korda samasse lõksu kukkuda? Soojendusel oli nii miškin, et mõtlesin elevuse kaane all hoida ja minnagi peale justnagu kodus -- pingevabalt. Säh siis... vabalt. Olen juba varem kahelnud, et kas ma üldse peaks ja nüüd kahtlen edasi, aga Kose on selle aasta viimane ja mis seal ikka, teeme selle kah ära... või? Kust leida imevahend kiirtelepordi vastu? Ega see tont ju eriti vihja ka, lihtsalt kaob ühel hetkel alt. Mitte kuidagi ei suuda ära arvata või ennetada. Peaksin kohe röövel olema ilmselt ja ehk ka kangemat varustust kasutama, aga see pehmo minu sees pole nõus. Pigem ei tee üldse. Või kolin mõnele muule alale mingiks ajaks.
Ühtäkki võetakse pooled soojakraadid ära ja lastel algavad kooliüritused. Üks läks juba E hommikul tutvumislaagrisse. Meil küll midagi taolist polnud! Ööbimisega ka veel, kuigi duud unustas magamiskoti koju. Kohalikus koolis teist klassi alustav tont pääses komandeeringust. Esialgu pidi kool remonti minema ja mõned klassid pidid hakkama hoopis Rõngus koolis käima -- hommikul pidi bussidega viidama. Aga remont lükkus edasi ja saab ehk lihtsamalt hakkama.
No comments:
Post a Comment