Ratsukäik

Hall ei läinud algul mudaauku (veeauguna on ta meil selge), istus isegi viimase posti pikali. Aga ka see auk pole usaldusväärne usalduskontroll, sest vähemalt mõnda aega ta seal enam ei vaidle. 

Burghley krossipäeval oli väike oleng, draamat peab ju ikka koos kogema. Ilmast või mis, aga kukkumisi oli palju, keeruga ja libisevaid, üks hobune jäi sootuks palgi otsa kinni. Kaardid löödi segamini ja homme on ju ka veel päev. Pärast oli veel ratsutamiseks aega, aga talli oli äkki sadulapassija Amanda tekkinud. Jube huvitav oli, oma hobust jõudsin vaid kiirelt tervitada. Vaevalt ta väga kurvastas. Igatahes sain pealt vaadata, kuidas paar täitepadjakest strateegilistes kohtades panid hobuse hoopis teisiti liikuma. Ühel juhul läks sadul äkki vasakult küljelt ilusti selja keskele. Amandale meeldis, et eestlased hobustest hoolivad ja pigem üle muretsevad -- näitas ka paari ameerikamaa pilti kontrastiks. Oh ja see välja väänduvate kandade lugu -- pidavat ks-hobuste eriteema olema. Et hüppekatel nägevat seda harva. Vaja mitmekesisemalt treenida.

Piggy võitis. 3V-sse on ühtäkki tohutu naisvägi tekkinud, noored ka. Sõidavad sellised 19-aastased Bughleyd, endal pole veel hambadki ühesuuruseks kasvanud. Seal on ju sellised tõkked, et mõnega tutvumiseks tuleb eraldi ekskursioon teha, esimesest otsast maandumisse on terve matka jagu maad.

Koolikas ei jõudnudki kooli. Muudkui venis hommikul ja pidurdas, kuni võtsin tal sangast kinni ja tassisin käe otsas kohale. Oleksin võinud sealsamas ukse juures palju peale kihla vedada, et ta ikkagi ei lähe -- kehakeel rääkis välja. Mõne aja pärast oligi koolist helistatud, et laps kadunud. Kohe ei leidnudki, aga mingil hetkel oli mänguväljakul. Miks mina pean seal koolis käima?!

Regasingi ära, kus mujal ikka end lolliks teha kui kusagil võistlustel, mis see aasta on kõik tuksi läinud. Võinoh, 3V-d vähemalt. Mõned TS-id, mis tegime, olid nunnud. Mis seal vahet enam niikuinii, nüüd järgneb pool aastat virelemist. Keegi on taevasooja ka kinni keeranud ja kuigi sügiseni on veel aega, on ta täie võimuga juba kohal.

Oli üks järjekordne külm päikesepaisteline sügisenäoline suvepäev ja ühtäkki ilmus murule Marbel. Kuna tal olid käed-jalad kenasti küljes, hakkas ta äkki silmi kombineerima igale poole. Minu hallil polnud neist sooja ega külma, aga kaks muud tegid oma silmi suureks-väikseks küll. Huvitav oli, et polnud võimalik ära arvata, kes mida kardab. Üks kartis maasilmi, teine õhu-, ja julgem tõmbas mingi pealtnäha tühise muutuse peale pidurit. Kõige lõpuks tekkis kaks uut mudaagu-hobust, kellest 1 läks vabatahtlikult, kuna söök, ja teine vajas natuke käekõrvalist abi. Võibolla oli natuke printsess ka, sest need ju päriselt mudas ei käi.

Huvitav nädalavahetusest: Kose 3V-sse on rohkem registreerunuid kui Särka KS-i.

Hanno hüppekas oli "ratsmed lühemaks" teema. Kohe meenus, kuidas viimasel krossil kudunud olin. Nüüd igatahes hoian varred lühikesed. Vähemalt plaan on hea. Natuke vähem hea on, et kui lubasin ka abis olla, pandi kohe peaaegu terveks päevaks. Seega peaksin ehk juba täna kohale minema? Või -- millest ma pikalt unistanud olen -- jätaks ükskord ometi need patsid tegemata. Jalad ja saba ka pesemata. Kahtlustan, et uni võidab.

Kuulutati välja uued ratsaväelaste mängud. Nüüd on jälle midagi oodata. Tahaks pääseda kõiki ülesandeid täitma. Selleks on vaja vähem ära eksida ja vist on vaja ka jalgu -- eelmine kord oli samamoodi nädal pärast rogaini ja siis oli mul 1 jalg kadunud. Selle aastaringiga kaotasin küüned alles pool aastat pärast rogaini, kui kinni hoidev osa oli eest välja kasvanud ja alt pool juba tagasi kasvanud. Nüüd on juba nunnud...

Kose! Algas kohe huvitavalt, kui isegi 4:30 äratusega pidin kiirustama; ei leidnud boksi algul ja mingi peltaseiklus. Tegin kähku 5 patsi peaaegu poolele kaelale ja kimasin sõite vaatama. Elektrirattad on nii abiks. Oma KS endale nii meh ei tundunud kui hinnete järgi. TS jälle pikalt ei soojendanud, maa klobises hobu kapjade all liiga kõlavalt. Hobusel vahet ei tundunud olevat, tegi oma töö viisakalt ära, isegi kui ma seal natuke käkkida üritasin. Kuidas ööks valmistuda? Jabur ilm, kui öösel 0 ja päeval 20+ kraadi. Mingi teki panin, aga öösel Hiir pikali ei läinudki. Leidis endale hoopis elu armastuse, halli mära. Olid küll traadiga eraldatud, aga kumbki pingutas, et päriselt kokku saada. Isegi süüa ei saanud, kui pidi üksteise järele hirnuma muudkui. Unevõlga oli nii palju, et kukkusin magama niipea kui kusagile istuma sain. Nii me siis appi tulnud H-ga kordamööda lõõskasime, tema söötis hobust ja mina magasin või meie halliga kihutasime (noh, peaaegu) krossi ja H magas kõik maha. Krossi soojendusel tekkis idee usaldust kontrollida musta metsavahega. Muidugi viskas blokki esimesel katsel.  Vaidlesime ära ja midagi rohkemat enam ei osanud. Üks mis kindel -- ratsmed on seekord lühikesed! Kaks aasa, mis küll kuigi kaugele välja ei veninud ja paar ebaõnnestunud sammuvalikut, aga niimoodi hobune toimiski ja tõrkeid ei tulnud. Ajatrahvi saime küll, aga see oli seekord ebaoluline. Tean nii mitut kohta, kuhu see aeg kadus ja saab küll paremini, kui ei pea nii palju kahtlema, et kas läheb ikka peale. Lõdvaks ei saanud hetkekski lasta, aga tunne jäi hea. Lõpuks ometi. Hea tunne jäi ka medalijagunemisest, oligi nii, et alles kross pani asjad lõplikult paika nii U25 kui harrastajatel. FB-s jagas Pentti videojuppe -- jälle nii lahe kiirülevaade, et mismoodi sõidetakse. Väga meeldib, et niimoodi viitsitakse jagada. Aa, ja mul juhtus jälle, et kirjutaja pani end turvavööga kinni. Nii igaks juhuks. Ma pole nõus mingeid botoxeid ka kasutama hakkama, et võibolla-kurjemat-ilmet-genereerivad kortsud eemaldada. [A. Pernits pildistas] 

Minemistest... kuningannal sai aeg otsa ja Akval ka.

Tuldi ja tehti sadulal varred pikemaks -- milline  võrratu maagia, jälle on ees ruumi. Hiirekese turi on nagu kaelkirjakul kasvanud, algab poolest seljast ja meenutab haiuime, nii kõrge. Mingist sadulata ratsutamisest ei unista juba ammu. Uurisin vanu pilte, täielik digimuundumine. Kuna juba pildiuurimiseks läks, võtsin ette ka Elini pildid (elinification.smugmug.com) ja tegin (järjekordse põhjapaneva) avastuse, mis vajab järeleproovimist.  

Telfipilte sortides jäi ette üks nurk Koselt. Imeilus ju! Nüüd oli juba mitu sellist päris-päris krossitõket, hoolikalt vitsutatud ja sätitud. Sellist näitaks välismaistelegi uhkusega. Kui need ikka tulevad. Soomlasi vahel nagu midagi on, tundub, et enamasti püüavad kvalifikatsioone -- kiirust ei tee, roolivad ettevaatlikult.

Koolikas oli hommikul täitsa rikkis, ei ärganudki üles, kuigi eelmisel õhtul sai varakult magama kupatatud. Panime kambapeale selle süldi riidesse, veeretasime kooli uksest sisse. Tuleks siis, tont, pärast kooli koju välja magama, aga ei, hulgub pimedani eiteakus. 

Pallimängimine oli. Hiireke on julge.

 Mõni on unepäev, nagu täna. Kuidagi ei saa üles, kuigi olen juba tööl. 

Google soovitab mul kasutada "täispekkis" asemel "täispikkuses". Nja.

Jäin jälle talli ette magama. Ei teagi, kui kauaks, aga hämaram oli pärast kindlasti. Taevad on viimasel ajal nii erilised, et muudkui pildistan. Kitsi pildistaks ka, kui nad juba varakult sääri ei teeks. Seekord lausa 8tk. Igatahes oli taevas minu meelest jõehobu. Kõik need nina ja ninaaugud, peakuju. Näitasin teistele -- mitte keegi sama asja ei näinud, ainult 1 oli nõus natuke lehmaks tunnistama ja teine leidis tagurpidi karu.

Minikoolikal oli jälle süldipäev. Teeskleb magajat päris osavalt, aga jube tüütu on sellisele midagi hammaste vahele saada ja pissile ja riidesse, kooli lohistamisest rääkimata. Oleks pidanud ta kusagile näiteringi hoopis sokutama.

Täna olid sportkitsed, vedrutasid jõuliselt üle põllu hiigelhüpetega. Hall oli hämmingus. Trenn lõppes jälle pimeduses ja see ajas teda ärevile. Jõllitas jalgratturi tulesid ja mingeid nähtamatuid kolle. Koolikas ilmus koju hilja ja läbimärjana, kuigi vihma hakkab sadama alles homme. Lõime ta sooja meepiimaga jalust ja vähemalt seekord polnud magamamineku pärast üldse vaielda tarvis. Miks me seda meepiima trikki küll tihemini ei kasuta...? See toimis esimeste laste puhul ka suurepäraselt.

Sain lõpuks viimasest Kosest pilte, emotsioonikas seeria (Elin tegi :)). Midagi positiivsemat hooaja lõppu. Praegu on niigi raske tuju üleval hoida, kui mingid tondid kusagil (mitmes kohas korraga) arvavad, et on vaja teistest jõuga üle rammida. Hävitavad kõik oma teel.  

 

Neljapäevaks reklaamiti välja üritus -- EscapeTartu linnapõgenemine. Algus 20:30. Päevselge, et minikoolikas pärast enam teovõimeline poleks, aga kuna keegi vabatahtlikult kodus valvur olla ei tahtnud, siis läksime kõik. Kõige pikem läks küll mujale meeskonda, aga las ta olla. Tegi meile teatavaks statistika, et tema vanuses on 90% vanematega koos veedetud ajast niikuinii juba tehtud. Igatahes kondasime uduvihmases pimetartus õhtul ringi ja ajasime tudengitega võidu jälgi. Vahepeal tundus lootusetu ka, kui mõnda vastust või asukohta kohe ära ei arvanud. Vahel ei tahtnud jälle uskuda, et järgmine punkt võiks nii kaugel olla -- poolteist või 2 km. Reegel oli ju, et jalgsi tuleb läbida. Läbisimegi siis, ja selgus, et pereklassis kõige kiiremini. Auhinnad olid täpselt pihta, tagurpidimaja piletid -- sinna olin just tahtnud nädal tagasi minna, aga lödi võitis -- ja põgenemistoa kinkekaart, mingeid jooke ja lihasid ka. Ainuke häda, et talliskäimise jalanõud polnud üldse sobivad pikemaks ringituiamiseks ja nüüd on küüned solvunud juba enne nädalavahe pikemaid käimisi.