Lõngplaat

Alustasime kuud metsas. Rogain. Hommikul olid autoaknad jääs, aga päev ise tuli soe ja päikesepaisteline. Metsa reklaamiti kui vahelduvaid vaatepilte pakkuvat ja nii oligi. Igat sorti puudega variante ja ka lageraiet, mis jalakäijale metsavahe üsna raskesti läbitavaks moondas. Tume rööbastatud muld ja puutüükad. Jalad seekord märjaks ei saanudki, aga tavapärased kuprad-takjad-nõgesed-põdrakärbsed olid tihedalt esindatud. Kui jaksaks veel pikemalt joosta ka, võiks isegi mingite kohtade pärast võidelda, aga noh, kesse jõuab. [vaatame lehmaga tõtt]

Järgmine päev läksin Hiirekesega hüppetrenni, kus ta takistusse sisse kukkus ja mina täies pikkuses (täispikkus eelmisest postitusest?!) liivale lajatasin. 

Saan jälle midagi esmakordselt kogeda, kahjuks ei midagi meeldivat. Olen juba nädala ette närveldanud, aga kasu sest muidugi pole. Oh oleks juba möödas... /// Mkm, lükkus edasi.

Käsil on niiöelda epideemia. Tegelikult on asjad väga harva nii öelda, vaid ikkagi päriselt öelda. Tegin 1 inimese pealt statistikat ka, et kui palju seda niiöeldat on -- ja ma pole ju isegi juures kõigil neil.

Punasega on tähistatud kõik "nii-öeldad" ja sinisega "lõbutsema" ja "lõbusa" kõik vormid, neid oli ka varem palju, aga paistab, et maailm on järjest murelikumaks läinud. Kui millegi peale keskenduda, hakkab ta rohkem silma ja "kõik kohad on rasedaid täis", siinjuhul siis niiöeldatavad paljud tuttavad ja telekainimesed kogu südamest. Igaks juhuks märgin, et lau- ja pühapäevad pole päriselt nullised, vaid ma lihtsalt pole pealt kuulmas.

 

Muide, me saame varsti kuulsaks -- kui uue hüppetšempioni alumised naabrid. Üleval käib usin harjutamine, nii et meenuvad kummikeksupäevad, kui jalad mõnikord verisekski hüpatud sai. Aga siin on tegemist millegi palju võimsamaga, seal hüppab keegi pool igavikku järjest, inspireerides isegi pikakäeliseks moondunud keskmist koolikat arvuti tagant tõusma ja mõned hüpped kaasa tegema. Meie hüppenöör on millegipärast hetkel kadunud (khm) ja nii tuleb tal kätetööd tühjalt teha. Saab ka riste tehtud nii.

Kui laupäeval käisime ühes kollases majas laes rippumas (pooltel hakkas isegi paha, aga see oli kaldes põrandast, mitte tagurpidisusest -- vist, mul polnud häda midagi), siis pühapil läksime Setomaad avastama. Ratsaväelaste mängud II. Kaardi kohta oli juba ette välja reklaamitud, et see tuleb reljeefvarjutusega, seega 1 üllatus vähem. Harjutused-ülesanded olid suures osas samad kui eelmisel korral, aga ürituse ülesehitus uutmoodi. Tinaliival oli staap ja selle vahet pidi muudkui rallima -- täidetud ülesannetest raporteerimas/asitõendeid esitamas ja uusi ülesandeid saamas. Mul oleks ikka väga uhke sõjaratsu, kui ta nii sõltuv ühest teisest tondist poleks. Tegin oma nöörpäitsed valmis ja üritasin Halli koplist stardikontrolli viia -- aga ei saanudki, kuna Metsik oli juba hüppevalmis üle aia järele tulema. Kuna aega oli umbes miljon -- 5 tundi on pmst miljon -- ei kiirustanud me kuhugi, aga hobused sest eriti ei hoolinud, tahtsid kohe jooksu pista. Mets oli ju suurepärane ja ilm mõnus, mis seal hommikuvärskena ikka uimerdada. Kohe esimese ülesandena pidime haavatule kanüüli paigaldama. Muidugi natuke oli kahtlane, kas kohutavas õnnetuses ainsana alles jäänud kätt saab ikka haavatuks nimetada. Soonest pritsis tal punast küll, seega ta päris surnud ikkagi polnud. Mulle on küll mitmeid kordi endale kraani külge monteeritud, aga nii lähedalt polnud ma seda süsteemi kunagi näinud (vaatan ju muidu hoopis kõrvale) -- paigaldamisest rääkimata. Poleks uneski näha osanud, et nüüd saan ise ära proovida. Õnneks oli ikka korralik juhend ja abivahendid kohe kõrval valmis. Essütaja proovis küll vahele segada ja lõpus tal isegi õnnestus meil pead veerandtunniks sassi ajada, aga nüüd me tõepoolest läbisime kõik ettenähtud kohad ja täitsime kõik ülesanded. Või vähemalt üritasime. Õhkpüssi sihik oli kergelt puusse ja kui kõrte vahelt ei saanud aru, kuhu kui palju mööda läks, ei saanud eriti korrigeerida ka. 2/5 märki tuli kuidagi siiski alla. Granaadiheite (hobuse seljast petankikuuliga) kalibreerimiseks oleks ka rohkem katseid vaja läinud, sihtmärk jäi tabamata. Muud kunsttükid tulid väga kergelt -- kollirada, värava avamine, vaenlase pea teibasseajamine, palliralli, krossitõkked, heinavaru tassimine, veeleid, hilgatsitõmme, rauatassimine, augukaevamine või mis nad kõik olidki. Pidime ka mitu korda jõge ületama (või oli see oja?) koolmekohtadest. Kõige sügavamas kohas oli vesi hobusel kõhuni -- või vähemalt Metsikul, kes algul ennast sinna kummuli heita tahtis. Jõehobu. Kusagilt proovisime otse ka pääseda, aga Hiir polnud nõus mülkasse ronima. Metsik rammis end kohe läbi, jalgu polnudki enam näha. Pekki noh,  siis polnud enam valikut, Hiireke pidi ka järele minema. Püsi otse-püsi otse-püsi otse-huh! Staap oli alguskohast midagi alla 3km, selle lõpuosa tulime üldse hobuste kõrval jalgsi, ei tahtnud neid enam ronima sundida, koorem kukil. Nende jaoks oligi sadulapäev liiga pikaks veninud, juua sai küll jõest käigupealt, aga söögi poolest see mets just eriti rikkalik polnud. Ainult vahepeal ülesandesabas passides said staapi tassitud heina tõmmata või leidsid mingeid kohalikke puhmaid. Pärast autode juures koplis nägin, et Metsikul jalad vanguvad all -- tahtis pikali minna. Rebisin kiirelt teki maha ja lükkasin ta eemale -- noh, mine nüüd! Ja kohe pärast lükatud kahte sammu tagasi vajus ta pikali. Päris ägeda video oleks saanud, kuidas hobuse pikali lükkan. Pärast tukkus ja filosofeeris, aga õhtul tuppa jääda ei tahtnud, põgenes Madisel boksist ja läks välisukse taha vallapäästmist ootama.  Nüüd on küll hoog maas. [Paul Hunt pildistas]

Hiireke oli järgmine päev väsinud silmadega, saab puhkust. Metsik oli igati kõbus, jalad kõvad-kuivad, kusagilt valulik ei olnud, tuli ja läks pimedasse öösse. Isegi hingas väga hästi... mõnus oli teda sellisena näha. Nägin unes (väga palju veidrusi ja) Kollionu, pidime mingit skeemi võistlema. Mingeid pidureid tuli aina ette, nagu alati unes. Äkki inspireerus sellest suurest kolakast kolmeaastasest läti hobusest, kes meie talli ühtäkki sattus.

Hiirekese puhkekas kestab, võtsin T kaasa autojuhtimist harjutama, aga siis tallis ka hobusega suhtlemist. Proovis käekõrval käia ja joosta, natuke korderingil S-T-G küsida. Kõige ägedam oli, kui ta pidi hobuse kõrvale lükkama. Algul proovis kogu kehaga nügida -- tulemuseks midagi nagu astus, aga vajutas ka vastu. Ütlesin, et proovigu õrnalt sõrmeotsaga. Vaata üllatust siis :)

Väiksem duud ütles, et peab köögikäärid kooli viima. Miks? No tema omad ei lõika seda lõngplaati. Misasi see veel on? No selline karvane. Kui paks, kas nagu Timmi pusa? Nojah, peaaegu. Kui nurgast võtta, kas jääb ikkagi sirgu? Ei, vajub kaldu. Kas nagu taskurätik? No põhimõtteliselt jah. Et siis lihtsalt riidetükk? Tuleb välja, et jah. Lõngplaat.

Meie rongijaam-linna tuli Comedy Estonia ja Sander Õigus. Oli täitsa... ei teagi, tundub raske amet, see püstijala-koomiku oma. Tühi lava, ainult mikker keskel püsti ja lauake veepudeli jaoks. Kuidas see joru peas püsib? Mis siis, kui tuleb tühi hetk? Mis siis, kui ei naerda kohas, kus oleks nagu eeldanud? Mõnusalt esitas lugusid, just eriti see sundimatus meeldis. Ei mingit punnitamist. Mõnel juhul oli puänt etteaimatav... ja vähemalt 1 lugu oli väga vana ka, see robot-tolmuimeja. Huvitav, kui palju eri sessioonid kattuvad? Vaese-jutt ei tundu üldse usutav, kui saalid on täis müüdud :)

Mingi rahvas on Poolas, uhkelt esindasid. Kaire oli lausa ainus kahest, kes 3*L krossil aega mahtusid, kuigi mingid seiklused olid vahele pressinud -- natuke eksimist ja liulaskmist. Koristamise käigus kadunud botased ilmusid välja ja pannkooke sai ja magada hommikul ja üldse algas päev kahtlaselt hästi. Huvitav, mis õhtul saab?

Ühel ilusal pärastlõunal käisime panka röövimas. Mitte nagu mõnes vesternis või nagu mõni meeleheitel võlglane võiks unistada, aga kulutasime niimoodi oma linnapõgenemise auhinda -- see oli põgenemistoa kinkekaart. Pidime seda muidugi kõik koos tegema, aga kõige väiksem tont kadus peale kooli lihtsalt ära, kuigi olid kokkulepped. Algul vähemalt võttis telefoni vastu, aga kohale ei ilmunud, hiljem ei võtnud torugi või pani niisama ära. Vahel ta niimoodi seiklebki ja eelistab sõprade seltskonda -- no olgu siis, pärast ise kahetseb. Igatahes. Taustalugu oli, et pank oli me raha lihtsalt endale võtnud ja selle ülekohtu tasandamiseks tuli 75 minutiga seifi sisse murda. Päris esimeseks toaks pangaröövi ei soovitaks, aga teiseks juba küll -- oli parasjagu väljakutset, aga mitte liiga palju meeleheidet. See viimane tuli pärastpoole. Esiteks siis, kui proovisime T2-le sügisjalanõusid hankida. Kahes esimeses poes olid jalavarjud kitsad ja väikesed, kusjuures üldse ei saa uskuda mingeid suurusnumbreid. Sellepärast üldse oligi vaja päriselt kohapeale minna, et netist ostes olin juba 2 korda tünksi saanud. Ütlevad, et number 43 -- tegelikult vaevu 41. F pole sama, mis EU! Poes ka müüjad lihtsalt ei usu, ja kui nende leitud 45 nii umbes minu jala mõõtu on ja T2-le ei mahu, siis laiutavad lihtsalt käsi ja pilk läheb kusagile kaugustesse. Kolmandas poes leidsime mitu õige suurusega kandidaati, aga kõik olid kitsad. Paistab, et lestadele midagi ei tehtagi. Õnneks oli müüjaneiu õige kannatlik ja tõi aina uusi karpe ette, kuni lõpuks midagi siiski jala otsa saime -- lootma jäädes, et ehk venivad laiemaks need 47-sed imeloomad. See polnud veel üldse kõik. Nimelt helises peagi telefon -- ega teil midagi kadunud ole? Oli küll kadunud ja politsei oli üles leidnud, ütlesid, et tulgu me järele. Et nendel ka muid asju ajada ja ärgu me burksipeatust tehku. Vaatasime vaheldumisi üksteisele ja tagapingiliste süles istuvatele happy meali karpidele otsa. Peidame ära? Sõitsime siis seaduslikes piirides võimalikult ruttu kohale. Kus olite? -- Panka röövimas.

Viimased sõidud enne kellakeeramist -- kähku valmis ja murule, enne kui pime kõik ära sööb. Olen eiteakuiammusestjuba iga kord põllul kitsi näinud, tavaliselt 8-13. Neil on mingi kindel evakuatsiooniplaan, sest mõned oskavad otse metsa põgeneda, aga teised peavad, nui neljaks, teise metsatukka minema, isegi kui teel sinna tuleb meie nina eest läbi kihutada. Tavaline taluvuspiir näikse olevat u 200m, aga siis põgenedes vaevu paarkümmend. Olin vahelduseks sadulata ja ootamatult tore oli. Seal on ju see hiigelturi ja kõik värk, aga midagi on hobuse olekus muutunud pärast sadulapulkade pikendamist ja eriti põlveblokkide eemaldamist. Oli kuidagi jube rahul omadega ja püsis mõnusasti kohal (mitte paigalseismise mõttes). Kui vaid see nahk mu alumises otsas rohkem kannataks...

Veel põlveblokkidest. Ma polnud varem neile üldse tähelepanu pööranud -- kui juba olid sadula küljes, las siis olla. Sai niimoodi selle KS sadulaga hüpatudki, ei mingit muret. Siis aga hakkasin sadulapassija Amanda instat jälgima ja sealt inspireerununa tegin oma sadula ka lagedamaks. Jooksis jah kohe teisiti, aga ma ei osanud sellele mingit nime külge panna, mõtlesin, et jõuab. Aga siis ükspäev sattusin kellegi teise hobuse otsa ja sel sadulal olid eemaldamatud blokid -- ja no johhaidii, kui ebamugav ja ebaloomulik seal nüüd tundus! Suruvad jala nii sirgeks ja taha, et isegi jalus ei püsi jalas ja hobuseni jõudmiseks peab jalgu lausa väänama. 

Meil oli game of drones pärastlõuna. Ettevalmistumiseks aega minimaalselt ja päike surus ka tagant, aga vähemalt hobused suurt putukat ei kartnud. On vist kusagil varem ka kohtunud. Metsiku õpetatud ratsanikul sai 2 aastat täis. Esitavad seal video lõpus ühe viguri. Päris lahe, kuhu nad jõudnud juba on. Selline salasuhe või miskit. Käivad mööda kohti kondamas ja ajavad mingeid omi asju.

Uus Lohja-tripp, seekord läksin ema juurde eelnevaks ööks, et ei peaks päris 4 ööshommikul sõitma hakkama. Mitte et see õhtunegi sõit liiga meeldiv oleks olnud, aga oli ju tallis vaja käia ja hobustega tähtedevalgel ratsutada (kuud praegu pole; sõitsime M-ga skeemi peegelpildis (pas de deux, eksole), kummalgi sadulat polnud, kuna mul oli kiire). Tundus hea mõte, magan sadamast veerandtunni kaugusel välja ja... no mingi pool 1 hakkasime kingakarpe kappi tagasi ajama ja ema tegi mulle kohvi. Muutusin murelikuks ja ütlesin, et pean ikka päriselt ka vara tõusma ja see tõusmine on kohe-kohe peale tulemas. Olgu, lubati magama siis. Võinoh, peaaegu. Süda tagus sees ja imestasin omaette umbes tunnikese -- kes niimoodi teeb?! Unehädalisele ööseks kohvi??

Magasin siis laevas. Ühes on kindlasti pingil magamist keelavad sildid, seega ma kuigi agaralt ringi ei vaadanud. Söögiga polnud seekord üldse muret, sööklast mu tehasetuur seekord üldse algaski. Kiirelt sai otsa ja nalja sai, kuni oli aeg hotell üles otsida, sest pissile polnud küll päev otsa saanud. Hoov oli nagu sarnane, aga sisu kuidagi vale -- ma ei leidnud jälle hotelli üles. Millegipärast arvan, et ei leidnud ka eelmine kord. See-eest lohutas üle tee asuv suur Prisma pood, kust sai šoksiga piparkooke. Jõin kakaod, sõin pipakaid, telekast tuli Taskmaster (tohoh?!) ja elu oli ilus.

[Mingid asjad meenuvad millegipärast ainult siis, kui kirjutamisele pole ligipääsu. Näiteks... a misse oligi? Üks imelikest oli, et purilennukil on mitu ühenduskohta, mis enne lendu üle teipida tuleb, et õhk kusagilt pragudest läbi ei pääseks ja lennuomadused niimoodi rikki ei läheks. Ja siis udutuledega midagi. Ja et laevas parkis auto liikuvate osade vahele ja rataste vahelt paistis alumine korrus. Aa, ja see, et teised inimesed katsetavad ka, et kuidas kuuvalgel kustutatud autotuledega sõita on.]

1 selle aasta viimaseid pealtvaatamisi. Keset tavalist klassi hakkas äkki tulema mingeid pool-imesõite. Paar 9-t tuli ka ära, muidu poleks samale skaalale mahtunud. Ja siis päeva nael -- 1 hobune teadis täpselt, kus mingi tükike olema ei peaks. Keegi teine ei olnud terve pika päeva jooksul märganud, aga see inspektorihingeline sai kohe aru, et mingi spioonklots on platsis ja kergitas end kiirelt eemale. Silma järgi jäi pool kraadi või vähem puudu istuli või üle selja kukkumisest. Huh. Koduteel mingit magamajäämisohtu polnud.